Kristi ja Allani seiklus :)

COOBER PEDY- Opal Capital of The World

2012-02-11T07:29:00.009+11:00

Teel Red Centre`ist Austraalia lõunaranniku poole asus meie seekordse puhkusetripi viimane kindel sihtkoht, üks omapärasemaid väikelinnu, mida külastanud oleme – opaalikaevanduslinn Coober Pedy (aborigeenide keeles Kupa Piti, mis tähendab valge mehe poolt kaevatud auku). See linnake asub ühes mandri sademetavaeseimas piirkonnas keset tühja kõrbeala. Temperatuur võib seal suvel tõusta 50 kraadi ligi ja talveöödel langeda nulli piirimaile. Suur osa selle linna elust käib maa all, sealt võib lisaks arvukatele kaevandustele leida ohtralt maa-alustesse koobastesse rajatud kodusid, lisaks poode, kirikuid ja majutusasutusi, pakuti ka maa-alust kämpimisvõimalust. Rohkem kui 50% kohalikest elab maa-all, sealne eluviis on suvel jahedam ja talvel soojem, aastaringselt püsib seal temperatuur 24 soojakraadi ümber.

Coober Pedy on maailma suurim opaalidega varustaja, sel põhjusel nimetatakse teda hellitavalt ka maailma opaalipealinnaks (Opal Capital of The World). Esimese opaali avastas sellest piirkonnast juhuslikult 1914. aastal 14-aastane kullaotsingu retkel viibiv Willie Hutchison, kes püüdis sel hetkel hoopis vett leida. Avastamisjärgsetel aastatel oli seal piirkonnas vaid üksikuid kaevureid, tõeline opaalipalavik läks lahti alles 1919. aastal. Järgnevatel aastatel kaevandati meeletutes kogustes opaale ja linna elanikkond kasvas olematusest mõnesajani. Sealsete kaevurite suurimateks probleemideks oli karm kliima ja veepuudus. Neid muresid aitas leevendada maa-alune jahedam eluviis ja 2 miljoni liitrise veepaagi ehitamine. 60ndatel-70ndatel oli opaalide kaevandamine miljardi dollari tööstus. Coober Pedys, Andamookas ja Mintabies kaevandatakse veel praegugi ligi 90% selle vääriskivi maailmatoodangust. Opaale võib leida laias värvivalikus, seal on salvestunud justkui vikerkaar, mis muudab valguse käes värvust. Kõige väärtuslikumad on mustad opaalid ja nendest üle 99% on pärit Austraaliast.

Opaaliõnne lootuses on sellest linnast läbi käinud suur hulk seiklejaid ja õnnekütte, sh ka palju eurooplasi. Nii mõnelgi on sealt õnnestunud väärtuslikke vääriskive leida ja miljonäriks saada. Hetkel elab Coober Pedys kokku umbes 3500 elanikku ca. 40-st erinevast rahvusest. Tegemist on multikultuurse kaevanduskogukonnaga, kus elavad ja töötavad peamiselt meessoo esindajad. Linna põhilisteks tegevusaladeks on opaalitööstus ja turism.

Tundus nagu polekski tegemist kaevanduslinnaga, vaid hoopis ühe suure kaevanduskompleksiga. Praktiliselt igal teisel majapidamisel tundusid olevat tagahoovis kaevanduskäigud, hoov oli täis kaevandusmasinaid ja tööriistu. Linn oli täis väikeseid juveelipoode, kus müüdi selles piirkonnas kaevandatud opaale ja nendest tehtud ehteid. Suurem osa müügimeestest väitis, et ise nad neid opaale nii kaevandavad, lõikavad kui ka lihvivad. Linna ümbritsev ala oli täiesti läbi sorgitud ja seda nii kaugele kui silmaga näha ja rohkemgi veel. Opaale kaevandatakse maa all, kuid kaevandamise käigus tekivad maapinnale kivi- ja kruusahunnikud, mis kaugele näha on.

Külastasime Old Timers Mine nimelist kunagist kaevandust ja selle juurde rajatud muuseumi. Saime seal mööda ajaloolisi 1916. aasta opaalikaevanduse käike jalutada ja lugeda, kuidas opaalide kaevandamine sellel ajal toimus. Kogu muuseumikompleks oli lihtne, kodune ja põhjalik. Tegemist oli ühe perekonna äriga ja tundus, et seda tehti südamega ning tõeliste asjaarmastajate poolt. Lisaks demostreeriti meile, kuidas kaevandusmasinad töötavad ja nägime, missugused olid selle kaevanduse aegsed maa-alused eluruumid. Saime tutvuda ka kaasaegsemate maa-aluste eluruumidega, kus muuseumi pidanud perekond ise mõnda aega tagasi elas ja missugustes oludes paljud Coober Pedy elanikud praegugi elavad. Peale muuseumikülastust käisime ka üht maa-alla rajatud armast anglikaanikirikut uudistamas. Meie päev oli sisutihe ja huvitav, tore oli sellest kõigest osa saada.

Coober Pedy lähedal laiub kuu pinnale sarnane maastik (Moon Plain). Seal on filmitud paljud filmid, nt Mad Max III - Beyond Thunderdome, Priscilla Queen of the Desert, Ground Zero, Pitch Black jms. Natuke eemal võib kohata tavapäratult ilusat maastikku, kus 70 miljonit aastat tagasi oli laiunud sisemeri. Selle piirkonna nimeks on Breakaways ja see hõlmab endas värvilisi kiviseid mägesid keset kuiva tasast maastikku. Suutsin sealsetel mägedel turnides oma püksid ja tagumiku katki kukkuda, naersime, et peaaegu nagu kuu peal kukutud.

Sealset kõrbe läbis veel üks omapärane ehitis, sildi järgi 5600km pikkune aed (Dog Fence), mis oli mõeldud lõunas asuvate lammaste kaitseks põhjas asuvate metsikute koerte ehk dingode eest. Seda aeda reklaamiti uhkelt kui ühte maailma pikimat inimkätega loodud rajatist. Üldse oskavad austraallased kõike väga hästi reklaamida ja iga piirkonna jaoks on rikkalikult kiitvaid ja ülistavaid lauseid kirja pandud või siis atraktiivseid nimetusi välja mõeldud. Turism lokkab ja meie pisikesel Eestil oleks siit nii mõndagi õppida, loodetavsti seda ka tehakse.

Coober Pedy`t, sealset opaaliidülli ja eriskummalist maastikku jäävad mulle meenutama pisikesed opaalidest ehted, mis minu kallis kaasa oma armastatule (loe: mulle) kinkis :)

PILDIMATERJALIGA saad tutvuda vajutades SIIA

RED CENTRE WAY: Kings Canyon - Uluru - Kata Tjuta

2012-02-01T18:13:00.015+11:00

Meie Red Centre`is veedetud aja teine elamusrohke osa koosnes selle piirkonna peaaegu et kohustuslikest loodusimedest, Kings Canyon`ist (mitte segi ajada USA tohutusuure Grand Canyon`iga) ja Uluru-Kata Tjuta rahvuspargist.

Et vältida ligi 120km pikkust lisaringi, sõitsime Kings Canyon`i poole suundudes mööda 100km pikkust kruusateed. Osade kohalike sõnul pidavat see tee olema läbitav vaid neljaveoliste sõidukitega, õnneks üks meesterahvas julgustas meid, et kui ettevaatlikult läheme, saame ehk läbi kah. Allani sõnul oli üldjoontes tegemist meie jaoks tavapärase kruusateega, millel olid mõned raskestiläbitavad lõigud (sisaldades nii lahtist liiva, pehmet pinnast, piki ja risti jooksvaid sooni ja rööpaid ning vee poolt ära uhutud pinnast). See tee asus puhtalt looduslikul pinnasel ja rajamisega polnud rohkem vaeva nähtud kui puud maha võetud ja sahaga rada sisse lükatud. Aegajalt oli tee väga lai, tundus isegi neljarealine olevat. Kohtasime taas tõelist outback`i, kus ei olnud mingisugust asustust, vastu tulid vaid üksikud autod (eranditult kõik maasturid).

KINGS CANYON

Kings Canyon`is ootas meid ees väga kuum ja päikseline ilm, väljas oli ligi 40 soojakraadi, mistõttu higi voolas juba peale autost väljumist ja seljakoti selgaajamist. Meie müstiline 6km pikkune matk algas selle temperatuuri kohta hirmuäratavalt järsu trepiga, mis viis kanjoni äärele ja üleval asuvale maastikule. Et veidigi energiat säästa, tegime iga vähegi varjulisema koha peal puhkepausi, jõime vett ning lohutasime end sellega, et üleval läheb lihtsamaks. Võtsime kaasa 3 liitrit vett, kuigi inimese kohta soovitati tunni kohta vähemalt üks liiter ära juua. Teekonna lõpuosas läks pisut jahedamaks, seega õnneks meile sellest veest piisas. Iga aasta viiakse mitmed kuuma ilma ja veepuuduse tõttu raskesse seisundisse sattunud inimesed helikopteriga haiglasse. Matka alguses tuli meile vastu kaks tütarlast, kes loobusid ega suutnud selle ilmaga matkaraja esimest tõusu üles ronida. Vägagi julgustav algus või mis?

Kanjoni serval avanes hoopis teine maailm. Ümberkaudsed mäed ja maastik justkui haarasid su endasse, kõndisid justkui hoopis teises maailmas, maailmas, mida alt näha ei olnud. Et seda tunnetada ja tunda, peab seal ise kohal olema ja seda kõike enda sisse hingama. Meid ootas ees avastusrohke teekond mööda kanjoni servasid ja kuristike ääri. Sellel teekonnal olles oli mul tõeliselt kahju inimestest, kelle piiratud aeg või soov midagi kiirelt üle vaadata võimaldab neil läbi teha vaid lühikese suht mittemidagiütleva matka kanjoni põhjas, kui sedagi. Nad jäävad peaaegu kõigest ilma, nad jäävad tervikust ilma.

Kanjoni viimases sopis asus müstiline Eedeni aed. See aed vääris oma nime ja pakkus meile seda, mida sel hetkel kõige enam vajasime. Sattusime kuuma lõõskava päikese käest justkui jahutavasse paradiisi, kus ootasid meid vari , linnulaul, jahe õhk, looduslikes vannides asuv kosutav jahe vesi koos kanjoni seintel asuvate valgusmängudega. Me lihtsalt istusime, nautisime ja jahutasime ennast seal varjulises paradiisis. Eedeni aias me just madu ei kohanud, kuigi nad seal pidavat elama, aga sisalikku nägime tema täies hiilguses. Ja kuigi ilm kangesti soosis ja vesi kutsus, otsustas Allan siiski Adamat mitte mängima hakata.

Kanjoni 6km pikkuse raja läbimine võttis meil aega ca. 3h + lühikese raja läbimine 30min, kokku veetsime kanjonis 3,5 füüsiliselt aktiivset tundi. Allan sai õhtul rahulolevalt naerda, et tõi oma naise Austraaliasse treeninglaagrisse. Aga oi millisesse laagrisse, sellistes käiks iga aasta.

ULURU - KATA TJUTA
Meie treeninglaagri järgmine päev viis meid Kings Canyon`ist ligi 300km kaugusel asuvasse maailmapärandi nimistusse kantud Uluru - Kata Tjuta National Park-i. Sissepääs sellesse parki maksab 25$ inimese kohta ja lubab seal veeta kolm päeva. Juba parki sisenedes mul süda värises sees ja Uluru meeldis mulle alates esimesest hetkest, mil seda päikesetõusu valguses säramas nägin. Lihtsalt nii massiivne, nii majesteetlik ja uhke tundus ta hommikuses valguses särades ja keset tühja kõrbeala justkui maapinnast välja „kasvades“. „Ei, minu jaoks ei ole see lihtsalt mingi suur punane kivi, minu jaoks tundub see midagi palju müstilisemat“, mõtlesin sel hetkel, kui teda esimest korda nägin ja olin õnnelik, et mitme teise inimese arvamusest hoolimata Ulurut nii kindlalt vaatama olin tahtnud tulla. Uluru päikesetõusu vaatamise alal oli hoolimata kuumast aastaajast kümnete busside viisi turiste, kes kõik fotoaparaatidega ringi sibasid ja pildistamiseks parimat kohta püüdsid leida.

Uluru (Ayers Rock) on Austraalia kuulsaim sümbol, ühtlasi üks maailma suuremaid liivakivi monoliite, mille kõrgeim punkt asub 348m kõrgusel ümbitsevast maapinnast. Ta on ligi 5km pikk ja 1,5km lai ning ümbermõõduga 9,4km. Selle müstilise ja võimsa kivimoodustise ümbrus on täis Austraalia põlisrahvaste kultuuri ja nende inimeste jaoks olulisi ning saladuslikke kohti. Kui aus olla, pidasime meie aborigeenidest ja nende kultuurist oluliselt rohkem lugu enne, kui Uluru juures asuva kultuurikeskuse ära külastasime ja nägime, kuidas neid sealsetel videoklippidel kajastati. Aga sellest ma rohkem rääkida ei tahaks.

Ulurust ligi 30km läänes asub tema õeks peetav kivimoodustis nimega Kata Tjuta (tuntud ka nime järgi The Olgas). Kata Tjuta on aborigeenide nimetus ja tähendab tõlkes „many heads“. Tegemist on 36-e ümara kuplikujulise punase kivimoodustisega, mis asuvad asustamata kõrbemaastikul ja mille loomislugu ulatub 500 miljoni aasta taha. Kata Tjuta kõrgeim punkt asub 546m kõrgusel ümbritsevast maapinnast. Tegime läbi mõlemad Kata Tjuta vahele rajatud matkarajad, milledest pikem on 7,4km pikkune. Taas kogesime, et Kata Tjuta`t eemalt vaadata on hoopis midagi muud, kui selle vahel looklevatel radadel ise ringi rännata. Kõige ilusam vaade oli ehk „Valley of the winds“ nimelise matkaraja Karingana Lookout-is, sinnani soovitaksin inimestel kindlasti jalutada, et tajuda selle saladusliku paiga omapära ja suursugusust.

Saanud Kata Tjuta`st rahuloleva ülevaate, sõitsime tagasi Uluru juurde. Jalutasime Uluru ümber asuvatel matkaradadel ning uudistasime ja katsusime seda võimast kivi lähemalt. Uluru tundus lähedalt vaadatuna nii mitmepalgeline, kui ühed küljed olid osaliselt maha murdunud või „sulanud“, siis teised küljed tundusid nii uskumatult perfektsetena. Sõitsime ka autoga Ulurule tiiru peale, et pääseda 9,4km pikkusest suht ühekülgsena tunduvast palavast pikast jalutusest. Tahtsime oma silmaga näha paljukiidetud päikeseloojanguaegset valgusemängu, mis kivi ja ümberkaudse taeva väga kauniks ning värviliseks muudab. Kahjuks ja õnneks oli tegu suhteliselt pilvise päevaga ja erilisi värve sealt välja võluda ei saanud. Hoolimata sellest olime nädala jooksul suutnud näha nii palju ilu, et süda oli rahul ja keha tahtis hakata puhkusest välja puhkama.

Kokkuvõtvalt tahan öelda, et just Red Centre`is kogesin ma kõige enam, et kui tahad midagi tõeliselt nautida, pead võtma selleks aega ja tegema võimalikult palju kaasa. Ulurut ei saa vaadata lihtsalt eemalt, sa pead seda katsuma ja selle ääres jalutama. Veelgi mõttetum on Kings Canyon`it või Kata Tjuta`t lihtsalt eemalt vaadata, et kõike seda nautida, peab tajuma tervikut.

Meie eelmisel korral täitumata unistus tõi meid tagasi siia rohelisele mandrile. Me viisime ühe oma unistustest täide ja see oli kõike seda väärt. Red Centre`is nägime me nii palju puhast ja ehedat loodust ja seda kõike keset peaaegu et mitte midagi. Täpselt sellist Austraaliat olin ma näha tahtnud ja endale ette kujutanud. Kutsun üles, inimesed, viige oma unistusi täide, see on üks ütlemata hea tunne! Ja kui te nüüd mõtlete, et ei saa, selleks on vaja raha, siis raha puudumine on enamasti vaid vabanduseks. Peamisteks põhjusteks on mugavus ja liialt vähene tahe. Kui unistus on piisavalt tugev, leiab alati ka võimalusi ja teid selle täide viimiseks. Enne Austraaliasse tulekut kuulsime mitmete oma sõprade suust lauseid, et tahaks ka minna, aga mul ei ole raha. Enamus nendest inimestest teenis oluliselt rohkem kui meie, nad käisid iga-aastastel puhkusereisidel ja/või tihti väljas söömas jne. Julgeksin öelda, et valikute küsimus - ju siis ei ole tahe nii suur, et sellele keskenduda ja selle nimel pingutada.

Red Centre`is kogetu ja nähtu võtab hästi kokku lause, mida ütleks selle kohta kindlasti minu endine inglasest töökaaslane:“ This was absolutely amazing“.

Meie täiendatud RED CENTRE`i PILDIALBUMILE pääsete ligi vajutades SIIA

Alice Springs ja selle ümbrus

2012-01-26T11:10:00.009+11:00

Alice Springs asub Austraalia südames keset lõputuid tühermaid ja inimtühje alasid (va. aborigeenide rühmitused). See linn on rajatud allika lähistele ja esimene eurooplaste asustus tekkis sinna paljuski tänu 1872 ehitatud Adelaide – Darwin vahelisele telegraafiliinile. Suur murrang selle koha ajaloos toimus tänu II Maailmasõjale. Enne sõda oli Alice Springs väga isoleeritud paik, kus elas alla 500 inimese. Sõja ajal rajati sinna aktiivselt kasutatav peatusbaas ning raudtee sõlmjaam. Lisaks kolis sinna ajal, mil jaapanlased Darwini pommitasid, ka Põhjaterritooriumi pealinn koos elanikega. Tänu kõigele sellele kasvas oluliselt Alice Springsi kuulsus ning sõda jättis maha palju kasulikke vahendeid ja vara, mille najal linn edasi sai areneda.

Praegu on Alice Springs kaasaegne ca. 28 000 elanikuga mägedest ümbritsetud üllatavalt roheline linn, millest lähim suurem asustatud koht asub ca. 1500km kaugusel (põhjas Darwin, lõunas Adelaide). Kui aus olla, siis linn ise meie jaoks mingeid erilisi emotsioone ei tekitanud, meie jaoks ehk liiga kuum ja liiga eraldatud paik. Tänavapildis jäi silma rohkelt linna vahel „aega surnuks löövaid“ aborigeene, kes oma lärmaka käitumisega tähelepanu pälvisid. Üllataval kombel ei kohanud me teenindavas sektoris pea ühtegi aborigeenist töötajat, esindatud olid mitmed teised rassid.

Küll aga võlus ja lummas meid ülejäänud Red Centre ning loodus, millega Alice Springs ümbritsetud on. Esimesel kahel avastusrohkel päeval sõitsime mööda Alice Springsist alguse saavaid mägedest ümbritsetud Larapinta ja Namatijra nimelisi teid ning külastasime selle äärde jäävaid imelisi paiku nimega Simpsons Gap ja Standley Chasm, ujusime veesopis nimega Ellery Creek Bighole, nägime varasalvesid, kust aborigeenid oma näo- ja kehamaalinguteks ookrit saavad ning jalutasime mitmete looduskaunite veesoppide ja kuristike juurde viivatel radadel (Serpentine Gorge, Ormiston Gorge, Redbank Gorge, Glen Helen Gorge).

Standley Chasm:

Ellery Creek Bighole:

Võtsime ette ka mõned tõsisemad mägimatkad, et kaugemal avanevaid vaateid nautida. Mägedel ronimine polnud 40 kraadise kuumuse käes üldsegi mitte lihtne tegevus ja kuigi silm puhkas loodust imetledes ning hing ihkas ikka kõrgemale ja kaugemale, andis keha aegajalt märku, et nähtud on piisavalt ja tuleb veidi hinge tõmmata.

Meie esimese päeva viimane rännak toimus Redbank Gorge juurde viivatel radadel. Kiirustasime, sest hakkas hämaramaks minema ning õhtul muutuvad loomad ja putukad palju aktiivsemaks, ei tahtnud mõne maoga kokku joosta. Üks kohtumine loodusega siiski aset leidis, nimelt õnnestus Allanil mesilast meenutava olevuse käest täpselt otsaette surakas saada, nii et ülisuur nõelgi veel sisse jäi. Väga täpselt sihitud. Ööbima jäime samuti Redbank Gorge lähistele mägedesse kauni vaatega kämpinguplatsile. Öö oli väga palav, mägedevaheline tuul undas tugevalt ja õõtsutas meie telki ning eemalt kostusid loomade hääled. Raske oli une sarnast seisundit saavutada, kuigi keha oli päris kurnatud ja pea ohtra ilu nägemisest hajevil.

Redbank Gorge:

Järgmise päeva pärastlõunaks jõudsime tagasi Alice Springsi ja peatusime juba koduseks saanud Annie`s Place nimelises rändurite hostlis. Kiitsime ülivõrdes konditsioneeri olemasolu ja uinusime hostli baarist kostvat live muusikat nautides, mida tekitas väga maheda ja mõnusa häälega meesterahvas kitarri saatel. Järgmistel päevadel ootasid meid ees juba uued avastused ja rännakud keset Red Centre`i ehedat ja kirjeldamatult kaunist loodust. Seda kõike peab ise nägema ja kogema, raske on midagi kirjeldada või piltide najal edasi anda. Ja mis kõige tähtsam, selle nägemiseks ja kogemiseks peab võtma aega.

Meie RED CENTRE pildialbumile pääsete ligi vajutades SIIA

Mareeba - Alice Springs

2012-01-18T10:32:00.001+11:00

Meie teekond Austraalia südamesse kulges peamiselt mööda sadu kilomeetreid täiesti sirgeid ja tasaseid teid keset erinevaid maastikke. Teekonna alguses asunud lopsakad rohelised vihmametsad asendusid kiiresti tavaliste metsade ja põõsastikega (kohaliku nimega bush), millele järgnesid meeletult suured üksikute puude ja põõsastega kaetud rohelised karjamaad, seejärel muutus loodus juba kuivemaks ja kõrbenumaks, lopsakas roheline asendus kollasemate ja pruunimate toonidega. Edaspidi jäidki meid peamiselt saatma tasased bush`id ja/või suured rohumaad, lõputud üksikute puudega tühermaad. Kurvilist teed ja mägist loodust kohtasime lisaks meie teekonna algusosale veel rohkelt vaid Queenslandi suurima outback`i linna, Mount Isa, piirkonnas.

Kogu tee saatsid meid erinevad linnud, erilisematena jäid silma papagoid ja kotkad, kelledest viimased pidevalt toidukraami lootuses teede kohal tiirlesid. Lisaks nägime mitmeid sisalikke ning vahel tuli hoogu maha võtta ka teede peal rahulikult jalutavate veiste tõttu. Suur osa meie läbitud teest kulges mööda täiesti asustamata alasid, kus vahel paarisaja kilomeetri järel vaid väikest ühe tankla, toidupoe, postkontori ja karavanipargiga outback`i külakest võis kohata. Liiklus selle piirkonna põhimaanteedel oli väga hõre, polnud harv juhus, kui mitmesaja kilomeetri jooksul vaid mõni üksik auto vastu sõitis. Hämaruse lähenedes muutusid need maanteed roadtrain`ide (maanteerongide) pärusmaaks. Sõltuvalt piirkonnast olid lubatud kuni 54m pikkused veosed ja tõesõna, kohtasime oma teel ikka ülipikkasid, isegi nelja haagisega, rekkaid. Eriti hirmuäratavad olid nad öösel, oma suure müra ja lõputuna tunduva pikkuse tõttu.

Oma pikka teekonda alustasime laupäeva õhtuses pimeduses, pärast 12-tunnist tööpäeva ja sellele järgnenud Elisa ja Sandriga koos veedetud õhtusööki. Esimese öö veetsime Athertoni lähedal juba tuttavas II Maailasõja hukkunute mälestuseks püstitatud peatus- ja puhkepaigas. Järgmisel päeval varusime hulgaliselt vett ja toidukraami ning meie rännak tundmatusse sai jätkuda. Esimene rännakupäev möödus suurte vihmapilvede ja vihmahoogude saatel. Jõudsime kiirelt üle vaadata vaid Millstream Falls nimelise kose ning jalutada Undara Volcanic National Park`is ümber Kalkani vulkaani kraatri. Undara rahvuspark on eriline, kuna seal asuvad sulalaava poolt vormitud maa-alused laava torud, mis on 90km pikad ja selle poolest ka ühed maailma pikimad. Meil neid näha ei õnnestunud, kuna sinna pääsemiseks peab ette broneerima giidiga tuuri.

Meie teise rännakupäeva märksõnadeks on üleujutatud tee ja pikk ümbersõit. Plaanisime sõita Hughenden nimelisse asulasse mööda 260km pikkust kruusateed. Olles sellest ca. 40km ära sõitnud, sattusime vihmaperioodi tagajärgede küüsi, meie teel oli üleujutus. Esimese veetakistuse oleksime ehk ületadagi suutnud, kuid järgmine pidavat kohaliku farmeri sõnul meie auto jaoks juba liiga suur katsumus olema. Seega keerasime auto nina ümber ja sõitsime Hughendeni järele jäänud 220km asemel järgmist lühemat teed pidi, st 40km tuldud teed tagasi + 495km läbi Charters Towers`i nimelise väikelinna. Meie tee läks plaanitust 315km pikemaks, pole just väike ümbersõit (umbes nagu sõidaks Tallinnast Tartusse läbi Narva). Austraalia elu paratamatus!

Üle tee voolav jõgi:

Siinsetel teedel kohtab tihti floodway nimelisi silte, mis hoiatavad eesolevast võimalikust veetakistusest, enamasti asuvad need jõgede ülesõidul ja/või madalamatel kohtadel. Vihmaperioodil on paratamatu, et mitmed teed muutuvad üleujutuse tõttu täiesti läbitamatuteks või on läbitavad vaid maasturitega.

Ümbersõidul läbitud Charters Towers`i näol oli tegemist järjekordse Aussi linnaga, mis eelmisel sajandivahetusel kullapalavikuga nakatunud oli ja mille toodang oli väärt miljoneid naelu.

Meie kolmanda päeva marsruut kulges trajektooril Hughenden - Mount Isa. Teel läbisime Cloncurry nimelise väikelinna, mille tänapäeva põhilised tegevusalad on karjakasvatus ning vase ja kulla kaevandamine. Cloncurry`s on ühtlasi mõõdetud Austraalia kuumarekord, milleks on +53,1C (16.01.1889). Õhtuks jõudsime Mount Isa`sse, linna, mille pindala on ametlikult umbes 41 000km2. Ainuüksi see fakt teeb Mount Isa`st maailma suurima territooriumiga linna, kuigi sealne elanike arv on vaid napp 20 000 inimest ning enamus territooriumist on täielikult asustamata. Hetkel asub Mount Isa`s üks maailma suurimaid hõbedakaevandusi ning teda kutsutakse ka Austraalia rodeo pealinnaks.

Mount Isa linna uhkus ja süda (tehased tuledes):

Neljas päev- vihm ja pilved olid asendunud pilvitu taeva ja meeletu kuumusega ning nii palju kui silm seletas, nägi ees vaid sirget teed, igas muus suunas lõputud madalad võsastikud või lagendikud. Nii me sõitsimegi üle Northern Territory piiri jõudes teise osariiki. Vastu võttis meid politseikontroll, Allan pandi puhuma ja ta sai oma suuri Eesti juhilube näidata, mille peale imestati- so huge! Teada saades, et oleme pärit Eestist, teatas lube kontrolliv naisterahvas rõõmsalt, et ta on Tallinnas käinud ja et see on ilus linn. Seejärel jätkasime sadu kilomeetreid sirgeid teid ilma kurvide ja muude suuremate muutusteta, ainuke märk tsivilisatsioonist oli harv vastu tulev auto või üksik teel kohatav liiklusmärk.

Northern Territory osariigis ringi sõites nägime ulatuslikke põlenud võsastikuga alasid. Tundus, et vähemalt üks põleng olid üsna hiljuti toimunud, kuna tuul keerutas veel praegugi üles tuhka ja tolmu moodustades keeriseid, mis ringi liikusid ja aegajalt kadusid või juurde tekkisid. Neljanda päeva õhtupoolikul külastasime aborigeeni naiste püha paika nimega The Pebbles ning päikeseloojanguks jõudsime Devils Marbles nimeliste müstiliste kivimürakatega loodusparki. Tegemist oli aborigeenide püha kogunemiskohaga, kohalikus keeles Karlu Karlu. Jäime nende kivide lähedusse ka telkima. Öösel oli väga palav, temperatuur jäi enamasti 30 kraadi juurde, seega me tekki ega telgi pealmist katet ei kasutanud ja saime läbi võrkude lummavat tähistaevast imetleda.

Alice Springsi, meie teekonna esimesse sihtpunkti, jõudsime viienda päeva keskpäevaks. Väljas oli umbes 38 soojakraadi ja olime alates Mareebast kokku veidi rohkem kui 2700km maha sõitnud. It`s a bloody long way! :)

Meie 2012 aasta pildialbumile pääsete ligi vajutades SIIA

Uute rännakute ootuses

2012-01-13T22:12:00.009+11:00

Ja ongi käes meie viimane tööpäev siin Põhja- Queenslandi troopilises väikelinnas. Oleme Mareebas juba üle kahe kuu peatunud ja mangodest on juba isu täis saanud, tulebki uute viljade suunas liikuma hakata. Kõige muu hulgas tuli mul töötamise perioodil ka mango lööve üle elada, põhjuseks rohke mangode söömine ja/või mangode happelise vedelikuga kokkupuutumine. See avaldus mul silmaaluste ja põskede punetuse ning paistetusena, lisaks olid mõlemal käel punased sügelevad täpid. Lugesin netist, et paljudel inimestel on mangodega liialdamisest lööve tekkinud, avaldub see enamasti näol, vahel Angelina Jolie huultena, mis polevat sellisel kujul üldsegi nii ihaldusväärne :)

Meie viimane töönädal oli tavapärasest vaheldusrikkam, Allan lõi kaasa avokaadopuude all laiutava umbrohu mürgitamise protsessis, lisaks istutas ta passionfruit`i nimelise vilja puid. Proovisime ära nii mangode kui ka laimide korjamise, esimesel juhul pidi mango happega ettevaatlik olema, teisel juhul laimipuude teravate okstega. Oleme oma töö võite ja kaotusi jaganud heade kolleegide ja naabrite, Sandri ja Elisaga, toreda eestlastest paarikesega.

Ka meie köögipool ei ole jäänud mangodest puutumata. Mina keetsin ühel ilusal päeval mangomoosi. Moos tuli hea, värvuselt tumekollane ja maitselt veidi õunamoosi sarnane. Allan on aktiivselt tegelenud mangode kuivatamisega, et ikka reisimisel ka midagi omatehtut näksida oleks.

Mangomoosi komponendid:

Oleme lõpuks ka känguruliha suutnud ära proovida, seda küll pannil praetuna, mitte tulel küpsetatuna. Liha oli tervenisti taine ja maitse oli metsloomalihale omane.

Kui kängurudest ja muudest kukkurloomadest rääkida, siis nad on ikka jube armsad küll. Mareeba golfiklubi territooriumile on tänu aastaringsele murukastmisele väga suur kängurude seltskond elama asunud. Käisime neid lähemalt uudistamas.

Lisaks kohtasime Mareeba lähistel Granite Gorge nimelises kohas palju pisikesi rock wallabie`sid. Neid elas sealsete kivimürakate vahel tõeliselt palju ja inimesi nad üldse ei peljanud. Maitsvate palakeste saamise lootuses muutusid nad kohati ülemeelikukski. Väga armas vaatepilt avanes nähes nii väikeseid loomakesi kandmas oma taskus imetillukesi uudishimulikke pojakesi.

Kohe- kohe on algamas meie rännakud Austraalia südame, Red Centre`i, suunas. Plaanime sõita läbi tõelise Aussi outback`i (asustamata või hõreda asustusega maa) külastades oma teel üht kuulsaimat outback`i linna, Alice Springs`i, jalutada Kings Canyon`i ümbruses ning imetleda loojuva päikese taustal üht Austraalia kuulsamat vaatamisväärsust, suurt punast monoliiti, Ulurut. Kui vähegi internetti saame, püüame jooksvalt ka blogisse üht-teist oma muljetest ja nähtust kirja panna, kindlasti lisame ka pildimaterjali.

Oleme pisut täiendanud ka oma Austraalia 2011 aasta pildialbumit. Sellele pääsete ligi vajutades SIIA

Great Barrier Reef

2012-01-03T23:34:00.005+11:00

Head uut ja õnnelikku aastat kõigile, kes meie tegemistel silma peal hoiavad!

Austraallased on kavalad ja kompenseerisid kõik nädalavahetustele sattunud pühad nädala sees asuvate vabade päevadega. Sel põhjusel on meil üsna palju vaba aega olnud ja saime eelmisel nädalal vaid kaks poolikut päeva tööd teha. Uue aasta võtsime vastu piduliku õhtusöögi ja vahuveini saatel nautides televiisori vahendusel juba meie jaoks traditsiooniks saavat Sydney ilutulestikku. Ilutulestik oli kaunis nagu alati ja kogu tulede paraad meisterlikult muusikasse seatud. Saatejuhid olid vahvad ja kogu õhtu nauditav. Uue aasta teisel päeval lubasime endale aga juba midagi põnevamat, võtsime kruiisi, et minna uudistama üht Austraalia sümbolit, Great Barrier Reef`i.

Great Barrier Reef ehk Suur Vallrahu on maailma suurim korallrahude süsteem koosnedes umbes 3000-st iseseisvast korallrahust ja 600-st korallisaarest. Suur Vallrahu asub Korallimeres ning selle pikkus on umbes 2300km (ulatudes Cape York`ist Bundaberg`ini) ja pindala umbes 344 000km2. Tegemist on ainukese elusorganismiga, mis on nähtav kosmosest. Great Barrier Reef Marine Park on suurim maalimapärandi nimistusse kuuluv piirond, mis CNN nimistu järgi kuulub ka seitsme maailma loodusime hulka, lisaks ka seitsme veealuse maailmaime hulka. See korallrahu koosneb miljarditest väikestest elusorganismidest. Riff`i liigirikas ja värvikirev elukeskkond on koduks tuhandetele korallidele ja veeloomadele, sh umbes 1500 erivärvilist kalaliiki, lisaks hiiglaslikud merikilpkonnad, vaalad, delfiinid, raid, tohutusuured merekarbid jms.

Suure Vallrahu üks kaunemaid vallrahusid on südamekujuline Heart Reef, mis on nähtav vaid õhust vaadatuna. Suurel Vallrahul asub palju snorgeldamiseks ja sukeldumiseks lubatud piirkondasid ning turismitööstus seal lokkab. Aastas külastab vallrahu umbes 1,9 milj. inimest, mis teeb sellest ühe suurima turistiatraktsiooni Austraalias (umbes 800 ametlikku turismioperaatorit). Ka Cairns`ist korraldatakse arvukalt nii ühe- kui mitmepäevaseid riffi juurde viivaid snorgeldamise ja sukeldumise trippe (hind ca. 150-200$ p/p + sukeldumishind). Võtsime meiegi ühe pakkumise, mis lubas meid viia kahe erineva välimise riffi juurde, tutvustada meile riffi elukeskkonda ning varustada meid snorgeldamisvarustusega. Kes veel ei tea, mis on snorgeldamine, siis selleks paned lestad jalga, maski ette, toru suhu ja ulbid veepinnal imetledes veealust elu.

Meie katamaraan väljus 8.30 hommikul, esimeseks sihtkohaks võeti Hastings reef. Õnneks või õnnetuseks reklaamiti meie katamaraani kui ühte selle piirkonna kiiremat ja hoolimata päikesepaikselisest ning ilusast ilmast loksutas ja murdis see laineid päris korralikult. Hastingsile jõudes oli minu süda juba nii paha, et vaevu vaevu suutsin ennast püsti ajada ja elumärke ilmutada. Istusin vaikselt posu paberkotte varuks ja aegajalt kasutasin nende abi. Veel paar-kolm minusugust tundus lähikonnas vaevlevat ja iseendaga võitlevat. Suutsin end lõpuks nii palju koguda, et sain veeülikonna selga aetud, haarasin oma lestad ja maski kaenlasse, viskasin igaks juhuks ka päästerõnga vette ja hüppasin sellele järele. Alguses oli vesi väga sügav, veidi eemal hakkas peale korallrahu sisaldades palju erinevaid koralle ja nende vahel ning kohal ujuvaid kirkavärvilisi kalu. Korallide vahel oli erinevaid kuristikke, mis tundusid olevat paarikümne meetri sügavused, samas kui korallid ise olid kohati vaid meetri sügavusel. Mõned korallidest olid kahvatud pruunikad, kollakad või hallid, mõned see-eest üsna kirkavärvilised, nt helerohelised, sinised jne.

Minu jõud oli üsna otsakorral, seega Hastingsil minu snorgeldamine ka lõppes. Allan nautis meie kahe eest edasi ja snorgeldas mõnuga ka järgmises sihtkohas. Teise riffi juures pakuti kõigile ka võimalust väikese klaaspõhjaga paadiga korallrahu kohal ringi sõita, nii saime ka kuival pinnal asudes veealusest maailmast kiire ülevaate. Vesi oli tohutult soolane, silma sattudes kipitas kaua. Allan snorgeldas enamuse ajast ilma veeülikonnata, sel põhjusel õnnestus tal ka meduusi käest pisut kõrvetada saada. Ta rääkis veel, et vesi oli nii soolane, et vee peal püsimine polnud eriline probleem. Veest välja tulles oli valge sool kehakarvadel silmaga selgelt nähtav. Väljas oli umbes 30 kraadi sooja ja hoolimata sellest, et olime rannikust ligi 50 kilomeetri kaugusel, oli vesi umbes sama soe.

Mõned meie snorgeldamiskaaslastest kohtasid ka reef`i haid (mis ei ole inimestele ohtlik) ja nägid Nemot. Allan nägi korraks ka hiiglaslikku merikilpkonna, mina piirdusin vaid väikeste kalakeste ja korallidega. Kokkuvõttes me oma minekut ei kahetse, kuigi valiksime kindlasti mõne teise reisikorraldaja. Minu päeva üks õnnelikumaid hetki oli maale saabudes, kui enam ei kõigutanud. Meie reis lõppes 16.30 ja tõdesin taas, et hoolimata kalade tähtkujust ja värvikast kogemusest olen ma siiski rohkem maismaa inimene.

Meie pildimaterjal sellest tripist on väga kasin ja piirdub vaid mõne üksiku ülesvõttega, sh ei võimaldanud meie fotokas teha pilte vee all. Blogi illustreerimiseks kasutasin paari pilti meie reisipakkuja kodulehelt.

Merry Christmas!

2011-12-24T22:38:00.012+11:00

KALLID KODUSED, HÄID JÕULE JA ILUSAT 2011 AASTA LÕPPU TEILE KÕIGILE!

Meie jõululaupäeva hommik oli täis tööd ja vile, võtsime selle vastu jõuluvana tehases ja et kõik ikka õigeks ajaks valmis jõuda, töötasime 12 ööd jutti iga öö 12 tundi, täiesti ilma naljata :)

Päkapikud ja lumivalgeke:

Tükike jõuluvana tehasest:

Töömaratoni lõpuks suundusime õnnist jõuluaega nautima, esmalt muidugi magasime ca. kuus tundi silmad selgemaks. Sõitsime 60km kaugusel asuva Cairnsi linna laguuni juurde.

Tegime kosutava pikniku ja jõuluõhtu supluse:

Ilm on väga mõnus ja soe, kell on hetkel 10 õhtul ja sooja on veidi üle 25 kraadi. Sellega hetkel piirdun, kuna sokolaadikoogid nõuavad tähelepanu :)

Minu isiklik päkapikk:

Puuviljade kuningas

2011-12-04T16:52:00.004+11:00

Juba viimased kolm nädalat ümbritsevad meid puuviljade kuningad: ühed populaarsemad troopilised puuviljad, mangod, mis on eriti hinnatud kõrge vitamiinide ja mineraalainete sisalduse tõttu.

Meie ellu tulid need puuviljad tänu Austraaliale, eelkõige tänu siinse piirkonna mangohooaja algusele, mis meile loodetavasti mõneks ajaks tööd annab ja toidu lauale toob. Mangod sümboliseerivad ühtlasi Austraalia suve, mille kestel erinevad sordid valmivad ja mil neid värskeid vitamiinipomme arvukalt poelettidel säramas võib näha. Siinsetes kauplustes müüakse mangosid tavaliselt tükikaupa, hetkel jääb ühe puuvilja hind sõltuvalt sordist, suurusest ning kvaliteediklassist 1,5-4$ piiridesse.

Tutvusin seda teemat kirjutades pisut lähemalt mangode kasulikkusega ja neid puuvilju ülistavatel lausetel ei näi lõppu olevat. Tundub, et mangod siiski väärivad puuviljade kuninga nime kandmist. Juba üksainus mango pidavat täitma täiskasvanud inimese päevase C-vitamiini ja beetakaroteenivajaduse mitmekordselt. Tänu sellele saab neist abi mitmesuguste naha ja juuksehädade korral, sh juusteharvenemine, sügelev peanahk, rabedad küüned jms. Kõrge luteiini ja zeaxantiini sisaldus aitab kaitsta nägemist ning on abiks kuivade silmade sündroomi korral. Viljades sisalduv beetakaroteen aitab võidelda vähiga ja kaitseb immuunsüsteemi. Lisaks sisaldavad mangod järgnevaid elutähtsaid mineraale: rauda, kaltsiumi, magneesiumi, fosforit, tsinki, kaaliumit jms. Taastamaks soolade, vitamiinide ja energia taset, soovitatakse mangosid süüa ka pärast füüsilist treeningut. Lisaks väidab üks Ameerika tervisekonsultant, et mangod täiustavad isegi seksielu. Seda tänu igas viljas sisalduvale kõrgele E-vitamiini tasemele, mis hoiab hormonaalsüsteemi ärkvel. ...jnejne... tundub, et igaüks meist leiab oma põhjuse, miks seda puuvilja sööma peaks, nii et vutt-vutt poodi mangosid ostma. Enne sööma asumist veel üks hoiatus, nimelt soovitatakse kõhuvalude vältimiseks tundliku maoga inimestel peale mango söömist paari tunni jooksul piima ja alkoholi mitte tarbida.

Oleme oma rännakutega jõudnud Mareebasse, väikesesse Põhja-Queenslandi linnakesse, mille ümber asub palju mangoistandusi. Saime tööle mangofarmi lattu öisesse vahetusse. Meil pakitakse nii enda kui ka teiste istanduste vilju. Tänu laotööle pääsesime põletava päikese, ligi 30 kraadise kuumuse käes mangode korjamisest ja nende puuviljade happelise vedelikuga kokkupuutumisest. Mangode hape kõrvetavat kätele haavasid ning lisaks pidavat paljud töötajad neid vilju korjates allergia käes vaevlema.

Farm, mille heaks töötame, on kaasaegne ja korralik, tööle eelnes koolitus ja väljaõpe. Enne minuni jõudmist läbivad mangod korraliku pesu, seega alates minust enam keegi mangode happelise vedelikuga kokku puutuma ei pea. Minu tiitel - the grader- sisaldab endas liini ühte tähtsamat kohustust, pean kõik liinil olevad mangod vastavalt defektide esinemisele ja defekti suurusele klassidesse jagama ja seda väga kiire tempo juures. Erinevate sortide ja farmide puhul on liigitus erinev, enamasti jaotan mangod kolme, vahel ka nelja klassi (esimene, st premium klass, teine klass ja töötlemiseks minevad mangod). Töö on päris kiire ja raske ning vahetuse jooksul käib minu käte alt läbi ca. 50 tonni mangosid. Olete te kunagi proovinud 12 tundi järjest kiiresti käsi liigutades järgemööda raskusi tõsta ning seda juba pisut valulikuks muutunud kätega? Midagi nauditavat selles igatahes pole. Selline see Austraalia elu ongi, kõik tuleb ise järele proovida. Õnneks lubas omanik mulle pikkade vahetuste korral ühe abilise eraldada, mis teeks minu töö oluliselt lihtsamaks. Seega ei kavatse ma veel oma pead norgu lasta ega alla anda :)

Vastavalt minu jagamisele liiguvad mangod mööda liini edasi, kuni masin iga puuvilja ära kaalub ja kaalu järgi õigele pakkijale edastab. Pakkijateks on meie farmis vaid taivaanlastest noored. Üldse töötab meie vahetuses kokku 20 inimest, neist 15 taivaanlased, 2 eestlast (meie), 2 kanadalast ja üks kohalik järelvaataja/juhendaja. Peale pakkimist pannakse mangodele kleepsud peale ja kõik kastid jagatakse vastavalt puuviljade klassile ja suurusele alustele. Nüüd saavad alguse Allani töökohustused, milledeks on aluste nummerdamine, kõigi seal olevate kastide skänneerimine, aluste transportimiseks ettevalmistamine, külmkappi viimine ja kontroll. Allan on oma töökohustustega väga rahul ja kurdab vaid füüsilise koormuse vähesuse üle. Nagu öeldakse, elus peab kõik tasakaalus olema.

Hooaja alguse venimise tõttu oleme paari nädala jooksul vaid üksikud päevad töötada saanud, järgmisest nädalast hakkame tegema järjestikuseid 12-tunniseid vahetusi, meie tööpäev algab kell 6 õhtul ja lõpeb kell 6 hommikul, mil päevavahetus liini üle võtab. Öösel on hea rahulik tööd teha, kuumus ei tee liiga ja laos liigub vähem rahvast. Kogu meie vahetus elab ühes Mareeba karavaniparkidest, kus meie kahe privileegiks on oma pisikese maja omamine. Majutus on Aussis kallis, nädala eest maksame kahepeale kokku 240$. Ööpäevaringse liinitöö tagamiseks viiakse meid tööle ja tuuakse töölt spetsiaalselt meie jaoks reserveeritud bussiga, mille eest maksame kumbki 12$ tööpäeva kohta. Hetkel pole me veel midagi oma reisifondi koguda jõudnud, kuid oleme väheste tööpäevadega vähemalt majutuse ja söögi tasa saanud. Tasuga oleme rahul, ühe töötunni eest saame kätte ca.13$ (koos maksudega on tunnitasu ca. 19$). Meie töö peaks läbi saama juba uue aasta alguses, seega kui kõik hästi läheb, ohverdame oma reisifondi huvides Sydney aastavahetuse plaanid ja rõõmustame end hiljem hoopis reisiga läbi Austraalia tõelise outbacki. :)

Mangosort, millega siiani põhiliselt tegelenud oleme, kannab nimetust Calypso. Selle sordi viljad on väga õhukese seemnega, viljaliha on magus, mahlane ning väheste kiududega. Pean tunnistama, et isegi mina, kellele varem mangod üldse meeltmööda polnud, olen hakkanud neid vilju sööma ja hindama.

Mangohooaja algus on Mareeba piirkonda kohale meelitanud ka suure hulga eesti noori, toidupoes enam väga tihti ilma eestlasi kohtamata või eesti keelt kuulmata käia ei saa. Meil eestlaste vastu mingisugust foobiat tekkinud pole ja neid on alati südantsoojendav kohata. Ühes siinses mangofarmis elab ja töötab hetkel väidetavalt 20 eestlast ja lähinädalal liitub nendega veel umbes sama palju. Tundub, et eestlased on siin heas kirjas ja see farm pidavatki just meie rahvuse esindajaid eelistama. Lisaks pidi eestlasi teisteski lähipiirkonna farmides töötama. Ka meie elupaigas peatub juba pikemat aega kaks eesti noormeest, kuid neid me veel kohanud pole. Seega sellise pisikese linnakese kohta on siin ikka jube palju eesti noori küll, kindlasti rohkem kui nii mõneski Eesti külas. Ja kes tahab nüüd mõelda, et Austraalia on väike ja eestlasi pilgeni täis, siis selle illustreerimiseks järgnev pilt:

Kindlasti on eestlasi, nagu ka kõiki teisi noori working holiday viisaga rändureid, lihtsam kohata just populaarsetes farmipiirkondades. Tõttöelda teistes kohtades neid väga kohanud polegi.

Veel mõned faktid elust enesest:
2011 aasta seisuga elab maailmas kokku ca. 6,98 miljardit inimest. Elanike arvu poolest juhib maailma edetabelit Hiina, kus elab ca. 1,34 miljardit inimest (2010 seisuga), teisel kohal on India 1,21 miljardi inimesega (2011 seisuga) ja kolmandal kohal on USA vaid 312 miljoni inimesega. Kokku sisaldab minu vaadeldud edetabel 234. riiki ja iseseisvat territooriumi.

Austraalia paikneb 22,78 miljoni elanikuga 52. kohal (ilma ränduriteta muidugi) ja Eestile kuulub hetkel ca. 1,34 miljoni inimesega 152 koht. Euroopa Liidus elab 2011 aastal hinnanguliselt kokku umbes 502 miljonit inimest.

Huvitav on võrrelda ka rahvastiku tihedust. Kui Austraalias elab ruutkilomeetri kohta 2,8 inimest, siis Eestis 29 inimest ja Euroopa Liidus keskmiselt 116,2 in/km2. Suurima elanike arvuga riigis, Hiinas, elab 139,6 in/km2 ja Indias koguni 366,5 in/km2. Pole siis ime, et hindud enam oma maale ära ei mahu ja vägisi ennast Austraaliasse pressivad. Kahjuks ei suuda nad siinse keskkonnaga kohaneda ega soovi siinsesse ühiskonda sulanduda, mistõttu nad aegajalt mässavad ning nõuavad oma õigusi. Minnes oma blogi algse teema juurde tagasi, siis mangokasvatus sai alguse ligi 4000 aastat tagasi just Indiast, kust see ka ülejäänud maailma levinud on.

Teekond troopikasse 3/3 – heategu sünnitab heateo

2011-11-15T14:43:00.004+11:00

Püüan meie juba minevikku jäänud teekonna kirjeldusega lõpule jõuda. Meie teekonna põhiosa kulges mööda ookeani äärt, jätsime ookeani maha alles Innisfaili juures siirdudes üle mägede sisemaa suunas. Võtsime eesmärgiks Athertoni ja Mareeba piirkonnas ringi vaadata. Lootsime seal mõneks ajaks peatuma jääda, veidi rännumehelikku farmitööd teha ning reisiks vahendeid koguda. Meie teele jäi suur hulk koskesid, külastasime järgnevaid: Ellinjaa Falls, Zillie Falls, Millaa Millaa Falls, Malanda Falls ja Barron Falls. Kõige ilusam ja troopilisem neist oli Millaa Millaa Falls, mille all ennast jahutada saime.

Athertoni ja Yungaburra lähistel nägime päris võimast puude rägastikku, Curtain Fig Tree`d. Sellest oluliselt väiksemaid eksemplare oleme oma teel ennegi kohanud, kuid nimetatud puule on seni kõik alla jäänud. Meie albumist võib leida pildi selle puu tekkimist seletavast tahvlist.

Mareebasse jõudsime vahetult enne nädalavahetuse algust, otsustasime uue nädalani oma puhkust pikendada ja veidi kaugamal põhjas ära käia. Jõudsime välja Daintree nimelisse külakesesse. Sealses kandis asuvad planeedi vanimad vihmametsad. Sisustasimegi aega neis metsades jalutades ja Daintree jõe ääres krokodillidele jahti pidades. Kahjuks või õnneks me neid ei kohanud, et krokodille kindla peale näha, peaks jõekruiisi võtma. Daintree jõgi on siinse piirkonna populaarseim krokokruiiside toimumise koht ja hommikusele kruiisile saabus bussideviisi inimesi. Krokodillid tunduvad olevat ühed siinse piirkonna ohtlikumad tegelased, ookeani ääres naljalt ühtegi veesoppi või jõge ilma nende eest hoiatavate siltideta ei näe. Lisaks krokoohule on ujumine ookeanides keelatud ka meduuside (stingersite) tõttu. Ohutuks ujumiseks on suurematesse asustustesse eraldi laguunid või basseinid rajatud.

Oma reisi esimese ookeanis ujumise tegime ühes Austraalia idaranniku põhjapoolsemas kuurortlinnas, Port Douglases. Ujusime Four Mile Beach`il, võrkudega piiritletud ujumisalal, millest väljapoole krokodilli- ja meduusiohu tõttu ujuma minna ei soovitata. Nii palju me ennast ikka armastame, et sellest hoiatusest kinni pidada ja mitte varvast võõras kohas vette pista.

Port Douglasest Cairns`i poole sõitsime mööda Captain Cook Highway`d, mis pidanuks olema Austraalia idaranniku ilusaim ookeanivaadetega maantee. Meie jaoks jäi suur osa sellest ilust peitu, läbisime põhiosa Captain Cook Highway`st paduvihma saatel, raske oli eristada, kust lõpeb ookean ja algab taevas. Cairns`i lähedal rannas ööbides saime ka oma esimese ja loodetavasti viimase vales kohas ööbimise hoiatuse, järgmisel korral lubati juba trahvi teha summas kuni 5000$. Püüame nüüd veidi hoolikamalt ööbimiskohti valida ja kui jälle veidi patustame, ehmatame iga auto või inimese peale ja loodame, et ehk täna läheb jälle õnneks.

Ühe päeva sisustasime tervenisti Cairns`is, enamuse sellest ajast veetsime raamatukogus, mille ümber asuvate suurte puude otsas meeletult palju nahkhiiri võis näha. Õhtul saime taas ujuma, sel korral Cairns`i linnasüdamesse vahetult ookeani äärde rajatud laguuni, eemal pimeduses säramas kohvikud ja baarid. Meile juba tuttavaks saanud nahkhiired olid õhtul aktiivseks muutunud ja lendasid laguuni kohal lõbusalt ringi.

Vahepeal oleme suutnud endale mitmelgi moel närvikõdi tekitada, nt unustasime end ühel õhtul arvutist muretult filmi vaatama kuni ekraan mustaks muutus ja autol aku tühjaks sai. Õnn oli, et koos meiega seal rahvuspargis veel üks paarike peatus ja et neil vajalikud juhtmed kaasas olid. Lahked inimesed pakkusid meile abi ja saime oma auto jälle käima. Halvemal juhul oleksime pidanud vähemalt 20km jalutuskäigu ette võtma (bensukasse juhtmete järele) ja lootma, et mõni auto eesoleval päeval meie peatumispaika külastab. Olime ülimalt tänulikud ja kolisime järgmisesse loodusparki. Hea, et selle õppetunni niigi asustatud kohas saime. Oleme oma vigadest õppinud ja aru saanud, et paari päeva söök ja jook peab siin maal kindlasti alati varuks olema.

Heategu sünnitab heateo. Juba järgmisel hommikul kell 5 ärkasime kolina peale, mida tekitas öösel meie kõrvale saabunud kastiga maastur, õigemini üks murelik otsekui seriaalist Macleodi tütred välja hüpanud naisterahvas, kes üritas üksipäini selle suure auto tühjaks vajunud rehviga ratast vahetada. Meie jaoks avanes üsna harjumatu vaatepilt, nägime tõelist Austraalia naist, tõelist outbacki naist, kes paljajalu ringi liikus ja täiesti vabalt auto all kruusas võis püherdada käes tungraud ning muud tööriistad. Naise jõud oli liialt väike, et rattamutritele vastu hakata. Olukorra tegi problemaatiliseks asjaolu, et vähemalt 10km raadiuses puudus telefonilevi, rääkimata asustusest. Otsustasime eelmisel päeval saadud heateo edasi anda ja Allan läks vapralt oma abi pakkuma. Ratas sai vahetatud ja ühe inimese päev siin kaugel maal sai jälle päästetud. Tegemist oli Cooktownist pärit naisterahvaga, kes pidi paari tunni pärast Cairns`is esmaabi koolitust andma. Niisugune see Austraalia outbacki elu ongi, ka naised üksi peavad hakkama saama karmis maailmas. Hädas olnud naise küsimuse peale, kas ta meile midagi abi eest ka võlgneb, vastas Allan (tõlkes):“ Loomulikult mitte, mul on hea meel, et sain täna anda edasi heateo, mis tehti mulle eile.“
Meie kogemuse põhjal iseloomustabki viimane lause üsna hästi siinsete inimeste suhtumist.

Meie PILDIALBUMILE pääsete ligi vajutades SIIA

Teekond troopikasse 2/3

2011-11-09T21:12:00.003+11:00

Ärkasime Carmila rannas koos päikesega. Päike tõuseb Cairns`i piirkonnas kell 5.30 ja loojub juba 18.30, kusjuures pimedaks läheb hästi kiiresti. Suveperioodi kohta läheb meie jaoks harjumatult vara pimedaks, tundub, et seetõttu on ka kohalikud pigem varasema eluviisiga.

Oleme terve oma teekonna jooksul püüdnud võimalikult palju ööbida ookeani ääres, sealne tuul jahutab autot ja peletab eemale sääski ning parmusid. Loomulikult pakub ookean ka silmailu ja pole just paha lainete rahustava mühina saatel magama jääda.

Suundusime eesoleval päeval Airlie Beach`i suunas. Selle linnakese läheduses asuvad ühed Austraalia olulisemad puhkuse veetmise kohad- 74 troopilist Whitsundays`i saart ja osa suurest korallriifist. 1770 aastal Great Barrier Reef`i avastusretkel jõudis kapten James Cook sellesse piirkonda Whit Sunday`l (nelipühade pühapäeval), sellest ka piirkonna nimi. Saartest suurim kannab samuti nime Whitsunday ning sealset Whitehaven Beach`i loetakse tänu valgele liivale ja selgele veele üheks Queenslandi parimaks rannaks.

Külastasime oma teel Cedar Creek Falls`i ehk koske, mis oli hetkel kuiv ja läheb õitsele alles paari kuu pärast, vihmahooaja saabudes. Vaid paar väiksemat kilpkonna sulpsatas ujuma ja nägime vees ussi liuglemas. Airlie Beach`i lähedal asuva mäe otsas asusid Whitsundays-i matkarajad, pikim neist kolme päeva teekonna pikkune. Sõit mäe otsa tundus kitsa tee ja piirete puudumise tõttu päris hirmutav, kuid tasus ennast ära, saime sealt oma esimese tõelises vihmametsas jalutamise kogemuse.

Airlie Beach`i, maaliliste ookeanivaadetega kuurortlinna, jõudsime alles õhtul. Tegime värskendava supluse linna laguunis, mis asus vahetult ookeani äärde rajatud kompleksis ja sisaldas lisaks puhkekohtasid, riietus- ja pesemisruume ning barbeque platse. Täitsa paradiisis olemise tunne oli sealses soojas vees ujudes, taevas särasid kuu ja tähed, ümberringi olid palmid ja ookeanil paistmas suur hulk jahte.

Järgmiseks suuremaks kohaks, kus peatusime, oli Townsville. See linn pidavat olema Queenslandi kõige päikesepaistelisem linn, kus keskmiselt 300 päeva aastas paistab päike. Ronisime linna südames asuva Castle Hill`i mäe otsa ja nautisime vaateid linnale ning eemal paistvale troopilisele saarele, Magnetic Island`ile. Magnetic Island`il jalutades pidavat olema parim võimalus vabas looduses elavat koaalat kohata. Õnneks olime meie oma esialgse koaalavaimustuse juba välja saanud elada.

Esimene võimsam kosk, mida oma teel nägime, oli Wallaman Falls. See asus väikelinn Ingham`i lähedal ja tegemist on Austraalia kõrgeima järsult laskuva kosega, mis langeb alla 305m kõrguselt. Õnneks oli ka praegusel suhteliselt kuival perioodil seal vesi täiesti olemas ning mägiraja osalisest lagunemisest hoolimata võtsime ette rännaku läbi vihmametsa kose alla ja tagasi. Paras sport oli see ettevõtmine, õhk oli niiske ja palav ning ei julgenud peadselt saabuvasse kottpimedasse vihmametsa ekslema jääda. Pealegi läheb siin väga kiiresti, vaid paari minutiga, pimedaks. Tänu väledatele jalgadele jõudsime õigel ajal auto juurde tagasi ja sättisime ennast kose parklasse ööbima.

Leia pildilt tilluke Allan?

Teekond troopikasse 1/3

2011-11-08T17:23:00.009+11:00

Meie võetud risk tasus ära ja leidsimegi Brisbane`i eeslinnast omale uue kaaslase, valge Ford Falcon Futura 1999. Ostsime selle hollandlasest tüdruku käest, kelle backpackeri aasta Aussis läbi hakkas saama. Koos autoga saime kaasa kogu eluks vajaliku rändurivarustuse, sh vajalikud toidunõud, pliidi koos gaasiballoonidega, madratsi, pestud voodipesu, teki, padjad, toolid ja isegi telgi. Seega olime lõpuks valmis alustama oma teekonda Põhja-Austraalia troopilisse kliimavöötmesse.

Natukene fakte Queenslandist, Austraalia osariigist, kus hetkel asume ja mille piirides lähemal ajal liigume. Queenslandi pindala: 1 722 000 m2; rahvaarv: 4 516 400 inimest; rannajoone pikkus: 6973km. Cairns`i ehk linna, mille suunas liigume, ööpäevane max. temperatuuride keskmine on aastaringselt 30 kraadi ringis, min. keskmine sõltuvalt kuust 17- 24 kraadi. Aastaaegade vaheldumist näitab seal peamiselt vihmaperioodi asendumine kuiva perioodiga. Kui juulis-augustis sajab maha keskmiselt 27-28mm vihma kuu kohta, siis jaanuarist märtsini sajab iga kuu alla üle 400mm vihma, st sajab keskmiselt 20 päeva kuus. Sel põhjusel tahtsime oma Austraalia rännakutega alustada just Queenslandi põhjaosast, et käia seal enne vihmaperioodi algust.

Tänaseks oleme läbi sõitnud ligi 2800km, meie teekond algas Brisbane`st ja kulges piki ookeaniäärset rannikut põhja suunas. Terve tee saatsid meid ilusad rannad ja meeletult palju suhkrurooistandusi, lisaks võimas mäeahelik. Hiljem hakkasime lisaks suhkruroole nägema ka mango- ja banaaniistandusi. Polnud harv juhus näha mõnd surnud känguru või maha jäetud autot. Mida rohkem põhja jõudsime, seda enam nägime erinevaid metsapõlenguid või põlenud metsatukkasid. Ühe ekstreemsema kogemuse saime pimedas sõites, kui kraavipervel mitmed kängurud ehmunult meile vastu vaatasid ja pidime sõitma läbi paksu suitsu, parempoolne teeäär suurtes leekides. Pimedas naljalt peale rekkade ja kängururauastatud autode teisi liiklejaid maanteedel näha polnud, võtsime samuti kindluse mõttes ühele rekkale tuulde. Unustasin veel mainida konnad, neid oleme samuti ohtralt kohanud, ühe nt. avastasin öösel WC potist vastu vaatamas.

Esimese suurema elamuse saime kohas nimega Tin Can Bay. Nimetatud koht on üks kolmest Austraalias, kus on võimalik näha ja toita üht haruldast delfiiniliiki, kes elab seespool korallriifi ja jõesuuetes. Igal hommikul täpselt kell 7.30 on delfiinid paadisilla kõrval ja ootavad söötmist. Kes soovis, sai 5$ eest osta kala ja selle ise delfiinile ulatada. Loomulikult tegin seda ka mina :)

Meie järgmine sihtkoht oli Hervey Bay, mille soojades vetes igal aastal juuli ja novemberi vahel suur kogukond Antarktikast saabunud vaalasid elab. Seal pakuti erinevaid vaalade vaatlemise tuure, mille hinnad algasid ca. 110-120$ inimese kohta. Lisaks asub Hervey Bay lähedal üks selle piirkonna populaarsemaid turismisihtkohtasid- Fraser Island. Tegemist on maailma suurima liivasaarega, mis on 123km pikk, kõige laiemast kohast 22km lai ja saarel on üle 100 mageveega järve. Fraser Island on kantud ka UNESCO maailmapärandi nimistusse. Töötud backarid nagu me oleme, nautisime oma päeva lihtsalt ookeani ääres jalutades ja olles õnnelikud selle üle, et saame oma reisi jooksul niigi paljudes erilistes kohtades käia.

Ööbisime Bundabergi lähedal ja käisime öösel kilpkonnade jahil, nimelt asub sealses piirkonnas üks Ida-Austraalia suurim kilpkonnade pesitsusala. Perioodil novembrist märtsini tulevad suured merekilpkonnad kaldale, et jätta liiva sisse oma munad. Kuna olid oktoobri viimased päevad, siis erilist lootust meil neid kilpkonnasid näha polnud ja ega me ei näinud ka.

Teise suurema elamuse pakkus meile linn nimega Rockhampton, mida läbib ametlikult ka troopilise kliimavöötme piir. Rockhamptonis oli imeilus botaanikaaed ja -park puhkekohtade ja barbeque aladega. Ja mis kõige olulisem, seal oli pisike armas loomaaed, kus me esimest korda elus koaalat nägime ja isegi katsuda saime. Saime ka teada, et koaalad magavad keskmiselt 18-20 tundi päevas, seda peamiselt põhjusel, et eukalüptilehtedest saadavat vähest energiat säästa. Üllataval kombel oli ka loomaaed prii sissepääsuga, loomulikult jätsime iga koaala jaoks mõned dollarid nö. toetuskasti. Oma elamusrohke päeva lõpetuseks jalutasime Mount Archer National Park territooriumil, kust avanesid vaated linnale ja sai erinevatel mägiradadel jalutada. Jäime pimeda peale ja teekonnal Rockhamptonist Mackay poole leidis aset ka meie ülalkirjeldatud elamusrohke öine autosõit.

Back to Down Under

2011-10-27T15:50:00.005+11:00

Nonii nonii nonii, me ei jäänudki jalg üle põlve kahekümneks aastaks ootele, millal saabub õige aeg oma rännakute lõpuleviimiseks. Haarasime elul sarvist ja otsustasime selle õige hetke ise tekitada. Meie seekordne trip sai alguse 20. oktoobril Tallinna lennujaamast, kuhu Allani nimekaimust sõber meid turvaliselt kohale toimetas, veelgi suurema turvalisuse huvides kinkis ta meile kaasa pudeli Vana Tallinnat. Õnneks ei läinud meil seda sarnaselt ühe Delfi loo kangelasele Praha lennujaamas varaste tõrjumiseks vaja :)

Sõbrad Allanid:

Meie teekond kulges trajektooril Tallinn- Praha (Czech Airlines); Praha- Abu Dhabi (Czech Airlines); Abu Dhabi- Brisbane (Etihad Airways) vahepeatusega Singapuris. Lennusõit Austraaliasse läks meile maksma 625EUR nägu. Etihad Airways lennufirmat julgen küll kõigile soovitada- ülisõbralik ja professionaalne teenindus, rikkalik ja maitsev toit :)

Austraalia aja järgi laupäeva hommikul ca. kell 9.30 maandusime Brisbane`i, Austraalia suuruselt kolmanda linna, lennujaamas. Brisbane on ühtlasi Queenslandi osariigi pealinn ja see asub Austraalia idarannikul. Meiega koos tegid sama lennumaratoni läbi kolm Tartu noormeest ja kaks Saaremaa päritolu tütarlast. Nendega koos sõitsime ka oma esimesse ööbimispaika. Valisime Brisbane City piirkonnas viiest järjestikku asuvast backpacker`i hostlist (kus võivad vaid seljakottidega rändurid peatuda) alustuseks välja soodsaima variandi. Nädalavahetuse tõttu olid kõik hostlid täis ja saime viimased ööbimiskohad, kahjuks ka Allaniga eraldi tubadesse (öö maksis inimese kohta 22$, reklaami järgi pidi odavaim koht 17$ maksma). Minu tuba osutus tõeliseks peldikuks, kui mu kohvril ei oleks rattaid all olnud, oleks see arvatavasti tuppa astudes ehmatusest käest kukkunud ja kaane ka pealt visanud. Märksõnad räpane, lagunev ja lehkav.

Järgmisel hommikul korjasime oma asjad kokku ja kolisime maja edasi armsa Kadi poolt soovitatud Brisbanes City Backpackers hostlisse. Maja oli päris vinge, basseini, baari ja mitmete puhkekohtadega, lisaks tasuta wifi. Õnnetul kombel oli ka seal nädalavahetus ülerahvastatud ja saime viimased kohad 16-kohalisse tuppa (28$ öö). Toanaabriteks saime terve karja peamiselt Kanada päritolu poissmehi, kes pool ööd pidu panid. Sel põhjusel kolisime uuel hommikul taas maja edasi hostlisse nimega Woodduck (8-ne tuba, hind 25$ öö). Jäime sinna kaheks ööks peatuma ja saime ka korralikumalt magada, kui välja arvata asjaolu, et minu nari alumisel korrusel üks saksa värske paarike vaikselt seda vanainimeste asja püüdis harrastada ja vaevukuuldava puidukrigina ning õrna õõtsumise saatel uinuma pidin.

Päevasel ajal püüdsime veidi linna uudistada ja aktiivselt autot otsida, mis osutus ilma auto omamiseta päris raskeks tegevuseks. Keegi ju linna ühes kallimas piirkonnas meile sobivat autot ei oma ja kuulutuste järgi sobivad autod asusid meist enamasti 20-50km kaugusel, jala sinna just ei kõnni ja ühistranspordiga ei jõua ka kõiki kohti läbi sõita, seda nii rahaliselt kui ajaliselt. Lõpuks sai meil linnast nii villand, et lihtsalt viskasime seljakotid selga ja sõitsime riski peale rongiga veidi üle 50km Brisbane`i äärelinna ühte autot vaatama. Kindlasti anname oma blogi järgnevas postituses teada, kuidas meil selle auto ostmisega edeneb.

Brisbane City:

Muidu tundub Austraalias kõik vanaviisi olevat, oleme vaid märganud, et osad hinnad on pisut tõusnud võrreldes paari aasta taguse ajaga ja selles tõusus ei saa siin maal küll eurot süüdistada :) Ka kütus on kallimaks läinud (liiter maksab nüüd veidi alla 1,5$, st ca. 1,1 eurot), banaani kilohind on ka hetkel ehmatavalt kõrge (7,98$ kilo, ökovariant maksab ca. 12$ kilo).

TAIMAA 3/3- väljasõidud

2010-04-27T16:19:00.007+10:00

I väljasõidupäev

Meie esimene suurlinnast väljasõit suundus UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluva iidse Tai pealinna, Ayutthaya, varemeid hõlmavasse ajalooparki (pilt üleval). Ayutthaya oli Tai pealinnaks 14-18.sajandil, mil birmalased linna hävitasid. Alles jäid vaid kivist varemed, mille vahel jalutada saime. Lisaks külastasime Taimaa suurima pronksist Buddha kujuga templit ning lamava Buddha kujuga kuninglikku templit, mille ümber asuvas Victory stuupade kompleksis suuremas koguses kohalikke munke nägime.

Victory stuupade kompleksis ringi uudistamas:

Päeva teise poole veetsime hubase atmosfääriga kaunis Tai kuningate suvepalee kompleksis (Pang Pa-In Palace). Kompleksi kuuluvad muu hulgas suured aiad ja haljastusalad ning Hiina stiilis kuninglikud palee- ja trooniruumid. Kuningas kasutab seda kompleksi vastuvõttudeks ja bankettideks.

Oma sisutiheda väljasõidupäeva lõpetasime mööda jõge suure paadiga Bangkoki poole tagasi sõites ning samal ajal rikkalikku taipärast lõunasööki nautides ja jõeäärset elu uudistades.

II väljasõidupäev

Meie teise väljasõidupäeva märksõnadeks olid ujuv turg (Floating Market) ning tiigrite tempel (Tiger Temple). Tais oleku kõige elamusrohkema kogemuse saimegi väikse paadiga mööda jõge kihutades, lihtrahva puumajakestest möödudes ning mööda ujuvat turgu ringi sõites. Meie jaoks oli see põnev kogemus ja lihtsalt nautisime ümbrust ning kohalikku kaubitsemist. Kanalitel ringi sõitvatest paatidest oli võimalik osta erinevaid idamaiseid hõrgutisi. Ujuval turul kaubeldi kõigega, mida ümberkaudne viljakas maapind annab. Aegajalt aheldasid kaubitsejad meie paadi oma kaubapaadi külge ja püüdsid turistidele kõiksugu kraami pähe määrida. Tundsime huvi tailaste kolmnurkse kübara vastu ja küsisime selle hinda. Otsekohe pakuti meile kübara hinnaks 1500 bahti, mis oli ilmselgelt liialdus, sest olime sama toodet varem paarisaja bahtiga müügil näinud. Taas näide, kuidas Tai kaubitsejad ei liialda mitte paarikordselt, vaid oluliselt rohkem. Hakkasime juba edasi sõitma, kui hinda üle kolme korra alla lasti. Lõpuks ostsime nimetatud mütsi endale mälestuseks.

Päeva keskel viidi meid üliigavasse II maailmasõja muuseumisse, mille lähistel oleva KWAI jõe sillal oma uhiuue mütsi suure tuulega lendu suutsin lasta. Nii väheks seda rõõmu siis oligi. Sain lõpetuseks vaid jõe voolu mööda edasi liikuvale mütsile nukralt järele vaadata.

Enne lõunasööki külastasime taas ühte turistilõksu, kus erinevaid puuskulptuure ja puidust tooteid valmistati ning müüdi. Tooted olid tõesti meisterlikult valmistatud ja kaunid, kuid Tai mõistes väga kalli hinnaga. Soovijatele pakuti ka elevandiga sõitmise võimalust, kuid sel korral seda keegi ei soovinud ja me üksi ka ei tahtnud teistest maha jääda.

Lõunaks sõime taipärast maitsvat riisirooga erinevate salatitega, misjärel suundusime Tiigrite templi suunas. Tiigrite templi näol on tegemist omapärase tiigrikasvandusega, kuhu sisse pääsemiseks peab lunastama 500 bahti ehk umbes 180 kroonise pileti. Pilet sisaldab ühtlasi koos tiigritega endast pildi tegemise võimalust, samal ajal tiigrite puudutamist ning ümbruse uudistamist. Sissepääsu eritingimustena oli muuhulgas välja toodud, et kanda ei tohi punast ja oranži värvi riideid, kaetud peavad olema õlad ja rind, kasutada ei tohi tugevalt lõhnavaid parfüüme ega kanda lendlevaid seelikuid. Pildistamise ajal talutati kõiki külastajaid kätpidi tiigrite juurde ja kõik toimus ülima ettevaatlikkuse ning juhendamise all. Tiigritele tuli alati läheneda vasakust küljest ja nende poole ei tohtinud kunagi olla seljaga. Neil loomadel pidi olema instinkt rünnata just selja tagant. Tegelikult tundusid tiigrid suhteliselt uimased ja unised olevat, mõni vaid haigutas ja ringutas vahetevahel. Tiigrite templi territooriumil võis vabalt ringi liikumas näha erinevaid loomi, muuhulgas metssiga, kanu, erinevaid kitsi ja sokke ning uhkeid faasaneid.

Tänu kahele väljasõidupäevale oli meil võimalik Taid veidi paremini tundma õppida. Enamasti ongi nii, et kõige põnevam osa algab sealt, kust lõpevad suurlinnad. Tais oli muidugi ka suurlinnaelu omamoodi vaatamisväärsus ning elu seal käis sootuks teistmoodi, kui mujal näinud ja kogenud olime. Püüdsime bussi akendest pidevalt välja vaadata ja meie jaoks eksootilist loodust uudistada. Nägime riisipõlde, kookospalme ja seda kõike ümbritses lihtrahva vaene elu ning lagunevad puumajakesed.

Siiski tähendab Austraalia meie jaoks palju palju enamat kui Tai. Tais kogetu oli küll tavapärasest erinev, kuid see kahvatub kõige selle ees, mida me Austraalias teha, näha või kogeda jõudsime. Kuigi elu Austraalias on Tai elust väga palju kallim, sai seal hing puhata ja ümberkaudne loodus oli ehe, puhas ning imetlusväärne. Tais keerles kõik pettasaamise ja turistide ära kasutamise ümber ning kõik see meeletult väsitas. Samas saime kogeda elu hoopis teistsuguses kultuuris ja me ei kahetse, et sellest osa saime. Kahju ainult, et kõik nii raskete mõtete ja valusate hetkede saatel toimus.

Meil on üks unistus. Meil on unistus ühel päeval Austraaliasse tagasi minna ja seal oma rännakud lõpule viia. Tulgu see võimalus kasvõi 20 aasta pärast. Selles maas on mingi seletamatu võlu ja müstika, mida unustada ei saa. Tükike meist jäi sinna maha ja kunagi läheme me seda tükikest otsima.

Meie Taimaa pildialbumile pääsete ligi vajutades SIIA

TAIMAA 2/3- Bangkok

2010-04-24T18:53:00.005+10:00

Bangkok- Tai keeles „Krung Thep“ tähendab „Inglite Linna“. Linna täispikk nimi on Krung Thep Mahanakhon Amon Rattanakosin Mahinthara Yuthaya Mahadilok Phop Nopp-harat Ratchathani Burirom Udomratchaniwet Mahasathan Amon Piman Awatan Sathit Sakkathattiya Witsanukam Prasit. Tegemist on maailma pikima kohanimega, mille andis linnale kuningas Buddha Yodfa Chulaloke ning mida hiljem täiendas kuningas Mongkut.

Bangkok on suhtleiselt noor Tai pealinn, mis rajati 1782.a. väikese asula, Bang Makoki, kohale. Linn rajati Chao Phraya jõe madalatele kallastel koos ulatuslike kanalite võrgustikega. Seetõttu nimetatakse Bangkok`i samuti ka Idamaade Veneetsiaks. Elanikke on Bangkok`is ligemale 9 miljonit.

Kuna Aasia suurlinnad on üsna kära- ja saasterikas ning seda võimendab veelgi kõrge õhuniiskus ja palavus, võttis meid Bangkok`i jõudes vastu sudu ja lämbe õhk. Tegemist oli sealse kuumima aastaajaga ja soojakraade oli päeval ligemale 38. Leidsime endile peatuspaiga tagasihoidlikku hotelli nimega Florida. Mis kõige tähtsam, meie toas oli olemas täiesti töökorras konditsioneer, dušš ning hinna sisse kuulus ka maitsev rikkalik hommikusöök. Üks öö nimetatud hotellis maksis meile kokku 1100 bahti ehk umbes 400 Eesti krooni. Hotellis oli olemas ka bassein, kuid seda me kasutada ei jõudnud. Toas oli olemas TV ja külmutuskapp jookidega. Meile tegi nalja harjumatult madal WC pott ning lühike dušši voolik, kuna olime sealses mõistes väga pikad ja ennast pesema me korralikult ei ulatunud. Muidu oli kõik korralik ja iga päev tehti meile uue puhta voodipesuga voodi üles.

Juba ööl, mil Bangkok`i jõudsime ja endale peatuspaika otsisime, saime kultuurišoki. Kõik oli hoopis teistmoodi, kui harjunud olime. Öised tänavad kihasid ringi askeldavatest kohalikest, igal pool olid üles pandud toidu müügipunktid ja üsna tagasihoidlikud ning räpased söögikohad. Tänavad olid täis meie jaoks lõpuks üsna vastumeelseks muutuvat toidulõhna ja õhk oli talumatult lämbe. Tegelikult õhku nagu polnudki ja olime isegi öösel üle keha märjad. Nägime, kuidas kohalikud keset ööd järgmiseks päevaks toitusid ette valmistasid ja neid räpases keskkonnas kätega vardasse ning alustele sättisid. Naised pesid suurtes kaussides oma tänaval asuva söögikoha toidunõusid ja vesi kausis tundus samuti päris must olevat. Kõike seda nähes me tänavalt kohalike käest järgmistel päevadel kerge südamega toitu osta ei julgenud. Maas oli palju prahti ja inimesed magasid suvalistes kohtades.

Järgmistel päevadel saime aimu, et Bangkok on tõeline kontrastide linn, seal võib kohata korrapäratut segu modernsest ja antiiksest. Kesklinnas võib näha kõrgumas betoonist pilvelõhkujaid, nende keskel päikesepaistel säravate Buddha kujudega kaunistatud sadu budistlikke templeid ja lihtrahva traditsioonilisi poollagunenud puumajakesi. Kõrvuti võib näha rikkust ja vaesust. Ja vaesust on seal märgata pea igal sammul, kui just uhkemasse kaubanduskeskusesse või kullatud templisse sisse ei astu.

Kohati tundub Bangkok olevat kõrgelt arenenud ja modernne linn, kus on olemas uhke teedevõrgustik, jalakäijate jaoks on ehitatud võimsad ühest majast teise liiklemise platvormid, olemas on linna kohal hõlpsaks liiklemiseks loodud nö taevaraudtee. Samas on linnasüdames näha nii palju vaesust, nii palju pool-lagunenud maju ja korratust. Isegi sidekaablid on seal veetud õhu kaudu postilt postile, mitte maa alt nagu harjunud oleme. Mustad juhtmetehunnikud on linnas tavapäraseks nähtuseks. Ühe põhilise kaubamajade piirkonna taga otse kaubamajast välja astudes avaneb ootamatu vaade lihtrahva lagunevatele puumajadele.

Bangkok`is on kokku ligemale 400 budistlikku templit, mis paistavad silma oma kirevate katuste ja kõrgetipuliste tornidega. Buddhat kujutatakse sageli amulettidel ning see pidavat kaitsma kõige kurja eest. Käisime meiegi päris paljusid templeid uudistamas. Bangkok`i templitest kõige unustamatuma mulje jätsid meile valge marmortempel Wat Benchamabophit (Tai arhitektuuri üks ilusamaid näiteid) ning Grand Palace`i kompleksi kuuluv Wat Phra Kaeo ehk Smaragdbuddha tempel (tuhandete tillukeste helkivate peeglikestega kaetud tempel). Grand Palace näol on tegemist endiste Tai kuningate (Siiami kuningate) ametliku residentsiga. Seal kompleksis oli palju luksuslikke ja kauneid ehitisi, missuguseid me kusagil varem näinud polnud.

Valge marmortempel:

Smaragdbuddha tempel:

Tais loetakse kõige pühamaks kehaosaks pead ja kõige räpasemateks jalgu. Templeid ja kodusid külastades tuleb viisakust üles näidata ja jalanõud jalast ära võtta (kuna maad loetakse mustaks). Kõikide inimeste pealae puudutamine on äärmiselt ebaviisakas. Väga ebaviisakas on külastada templeid lühikeste pükste (põlvi mitte katvate pükste) või särgiga, millel on avar dekoltee ja mis jätab õlad paljaks. Kuningate kompleksi pääsemiseks pidime kahel korral endale pika seeliku ja pikad püksid rentima ja meiesuguseid inimesi oli järjekorras sadu. Ilm oli väljas nii tappev, et pikkade riietega linnas ringi käia oleks olnud täiesti talumatu.

Külastasime ka Bangkok`i ühte suurimat ja vanimat templikompleksi,Wat Pho`d, kus on sadu Buddha kujusid (neist suurim 46 m pikkune ja 15m kõrgune kullatud lamava Buddha kuju) ja kümneid stuupasid (Buddha mälestusmärgid- kuplitaolised kõrgendused, mis asuvad ühel või enamal nelinurksel või ümmargusel terrassil, kuhu viivad trepid).

Veel mõni tempel ja me olime kõikidest viimastel päevadel nähtud templitest küllastunud. Kohalikud ise räägivad, et Bangkokis polegi muud teha, kui kuulsaid templeid külastada ja meeletus kaubanduses ringi käia. Sel põhjusel sisustasime esimesed Tais veedetud päevad linnast välja sõites. Mida seal tegime ja nägime, sellest kirjutan põgusalt viimases Taimaa kohta käivas teemas.

Ühe reisifoorumi soovituste kohaselt külastasime Bangkok`is lisaks ööturule ja muule kaubandusele ning kuulsatele templitele ka Bangkok`i kõrgeima maja, Baiyoke Sky Hoteli, 84-korrusel asuvat vaateplatvormi, sõitsime tuk-tuki ja taevaraudteega ning lõunastasime Chao Phraya jõge mööda sõites lihtrahva kanaliäärseid elupaikasid ja veeäärset elu-olu vaadeldes. Vaid kiidetud jalamassaaž jäi sel korral kogemata (tunnike massaaži pidi maksma ligikaudu 60 krooni).

Bangkok`ist veel nii palju, et sealsel kurikuulsal Khao San Roadil pidavat saama endale paarikümne krooni eest soetada mistahes soovitud dokumendi võltsingu. Olgu selleks ülikooli diplom, ISIC kaart või Euroopa autojuhiluba. Ja võltisngud pidavat nägema üsna ehtsad ning tõetruud välja. Veel on Bangkok tuntud kui seksituristide üks meelispaiku, kus toimub palju etendusi ja sellelaadset meelelahutust. Meie linna sellest küljest sisukat aimu ei saanud, kohtasime vaid ringi liigeldes mitmel pool ladyboy-sid ehk transvestiite. Mehi, kes on otsustanud hakata naiseks ja kes käituvad tihti vaat et naiselikumalt kui tänapäeva keskmine naine käitub.

Seksituristide tõeliseks mekaks peetakse Bangkok`i lähistel asuvat kuulsat kuurortlinna Pattayat. Sel põhjusel soovitavad kohalikud inimestele, kes tulevad Taisse perega puhkama ning soovivad looduskaunis kohas päikest nautida, Pattaya asemel suunduda hoopis Phuketile.

TAIMAA 1/3- naeratuste(vaba) maa

2010-04-23T04:47:00.007+10:00

Oma raskel kojutuleku teekonnal peatusime mõned päevad Taimaal, peamiselt Bangkok`is. Püüdsime sealset kultuuri ja elu tundma õppides ennast rasketest mõtetest eemal hoida. Ega see päriselt õnnestunudki ja enamus Tais veedetud ajast käisime ringi õnnetute nägude ja kurbade silmadega. Kolme-nelja seal veedetud päevaga suutsime ennast põhjalikult ära väsitada ning olime üsna rõõmsad, kui sealt lõpuks kodupoole saime liikuma hakata.

Tegin Tai kohta mõnda aega enne kõige halvemate uudiste meieni jõudmist põgusat uurimustööd. Seda paljuski põhjusel, et pidime sel maal ka oma maikuise tagasilennu jooksul paar päeva peatuma. Kogutud info põhjal saime näiteks teada, et kuni 1949 aasta maini kandis see maa nimetust Siiam ja et sõna "thai" tähendab kohalikus keeles „vaba“.

Veel saime teada, et Tai kuningas Bhumibol on olnud troonil üle 60 aasta ja ta on üks maailma pikemaajalisemaid monarhe. Kuninglikku perekonda avalikult kritiseerida ei tohtivat ning kuninglike esemete rüvetamist loetakse riiklikuks kuriteoks. Monarh (kuningas) ja religioon (budism) on Tais tõeliselt pühad ja enamus kohalikke meesterahvaid peab osa oma noorusest veetma mungana. Põhimõtteliselt igal pool, kus käisime, võis kohata kuninga pereliikmete pilte ning budistlikke elemente ja templeid. Tai elanikkonnast ligi 90% pidavat olema budistid ja kokku olevat Tais üle 40 000 templi. Ligi 400 budistlikku templit neist asus Bangkok`is. Neid võis tõesti kohata igal sammul. Käisime neist osasid ka lähemalt uudistamas.

Tailaste põhiline religioon -budism- on alguse saanud Indiast ja selle rajajaks peetakse 6 saj eKr elanud Siddharta Gautamat. Siddharta pühendas oma elu otsimaks kõrgeimat hingelist mõistmist ning pärast aastaid kestnud õpinguid ja otsinguid hakati teda kutsuma Buddhaks ehk „valgustatuks“. Osade inimeste jaoks on budism eelkõige elufilosoofia, mitte religioon. Budismis ei ülistata jumalat ega ühtegi kõrgemat olendit. Usutakse, et elu on kui ring uuestisünnini ning see on hoopis kannatustejada kuni nirvaanasse jõudmiseni. Inimesed külastavad sageli templeid, et saada Buddha õnnistust selleks või eelolevaks eluks ning nad annetavad templitele raha või toiduaineid.

Siiani tekitab meie jaoks kõige rohkem hämmeldust avastus, et Taimaad nimetatakse ühtlasi ka naeratuste maaks. Terve Taimaal veedetud aja jooksul puutusime me kokku vaid kahe väga sõbraliku ja naeratava inimesega. Kahjuks pidime hiljem tõdema, et mõlema näol oli tegemist petistega ja just nemad petsid meid kõige professionaalsemalt. Loo moraal, ärge usaldage Tais ühtegi sõbralikku ja teile abi pakkuvat inimest, tõenäoliselt saate petta :)

Saabudes Taisse Austraaliast, tõeliselt naeratuste maalt, oli kogetav kontrast päris üüratu ja hirmutav. Julgeksime Tai oma kogemuse põhjal hoopis naeratustevabaks maaks nimetada. Bangkok`is ja selle lähiümbruses veedetava aja jooksul märkasime, et sealsed inimesed olid isegi oluliselt närvilisemad ja mossitavamad kui meile harjumuspärased põhjamaised inimesed. Kuigi päikest jagus ka Taisse küllaga ja rohkemgi veel, oli Austraalias tegemist hoopis teise äärmusega. Näide kaubandusest. Paljud Tai müügimehed tahtsid sind oma pilguga ära tappa, kui sa neist möödudes midagi ei ostnud, lisaks sõimasid ja sajatasid tagaselja. Austraalias polnud mitte midagi ostmine mingisugune probleem. Müüjad naeratasid lahkelt ja iga teise lausena kasutati väljendit NO WORRIES! Ja isegi kui sa ise astusid võõrale inimesele jala peale või jäid talle ette, siis polnud harv juhus, kui võõras esimesena naeratas ja sinu ees vabandas, otsekui oleks ta ise süüdi olnud.

Tai teeninduse näol oli tegemist hoopis teise äärmusega kui Austraalias ja kui Eestis. Meie puutusime Bangkok`i meeletu kaubandusega tutvudes ülimalt agrassiivsete teenindajatega kokku küllaltki vähe. Professionaalset teenindust me vist ei saanudki tunda. Põhiliselt kogesime absoluutselt huvitut ja tuima teenindust. Mitmel korral pidime teenindajat lausa ise taga otsima ja vahel jäi ta üldse leidmata. Tihti olid nad lihtsalt naaberboksi hommikust või lõunat või õhtust läinud sööma ja neid võis kohata seal keset boksi (kauplust) teise teenindajaga piknikku pidamas. Nendel kordadel sinna peale teenindajate kedagi eriti sisse ei mahtunud. Meile jäi mulje, et Tai teenindajaid ei häiri klientide kohalolek ja nad suudavad süüa igas olekus ning igal ajal. Polnud harv juhus, kui tähelepanu oodates teenindajaid keset kaupluse (boksi) põrandat söömas võis imetleda või kui keset leti kõige nähtavamat osa võisid vaadata otse teenindaja prae sisse, jälgida mälumisliigutusi ja seda kõike väga väga lähedalt, häirivalt lähedalt.

Üks lahjem näide Tai tavapärasest teeninduskultuurist:

Bangkok on ülipopulaarne ostukeskus, mis on tuntud laialdase kaubavaliku ning odavate hindade poolest. Kaubandusest rääkides tuleb kindlasti mainida, et valgete inimeste jaoks on kõik hinnad „õigest“ hinnast kordades kallimad ja kauplemine tundub igal pool lausa kohustuslik olevat. Toodetel hindasid enamasti peal pole, seega hind sõltub suuresti kliendi nahavärvist ja näost, lõplik hind loomulikult allakauplemisvõimest. Kõik see on hirmus väsitav. Bangkok`i kaubandus on meeletu ja kaubeldakse ööpäevaringselt. Kesklinna piirkonnas on tänavad arvukate müügiputkade tõttu tihti liiklemiseks üsna kitsad ja inimesterohked. Mitmel pool üle linna on avatud ka ööturud. Jalutasime paaril neist ringi ja tõdesime, et pimedas ei hakka tõesti sealse kauba kvaliteet nii hästi silma ja enamik tooteid tunduvad paremad kui seda tegelikult on. Naljatasime, et see vist ööturgude mõte ongi.

Tegelikkuses on enamus turgudel ja kauplustes müüdavast kaubast täiesti maitsetu ja üli kehva kvaliteediga. Samas hoolega ringi vaadates võib leida ka päris soodsa hinnaga kauneid ja erilisi tooteid. Leidsin minagi tänaval jalutades endale kaks suvekleidikest, mille hinnad jäid Eesti rahas umbes 60 krooni kanti. Šoppamiseks peab selles linnas küll päris palju jaksu ja vastupidavust olema. Bangkok`i korduvalt külastavad šopahoolikud on kindlasti oma meelispaigad leidnud ja nende elu on seetõttu juba oluliselt kergemaks muutunud.

Tai teenindajate tavapärane näoilme:

Teine asi, mis Bangkok`i turistide jaoks väga väsitavaks muudab, on sealsete vaatamisväärsuste ning kaubanduspiirkondade juures valgeid turiste alalõpmata tülitavad taksojuhid ja tuk-tuki juhid. Turiste jahtivad taksojuhid taksomeetri hinna alusel kedagi sõidutada ei viitsi ja loomulikult küsivad nad neilt tavapärasest oluliselt kõrgemat hinda. Näiteks võtsime lennujaamast väljudes ametlikust taksopunktist endale takso ja maksime linna sõidutamise eest 600 bahti. Linnast tagasi lennujaama sõiduks võtsime endale aga „töötava taksomeetriga“ takso ja sama marsruudi läbimise eest pidime sel korral maksma vaid 200 bahti. Vahe oli kolmekordne. Aga elu õpetab ja teist korda samas linnas sama asjaga me ennast petta ei lasknud.

Tuk-tukid:

Tuk-tuki juhtidega peab samuti ettevaatlik olema, kuna väga soodsana välja reklaamitud sõiduhinna eest armastavad nad turiste erinevatesse turistilõksudesse (kauplustesse) sõidutada ja saavad selle eest nendest kohtadest vastutasuks kütusetalonge.

Lasime meiegi selle asjaga seoses end korra ära petta. Jalutasime ühel ilusal päeval Grand Palace suunas, kui selle lähedal üks ülisõbralik ja head inglise keelt rääkiv meesterahvas meiega juttu tegi. Rääkisime, kust me tuleme ja kuhu läheme. Jutu sees pajataski mees, et kuna täna on tegemist erilise Buddha päevaga, siis hommikutundidel on Grand Palace suletud ning see avatakse alles paari tunni pärast. Lahkelt oli ta nõus meie aega sisustama ja soovitas meil tuk-tukiga kesklinnale ring peale teha ning erinevaid templeid ja vaatamisväärsusi külastada. Loomulikult ta rääkis, et täna on kõik templid tasuta ja turistide jaoks maksab tuk-tukiga linnale tiiru tegemine vaid 20 bahti (alla 10 krooni, kuna erilise Buddha päeva puhul maksab valitsus kütuse eest ise). Kuna Austraalias olles abistasid inimesed meid alati siiralt ja hea südamega, siis oli raske selle peale tulla, et samasuguse lahke inimesena tunduv meesterahvas tegelikult tühipaljaks petiseks osutub.

Lahke meesterahvas joonistaski meie kaardile punktid, mida külastada saame ja kutsus meile kohe ühe tuk-tuki ette. Oma kahetunnise rännaku jooksul jõudsime nendest kaardile joonistatud punktikestest vaid kahte külastada. Nendegi näol oli tegemist suht tavapäraste ja igavavõitu Bangkoki templitega. Ülejäänud aja tegime juhile „erilisi teeneid“. Lahked inimesed nagu me oleme, kasutas juht meie abivalmidust lihtsalt ära ja läks ahneks. Ise ka päriselt ei usu, kuid me tegime talle lõpetuseks kokku 5 „erilist teenet“. Teened seisnesid turistilõksudeks kujundatud kaupluste külastamises, mille eest tuk-tuki juhile vastutasuks kütusetalonge jagati. Iga kaupluse ees seisis inimene, kes täpselt üles märkis, missugune liiklusvahend neile kui palju külastajaid ette tõi. Kauplustesse sisenedes ootas seal ees trobikond teenindajaid, kes sulle hetkekski rahu ei andnud. Jõudsime külastada kokku kolme sarnast riiete õmblemise kauplust ja kahte erinevat juveelikauplust/tehast.

Riiete õmblemise kaupluste näol oli tegemist Bangkoki arvukate kurikuulsate kauplustega, kus sind otsekohe istuma sunnitakse ja sulle kuhjatakse silmapilkselt ette terve hunnik Armani ja Bossi katalooge. Võid sealt endale meelepärase lõike välja valida ja paari päeva pärast saad täpselt sinu jaoks ja sinu mõõtudes õmmeldud uhiuues võlts Armani või Bossi ülikonnas ringi uhkeldada. Lisaks tehakse seal kõikvõimalikke triiksärke, mantleid, naiste peokleite jne ... ning seda loomulikult originaalidest palju soodsama hinna eest. Materjali ja värvid saad endale kangaste hulgast ise välja valida. Kuna meil mingisugust ostusoovi ei olnud, oli nendes kauplustes ringi vaatamine ja teenindajatele pidev äraütlemine ning kauplemine küllaltki väsitav. Lõpetuseks olime oma tuk-tuki juhi peale juba päris vihaseks saanud ja viimast kauplust külastasime vaid seetõttu, et oma sõiduringi alguspunkti tagasi jõuda.

Ühes paljudest kurikuulsatest kauplustest:

Juveelikaupluste näol oli samuti tegemist osavate turistilõksudega. Sisenedes ootas sind peen fuajee, pakuti juua ja vastavalt räägitavale keelele said endale sappa isikliku teenindaja-giidi, kes sind hetkekski silmist ei lasknud. Esimeses ruumis oli oma silmadega võimalik näha erinevatest teemantitest ja vääriskividest ehete valmistamist. Järgmised avarad ruumid olid täidetud arvukate kaunite ehetega. Ehted olid tõesti kaunid ja variante oli tuhandeid. Hinnad olid Tai mõttes üsna kallid, kuid siiski oluliselt odavamad kui meie kodumaal või mujal arenenud riikides. Iseseisvalt ja rahulikult midagi vaadata polnud võimalik, „meie külge kleebitud“ teenindaja saatis meid igal sammul ja meelitas ostma. Põgenesime tema saatel ukseni ja otsisime pääsemisrõõmus oma salakavalat tuk-tuki juhti. Teise samalaadse kaupluse külastamine enam nii huvitav ega uudne polnud. Sealt üritasime oluliselt vähema huviga ja kiiremini jalga lasta.

Kohtasime oma „teenete rännakul“ teisigi endasuguseid valge nahavärviga ohvreid. Neid saabus kirjeldatud kaupluste juurde tuk-tukkide viisi ja samu inimesi kohtasime mitmel pool. Olime üsna rõõmsad, kui lõpuks oma sõidu alguspunkti tagasi jõudsime. Meid lahkelt „abistavat“ meesterahvast seal enam polnud, küll aga jõudsime lõpuks Grand Palace ja taipasime, et sel päeval oli kompleks avatud tavapärastel aegadel. Kahjuks oli meil kogu kompleksi külastamiseks üsna vähe aega jäänud ja püüdsime selle kiirustades läbi käia.

Kirjeldatud petuskeemi läbi tehes saime kasuliku kogemuse ja nägime Tai tavapärast elu turisti silmade läbi. Selles mõttes on olukord meenutamisväärne. Ja taas kogesime, et samas olukorras pole end teist korda petta võimalik lasta. Järgmisel korral, kui üks tuk-tuki juht meid vaid 20 bahti eest sõidutada lubas ja odava hinna nimel VAID ühte peatust (teenet) soovis, keeldusime sellest kategooriliselt. Olime nõus rohkem maksma, kuid kindlasti mitte polnud me nõus samasugustes kauplustes taas „lolli“ mängima. Ja õpetus kõigile, alati peab tuk-tuki juhtidega enne sõidu alustamist hinna kokku leppima ja ka selle, mis viisil teid kohale viiakse (st kas peatustega või ilma).

MEIE ELU tegelikkus

2010-04-13T02:22:00.011+10:00

Mõni hetk on elus valusam kui teine. Mõni hetk on kohe väga, väga valus... (J.Tätte)

Laupäeval, 10.aprillil, saatsime viimsele teekonnale Allani isa, Lui. Nagu sellistel puhkudel ikka, ei suuda ka meie mõista, miks kõik pidi nii minema. Meie perekondadega oli kõik korras, olime lõpuks leidnud rahulolu, olime väga õnnelikud ja meil oli palju plaane ning unistusi. Lühikese ajaga purunes kõik kildudeks. Järele on jäänud vaid leinavalu ning püüe tulutult mõelda, kuidas oma elu uuesti üles hakata ehitama. Meie Austraalia elu tundub kui unenägu, millest on järele jäänud pelgalt mälestused.

Kaotasime ühe oma suurima fänni ja pöidlahoidja. Allan kaotas isa ja mina äia, kellest väga lugu pidasin ja hoolisin. Lui oli asendamatu inimene, alati nii tähelepanelik ja armas. Ta jääb elama meie südametesse ja mälestustesse.

Veetsime Austraalias kokku 157 päeva. Meie rännakud sel päikselisel maal said alguse 24.10.09, mil üheotsapiletite ning paari tagasihoidliku reisikotiga Melbourne`i lennujaamast välja astusime. Tulime oma mõtteid korrastama. Tulime otsima hingerahu ning leidma iseennast. Tulime õppima keelt ning koguma ühiseid mälestusi. Ja kuigi meie aeg sellel maal jäi lühikeseks, siis seda kõike me ka tegime.

Meie rännaku esimese poole võib kokku võtta sõnadega teadmatus, sisseelamine, avastamisrõõm. Sel perioodil püüdsime ennast kurssi viia kohaliku elu-oluga ning valmistusime reisimiseks ning ajutiseks töötamiseks (avasime pangakontod, tegime maksunumbrid, ostsime auto ja muu vajaliku). Juba esimestel päevadel puutusime kokku kauge maa naeratavate ja südamlike inimestega. Neid jätkus igale poole ja kogu meie reisi ajaks. Ka viimasel päeval raske südamega lennujaama poole sõites saatsid meid lõbus bussijuht ning lahked kaasreisijad. Päikseline naeratuste maa!

Meie reisi unustamatum osa algas hetkel, kui oma neljarattalise sõbraga suurlinnast minema pääsesime ja kohalikku loodust ning elu avastama saime hakata. Maaliliste ookeanivaadetega Great Ocean Road, väiksed pingviinid ja Fleurieu poolsaar, papagoid ja muinasjutuline jõuluaeg Grampians`i looduspargis, kängurud ja unustamatu aastavahetus romantilises majakeses keset viinamarjaistandusi. See oli meie senise elu üks õnnelikumaid aegu! Ja kõike seda koos avastada ning kogeda oli imeline! Tegime endile ja oma vanematele mõeldes palju pilte ning kirjutasime oma lugu. Võimaldasime vanematel meie silmade läbi kogeda tükikestki sellest, mida meie nägime ja läbi elasime. Meie elu ja silmade läbi täitus osa nende unistustest. Veel viimases isa-poja vahelises telefonikõnes teatas Lui väriseval häälel, et ärge ometi veel tagasi hakake tulema. Ta ei suutnud oma kurba saatust uskuda, keegi meist ei suutnud seda uskuda. Ta elas kuni viimaste päevadeni meile kaasa ja tahtis, et tema poeg oleks õnnelik. Lui, ma luban sulle, et ma püüan alati sinu poja õnnelikuna hoida, püüan ta aegamisi rasketest hetkedest välja tirida ja naeratama panna. Ja me hoiame sinu mälestust endas.

Meie reisi raskem osa algaski veebruari alguses, hetkel, mil meile teatati Lui pahaloomulise kaugelearenenud vähkkasvaja avastamisest. Mu süda murdus, kui seda Allanile teatati ja sellele mõeldes murdub üha uuesti. Olime nii šokis ega suutnud midagi uskuda. Kartsime iga telefonikõne, iga sms-i. Olime iga päev valmis oma asjade pakkimiseks ja lahkumiseks. Päeviti tegime rasket tööd, et mitte mõtlemiseks mahti anda ning õhtuti mõtlesime kodustele. Teadmatus salvas ja sõi seestpidiselt. Mingil hetkel läks Luil paremaks ja keemiaravi õnnestumise korral lubati talle paariks aastaks elulootust. Läbi valu leppisime mõttega, et aasta-paari pärast Luid meie seas enam pole. Püüdsime isegi leppida mõttega, et aasta lõpust teda meil enam pole. Ostsime ära kojusõidu piletid ning tegime mõtetes plaane isa tervise lubades ühiseks suviseks Eestimaa avastamiseks. Meie tagasilend pidi väljuma 9.mail Melbourne`ist.

Märtsi lõpus Lui olukord taas halvenes. Arvati, et ta ei pea paari nädala pärast toimuva sünnipäevanigi vastu. Läksime ööpimeduses pererahvale oma lahkumisest teada andma. Lahkumine oli raske. Raske oli sellise uudise tõttu koju pöörduda. Raske oli maha jätta maad, mida armastama olime hakanud, kuid mida nii vähe avastada olime jõudnud. Lahkumisjärgsel nädalal oleks pidanud algama ka meie puhkus. Raske oli lahkuda meie istandusest, meie pererahvast, meie prantslastest majanaabritest. Raske oli loobuda või teadmata ajaks edasi lükata kõiki meie plaane ja unistusi. Raske oli hüvasti jätta meie truu sõbraga, koer Jennyga. Tema kurbus oli meie lahkumispäeval märgatav. Veelgi raskem aga ootas meid kodus ees.

Panime peale Austraalia kantrilaulja, Kasey Chambers`i, plaadi ning sõitsime märgade silmadega nukralt auto aknast välja vaadates oma rännaku alguspunkti, Melbourne`i suunas. Tahtsime võimalikult kiiresti oma auto maha müüa. Olime sisemaale sõitmise plaanide tõttu lasknud korda teha auto bensiinisüsteemi. Olime selle tarbeks eraldanud küllalt suure summa saamata seda süsteemi kordagi kasutada. Nädalavahetuse tõttu polnud meil võimalik auto müümise puhul kohustuslikku ülevaatust sooritada. Seega olime kiire müügi korral nõus oma auto poole hinnaga ära andma. Allan sõitis läbi autoplatsid, mina jooksin mööda linna ja viisin erinevatesse backpackerite hostelitesse kuulutusi. Ajasime nende päevade jooksul korda pangaasjad ja tegelesime maksude tagasisaamise teemaga. Püüdsime oma elu teispool maakera kiirelt kokku tõmmata.

28.03.2010 hommikul kell 7.00 (Eesti aja järgi) lahkus Lui siit ilmast. Olime kogu murest ja pingest räsitud ja sõime kurva teate saabumise hetkel Melbourne`i suvalisel parkimisplatsil lõunaseid võileibu. Õhtul pidime ühele noorele sakslasest vahetusüliõpilasele oma autot näitama minema. Talle auto meeldis ja leppisime auto üleandmise kokku järgmise päeva õhtuks. Helistasime talle tunnike enne kokkusaamist ning kõik pidavat korras olema. Paraku otsustas see tore poiss meie kurba olukorda ära kasutada. Raha üle andes ta teatas, et osa summast jäi puudu. Olime selles inimeses nii pettunud ja kuna viimase õhtuga oli meile kuhjunud terve hunnik tõelisi autoostu huvilisi, otsustasime autot ka teistele näitama minna ja hiljem saksa poisile tagasi helistada. Selle teate peale leidis noormees ülikiirelt puudujääva summa ja saime paanikajärgsetel hetkedel korragi südamerahu.

2010. aasta on meie jaoks olnud üks raskemaid aastaid üldse. Oleme kodumaalt saanud järgemööda nii palju kurbi ja halbu uudiseid ning teateid ja seda kõikvõimalike asjadega seoses. Vähe sellest, ka kodumaale tagasilend ei kulgenud meil kergelt. Keegi nagu oleks meid tahtnud karistada selle eest, et olime osanud olla õnnelikud.

Kiirel kojusõidul on valida kas halbade või väga halbade piletivariantide vahel. Saime ligi 40 minutise telefonikõne järel mingigi võimaluse Melbourne-Bangkok lennupiletite vahetuseks. Otsustasime järgmisel hommikul startida. Kahjuks polnud meil Tai viisat ega 15-päeva jooksul maalt lahkumise pileteid. Olime selle sootuks ära unustanud. Pidime lennukile pääsemiseks välgukiirusel Bangkok`ist edasilennu piletid muretsema. Jooksime läbi lennujaama müügipunktid. Lihavõttepühade tõttu olid kõik nende poolt pakutavad piletid üüratu hinnaga. Otsustasime pileteid otsida interneti kaudu. Teadsime, et nädala lõpuks on seal veidi mõistlikumaid pakkumisi. Nüüd ootas meid taas mure, millele mõeldes siiani meel mõruks läheb. Swedbank, kelle teenuseid aastaid kasutanud oleme, otsustas oma kokkulepetest taganeda ning teatas meile Visa krediitkaardi kehtivuse kaotamisest. Lihtsalt seetõttu, et neil on kasulikum mingit teist krediitkaarti pakkuda. Ja neid ei huvitanud asjaolu, et klientide kaardid veel vähemalt aasta kehtima oleks pidanud. Meie küsimuste peale teatati, et neil pole välja töötatud süsteemi uue kaardi välismaale saatmiseks. Seega olime alates märtsikuust ilma krediitkaardita. Sel põhjusel ostsime kaardi viimasel kehtivuspäeval ära oma maikuised tagasilennu piletid. Sel põhjusel oli meil tükk segadust Melbourne-Bangkok piletite vahetusele pealemaksmiseks. Teadsime vaid üht interneti teel piletite ostmise kohta, kus maksmisel ei nõuta krediitkaarti ning maksta on võimalik ka ülekande teel. Swedbanka kliendivaenuliku käitumise tõttu kaotasime palju aega, närvirakke ja raha. Loomulikult kaotas see pank ka meie usalduse.

Peale kõige muu kimbutas meid täpselt piletite ostmise hetkel katkendlik netiühendus, takistatud oli ka ülekande tegemine. Helistasime lennupiletite vahendajale ja saime lõpuks e-mailile mingigi teatise edasilennu piletite broneerimisest. Printisime selle välja. Õnneks sellest hetkel piisas ja meil jäi veel 10 minutit aega lennukile pääsemiseks :)

Tais ootasid meid turris ja mossis lennujaama- ja tollitöötajad. Ajutise Tai viisa tegemise tõttu jooksutati meid mitu tundi lennujaamas ringi. Lõpetuseks nõuti Tais peatumise asukohta. Otsisime lennujaamas hotellide broneerimise võimalust kuni üks töötaja meile ise suvalise hotelli nime paberile kirjutas. Õnneks sellest piisas. Peale taksojuhi küsitud kolmekordse sõiduhinna tasumist jõudsime linna ja kella kolme paiku öösel saime oma pingelisele päevale punkti panna. Enne edasilendu saime Tais sisustada mitu põnevat päeva. Püüdsime nii palju, kui sellises olukorras üldse võimalik on, seda maad ja kultuuri tundma õppida. Meenutused ja pildimaterjali Taimaast postitame oma blogisse mõne aja pärast.

Kiirel kojusõidul on valida kas halbade või väga halbade piletite vahel. Lendasime koju viie erineva lennuga (saabusime kahega) ning ootasime mitmes lennujaamas tunde elutult ja poolunes pinkidel suikudes. Pikaks kojusõiduks ja mõnepäevaseks eluks Taimaal kulus ka kogu meie reisifond. Õnneks saime me mõlemal korral lennata vähemalt korralike lennufirmadega ning lennukis saime alati maitsva ja korraliku kõhutäie.

Meie lennugraafik Bangkok`ist kodumaale kulges järgnevalt: Bangkok - Colombo (Sri Lanka), Colombo (Sri Lanka) - London, London - Varssav, Varssav - Riia. Riiga tuli meile vastu minu kullatükikesest vennaraas, kes meid lahkelt Põlvasse transportis. Põlvast Tallinnasse reisisime koduse liinibussiga. Allan oli lennukites paar tundi magada suutnud. Minu jaoks oli bussis esimene kord, mil Bangkok`ist lahkumise järel uinuda suutsin (olin üle 40 tunni magamata).

Koju jõudsime päeval, mil pidanuks olema Lui 60. juubel. Kuna Allani isa oli suur kalasõber, valmistasin õhtul Lui auks ahjuforelli. Katsime tema auks pidulaua ning olime mõtetes temaga.

Allani isa näitel on tegemist uskumatu looga, kuidas teadaolevalt terve mehe eluküünal kahe kuuga kustuda võib. Nägime Luid viimast korda Tallinna sadamas, kui ta meid Austraaliasse minekuks teele saatis. Rohkem meil teda elusana näha ei õnnestunud. Saime vaid võimaluse talle viimsel teekonnal saatjaks olla.

Olgu meile kalli inimese loo näitel kõigile õpetuseks, et kunagi ei tohi oma elu edasi lükata. Alati peab leidma aega oma lähedaste jaoks ning võimaldama nende ja iseenda jaoks midagi ilusat. Üksteisest tuleb hoolida ja oma lähedaste suhtes tähelepanelik olla. Kunagi ei tea, kuna on liiga hilja.

Eestimaale jõudes andis vend mulle edasi ema poolt kaas saadetud kojutuleku tervituse kaardi. Ta oli sellele kirja pannud mõned mõtted, mis meie senise loo kenasti kokku võtavad:

Sõita kodust ära selleks, et kusagil kaugel hingerahu leida, on naiivne unistus. Ikka on su mõtted ja süda seal, kus elavad ainsad inimesed, keda armastad. Aga kindlasti on kaugele sõitmisel ka oma hea külg: kaugemalt näed paremini ISEENNAST. Ja oma elatud elu.

Hinnateema

2010-03-24T19:20:00.006+11:00

Täna annan põgusa ülevaate siinsetest hindadest, peamiselt küll toidukaupade osas. Meie hinnastatistika on koostatud peamiselt Woolworth`i toidukaupluste näitel. Loomulikud varieeruvad osad hinnad kaupluste ja hooaegade (eriti puuviljade puhul) lõikes ja hästi otsides leiab tihti ka soodsamaid tooteid ning ostukohti.

Tavaolukorras on toit siin kordades kallim kui meie kodumaal. Eriti piima- ja teraviljatoodete puhul. Mõtlete, miks ma kasutan sõna tavaolukorras? Seda seetõttu, et Austraalia põhilisematest toidukauplustest võib tihti leida häid SPECIAL pakkumisi või nö REDUCED või QUICK SALE tooteid. Viimaste toodete puhul on tegemist „parim enne“ kuupäeva lähenemisega ja neid tooteid hinnatakse väga tihti järkjärgult soodsamaks. Sellised allahindlused algavad 10%-ga ja tihti müüakse ka ligikaudu 70% soodusega kaupa ja see kaup pole soovitavat säilivusaega ületanud. Üheks oluliseks erinevuseks võrreldes Eestiga ongi see, et siin ei hinnata selliseid tooteid alla mitte „parim enne“ kuupäeva saabumise õhtul vahetult enne poe sulgemist, vaid tihti 3-5 päeva varem. Lihtsalt on tavaks, et värskem kaup on tavahinnaga ja nt päev vanem partii soodusega. Sellisel juhul ei pea teenindajad värskemat kaupa riiuli tahaossa peitma ja ostjale jääb valik kas värskema ja kallima kauba või soodsama ja vanema kauba vahel.

Backpackerite seas on eelmainitud tooted ülimalt hinnas ja mis seal salata, isegi oleme eelistanud osta nt 600g kanafilee pigem 3.70$ kui 10.9$-ga (66% alet ja soovituslik säilivusaeg lõpeb kahe päeva pärast). Lisaks on suurematel kaubakettidel olemas ka oma tooted, nö „Home Brand“ tooted, mille esindajad leiab igast põhilisemast tooteklassist ning mis on võrreldes teiste toodetega oluliselt soodsamad (võrdluseks ~650g sai, mille saab „Home Brand“ toodete seast ligikaudu 1,1$ eest, kuid samaväärsed teiste tootjate saiad algavad enamasti alates 2,5$-st). Värskelt küpsetatud saiade hinnad algavad 3$-st ja kallim saiapäts maksab isegi ligikaudu 5$.

Üks tähelepanek veel Eestis hiljuti aktuaalse teemaga seoses. Nimelt müüakse Austraalia toidukauplustes lihtsamaid käsimüügiravimeid, antiseptikud jms ja see on klientide jaoks väga mugav. Isegi „Home Brand“ tootevalikus on olemas oma Ibuprofeeni tabletid. Tundub, et siinsel maal pole lihtsamate käsimüügiravimite kättesaadavus toidukauplustest mingisuguseid olulisi probleeme tekitanud, ei usu, et selline võimalus Eestiski midagi negatiivset kaasa oleks toonud.

Austraalia dollar on Eesti krooni suhtes meie siinoleku ajal veidi üle 10% tugevnenud. Hetkel on kurss järgmine: 1 AUD =10,60 EEK (seisuga 23.03.2010). Meie Austraaliasse saabumise ajal 1 AUD = 9,62 EEK (24.10.2009).

Mõned ülestähendused, mis me ühel poekülastusel tegime:

JUURVILJADE ja PUUVILJADE hinnad sõltuvad paljuski hooajast ja sordist:
- KARTULIT võis Woolworth`ist osta kilohinnaga 1,99$ kuni 3,48$ kilo kohta. Kõrval asuvast pisikesest juurviljapoest leidsime kartulit ka 0,99$ kilohinnaga;
- BANAANI oleme saanud kõige odavamalt osta 1$-se kilohinnaga (Aldist). Vahel on banaanid maksnud ka koguni 5-6$ kilo. Keskmiseks hinnaks on siiski olnud ligikaudu 3-4$ kilo kohta;
- VIINAMARJADE kilohinnad on enamasti jäänud 4-7$ vahemikku;
- SIBULAT oleme kõige soodsamalt saanud osta 1$/kg. Woolworthis on ühe soodsama sibula hinnaks olnud enamasti 1,49$ kuni 2,58$ kilo kohta;
- Aegajalt võib ka ARBUUSI leida kilohinnaga, mis jääb 1$ alla;
- TOMATI kilohind varieerub sõltuvalt sordist alates 3$-st kuni 7$-ni.
LIHATOODETE hind sõltub paljuski sellest, missugusest looma kehaosast liha pärineb, seega on hinnaskaala üsna lai.
- SEAHAKKLIHA müüdi kilohinnaga 9-10$, samas LOOMAHAKKLIHA võis saada olenevalt looma kehaosast, kust liha pärines, kilohinnaga 6$ (eripakkumine) kuni 15$;
- KONDIVABADE SEALIHAPRAADIDE hinnad olid Woolworth`is 8,50$ kuni 15$-se kilohinnaga;
- Soodsama hinnaga PEEKONIT võib osta umbes 9$-se kilohinnaga;
- Tooreste KANATIIBADE kilohinnaks oli ligikaudu 4$;
- Terve ahjusooja GRILLKANA hinnaks 11$;
- 70% sealihasisaldusega KEEDUVORSTI võis soetada pisut üle 4$-se kilohinnaga.
PIIMATOOTED:
- JOGURTI kilohinnad algavad alates 4$-st;
- VÄRSKE liitrise PIIMA võib osta 1,14$ kuni 2,49$ eest;
- LONG-LIFE liitrise PIIMA võib osta kõige odavamalt umbes 1$ eest;
- JUUSTU kilo on maksnud keskmiselt alates 8,5$-st kuni 12$-ni;
- 0,5kg hapukoorega võrreldav toode maksis ligikaudu 3$.
VEEL TOOTEID:
- 12 MUNA oleme kõige soodsamalt saanud osta ligikaudu 2,29$-ga, enamasti jäävad hinnad 3$ kuni 6$ vahemikku;
- MAKARONID (500g) oleme kõige soodsamalt saanud osta 0,59$ pakk, tavaliselt jäävad hinnad 2-3$ lähedale;
- JAHU kilohind on alanud 1$ lähedusest;
- SUHKUR (1kg) maksis 1,59$ (Home Brand) ning pruunsuhkur 1,25$ (Home Brand);
- Canola ÕLI (1liiter) maksis 3,49$ (Home Brand), PÄEVALILLEÕLI 4,49$ (Home Brand);
- Liptoni 1,5 liitrine roheline jäätee maksis 3,29$;
- Coca Cola (2 liitrit) maksis 3,29$, väike 0,6 liitrine külm Coca-cola maksis 3,31$;
- Kaerahelbed (750g) maksid 1,61$, kõige soodsamalt saime seda osta 0,99$-ga.

Alkohol on siin samuti enamasti kallim kui Eestis. Leida võib vaid soodsat Austraalia veini. Seda saab osta ka 4-liitristes pakkides ligikaudu 10$ eest. Võrdluseks veel, et siin maksis 1 liiter Bacardi rummi tavahinnaga 52,5$, 0,7 liitrine Finlandia 36$ ja Jägermeister 45$. Odavamad õlled on keskmiselt 1,5$ väikse pudeli kohta (nt 330, 350 või 375ml). Vähel müüakse eripakkumistena õlut ka 1$ eest pudel.

Oleme autoga rändamise ajal maitsnud erinevaid barbeque`l grillitavaid vorstikesi, kuid mitte ükski neist pole olnud meie kodumaiste vorstikestega võrdväärne. Kõik on siin lihtsalt nii maitsetud olnud. Puudust tunneme kohupiimatoodetest ja mustast leivast. Kauplustest oleme leidnud vaid Ricotta nimelise juustu, mille maitse veidi kohupiimale sarnaneb. Osad maitsetumad jogurtid võib ka maitsetute kohupiimade sarnasteks lugeda. Siin müüakse veel kodujuustu, kuid selle maitse on samuti kodumaistele alla jäänud. Buttermilk`i nime alt pidi isegi meie keefiri sarnase toote leidma. See- eest müüakse neil laias valikus magusaid kastmeid (Custard), reeglina on nad vaniljemaitselid (olemas ka brändilisandiga), kuid leida võib ka shokolaadi- ja banaanimaitselisi jms. Meie lemmik on banaanimaitseline. :) Jogurtitevalik on samuti üsna lai, kuid puuduvad joogijogurtid.

Osades kauplustes on kasutusel ka iseteeninduskassad. Tavaliselt võib nende lähedusest leida ka sõbralikke teenindajaid, kes meeleldi juhendama tulevad. Õnneks on alati kaupluses ka paar elus-teenindusega kassat avatud olnud, seega pole me veel iseteeninduskassat katsetanud. Oleme vanamoodi hakkama saanud.

Victoria osariigis on suur osa toidukauplustest iga päev südaööni avatud. Samas Adelaidis (South Australia) oli pühapäeva õhtul peale kella kuute suhteliselt võimatu süüa osta ja avatud toidupoodi leida. Victoria osariigis antakse paljudes toidukauplustes klientidele toidu pakkimiseks tasuta kilekotte ja mitte ainult, teenindajaid ISE pakivad kõik tooted kenasti kottidesse. Umbes nagu Stockmanni Hullude Päevade ajal, ainult et seda kõike teeb kassiir ostu sooritamise ajal. Paljudel klientidel on olemas oma riidest (tegelikult küll mingist paberriidest) korduvkasutatavad kotid, mis ostu sooritades kassiiri kätte antakse ja sel juhul pakitakse tooted kliendi kottidesse. Meie oleme ka viimast varianti eelistama hakanud, sest majja on kuhjunud päris suur kilekottide virn ja lihtsalt ei taha neid enam juurde saada. Erinevates osariikides on reeglid erinevad ja South Australias meie sellist kilekottide raiskamist ei näinud, seal olid kotid tasulised.

Sööme siin päris korralikult, maitsvalt ja hästi. Igal nädalal püüame vaid ühe korra poes käia ja keskendume rohkem eripakkumistele ning headele hindadele. Teeme alati ise süüa ja nädalas kulub kahepeale kokku meil toidu peale keskmiselt 70$, st kuskil 10$ päevas. Enamasti kuulub sinna sisse ka joogivesi. Ostame 10-liitriseid pappkaste, kus vesi on kile sees. 10-liitrine veekanister maksab umbes 3,7$. Sõltuvalt ilmast kulub meil vett joogitarbeks nädalas umbes 40-50 liitrit. Püüame söögi osas olla üsna kokkuhoidlikud, kuid oleme tihtipele väga hea hinnaga häid tooteid leidnud. Kindlasti saab siin maal süüa meist palju palju kallimalt :) Näiteks polnud meie sakslastest majanaabrite jaoks mingi üllatus kulutada ühe poeskäiguga ära 120$ ja nad käisid poes mitu korda nädalas. Tihti osteti krõpse, erilisi küpsiseid, valmistoite, karastusjooke, kalleid kastmeid jms. Ja nädala lõpus olid nende taskud rahast tühjad ja näod mossis. Valikute küsimus.

Ainuke asi, mis Austraalias odavam on, on kütus. Kohalikud kaebavad, et selle hinnad on viimastel aastatel tõusnud, kuid siiski on hinnad soodsamad kui meie kodumaal. Nt kütus 95 maksab ligikaudu 1,25$ liitri kohta, diisli hind on sellega samaväärne. Gaasi liiter maksab 0,65$, küll aga kulub seda bensiinist mõnevõrra rohkem. Kütuse hinnad sõltuvad paljuski ka asukohast (nt outback`is on see palju palju kallim). Samas on Austraalias vahemaad ikka päris päris korralikud ja reisides kulub kütust ohtralt. Küll aga peab iga auto eest maksma registreerimistasu ehk tegelikkuses aastamaksu. Väidetavalt kasutatakse seda teede ehitamiseks, kuid sisaldab ka kohustuslikku liikluskindlustust. Aastane registreerimstasu on sõltuvalt osariigist keskmiselt 600$, mõnes osariigis saab seda tasuda ka kvartaalselt, kuid sellisel juhul tuleb summaarum mõnevõrra suurem.

Riidekaupade osas me väga süvenenult ringi vaadanud pole. Põgusa vaatlemise järgi julgen öelda, et brändikaubad tunduvad olevat meie maaga üsna samas hinnaklassis. Leidub ka palju soodsamaid ja lihtsama tegumoega riiete kauplusi. Eelnevast ametialasest huvist on silma jäänud, et Austraalias on mitmel pool esindatud Guess, kuid Tommy Hilfigeri kauplusi pole ma siiani veel ühtegi näinud. Seega Põldma Kaubanduse ühte olulisemat kaubaartiklit austraallased (vähemalt Victorias) väga ei tunne. Samas on siin väga popid erinevad vaba-aja ja surfiriiete müügikohad, kohalike ja turistide lemmikuteks tunduvad olevat kohalikud Billabong, Quicksilver ja Roxy. Nagu igal pool mujalgi maailmas, võib siin ennast riidesse panna nii soodsalt kui kallilt. :)

Aap, üks tähelepanek veel. Erinevates telereklaamides on modellide asemel väga tihti kasutatud ettevõtte enda töötajaid (seda ka erinevate kaupluste reklaamides). Reklaamid on ka siin maal tüütud, kuigi neid näidatakse palju tihedamini ja lühemalt. Nii et kööki võileiba tegema minnes peab kiirustama. :) Väga popid on igasugused hoiatavad ja õpetlikud reklaamid ja klipid, nt. päevitamise kahjulikkusest ja nahavähist, keskkonna säästmisest jne. Ja 30+ faktoriga päevituskreem on siin väga igapäevane :) Oleme aru saanud, miks kohalikud ei päevita. Seda lihtsalt pole vaja teha, sest päikest saab niikuinii igal pool. Pigem kasutatakse kõikvõimalikke mütse ja kaitsevahendeid, et seda endast eemale hoida. Koduste eestlaste jaoks üsna harjumatu. Meie jaoks väga igapäevane. Ja paljud kohalikud isegi ujuvad riietega.

Sünnipäev ja Perry Sandhills

2010-03-20T16:12:00.004+11:00

Püüan teie jaoks kirja panna mõned hetked meie viimase nädala tegemistest. Pühapäeval, järjekordsel emakeelepäeval, sain taas aasta vanemaks. Mida aasta edasi, seda rahulikumalt selliseid sündmusi tähistada tahan. Minu suuremad sünnipäevapeod lõppesidki täisealiseks saamisega, nüüd eelistan neid päevi veeta vaid kallite inimeste ja lähemate sõpradega.

Minu selle aasta sünnipäevahommik algas töiselt, tegelesime rosinate valmistamisega, õigemini selle protsessi ühe osaga. Õhtul planeerisime koos prantslastest majanaabritega vaikselt kooki süüa ning veini juua. Paraku just sellel õhtul tahtsid Gino ja Elina meid taas enda juurde grilliõhtule kutsuda. Alguses ütlesime viisakalt ära, aga kui peremees isiklikult meie juurde kohale tuli ja minu sünnipäevast haisu ninna sai, siis polnud enam pääsu. Maiustasimegi taas pererahva kaunil viinamarjaterrassil istudes kõiksugu maitsvate salatite ning lopsakate grillitud lihatükkidega. Gino avas vahuveini ning saime minu vananemise puhul klaase kokku lüüa. Võtsin kaasa suure Eesti lipu värvidega Kalevi šokolaadi ja sellel korra tutvustasingi kõigile meie kodumaa lipu värve ning rääkisime mustast mullast, mida siin maal võimatu leida on.

Nagu tavaliselt, põgenesime ka sellel korral õhtu teisel poolel Austraalia eriti kiuslike sääskede eest maja sööginurka. Äkki kustutati kõik tuled ja pererahva kaks tütart naasesid köögist koogiga, millel oli kolm küünalt ning nad laulsid sünnipäevalaulu. Peadselt liitusid lauluga ka teised ümberkaudsed. Mul läks sellel hetkel jalust nõrgaks ja pisarad tulid silma. Mõtlesin, miks nad ometi seda kõike teevad, et see ei ole ju nii tähtis. Igatahes puhusin niiskete silmadega oma koogilt küünlad ja lõikasin kõigile tükikese. Lisaks sain endale uhke lillekimbu, mis nüüd meie väikest kodu kaunistab. Tundsin sellel hetkel, et Gino ja Elina pere on meile väga koduseks saanud ja see on juba nagu meie oma Austraalia pere. Siirad, soojad, lihtsad ja südamlikud inimesed. On nii palju asju, mida me neilt selle lühikese ajaga õppinud oleme ja nad on meile mitmeski mõttes suureks eeskujuks.

On vaimustav näha Gino ja Elina söögitegemistavasid ja kaasa lüüa nende pere traditsioonide juures. Nende istandused, nende südamlik olek ja söögid ei jäta kedagi külmaks. Alles käisin Elinal abis tervele bussitäie turistide jaoks õhtusöögi valmistamisel. Jutud tema õhtutest levivad ja juba tahavad üha uued inimesed viinamarjadevahelisest pidusöögist osa saada. Imestan tihti, kuidas nad seda kõike teha jõuavad. Lisaks päevatööle kostitavad nad aegajalt üha uusi ja uusi turiste. Nende elust ja viinapuude alustest õhtusöökidest on kohalikes ajalehtedes mitmeid pilte ja artikleid ilmunud, lisaks pildid ja jutud erinevates itaalia sisserännanuid tutvustavates raamatutes. Üks nende istandustest on nii erakordselt kaunis, et Sydney modellid ja fotograafid käisid just hiljuti seal ühe toidu ja veini festivali terbeks reklaampilte tegemas ja seda 1000 km kauguselt. Kolasime Mildura infopunktis ja leidsime sealt ühe väljalõike ajaleheartiklist, millel Elina peal oli ja kus nende perekonnast räägiti. Infopunktis tutvusime põgusalt ka turistidele pakutavate tegevustega ja ühe turistiatraktsioonina pakuti tutvustavat peatust ka meie viinamarjaistanduses. Gino ja Elina on alati ja igal pool ja nad jõuavad nii palju teha. Imelised inimesed!

Kolmapäeval oli mul taas au osaline olla itaalia traditsiooniliste tomatipastade valmistamisel. Elina teadis, et ma talle alati rõõmuga appi lähen. Aegajalt nad naljatavad, et varsti peame Eestis koos Itaalia köögi avama. Tihti nad pärivad minult, et kas ma koju minnes ikka hakkan ise ka tomatipastat valmistama. Vastan, et loomulikult hakkan, vähemalt korra proovin ära. :)

Sain kaasa lüüa kahe pastakastme valmistamisel. Esimese näol oli tegemist magusa barbeque kastmega, mida lihakastmena kasutatakse. Selle valmistamiseks kasutasime ohtralt tomateid, palju sibulat, pruuni suhkrut, valget äädikat ja erinevaid maitseaineid (nt pipar, sool). Teine kaste oli pisut tšillisem. Selle tegemiseks kasutasime oliiviõli, sibulat, küüslauku, paprikat, basiilikut, loorberilehti ja muud rohelist, veidi tšillit, pipart, nelki ning kindlasti midagi veel, mis mul praegu enam ei meenu. Lõpetasime nende pastadega alles hilistel õhtutundidel ja kõike seda kroonis värskelt valminud kastmega pastaroog. Väga maitsev oli. Ja oli täielik au toimetada nende maagilise auraga väliköögis. Terve nende sahver on täis erilisi hoidisepurke, veine ja ise valmistatud kaunistusi. Samas väliköögis (Gino`s Cantina) on filmitud ka üks saade, millest varsti DVD ilmuma peaks ja mis isegi mingisugusel konkursil osaleb.

PERRY SANDHILLS

Saime esmaspäeva, st minu sünnipäevajärgse päeva, vabaks. Otsustasime lõpuks külastada Perry Sandhills`i. Nimetatud kohas pidanuks toimuma Kasey Chambers`i kontsert, kuid vihma tõttu kahjuks kontserdi asukohta muudeti. Perry liivamäed asuvad meie kodukohast umbes 50 km kaugusel, Austraalia mõistes lausa siinsamas. Sinna sõites käisime vaatamas ka Austraalia kahe suurima jõe, Murray ja Darlingu, ühinemiskohta ning viskasime pilgu peale ühele vanale Wentworth`i vanglahoonele.

Perry Sandhills`i näol on tegemist 10 hektaril asuvate liivamägedega, mis tuule mõjul aja jooksul oma kuju ja asukohta muudavad. Päris kummaline, kuidas keset Austraalia tavapärast põõsastikku järsku sellised liivamäed (pigem küll künkad) paiknevad. Veetsime liiva sees ringi tuiates mõnusalt aega ja terve aja käisime ringi vaid paljajalu. Sealsete mägede liiv oli ideaalne - nii peen, pehme ja siidine. Justkui liiv, mida liivakellades kasutatakse. Leidsime nendes mägedes seigeldes väga looduskauni koha ja kuna peale meie rohkem inimesi näha polnud, saime mäed vaid oma jalajälgedega ära märgistada. Väljas oli päris palav, sooja oli kuskil 34 kuumakraadi ringis. Lootsime Perry Sandhills`is piknikku pidada, kuid otsustasime selle kuuma ilma tõttu siiski autos teha. Pikniku pidamine on ka üks traditsioon, mida kindlasti Eestis olles jätkata tahaksime.

Avastasime, et sealsete mägede vahel kasvavad väikesed arbuusid, uudistasime ja naljatasimegi nendega tükk aega. Need pisikesed arbuusid söömiseks ei kõlvanud, küll aga nägid nad ahvatlevad välja.

Perry Sandhills`i liivamäed pidid nii hommiku- kui õhtutundidel valguse mõjul värvi muutma ning erinevaid varjusid tekitama. Lootsime samuti päikeseloojangu ära näha. Siin loojub päike hästi kiiresti, justkui keegi paneks lülitist tule kustu. Taevas oli päris selge ja kaunis, vaid päikese loojumiskoht paistis pilves olevat. Seega efektset valguse- ja varjudemängu me sel korral kahjuks ei näinud. Igatahes saime liivase elamuse, nägime ära kontserdi tavapärase toimumiskoha ning saime mälestuseks hunniku fotojäädvustusi, millest saate ülevaate vajutades SIIA

Majanaabrid, rosinad, kängurud ja koer Jenny

2010-03-14T17:07:00.003+11:00

Täpselt nädal on möödunud meie eelmisest postitusest. Kirjutan täna teile natukene meie siinsest elust. Päris pikka aega oli maja taas meie kahe päralt. Sakslastest paarike pakkis ühel päeval oma asjad ja lahkus. Ja mitte ainult nemad ei lahkunud, koos nendega jäi kadunuks ka hulga majas olnud asju. Osadele saime õnneks jaole ja küsisime need tagasi. Näiteks nägi Allan, kuidas Jenny köögis oma kotti pakkis ja sinna maja nõusid sisse ladus. Viisaka küsimise peale tüdruk vabandas ja pani nõud riiulisse tagasi. Seejärel vaatasime majas ringi ja lasime neil autost tagasi tuua vähemalt 4 tassi, vispli, mõned teised köögiriistad ning ka triikraua. Müstiline, mida nad kõigi nende asjadega teha mõtlesid? Ise samal ajal pidevalt kurtsid, et nende autos on nii vähe ruumi. Loomulikult on vähe ruumi, kui igast paigast midagi kaasa võetakse. Igatahes jäi kadunuks veel üks õhem madrats, kaks DVD-d, üks arvutimäng, mängukaardid, osad köögiriistad ja tõenäoliselt veel midagi. Võib-olla ka minu päikeseprillid, kui ma neid siin just kuskile mujale ära ei suutnud kaotada.

Jenny ja Patrick olid pealtnäha toredad saksa noored, kuid neile meeldis hulga rohkem raha kulutada, kui selle teenimise nimel vaeva näha. Vähemalt 50% tööajast (liialdamata) nad puhkasid ja kurtsid kõiksugu tervise ja raha hädasid. Loomulikult ei suutnud nad niimoodi reisiraha koguda ja lõpuks andsid alla. Lahkudes oli neil nii häbi, et meiega ei jäetud isegi hüvasti. Kiirustades unustasid nad lauale oma viimase suitsupaki ja käisid sellel salaja hiilides järel, jättes auto istanduse kaugemasse nurka. Vot selline on meie kogemus sakslastega :) (noormees oli tegelikult Sakasamaal kasvanud poolakas). Lisaks oli Jenny ja Patricku näol tegemist päris räpakate noortega, nende tuba meenutas prügimäge ja saime hiljem seda korralikult küürida ning voodi alt krõpsupuru ja tühjasid pudeleid kokku korjata. Rääkimata pidevalt ujuvast vannitoa põrandast ja nende mustade nõude alla mattunud kraanikausist. Saime kogemuse, et üsna raske on koos elada nii laiskade ja räpakate inimestega. Üsna piinlik öelda, kuid nende lahkumispäev oli meie jaoks üsna rõõmus päev.

Juhtusime sakslastega veel korra kokku palgapäeval. Kuulsime hiljem perenaiselt, et nad olid paar päeva kõrvitsaid korjanud, kuid ka sellest tööst loobunud. Elina neid igatahes enda juurde tööle tagasi ei tahtnud. Tüdruk oli sel viimasel korral häbi pärast pisaraid valanud ja loodame, et nad said eluks vähemalt ühe kasuliku õppetunni.

Umbes nädal aega tagasi kolisid meie majja uued elanikud - prantslased Emmanuel (24) ja William (peadselt 26). Tegemist on Lõuna-Prantsusmaalt pärit noortega, kes mõlemad raamatupidamise eriala lõpetasid ning enne tööellu sukeldumist Austraaliat avastama tulid. Oleme nüüd majanaabrite osas ettevaatlikumad, kuid senini on Emma ja Will meile südamliku ja meeldiva mulje jätnud. Kusjuures, erinevates kohtades backpackereid nähes olid just prantslased meile väga boheemlasliku, laisa ja lohaka mulje jätnud. Oleme oma arvamuse prantslastest ümber hinnanud, kuna meie maja noored tunduvad väga korralikud olevat. Tööd teevad nad südamega ning maja hoiavad samuti puhta. Lisaks tunduvad nad väga rahulikud, räägivad tasase häälega ning on abivalmid ja tähelepanelikud. Praegu oleme küll oma uute majanaabritega väga rahul ja loodame, et nende osas sakslastele sarnaseid üllatusi ette ei tule.

Kui tööelust rääkida, siis on meil hetkel käsil rosinate tegemine (pererahvas nimetab neid peenelt kuivatatud puuviljadeks – dried fruit). Praegu tegeleme viinamarjasordiga Sun Muscat. Tegemist on rohelise värvuse ja kivideta viinamarjasordiga, millel on väga magus maitse. Rosinate valmistamise näol on tegemist üsna kleepuva ning magusa tööga. Esmalt korjatakse marjad puudelt ära, seejärel laotakse need juhiste kohaselt puidust alustele ning lükatakse üksteise otsa laotutena suurde n.ö. sooja tuule tunnelisse. Tänu selle tunneli olemasolule ei kasutata meil rosinate kuivatamiseks kemikaale. Paljudes kohtades kuivatatakse rosinaid õues päikese käes ja kuna magus lõhn meelitab kohale meeletu koguse putukaid, siis tõrjutakse neid kemikaalidega eemale.

Viinamarju puidust alustele ladumas:

Tunnelisse minevad alused:

Sooja tuule tunnelis on marjad paar päeva, misjärel need välja võetakse ja suurtesse kastidesse kokku valatakse. Seejärel tambitakse kuivatatud marjad varte küljest lahti ning saadetakse pessu. Pesuprotsessi me veel oma silmaga näinud pole, kuid selle käigus peaks kõik marjad varte küljest lahti tulema ja puhtaks saama. Kõige ilusamad marjad jäetakse ka kuivatamisjärgselt kobaratesse (clusters) ja need marjad arvatavasti pesuprotsessi sellisel kujul läbi ei tee. Tuleval nädalal peaksime hakkama rosinaid pakkima, siis saan ka sellest lähemalt rääkida.

Rosinaid varte küljest lahti tampimas:

Lisaks saame ka praegu oma tööelu rikastada erinevate toredate tegevustega. Näiteks käisin reede õhtul Elinal abis nende maja viinamarjaterrassile pikki laudu katmas, lauale viinamarjadest söödavaid dekoratsioone meisterdamas ja kõike kõike muud vajalikku tegemas. Nimelt külastavad meie istandust aegajalt turistibussid. Neile näidatakse vahel nii tootmisprotsessi kui viinamarjapõldusid ning külastajad saavad soovi korral kohalikke tooteid kaasa osta. Sellel korral soovis terve bussitäis itaallastest vanemaealisi Melbourne`is elavaid turiste Gino ja Elina juures ka kohalikku itaaliapärast õhtusööki nautida. Valmistusimegi perenaisega kahekesi selleks õhtuks. Elina küpsetas taas hulgaliselt kodust saia, tegi erineval kujul oliive, grillis köögivilju ja tegi nendest ülimaitsvaid salateid. Lisaks tegeles ta ligi 50 inimese jaoks pastaroa valmistamisega. Õhtupoole tuli ka Allan meile appi ning saime sel õhtul kahekesi kelnereid mängida ning itaalia lõbusatele vanakestele roogasid serveerida. Loomulikult saime ka ise kõhu kenasti täis pugida ja peremees pakkus meile töö ajal veel kodust veinigi. :)

Tervet õhtut saatis itaaliapärane elav muusika, mille saatel külastajad koos pererahvaga tantsu lõid ja oma kunagise kodumaaga seotud laule laulsid. Elina juhib aktiivselt ühte itaaliapärast tantsurühma ja tantsimine on talle väga südamelähedane. Seega leidis ta kiire toimetamise kõrvalt aega koos oma külalistega õhtu nautimiseks. Kohal oli ka Elina tantsurühmas kaasa lööv pillimees, kes vahetpidamata lõõtsa tõmbas. Õhtul põles nende viinamarjaterrassi kohal arvukalt väikseid tulukesi, mis olemise taas väga romantiliseks ning hubaseks muutsid. Igatahes lubasid need turistid järgmisel aastal tagasi tulla ja tundub, et Elina ei pääse ka siis terve päeva kestvast söökide vaaritamisest. Kahjuks polnud mul sel korral fotokat kaasas ja ühtegi pilti sellest õhtust teile näidata ei saa.

Südaöö paiku saime hakata kodupoole liikuma. Pererahva maja asub meie omast umbes viie minuti tee kaugusel. Öö oli kottpime ja teel kuulsime ning hägusalt ka nägime arvukalt kängurusid, kes igal õhtul ja ööl istanduste vahele rohtu söömas käivad. Sel ajal on nende elukohaks oleva võsastiku ja meie istanduse vaheline tee nagu kängurude maantee. Naljatasime omakeskis, et kängurude jaoks peaks seal lausa valgusfoor olema. Neid on seal õhtu-, öö- ja hommikutundidel lihtsalt nii arvukalt. Ja kui nad peaksid pimeduses sama halvasti nägema kui meie, siis oleksid kokkupõrked vältimatud. Mitmel korral ehmatasin lähiümbrusest kostvate tugevate hüpete peale ja hoidsin terve tee Allanist kramplikult kinni. Olen mitmel varahommikul kaugemasse istandusse sõites mõnele armsale loomakesele peaaegu otsa sõitnud. Ei oska nad autosid karta ja nendest eemale hoida. Üks seisis meil tükk aega teel ees ja hüppas siis teedmööda edasi, alles hiljem põikas istanduste vahele.

Siinsed arvukad kängurud on põnevaks ajaviiteks meie neljajalgsele truule sõbrale, Jenny`le (kellel on saksa tüdrukuga sama nimi). Tegemist on tõelise istanduse kutsuga, kes ohtralt viinamarju sööb ja aegajalt kängurusid taga ajab. Jenny on tegelikult pererahva koer, kuid praegu elab ja magab ta peamiselt meie maja juures. Nüüd on ta meie suur sõber ja pererahvas ikka naljatab, et äkki tahame ta lahkudes endaga kaasa võtta. Igal hommikul enne meie tööleminekut on Jenny juba ukse taga ootamas ja meid nähes on tema rõõm nii suur, et see ei mahu tema sisse lihtsalt ära. Vahel on tunne, et mitte tema ei liputa saba, vaid saba liputab hoopis teda. Kui Allan jala tööle läheb, siis Jenny on tema lahutamatu kaaslane sellel teel. Vahel, kui meie maja juures olevatel põldudel marju korjan, siis suure osa päevast veedab Jenny minu kõrval viinamarjapuude vahel uinakut tehes. Ja kui ma töö käigus edasi liigun, liigub ka tema uut kohta otsides edasi, vahel tuleb ja teeb lühikese peatuse maha kukkunud viinamarjadega maiustades.

Jenny viinamarjadega maiustamas:

Ükskord uudistasime lähiümbrust ja võtsime Jenny endaga kaasa. Talle meeldib meie visatud puupulkasid üles otsida ja neid meie juurde tagasi tuua. Tihti toob ta puupulga maja ukse juurde, paneb selle enda ette maha ja jääb meile küsivate silmadega otsa vaatama. Vahel ikka halastame talle ja hakkame temaga mängima. Lõbustasime teda ka oma sellel jalutuskäigul. Jõudsime ühe võsastiku lähedusse, kus kängurude perekonna päevased peatuspaigad asuvad. Jenny luusis kängurude läheduses julgelt ringi ja üks känguru hakkas teda ootamatult taga ajama ning peatuspaigast eemale tõrjuma. Päris naljakas vaatepilt oli, kui koer ja känguru põõsale päris mitu tiiru peale tegid. Lõpuks hakkas Jenny meie suunas jooksma, mille peale olime üsna ehmunud. Kui kängurud vihaseks saavad, siis ei ole nad üldse enam nii ohutud loomad. Neil on päris palju massi ja tugevust, mistõttu nad võivad koera elu kerge hoobiga lõpetada ja inimeselegi suuri vigastusi tekitada. Aegajalt on ajakirjandusestki läbi käinud, kuidas mõni känguru last või inimest rünnanud on. Otsisin juba puud, mille taha Jenny ja känguru lähenedes peituda, aga õnneks loomad suundusid viimastel hetkedel kaugemate puude poole. Sel korral olid pooled vahetunud, nüüd oli känguru ees ja koer ajas hoopis teda uhkelt taga. Enam me Jennyga kaugele mängima ei lähe, rõõmustame teda oma maja läheduses. Oleme oma istanduses arvatavasti veel vaid mõned nädalad, seega on päris kurb ette kujutada, et peame oma truu sõbra ükskord maha jätma. Loodame, et siia tuleb taas elama inimesi, kes temaga tegeleda viitsivad ja kellesse ta samamoodi kiindub.

Känguru Jenny´t taga ajamas:

Aitäh minu vanematele, kes meile suure kuhja Eestimaa komme saatsid. Oleme neid mitmel korral ka pererahvale pakkunud ja isegi kodumaiseid tuttavaid maitseid nautida saanud. Üllatav oli see, et maapostiga jõudis meie kommikast kohale vaid nädalaga. Tekib küsimus, miks peaks pakkide saatmiseks üldse oluliselt kallimat lennuposti kasutama. Isegi lennupostiga saadetavad kirjad tulevad kohale sama ajaga.

Igatahes pakkusin Elina ja Gino lastelastele Kalevi komme. No neid komme, millel uued lastekindlad paberid ümber on. Ja mul oli meie kommide pärast väga häbi. Päris kahju oli vaadata, kuidas lapsed neid tulutult avada püüdsid, küll hammastega, küll püüdes rebida jne. jne. Kõik tulutult. Lõpuks küsisid nad ikkagi kellegi vanema abi. Ja isegi vanemad ei suutnud neid pabereid enne meie õpetusi eemaldada. Lapsed lõpuks ei julgenudki rohkem kommi võtta, kuna kartsid neid pabereid. Vot sellised lood on Kalevi kommide pakkumisega.

Täna saame taas maiustada. Muretsesime endale veini ja kooki ning tähistame vaikselt minu 26-ndat sünnipäeva. Homme tähistame ka prantsuse poisi, William`i, 26-ndat sünnipäeva. Tänud kõigile, kes mulle erinevaid kanaleid pidi juba oma varased õnnesoovid edastanud on. Õnn on alati teretulnud :)

Tänukink vabatahtliku töö eest - Kasey Chambers`i kontserdi piletid

2010-03-07T20:38:00.003+11:00

Kirjeldasime teile oma blogi eelmises teemas ühte erilist õhtut viinamarjapuude all korraldatud suursugusest pidusöögist. Mainisin ka, et olime Allaniga selle pidusöögi juures vabatahtlikena abis. Saime oma töökuse ja usinuse eest nii korraldajatelt kui oma pererahvalt hulganisti kiita ning tänutäheks saatsid korraldajad meile pisikese kingituse - Kasey Chambers`i, Austraalia ühe populaarseima kantrilaulja, kontserdi piletid.

Kontsert pidi aset leidma Wentworthi lähistel Perry Sandhills`is. Perry Sandhills`i näol on tegemist ebatavaliselt kaunite rändliivaluidetega, millel toimuvaid kontserte kõik kohalikud jumaldavad. See asukoht on erakordne. Ühe kauni pildi sellest asukohast leiate vajutades SIIA

Olime ootusärevad ja elevil ning tahtsime sellest ilust ja maagiast osa saada. Siiski oli ilmataadil midagi muud plaanis. Kui muidu sajab meie kandis üsna harva, siis kontserdile eelneval kahel päeval tuli taevast siinses mõttes päris korralikult vett alla. Ilmateade ennustas sama ka kontserdipäeva esimeseks pooleks. Sellistel liivaväljadel loomulikult niisuguse ilmaga midagi korraldada pole võimalik, seega koliti kogu üritus kiiresti ümber ühte suurde laohoonesse, mis polnud välja reklaamitud asukohaga karvavõrdki võrreldav. See oli paljude jaoks suureks pettumuseks, kuid ilma vastu juba ei saa.

Laupäeva õhtul ajaski pererahvas oma pühapäevaauto garaažist välja ja sõitsime kõik koos meie esimesele kantrilaulja kontserdile. Paljud Austraalia vabaõhukontserdid erinevad Eesti omadest selle poolest, et kontserte reklaamistakse välja kui piknikuüritusi. See tähendab, et suurem osa (vähemalt 90%) külalistest võtavad kaasa oma toolid, paljud ka laua ning oma söögi-ja joogipoolise. Kontserti nauditakse rahulikus olekus kaasavõetud hõrgutiste maitsmise saatel. Kusjuures kaasa võib võtta ka oma alkoholi ja sisenedes mitte keegi ei kontrolli, mida või kui palju sul seda kotis on. Loomulikult käituvad siin inimesed korralikumalt ja sellel kontserdil ei tekitanud alkohol mingisuguseid probleeme. Vähemalt meie ei märganud seal ühtegi purjus isikut.

Laohoones, kus olude sunnil kontserti sel korral nautima pidime, oli üsna veider ümberkaudset piknikuseltskonda jälgida. Kallima piletihinna eest oli võimalik endale ka kaetud laudades kohad broneerida. Nende kohtade eeliseks tundus vaid see olevat, et keegi ei pidanud ise millegi kaasavõtmise pärast muretsema ja ettekandjad tõid lauda aegajalt suupisteid või veini. Jutuvada oli hoones päris suur ja laval kõnelejatest oli üsna raske aru saada. Soojendusesinejad meile mingisuguseid emotsioone tekitada ei suutnud. Me polnud neid kunagi enne kuulnud ja midagi erilist ega meeldejäävat nad ei pakkunud. Veendusime neid kuulates, et oleme siiski pigem rokkmuusika austajad. See eest peaesineja, Kasey Chambers`i, hääl oli võimas ja see täitis kogu hoone. Tundus, et hoone jäi tema hääle jaoks isegi liialt väikseks. Tema laulmine oli kaasahaarav ja olek väga lihtne ning armas.

Kasey on pärit muusikute perekonnast ja kogu nende perekonna näol on tegemist tõsiste kantrimuusika armastajatega. Nad musitseerivad tihti kõik koos, juba noorukieas rändas Kasey koos oma pereansambliga ringi. Ka sel korral musitseeris Kasey laval koos oma isaga (Bill Chambers) ja abikaasaga (Shane Nicholson). Kasey ema (Diane Chambers) oli tegev laohoone sissepääsu juures erinevate plaatide, t-särkide ja muude tütre nime kandvate meenete müümisega. Ostsime samuti temalt mälestuseks ühe erinevate auhindadega pärjatud Kasey Chambers`i albumi.

Kasey kasvas üles väikeses Lõuna-Austraalia kalurikülas ja tundub, et ta on ka kuulsusesära keskel suutnud jääda lihtsaks ja armsaks inimeseks. Kasey rääkis kontserdil, et kuna tema isa oli rebasekütt, veetis ta suure osa lapsepõlvest elades tühermaal, eemal muust tsivilisatsioonist. Nad elasid autokaravanis ilma elektri, televiirori ja muu seesuguse luksuseta. Alles umbes 12-aastasena kuulis Kasey esimest mitte kantrilaulu, selleks oli „True Colours“, mida ta kontserdil ka ise esitas.

Kasey Chambers`i kontsert oli südantsoojendav ja kuulamapanev. Ühtlasi kõlasid selles tema tuntud hitid nagu „Not Pretty Enough“ ja Sopranode sarjas kõlanud „The Captain“. Nimetatud lugusid saate youtube`i vahendusel kuulata vajutades nende laulude nimedele. Loomulikult on Kasey Chambers`i repertuaaris veel väga palju säravaid ja nauditavaid muusikapalu. Ühiselt abikaasa Shane Nicholson`iga loovad nad tulevikus kindlasti üha uusi kuulajate südametesse minevaid lugusid juurde.

Pildi vasakus servas mängib kitarri Kasey isa, Bill, ning paremas servas on Kasey abikaasa, Shane:

Festa della Vendemmia

2010-02-21T17:09:00.007+11:00

Laupäeval, 20.veebruaril, käisime vabatahtlikena abis Elina ja Gino viinamarjaistanduses peetava pidusöögi korraldamisel (Feast of the Grape Harvest). Nimetatud pidusöögiga tähistatakse viinamarjade korjamise aega ja õhtu tulu läheb kohalikule kogukonnale. Austraalias on üldse väga popid kogukondlikud organisatsioonid, mis vabatahtlikus korras arendavad kohalikku eluolu, nt aitavad nad rajada ja korras hoida erinevaid parke ning vaba-aja veetmise kohti. Ka Elina ema on saanud tunnustada kogukondliku töö ja panuse eest.

Gino ja Elina kauneima istanduse kõrgete viinamarjapuude alla valmistasime selle õhtu tarbeks ette kaks pikka pidulauda. Külalisi oli õhtuks oodata veidi üle 120 ning juba päeval aitasime mitmete teiste vabatahtlikega õhtuks kõike korda seada. Lisaks meile olid abis veel kaks värskelt kekkkooli lõpetanud saksa tüdrukut (kes toidu ja peavarju eest ühe Mildura perekonna heaks tööd teevad), üks kolmandat aastat Austraalias elav prantsuse poiss (leidis austraaliast pruudi ja jäi seetõttu pikemaks), neli veidi joogist itaalia kutti ning mõned kohalikud inimesed.

Pidulaud:

Õhtusöögil pakuti peamiselt kohalikest produktidest toitusid. Kohal olid Mildura tuntud kokad, kes neist maitsvaid roogasid aitasid valmistada. Menüü koosnes koguni kuuest osast. Esmalt valmistas Elina Allani kaasabil külalistele Zippole`t (tainasse keeratud ja õlis küpsetatud soolasardiinid või rosinad):

Mina tervitasin samal ajal külalisi neile Elina kodutehtud leiba, Itaalia parmesani juustu ning meie teisest istandusest pärit rosinaid pakkudes:

Seejärel pakuti külalistele grillitud vutitiibasid, grillitud baklažaane juustu ja paprikaga, värske tomatikastme ja maitserohelisega pastarooga, lambaliha serveerituna roheliste ubade, grillitud suvikõrvitsa ja erinevate salatitega. Viimaste käikudena viidi lauale kohalikud melonid ja arbuusid ning magustoiduna serveeriti ümmargustesse õrnadesse korvikestesse asetatud vaniljekreemi värskelt korjatud viigimarjade ning meega. Õhtu jooksul olid laual Elina ja Gino (ehk Garreffa`de) oliivid ning oliiviõli, lisaks pakuti Elina küpsetatud kukleid ja nende kaubamärgi all müüdavaid kuivatatud muskaatviinamarju. Ja loomulikult saime ka meie nendest piduroogadest osa, kõige maitsvamaks hindasime magustoidu. :)

Menüü:

Õhtusööki saatis elav muusika. Musitseeris Itaalia väga kuulus akordionimuusik Giuliano Cameli, kes mängis meile erinevaid kauneid meloodiaid. Cameli oli Austraaliat külastamas vaid paar nädalat ja ta musitseerib erinevates paikades üle maailma. Giuliano Cameli kohta leiab infot - http://www.accordions.com/cameli/ Terve üritus meenutas meie jaoks kodust jaanipäeva. Eriti seetõttu, et õhtut saatev muusika oli meile väga tuttavlik, paljud viisid olid pärit lugudest, mis ka Eesti muusikute poolt on meie jaoks kuulsaks lauldud (Kukerpillide, Mati Nuude jt artistide poolt). Ja tihti kuuleme neid lugusid jaanipäeva paiku või vabaõhusimmanitel. Päris mitmel korral õhtu jooksul avastasin, et ümisen neid lugusid mõttes eestikeelsete laulusõnadega kaasa, nt lugu Marina. Pimeduses süüdati viinamarjapuudele asetatud tuled (nagu meil jõulukuuskedel) ning laudade ja istanduse teede ääres olevad küünlad. Taevas särasid tähed ja kuu ning kõik see oli väga kaunis ja kordumatu.

Külalistena olid kohal pererahva tutvusringkonda kuuluvad erinevatest rahvustest inimesed. Nende hulgas oli ülekaal itaalia päritolu austraallastel. Ei maksa mainidagi, et kõik külalised (nii noored kui vanemad) olid naeratavad ja sõbralikud. Paljud uurisid ka meie päritolu kohta. Mitmed pakkusid, et oleme pärit Saksamaalt. Ju siis eestlased ja sakslased on nii sarnased. Eriti suur naeratus ja huvi tekkis neil siis, kui muuhulgas rääkisin, et tegelikult oleme enda seiklusrohkel pulmareisil ning et Austraalia on nüüd vaieldamatult meie lemmik riik. Ja kui enamasti Austraalia inimesed Eestist midagi ei tea, siis sealsed külalised nii üllatunud nägusid Eestit mainides ette ei teinud. Paar külalist rääkisid, et nad teavad ja tunnevad lätlasi. Austraalia inimesed üldiselt reisivad teistesse maadesse väga harva, nende enda alagi on nii suur ja avastamisväärne ja tihti pole nad sealgi suurt ringi reisida jõudnud. Ja kui kellegil ongi tihedamad sidemed muu maailmaga, siis enamasti on tegemist Inglismaaga või siis endise kodumaaga.

Kui keegi üldse Eestist midagi rohkemat kuulnud on, siis ikka enamasti tänu spordile või muusikale. Nt meie pereema Elina oli Eestist kuulnud tänu kunagistele olümpiamängudele ning nende vanima poja, Dino, perekond on suur Eurovisiooni huviline ja nemad teadsid Eestit tänu Eurovisiooni võidule.

Eestiga seoses tuleb mul veel meelde, et ükspäev paar nädalat tagasi käisime uudistamas Mildura McDonalds`i hindasid. Järsku kuulsime väga Eesti keele kõlaga sarnast jutustamist. Ega me sõnadest aru ei saanudki, kuid oma emakeele kõla lihtsalt tunneb ära. Jäime esialgu vaikselt istuma ja oma kahtlustele kinnitust saama. Lõpuks läksime ennast tutvustama ja saimegi tuttavaks nelja eestlasega- Eve, Sirli, Erlendi ja Sandroga. Nad kõik olid Austraalias olnud veidi vähem kui kuu ja tulid Mildurasse viigimarju korjama. Seda tööd olid nad teinud vaid nädala ning poisid pidid järgmisel päeval Melbourn`i sõitma ning uue töö saama. Igatahes loodame, et neil kõigil läheb kenasti.

Vasakult- Sirli, Eve, Erlend, Sandro:

Meie tööelu ja itaaliapärane tomatipasta

2010-01-31T15:51:00.006+11:00

Enne meie tööelu kirjeldamist tahaksin ka blogis hetkeks peatuda meie jaoks tänasel päeval kõige tähtsamal inimesel, minu emal, kellel on oluline sünnipäev. Siin kaugel eemal olles tähistame tänast päeva isetehtud eestimaise kartulisalati ning ahjusooja kohupiimakoogiga.

Kallis emake,

kannan Sind südames oma rännakutel kaasas ja tihti teen just Sinule mõeldes meie elust ja kaunitest kohtadest pilte. Sest ma tean, et Sa tahad sellest kõigest osa saada. Tänan Sind kogu helluse ja hoole eest ning me mõlemad Allaniga soovime Sulle kogu südamest õnne. Ja et need paljud eesolevad aastad oleksid päikest ja naeratusi täis!

Sinu Krissu ja Allan

MEIE TÖÖELU

Oleme oma romantilises majakeses keset viinamarjaistandusi elanud juba veidi üle kuu. Tuleval kolmapäeval saab kuu täis ka töötamist. Lisaks üsna rutiinsele põhitööle oleme mõlemad saanud teha ka mitmesuguseid muid asju, millest ka räägin. Mina töötan enamasti viinamarjapõldudel ülimaitsvaid marju noppides ja Allani põhitööks on täis viinamarjakastid põldudelt üles korjata, need lattu transportida, laos kastidele kaaned peale panna ja kastid normikohaselt alustele laduda.

Allan viinamarju külmutuskappi paigutamas:

Sel aastal on üsna kehv viinamarja-aasta, mistõttu on marju müüa oluliselt raskem. Tihtipeale peame külmkambrite täisolemise ja müügi venimise tõttu endale järjestikuseid vabu päevi võtma. Õnneks on pererahvas meile selleks ajaks mitmeid muid tegevusi leidnud, enamasti küll Allani ja Patrick`u jaoks. Allan käib neil päevadel tihtipeale korjatud viinapuudelt kilesid maha võtmas ning muid pererahva poolt palutud meeste töid tegemas. Lisaks on meid kõiki nelja aegajalt kutsutud lattu appi viinamarjakaste müügivalmiks muutma, st oleme pidanud kastid nõuetekohaselt teisele alusele ümber tõstma, neile vajalikud templid ning sildid peale panema ja vahel ka kastidele kaasi juurde meisterdama. Enamusel neist kordadest on suurimad viinamarjakogused saadetud Sydney turgudele.

Allan kilesid maha võtmas:

Meie tööpäev algab tavaliselt päikesetõusuga, st umbes 6.30 hommikul. Allan kiirustab sel ajal lattu (5 min jalutada) ja mina maja juures asuvatele põldudele. Meie kõige suuremaks vaenlaseks on põletav kuum päike ja olenevalt soojuskraadidest lõpetame tööpäeva kas kell 12.00 päeval või 14.00 päeval (Allan tavaliselt tund hiljem). Päeva kõige kuumem aeg on siin 15.00-18.00 ajal ja kuumematel päevadel on ka hilistel õhtutundidel majas täiesti õhutu, lämbe ning palav. Hüüan neil päevadel Allanit sulavaks šokolaadiks :) Töönädal kestab meil neljapäevast kolmapäevani ning pühapäevad on üldiselt vabad. Tegelikkuses on erinevate viperuste tõttu kujunenud nii, et töönädalasse on lisaks pühapäevale veel üks-kaks vaba päeva sattunud (põhjuseks täis külmkamber, vihm vms). Suvel sajab meie kandis vihma harva, keskmiselt 4 päeva kuus. Seevastu Austraalia põhjaosas, Queensland`is, on hetkel vihmaperiood ja vihma sajab jaan.-veeb. mõnel pool keskmiselt lausa 20 päeva kuus.

Viinamarjade korjamises midagi keerulist ei ole. Saame igaüks endale oma rea ja peame selle puhtaks korjama, kehvemad ja väiksemate marjadega kobarad jätame veini tarbeks puudele. Meil kasvatatakse kõrgekvaliteedilisi lauaviinamarjasorte, mille kobarates peaksid viinamarjad olema üsna ühesuurused. Tänavune kehv viinamarja-aasta tähendabki peamiselt seda, et marjad on oluliselt väiksemad ning kobarad koosnevad erisuuruses marjadest. Seetõttu on sel aastal meie töö oluliselt keerulisem ning aeganõudvam. Peame kobaraid hoolikalt puhastama, st jälgima nii viinamarjade suurust kui värvust ja kõik mädanenud, määrdunud, pehmed, rosinaks kuivanud ning tillukesed viinamarjad kobarast ükshaaval välja nokitsema.

Minu tavapärane töö lemmik viinamarjasordi keskel (Flame Seedless):

Kõige eelneva tõttu on sel aastal viinamarjade korjamine üsna aeganõudev, mistõttu ka kehvasti tasustatud, sest korjajatele makstakse korjata jõutud kastide järgi. Õnneks saame tänu Allani tunnitasulisele tööle (15,5$ tunnis) oma reisifondi tarbeks pisut kõrvale panna ja loodame mõne kuu pärast veel pisut maad avastada. Oleme kõigest hoolimata kogu siinsest elust võlutud ja teeme oma tööd naudinguga. Pealegi oleme tunda saanud, kui vabastav ja rahulik on elada ilma telefoni pidevat helisemist kuulmata, kasutame oma telefoni peamiselt äratuskellana ja vahel ka vanematega suhtlemiseks. Ülejäänud ajal oleme selle olemasolu sootuks unustanud ega kanna telefoni kaasaski.

Eile ja üleeile (29. ja 30. jaan) olin ainsana kutsutud appi pererahva juurde itaaliapärase iga-aastase traditsiooni tarbeks, mil nad teevad suures koguses kodust tomatipastat. Selle jaoks oli varutud kokku 700kg tomateid. Tegelikult tegimegi suurema osa pastavalmistamise tööst Elinaga kahekesi ära, suured abilised olid veel vanim tütar Marcella (kes ootab last) ning vanima poja, Dino, naine. Lisaks sebisid igal pool ringi Marcella ja Dino lapsed, kokku neli väikest poissi ja üks tilluke printsess. Lapsed olid kõik pruunide silmadega ning kirjeldamatult armsad. Sain teada, et juba homme lõpeb lastel suvevaheaeg ning mõnda neist ootab eest kooliminek. Austraalia koolilaste suvevaheaeg on Eesti omast oluliselt lühem, kestes kokku vaid kuus nädalat (dets. keskpaik-jaanuari lõpp). See-eest peaks nende sügisene vaheaeg lihavõtete ajal meie omast veidi pikem olema, mäletamistmööda kahe nädalane ning kahe nädala pikkune vaheaeg ka siinsel kevadel.

600kg tomateid (100kg toodi hiljem juurde):

Kirjeldan tomatipasta tegemist ja oma tööülesandeid. Esmalt pidin tomatid kergelt üle kontrollima ja prahist puhastama, seejärel nad järgemööda keeva veega suurde katlasse kallama. Aegajalt kontrollisin katlas olevaid tomateid, segasin neid pisut ning lõpuks võtsin nad välja ja paigutasin kastidesse. Seejärel pressisime kuumadest tomatitest suure osa veest välja. Elina rääkis, et tema armastab sellist pastat, mille koostises on võimalikult vähe vett ja et paljud perekonnad nii palju vett välja ei pressi. Lõpetuseks lasime veest tühjemaks pressitud tomatid läbi spetsiaalse masina, mis eraldas tomatitest pasta ja nahad. Esimesel päeval kasutatav masin oli veidi rikkis ja pasta tegemine venis seetõttu päris pikaks (lootsime kogu töö ühe päevaga lõpule viia). Masin ei eraldanud nahku nii hästi kui pidanuks ja pidime seetõttu nahamassi veel kaks korda masinast läbi laskma. Päris palju pastat läks seetõttu raisku. Teisel päeval tegutsesime uue masinaga ning töö läks kordades nobedamalt. Pizza katte saamise tarbeks eraldati tavalisest pastast vedelam osa ja järgi jäi ainult paks tomatimass. Valasime pasta purkidesse ja keerasime neile kaaned peale. Kõige lõpuks tuli kaanetatud purgid koos pastaseguga veel suures katlas läbi keeta. Kokku saime pastat kuskil paarisaja kilogrammi jagu. Söögitegemisel saab valmistatud pastat vastavalt vajadusele ja soovile maitsestada andes sellele alati erineva värvingu ning maitse.

Tomatipasta tegemine:

Olin pastategemise ajal pidevalt nii tööhoos, et pererahvas pidi mulle korduvalt meelde tuletama: „Kristi, puhka ka pisut“ või „Kristi, tule nüüd sööma“. Tegelikult ma ka puhkasin, kuid imelik oli täiesti tegevusetult seisma jääda, seega leidsin endale küsimata alati tegevust. Oleme mõlemad Allaniga aru saanud, et pererahvas meie tööd hindab ja nad peavad meist lugu. Peremees Gino oli ühel päeval oma naisega naljatanud, et nad võiksid meid lapsendada. Igatahes oli selle naljatamise näol meie jaoks tegemist vaid komplimendiga :) Siinne elu on meile õpetanud, et kui teha oma tööd südamega, siis on võimalik saada tagasi palju sellist, mida rahas mõõta ei saa. Oleme saanud tunda suurt tänulikkust ja teame, et meist peetakse lugu. Oleme ära teeninud selle, et kui mingisugune töötamisvõimalus tekib, kutsutakse just meid appi. Nt jäeti meie maja saksa tüdruk tomatipasta tegemisest kõrvale just seetõttu, et ta eelneval päeval töötades nägusid tegi ja jalgu järele lohistas. Selliseid asju märgatakse ja peetakse meeles ja see tuleb kõik hiljem sulle endale tagasi.

Esimese tööpäeva lõpul andis Elina mulle kaasa pudeli värsket pastat, pisikese küüslaugu ning murdis aiast kimbu värsket ja oivaliselt lõhnavat basiilikut. Tulin koju ja tegin kogu meie majarahvale itaaliapärast pastarooga. Selleks kuumutasin pannil oliiviõlis küüslaugu ja sibula, lisasin hakkliha ja basiilikut ning valasin sekka värske tomatikastme. Lõpuks valasin kogu segu spaghettidele ja keerasin selle segamini. Serveerisin õhtusöögi samuti värske basiilikuga ja kõrvale jõime klaasikese veini.

Nautisime õhtusööki oma tagasihoidlikul terrassil istudes ning jutustades majanaabritest sakslastega erinevatel teemadel. Sel päeval pererahva juures tomatipastat tehes ja õhtul terrassil koos majanaabritega õhtusööki nautides toimus minus suur murrang, ma sain lõpuks üle oma hirmust inglise keelt rääkida. Teen seda nüüd oluliselt julgemalt, kuigi oma loodud grammatikaga ja lünklikult. Viimane kuu aega viinamarjade keskel elades on mulle keeleliselt palju rohkem andnud kui Eestis võetud tasulised kursused kokku (Tea keeltekooli algkursus, mis oli täielik aja ja raha raiskamine ning lühike algkursus ülikoolis). Kuid erandina pean siinjuures kindlasti sügava kummarduse tegema õpetaja Anne Meinsonile, kelle juures veidi aega enne Austraaliasse tulekut kursuse võtsin ja kus lihtsamaid lauseid ise moodustama õppisin ning grammatikast ülevaate sain :) Aitäh õpetaja Annele :)

Pilte meie elust viinamarjaistanduses näete vajutades SIIA

Australia Day

2010-01-26T15:17:00.004+11:00

Täna, 26. jaanuaril, on siin rahvuslik püha ja inimesed kogunevad tähistamaks Austraalia päeva (Australia Day). Tegemist on Briti tsivilisatsiooni alguse aastapäevaga. Meenutatakse 1788. aasta 26. jaanuari, mil Briti laevastik (First Fleet- 11 laeva vahistatutega) maabus Sydney lahte. Tänapäeval räägitakse Austraalia päeva pidustuste ajal palju selle maa mitmepalgelisusest, erinevast ühiskonnast ja maastikust ning tähelepanuväärsetest saavutustest. See on aeg, mil meenutatakse selle maa ja rahva ajalugu ning mõtiskletakse, kuidas muuta Austraaliat tulevikus üha paremaks. Tuntakse uhkust oma maa ja austraallaseks olemise üle.

Üle terve riigi leiavad aset mitmed pidustused ja tseremooniad. Väga populaarsed on ühised hommikusöögid ja perekonna ning sõpradega grillimised (barbeque). Lisaks teeb igal aastal Austraalia päeva õhtul peaminister teatavaks Austraalia aasta inimese autasu saaja. See läheb tavaliselt Austraalia kodanikule, kes on tähendusrikkalt kaasa aidanud Austraalia ühiskonna ja rahva hoidmisele ning arendamisele.

Osade pärismaalaste jaoks sümboliseerib Austraalia päev pigem vaenulike brittide saabumist, nende jaoks on tegemist nö „Sissetungi päevaga“ (Invasion Day), mil mälestatakse oma kultuuri kaotust. Seega tähistab igal aastal üks osa pärismaalasi pidustustest osa võttes Austraalia päeva (Australian Day) ning pea igal aastal leiavad aset ka mõned vaenulikud protesti- ning vastupanuaktsioonid.

Meie tähistasime Austraalia päeva pererahva kutsel nendega Mildurasse kaasa minnes ja Murray jõe äärsest traditsioonilisest ühishommikusöögist osa võttes. Ühised meelelahutuse saatel peetavad hommikusöögid tunduvad Austraalias päris populaarsed olevat. Ka sel korral oli suur osa inimesi oma tekkide ja/või toolide ning laudadega kokku kogunenud ja kohalik klubi (Lion`s Club) pakkus kõigile väikese raha eest (5$ ports) traditsioonilist briti hommikusööki- röstsai peekoni ja munaga, selle kõrval kohalik maitsetu vorstike ning topsike apelsinimahla.

Hommikusöök leidis aset väikeses vabaõhumuuseumis ning einestamise taustaks kuulsime Mildura linnapead ja külalisesinejaid rääkimas Austraalia päeva tähtsusest ning oma maast ja üksteisese hoolimisest. Oli märgata, et suur osa inimesi võtab Austraalia päeva tõsiselt ning südamega. Kõikjal oli näha Austraalia lipu motiividega riideid kandvaid inimesi ja lipu motiividega ehitud lisavidinaid- mütsid, õhupallid, toolid, tekid jne. Ka meie otsisime tähtsa päeva puhul kõik oma austraalia lipu sümboolikaga asjad välja, Allan kandis lipu värvides plätusid ning mina panin tähtsa päeva puhul selga lipumotiivides bikiinid (küll riiete alla). Päev oli edukas ja saime oma kollektsiooni lisada kaks väikest Austraalia lippu :)

Austraalia päeval leiavad tavaliselt aset ka kodakondsuse saamise tseremooniad, nii ka sel korral Milduras. Tseremoonia alguses pidas Mildura linnapea väikese eelkõne kodanikuks olemise tähtsusest, seejärel kutsuti peadselt uuteks kodanikeks saajad lavale. Lavale kutsuti sel korral umbes kakskümmend inimest. Märkasime peakatete ja nahavärvi järgi, et suur osa neist tundus olevat aasia päritolu. Värsked kodanikud ütlesid oma tõotused ning said uhkusega kätte kauaoodatud paberid, mis elu siin maal nende jaoks oluliselt lihtsamaks muudavad. Lõpetuseks tõusid kõik ümberkaudsed inimesed püsti, ühiselt loeti kaasa Austraalia kodanikuks olemise tõotust (?) ning lauldi väikese imelise häälega tüdruku saatel kaasa Austraalia hümni.

See oli lühiülevaade austraallaste jaoks tähtsatest hetkedest ning meie ristumisest austraallaste traditsioonidega.

Meie majanaabrid- Nick, Jenny ja Patrick

2010-01-23T15:06:00.010+11:00

Terve esimese nädala oli kogu maja vaid meie kahe päralt. Tegelikult jõudsime lisaks romantiliste viinamarjapuude imetlemisele ka palju tööd ära teha. Allani ülesandeks oli enne minu koristama asumist majas kõik ämblikuvõrgud ära likvideerida, muuhulgas sai ta ka pintsli värviseks teha ning katusel turnida. Mina kraamisin köögiosa, pesin aknaid ning terve täispika päeva tegelesime aia lehtedest koristamisega ning paari lillepeenra kaunimaks muutmisega. Tõsiselt töökate päevade eest lubati meil tänutäheks majas esimesel nädalal täiesti priilt elada (säästsime kahepeale 140$).

Esimesena liitus meiega inglane Nick. Tegemist on 26-aastase humoorika poissmehega, kes varasemalt oma kodukandi baarides ning pubides turvamehe ametit on pidanud. Nick reisib Austraalias ringi jalgrattaga, millega kannab kaasas kogu matkasellile vajalikku varustust. Austraalias on ta jõudnud olla mõned nädalad, sellele eelnevalt seikles ta mõnda aega ringi Malaisias. Nick`i loost võite osa saada SIIT Viimastel päevadel on Nick ise tunnistanud, et ta on reisimisest juba üsna väsinud ning igatseb kodumaa ja oma sealse töö järele. Pealegi soovib ta kodus kohata oma Afganistaanis teenivat venda, kes veebruaris taas kuuenädalase missiooni järel paariks nädalaks koju puhkama saab tulla. Eile (st reede) õhtul andiski Nick kõigile teada, et hakkab hommikul rattaga Melbourne`i poole sõitma ning lendab sealt koju. Küpsetasin meie uue sõbra auks koogi ning istusime viimast õhtut veel kõik koos nautides veini ning viinamarju. Nick jättis meile oma kontaktid ja kes teab, äkki kohtume temaga veel kunagi Inglismaal.

Meie humoorikas Nick (pererahva juures):

Nick`ist veidi hiljem jõudsid kohale ka meie maja sakslased- Patrick ja Jennyfer. Tegemist on lõbusate ja sõbralike noortega (Patrick on hetkel 19 ja Jenny 20), kes kooli lõpetades aastaks puhkuse võtsid ning siinset kaunist maad avastama tulid. Jenny unistab juristiameti õppimisest ning seetõttu pöörduvad nad tuleval suvel (euroopa suvel) kindlasti Saksamaale tagasi. Patrick nii õpihimuline pole ja sooviks Austraaliasse ka teiseks aastaks seiklema jääda.

Sakslaste ja eestlaste liit:

Patrick ja Jenny on üheks näiteks, mille põhjal oleme aru saanud, missugust kasu võivad noored sellisest aastesest iseseisevast rännakust saada. Varem vaid vanemate kulul elavad noored õpivad raha väärtust tundma ning saavad kogeda selle teenimise võlusid ja valusid. Nt töötasid Patrick ja Jenny eelnevalt hästitasustatud tomatifarmis, kus olid meeletult pikad tööpäevad ning töö ise füüsiliselt väga vaevaline ja raske. Ise nad rääkisid, et teenisid küll head raha, kuid neid koheldi kui orjasid. Oma isale töö raskustest kurtes oli viimane naljatamisi vastanud, et väga hea, mida raskem töö, seda parem. Arvatavasti mõtles isa seda kõike siiski õppetunni mõttes.

Kindlasti õpivad noored sellise rännaku jooksul oma vahenditega ka paremini majandama. Mis on muidugi suhteline, sest nt meie maja sakslasi vaadates tundub küll kohati, et majandamine pole nende tugevaim külg. Rahapuuduse üle kurtes teevad nad ometi kohati nii ebamõistlikke otsuseid. Näiteks sõidavad nad vähemalt ülepäeviti linna poodi (kokku ligi 50km) ning ostavad sealt aegajalt päris mõistmatult kalleid tooteid (toiduhindadest kirjutan tulevikus eraldi teema) samal ajal kurtes, et nad ei saa aru, kuhu nende raha kulub.

Hüüame neid omakeskis najatamisi lahmijateks. Lahmijad on meie jaoks seda tüüpi inimesed, kes tegutsevad instinktide ja hetkeemotsiooni ajel, võtavad enamuse otsuseid vastu kiirelt ja kaalutlemata. Nad ei viitsi oma otsuste mõistlikkuses veenduda ja enamasti toob nende käitumine kaasa suure raha- või ajakulu. Vahel läheb loomulikult ka õnneks. Nt kohtasime Austraalias ühte Eesti paarikest, kes kuulsid teisel pool Austraaliat asuvast vabast töökohast ja kihutasid sinnajõudmiseks meeletult pika ning kuluka maa maha. Töötada said nad hooaja lõppemise tõttu seal vaid mõned nädalad ning seejärel asusid taas mööda maad sõites uut tööd otsima. Sama käitumisviisi oleme mitmes mõttes täheldanud ka meie maja noorte puhul. Paari nädalaga suutsid nad kulutada ligi 20 000 eesti krooni suutmata siiani aru saada, kuhu see raha ometi kadus. Pealegi on nad jõudnud maha sõita ligi 10 000 kilomeetrit töökohast-töökohta ning maad selle teekonna jooksul nautida saanud peamiselt vaid läbi autoakna.

Üritame teiste eludest õppida ja oma otsused veidi kaalukamalt läbi mõelda. Aga eks igaüks on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja :) Ja igaühel on omad põhjused, miks nad seda maad avastama tulid, mida nad siit leida soovivad ja mida või kui palju näha tahavad. Meie peaeesmärk oli kinkida endile elamusrohke pulmareis, mis sisaldab lisaks kaunitele puhkehetkedele ka killuke tõelist elu ja romantilist farmitööd. Miks tulla nii kaugele, et teha vaid kõike seda, mida kodumaalgi teha saab.

Üks meie eesmärkidest on ka oma inglise keelt arendada. Kumbki meist pole seda koolis õppinud ja praktikat on samuti eelnevalt väga vähe olnud. Kõige rohkem oleme praktikat saanud viimase kahe nädala jooksul, mil oma majanaabrite ja pererahvaga tutvunud ning vestelnud oleme. Minu jaoks on Austraalia üldse esimene koht, kus ma inglise keelt ise rääkima olen pidanud. Algus pole üldse kerge, kuid lihtsamaks muudavad selle siinsed ülisõbralikud inimesed. Siinsetest inimestest on kõige lihtsam vestelda pereema Elina`ga ning meie maja sakslastega. Sakslased kasutavad lihtsamat lauseehitust ja sõnavara ning räägivad rahulikult kõik kenasti välja hääldades. Nick`il seevastu oli inglasele omane aktsent ning kohati oli temast kiire vuristamise tõttu üsna võimatu aru saada. Siiski oli ta meie jaoks väga väärtuslik ja iga päevaga suutsime tema mõttekäikudega üha enam sammu pidada, pealegi aitas ta kõigil aegajalt õigeid sõnu leida ning tema inglise huumor oli samuti muigamapanevalt vahva. Tihti võis teda ennastki majas naermas kuulda :)

Oleme õnnelikud, et saime endile viinamarjaistandusse kaaslasteks niivõrd sõbralikud noored inimesed. Kõik nad on positiivsed, keegi ei vala oma halba tuju teiste peale välja, ollakse abivalmid ning arvestatakse üksteisega. Osatakse arvestada ka üksteise eripäradega, keegi ei loodagi leida täpselt enda moodi käituvat inimest ning ei mõista kedagi hukka erinevate kommete või tavade tõttu. Austraalias backpackeri elu elades kohtab väga palju erinevaid inimesi ning terve see teekond on õppetund erinevate rahvuste ja inimeste paremast tundmisest ning nendega arvestamisest.

Järjekordne külaskäik pererahva juurde (nautisime kodust veini ja isetehtud salaamit):

Gino ja Elina- meie pererahvas

2010-01-17T15:33:00.009+11:00

Tutvustan teile tänases teemas põgusalt meie pererahvast, kelle istanduses me ennast sisse oleme seadnud ja tööd teeme.

Pereema Elina vanemad sattusid Austraaliasse sõjajärgse migratsioonilaine ajal. Nad on pärit Lõuna-Itaaliast ning tulid siia paremat elu otsima. Elina oli sellel ajal alles kahe ja poole aastane ning pea kogu oma elu on ta elanud Milduras või selle lähiümbruses. Peremees Gino jättis oma Itaalia koduküla, kui ta oli 22-aastane noormees. Esialgu tuli ta Sydney`sse ning töötas seal kaks aastat elektrikuna. Teekonna Mildurasse võttis ta ette oma sõbra pulma isameheks tulles. Ja see tulek sai talle saatuslikuks. Gino ütles meile ühel külaskäiguõhtul naljatades:“I found my honey and I stuck in it“. Gino tulevane kaasa oli pulmas pruutneitsiks ning ühe ajaleheartikli põhjal on Elina ise öelnud, et see oli armastus esimesest silmapilgust.

Gino ja Elina abiellusid 1972. aastal. Gino töötas sel ajal katustel paigaldades majadesse konditsioneere. Ühel päeval tuli ta koju ning ütles: “Peab ju olema midagi paremat kui see!“ Nad ostsid oma esimese 17ha suuruse viinamarjaistanduse ning väikese majakese, kus kasvatasid üles oma esimesed neli last- Marcella, Dino, Piero ja Gabriella. Nad ehitasid endale uue kodu ja on seal elanud viimased 23 aastat. Nüüdseks on neil kokku kuus last (lisaks eelnevatele ka Renata ja Consuella) ja hulgaliselt lapselapsi. Üks nende poegadest tegeleb samuti viinamarjadega ning teine poeg elab hetkel Inglismaal. Oleme näinud nende tütardest kolme ja nad on tumedate pikkade juustega tõelised kaunitarid. Kõik nad on katoliiklased ning hoolivad väga oma perekonnast. Nende majas ringi käies nägime seinal uhket perekonna ühispilti ning raamitud fotosid nende Inglismaal elavast pojast ja tütre pulmadest. Nende kodust ja olekust õhkub soojust ja südamlikkust.

Pererahva elupaik:

Hetkel on Gino`l ja Elina`l Mildura lähistel kokku 3 istandust ning nad on siinses piirkonnas ühed austusväärsemad lauaviinamarjade kasvatajad (lisamärkus- Mildura piirkonnas kasvatatakse enamus Austraalia lauaviinamarjadest). Nad on suutnud ellu jääda ja on õnnelikud, kuna inimesed tunnustavad nende toodete kvaliteeti. Nad kuivatavad oma rosinaid naturaalselt ning ei kasuta mingisuguseid kemikaale. Ja mis eriti oluline, nad teevad oma tööd suure hoole, armastuse ja pühendumisega. Ka pimedatel õhtutundidel magama sättides on kuulda, kuidas Gino veel traktoriga istanduse vahel ringi sõidab ja toimetab. Nende jaoks on see rohkem kui täiskohaga töö, tegelikult tundub, et see on nende elutöö ja kirg. Ja uhkusega tutvustavad nad köögis rippuvat kahte raamitud pilti, millel on näha nende maja ümber asuvad arvukad viinamarjapõllud ja -valdused.

Pererahva Itaalia päritolu ja traditsioonid avalduvad mitmel moel. Näiteks igal suvel ühel nädalavahetusel teevad nad kogu perekonna ning sõpradega tulevaks aastaks tohutu suure hulga tomatikastet. Talviti ostab Gino põrsa ja teeb oma vorstikesi ning salaamit. Lisaks toimetavad nad oliividega ning aegajalt küpsetab Elina kodust leiba.

Lugesin ühest ajaleheartiklist, kuidas Gino Itaalias elavatele sugulastele oma kodust pilte näitas ning kuidas üks nendest imestades nutma puhkes ning lausus: „You still make
your own olives in Australia? Your own bread?“. Ta oli arvanud, et nad on oma traditsioonid unustanud. Elina ja Gino ise ütlevad, et see kõik on osaks sellest, kes nad on.

Ühel külaskäigul erinevate maade traditsioonilistest toitudest vesteldes mainis Elina, et Austraalia traditsioonilised toidud olevat hästi maitsetud. Kunagi olevat ta tahtnud naabrilt soola laenata ja imestas, et viimase majas soola üldse ei kasutatagi. Nende jaoks on aga toidu maitsekus väga oluline ning seetõttu teevad nad senini tihti itaaliapäraseid toite.

Oleme Gino`l ja Elina`l juba kolmel korral külas käinud ja täiesti veendunud Elina kokakunsti suurepärasuses. Esimesel korral küllakutset saades olime sellest kõigest nii elevil. Meie pererahvas on väga meeldiv ja see tegelikkus on ilusamgi veel sellest, mida enne farmi jõudes oma pererahvast ette kujutasime ja millest unistasime. Esimesel korral pakkus Elina meile muuhulgas täidetud baklažaane ja nende traditsioonilist jõulumagustoitu- kuivatatud õrnalt vürtsika maiguga puuviljasegu vaniljekastmega (custardiga). Ei pea mainimagi, et need olid väga maitsvad. Rääkisime sel korral jõulutoitudest ning austraallaste tavaliseks jõulutoiduks on kalkun. Lisaks nägime kauplustes jõulude ajal müügil väga palju jõulutervitusega šokolaadikooke.

Teisel külaskäigul oli tegemist grilliõhtuga ja liha kõrvale pakuti meile erinevaid salateid (nt kapsasalat ja tomati-sibula salat). Veel saime maitsta kollast arbuusi (šampanja-arbuus) ning nautida kohalikku juustu ja kodutehtud salaamit. Seni viimasel, meie kolmandal, külaskäigul oli tegemist pastaõhtuga. Meile pakuti spagette lihapallidega, mis olid isetehtud tomatikastmes. Lisaks võis maitsta nende oma oliive ning Elina valmistatud krõbedat saia, kaetuna oliiviõli ning tomatitega (biscotti). Õhtu lõpetuseks sõime jäätist, mille juurde oli lisatud tilk koorelikööri (Bayleys`t) ning kuhu oli peale riivitud šokolaadi. Ja loomulikult pakkus peremees meile igal külastuskorral isetehtud punast veini. Leidub üsna vähe punaseid veine, mis mulle maitsevad, pererahva pakutu kuulus kindlasti nende väheste hulka.

Pereema Elina tubast söögilauda katmas:

Jõulude ajal oli nende maja kaunistatud ohtralt jõuluteemaliste kujude ning vahvate vidinatega. Neid võis leida igal pool- õue oli terve uhke Jeesuse hälliga vitriin püsti pandud (nagu filmides nähtud, kuid pisem) ning köögis, elutoas ja trepiastmetel võis kohata erinevaid laulma või liigutama pandavaid kujukesi. Nende maja oli sel ajal nagu jõulumuinasjutust pärit ja kõige keskpunktiks oli elutoas asuv jõulupuu. Tahtsin väga pilte teha, kuid pererahva juuresolekul oleks terve maja pildistamine veidi kohatu tundunud, seega piirdusin arglikult vaid mõne üksikuga.

Nende maja rõdult avaneb vaade nende oma viinamarjavaldustele ning kasvavate viinamarjadega on kaunistatud ka maja taga asuva terrassi katus, lisaks on neil hoovis vahva väliköök (nimetatuna Gino`s Cantina), kus hoitakse muuhulgas isetehtud veine ning hoidiseid. Maja on ehitatud kividest ning need seinad annavad siseruumidele palju võlu juurde, köök tundub olevat Elina pärusmaaks ning sealt võib leida mitmeid nipsasjakesi. Muljet avaldas ka elutoa nurgas asuv letiga baarinurk. Need olid mõned tähelepanekud, mis meile majast meelde jäid.

Peremees Gino oma maja taga asuval terrassil:

Gino`s Cantina:

Püüame mitte väga häbisse jääda ja oma sõbralikule pererahvale ühel päeval eestipärast sööki valmistada. Kui kellegil on selle jaoks häid ideid, mõtteid või retsepte, olete väga oodatud neid meiega kirjutamise teel jagama :) Põhilised asjad, mida me siinsetest kauplustest ei leia, on maitsev must leib (korra ostsime ühte musta leiba, aga see pole leiva nime väärt) ning kohupiimatooted ja hapukapsas. Oma kogemuste põhjal julgeme ka väita, et Eesti vorstikesed on siinsetest palju maitsekamad ja maitsvamad.

Kes tahab meie elust ja siinsest farmist terviklikumat pilti saada, võib pilgu peale heita ka meie farmi kodulehele www.tabletopgrapes.com.au

Kasutasin pererahvast tutvustava loo kirjutamisel pisut Country Style MAY 2008 avaldatud artiklit.

Viinamarjaromantika

2010-01-06T18:36:00.009+11:00

Võtsime 2010. aasta vastu oma uues kodus. Tegemist on kõigist neljast küljest viinamarjaistandustega ümbritsetud kena väikse maamajakesega, mille ühte tuppa saime ennast sisse kolida. Meie majas on gaasipliidi, külmutuskapi ning mikrolaineahjuga köök, televiisoriga elutuba, tagasihoidlik duššiga pesemisruum - WC, kolm voodite ning paari riiuliga lihtsat magamistuba ning veidi vananenud ja kehvasti töötav konditsioneer. Esimest korda seda kõike nähes oli terve maja ämblikuvõrkudesse mattunud ning 40 soojakraadiga päeval polnud ei majas ega väljas õhuraasugi, ruumides oli väga tolmune ning õhk oli läppanud. Hoolimata sellest andsime pikemalt mõtlemata teada, et soovime sinna juba samal päeval sisse kolida. Miski meie sees andis meile märku, et just see on see õige koht, kuhu pikemalt peatuma jääda. Ämblike kartjana otsustasin oma hirmust üle olla ning mind ei heidutanud nende suur majas elutsev kogukond.

Teekond meie uude koju sai alguse Horsham`ist. Olime otsustanud peale aktiivset puhkust oma silmad lahti hoida ning järjekordse tööotsa leida. Jaanuaris pidavat algama viinamarjade hooaeg ja unistasime omakeskis lauaviinamarjade (table grapes) korjamisest. Nägime ennast vaimusilmas töötamas pisikeses viinamarjafarmis, mille omanikud on kenad inimesed ja oma kujutlustes jõudsime lausa nii kaugele, et pererahvas meid aegajalt külla kutsus. :) Lootsime elada viinamarjaistanduste vahel kenas väikses majakeses ning selle endale koduseks muuta. Kõikide nende lootustega helistaski Allan tööportaalist leitud kuulutuse peale, millega otsiti Mildura lähistele Irymplesse uueks hooajaks lauaviinamarjade korjajaid.

Telefonile vastas konkreetse jutuga sõbralik naisterahvas, kes soovitas meil kohale tulla ja esmalt see töö ära proovida. Võtsimegi suuna juba varasemalt külastatud linnakese, Mildura, suunas. Sõitsime veidi üle 300km ning Mildura lähistele Red Cliff`i jõudnuna helistasime samale numbrile tagasi. Saime kohalejõudmiseks kiired juhtnöörid. Kümne minuti tee läbimiseks seiklesime veidi üle tunni enne, kui õige koha üles leidsime. Tuli välja, et otsisime vajalikku teelõiku valelt poolt Red Cliffi asulat. Igatahes jõudsime kohale ja peale lühikest ootamist saabus meie juurde telefonis vestelnud naisterahvas Elina. Tegemist on väga asjaliku, sõbraliku ja rahuliku olemisega meeldiva naisterahvaga. Elina kutsus meid hoovis asetseva laua juurde ning rääkisime seal lühidalt töö olemusest, nendepoolsetest ootustest ning meie kogemustest ja soovitud töötamiskestusest. Olime nõus töö sobides nende juurde rohkem kui kolmeks kuuks peatuma jääma. Korralik, hea ja kiire töö on nende jaoks ülitähtsad, seega lühemaks ajaks uusi inimesi välja õpetada pole mõtet. Nõustusime nendega selles osas. Jutuajamise lõppedes järgnesime Elinale tutvumaks nende vana majaga, milles nad oma töötajatel väikese raha eest (10$ päevas) elada võimaldavad. Tavaliselt võtavad nad korraga majja elama kuni 6-7 inimest. Kuna meile see räämas romantilise hõnguga majake väga südamesse läks, otsustasime oma uude koju koheselt sisse kolida, hoolimata sellest, et viinamarjade korjamine alles järgmise nädala lõpust algab. Nii me oma uude koju jõudsimegi ja esimeste sissekolijatena saime seal oma äranägemise järgi korda majja hakata lööma. :)

Meie väike majake keset istandusi:

Uuele aastale eelnevatel päevadel viisime oma majas läbi korraliku suurpuhastuse, nagu ikka suve hakul oma maakoju ümber kolides tehakse. Suure koristustöö tulemusena tundsime ennast justkui kodus olevat, õigemini pisut rahulikuma ja õnnelikumanagi kui Eesti kodus olles. Meie esimene nädal viinamarjaistanduste vahel elades on möödunud üliromantiliselt ning siinsed viinamarjad on maailma parimad. Tõesõna, kui varem kiitsime otse puult nopitud apelsine, siis siinsed viinamarjad teevad neile pika puuga ära ja on meie vaieldamatud lemmikud. Marjad on nii värsked, kerged, magusad ja mahlased, et hammustades lausa plahvatavad suus. Meie maja ümber kasvatatakse nii valgeid kui punaseid viinamarju ja kummalgi sordil neist pole seemneid sees, täiesti uskumatu vedamine. Ja siiani pole meil neist suurepärastest marjadest isu täis saanud, naudime iga uut kobarat.

Uue aasta võtsime vastu oma uues puhtas kodus. Tõstsime pidupäeva puhul köögilaua elutuppa ning nautisime piduroogasid telekast maailma kalleimat ning võimsaimat ilutulestikku, Sydney ilutulestikku, imetledes. Uue aasta puhul olime endale ekstra varunud Jakobs Creek`i, paljude spordivõistluste suurtoetaja, šampanja (Adelaidis seigeldes ületasime ka samanimelise oja, mille kaldal selle veinitehase esimesed istandused paiknesid). Kolm tundi enne südaööd kanti telekast ette kaunis nö soojendusilutulestik, mis oli ligi kümme minutit pikk ja täitsa muljetavaldav. Hilisem südaöine tuledepidu ja uue aasta tervitus oli võimsaim, mida me kunagi näinud oleme. Terve taevas Sydney ooperiteatri ning jõe ja silla ümbruses oli kaunite tuledega kaetud ning kogu etendus toimus erinevatest tuntud lugudest kokku pandud muusikaseeria saatel ja mitte ainult saatel, kogu etendus oli pandud muusikasse. Inimesed üle maailma olid seda etendust vaatama kogunenud ja mõned neist olid jõe ääres magamiskottidega koha sisse võtnud koguni 48 tundi enne tuledepeo algust. Unistasime, et kui järgmisel aastavahetusel veel Austraalias peaksime olema, võiksime selle veeta näiteks Sydney`s. Sel korral oleme aga oma uude aastasse astumisega enam kui rahul.

Uue aasta vastuvõtmise pidulaud:

Lisaks Sydney ilutulestikule saime aastavahetusel oma maja juures viinamarjaistanduste taustal imetleda ka looduslikku uue aasta tervitust. Kauguses oli kogu taevas haaratud äiksest, suurt müristamist ega paukumist eriti kuulda polnud, kuid valgus- sähvatused ja taevasse kuvatud piksenooled olid võimsad, palju võimsamad kui kodumaal nähtud. Tegemist oli väga ilusa ja ülisooja ööga, südaöösel oli meil väljas sooja 30 kraadi ringis ning saime uue aasta esimesel tunnil jalutada väljas lühikese kleidikese ja bokserite väel. Meie jaoks väga eriskummaline ja tavapäratu aastavahetus :)

31.12.2009:

Oleme tähele pannud, et siinne äike on kodumaa omast mõneti erinev. Kõigepealt tõuseb väga kiiresti kõva tuul ja tegemist on justkui väiksema liivatormiga. Pererahvas rääkis, et selliste võimsate liivatormidega, nagu Sydney`s hiljuti aset leidsid ja mida me Eestis olles ka telekast nägime, on farmiinimesed üsna harjunud. Siinse kandi viimane suurem liivatorm oli aset leidnud eelmisel oktoobril.

Tavaliselt on äikse ajal kogu taevas haaratud võimsast tuledeetendusest, mis esialgu lausa hirmutab. Aegajalt lööb välk taeva nii valgeks, et aknast vaadates hetkeks tundub, justkui oleks väljas tegemist keskpäevaga. Suurt müristamist ega tugevat vihmasadu selle tuledeetendusega meie tavaliselt näinud pole, enamasti on kuulda vaid tuule kõva üürgamist ning näha võimsaid välgusähvatusi, mis pilvede vahel mängeldes taeva müstiliseks vaateväljaks muudab. Ja seda kõike viinamarjaistanduste taustal vaadata on imeline.

Mitmetel õhtutel on meid välja sooja õhu kätte meelitanud päikeseloojangust punetav taevas ja selle taustal paistvad romantilised viinamarjapuud. Vahel õhtupimeduses võib meie maja taga kohata ka kohalikke kängurusid. Vot niisugune on killuke meie romantilisest elust teispool maakera :)

Eksperiment- „PÄIKESEKÜPSETATUD MUNAD Austraalia moodi“

2010-01-05T16:39:00.000+11:00

Ekstreemsest juukselõikusest on juba omajagu aega möödas. Oli paras aeg midagi muud katsetada. Toomegi teieni oma järjekordse eksperimendi. Kõik toimus ühel ilusal suvepäeval, mil meid rõõmustas taas +40 kraadine kuumus. Kuna Austraalia on paljude ideede maa, otsustasime siinse päikse proovile panna. Järgnevalt saate osa killukesest meie kokakunstist, mis võimaldab teil lihtsa vaevaga oma perele süüa valmistada.

TINGIMUSED JA ABIVAHENDID:
Kuum ilm (vähemalt +40 kraadi)
Näljane mees (või keegi pereliikmetest)
Auto (mida tumedam, seda parem)
Puhas lapp auto kapoti puhastamiseks
Pannilabidas

KOOSTISAINED (portsion paarikesele):
2 muna (Home Brand* Austraalia kanade munad)
Kaks näpuotsatäit soola (Home Brand*)
Aerosool toiduõli (Home Brand*)
P.S. Soovitav on varuda ka vähemalt 4 viilu saia (Home Brand*) ja veidi ketšupit (Home Brand*). Ooteaja ja kuuma ilma üleelamiseks võiks olemas olla ka vähemalt 2 -liitrine jääkülm apelsinimahl (Home Brand*).

Home Brand* koostisained:

Home Brand*- Safeway ja Woolworth-i odavate toiduainete registreeritud kaubamärk.

KUIDAS TOIMIDA:
Palu oma näljasel mehel auto kõige kuumema päikese kätte parkida. Otsige parkimiskoht tõusu peale, et kapott oleks maapinna suhtes horisontaalasendis. Puhasta auto kapott. Pihusta kapotile aerosoolõli. Lase õlil pisut päikese käes kuumeneda. Löö munad (kanamunad) kapotile. Raputa munadele soola. Oota, kuni munad küpsevad. Varu kannatust, kuna see võib võtta oluliselt rohkem aega kui arvanud olid. Soovi ja vajaduse korral võib lisakütteseadmena kasutada ka auto mootorit. Lõpetuseks naudi odavat, lihtsalt valmistatavat ning maitsvat söömaaega värskes õhus koos oma ülitänuliku kaasaga.

MEIE KOGEMUS:
Eksperimendipäeval rõõmustas meid väga +44 soojuskraadi olemasolu. Lõpuks ometi saime oma kokakunsti proovile panna. Puhastasime ootusärevalt auto kapoti ning otsisime endale Murray jõe äärde veidi teistest inimestest eemale tõusu peale kena parkimiskoha. Igaks juhuks lasime autol veel kuumeneda, et kindlustada munade soojenemiseks paremad tingimused. Nälg andis samuti tunda, aga oma isu ei saanud ju ometi millegi muuga rikkuma hakata :)

Tööpinna puhastamine:

Otsustasime kaks muna päikese kätte eksperimendi korras erinevalt kuumenema panna. St ühe munavalge kollasega segamini kloppida ja teise muna nö härjasilmana küpsetada. Koostisainetes nimetatud aerosoolõli unustasime loomulikult lisada. Kohe märkasime saiaviilude hädavajalikkust, vaid nende abil suutsime ära hoida terve kapoti muutumise küpsetuspanniks. Õnneks tuli meile meelde lisada ka veidi soola. Jõeäärne ala oli sel päeval päris tuuline. Kartsime, et kuum tuuleiil kuivatab meie munad varakult ära, kuid lootsime siiski parimat.

Meie vapper härjasilm eksperimendi alguses:

Poole tunni möödudes käisime oma munadele vahehinnangut andmas. Mingisugune protsess neis käis ja suurima lootuse panime vaprale härjasilmale. Ülejäänud ooteaja sisustasime külma apelsinimahla juues ning käisime Murray jões ujumas ja ennast jahutamas.

Ajast, mil munad kapotile lõime, oli möödunud juba pikk ja kuum tund. Suutsime ennast lõpuks jõest välja ajada ning läksime Austraalia päikese poolt küpsetatud munadele lõplikku hinnangut andma. Meie segumuna oli kuum ning tugev tuul suutnud kapoti külge õhukese kilena ära kuivatada. Mingisugust suurt maitseelamust me sellest enam ei lootnud, isegi proovida ei tihanud. Härjasilma äärmise osaga oli lugu sama. Söömiskõlblik tundus veel vaid selle muna kollasem osa. Kõige õnnelikumad olime aga hoopis saiaviilude üle, mis osati mõnusalt munast läbi imbunud olid. Et mitte oma armastavat abikaasat täitsa nälga jätta, otsustasime oma härjasilma munakollase samuti saiaviilude sisse mässida ning gaasiballooni ja pliidi kaasabil püüda meie lõunasöök päästa. Eksperimendi lõpetuseks istuski Allan gaasipliidi ääres ja küpsetas endale munaseid saiaviile. :)

Päikeseküpsetatud munad tunni aja möödudes:

Saiasid praadiv armastav abikaasa:

Kokkuvõtteks võime öelda, et kuigi ilm tundub kohati meeletult kuum olevat, siis munade söömiskõlblikuks praadimiseks (õigemini kuumutamiseks) jääb sellest siiski puudu. Soovitame kõigil jääda tuntud meetodite juurde, et saaksite oma perekonda rõõmustada kiiremini valmiva ja lootustandvama söömaajaga. Meie suutsime aga oma kuuma päeva vahvalt ja sisukalt üle elada ning mis kõige peamine, pika ooteaja jooksul hästi tühjaks saanud kõhu tõttu tundusid meie munased saiad ülimaitsva delikatessina :)

Viimased GRAMPIANS`is veedetud päevad

2010-01-01T18:18:00.007+11:00

Enne, kui oma blogis uude aastasse saame liikuda, lõpetame ära oma Grampians`i teema. Kaks viimast blogisse lisatud teemat kirjeldavad meie matkaseiklusi Wonderland Walk`il ning kajastavad meie Grampians`is veedetud päevade viimaseid tegevusi ja muljeid. Lisaks saate nende teemade lõpus siseneda meie pildialbumisse ning lisada sealsetele piltidele julgelt oma kommentaare ja mõtteid.

Grampians`i vaatamisväärsustest kõige olulisematega olime eelnevatel päevadel jõudnud tutvust teha. Seega sidusime eelnevalt nähtud looduskaunid kohad kultuurilisema poolega ning külastasime Halls Cap`is asuvat aborigeenide kultuurikeskust BRAMBUK. Nimetatud keskus kuulub täielikult aborigeenidele mille abil nad püüavad tutvustada külastajatele oma päritolu, elulaadi ja kultuuri. Eeldasime, et kõik keskuse töötajad on aborigeenid, kuid kummalisel kombel kohtasime seal vaid valgeid. Saime muuhulgas teada, et tuhandeid aastaid on Grampians`is elanud aborigeenid oma elupaika nimetanud Gariwerd`iks ning et kängurud olid nende elu lahutamatuks osaks. Kängurude jaht andis neile söögiks vähese rasvasisaldusega liha, kehakateteks nahku ning konte ja luid tööriistade valmistamiseks.

Nüüd siis lühike lugu, kuidas Allan plätudega mäge vallutas. Mõtlesime teha lühikese 2,5km pikkuse tasasel pinnal kulgeva rahuliku jalutuskäigu mööda Brambuki kultuurikeskuse lähistelt alguse saanud Fyans Creek Loop`i. Tegelikkuses kujunes see hoopis pea 10km pikkuseks osati päris vaevaliseks mägironimiseks. Fyans Creek Loop`i raja esimene pool oli nii tohutult igav (leidsime, et Eesti metsades rännates saame ilusama elamuse), et meil tekkis tahtmine midagi põnevamat näha. Pöörasimegi oma igavalt rajalt Boronia Peak`i (Boronia mäe tippu) juhatava viida suunas. Olime oma eelmiste päevade rännakutest päris väsinud, kuid midagi nägemata tagasi pöörata oli samuti kahju.

Rada iseenesest ohtlik ega keeruline polnud. See kulges üsna üksluiselt ja venivalt mööda mäenõlva ülespoole. Vaevaliseks muutis selle teekonna järsk tõus, eredalt paistev päike ja veepuudus. Matkajate põhireegliks on see, et vett peab alati piisavas koguses kaasas olema. Olime oma lühikese rahuliku rännaku ootuses selle reegli vastu eksinud ning see maksis meile valusalt kätte. Ekstreemseks muutis selle raja meie jaoks plätudel Krissu sabas lohisev Allan, kes ennast lõpuks ka mäe tippu kohale lohistas. Vaade mäe otsast oli üsna muljetavaldav, kuid arvestades eelmiste päevade elamusi, mitte seda vaeva väärt.

Allan plätudega Boronia mäetippu vallutamas:

Enda kosutuseks otsustasime õhtul naasta oma eelmise päeva teekonna algusossa, Stony Creek`i äärde jäävate Veenuse vannide lähistele. Lapsed olid ka sel korral jõudnud vannid hõivata, seega sulistasime paar tundi veidi eemal kivide juures. Aja sisustamiseks kujundasime vähepärast jõe voolu ümber ning ehitasime sellele väikestest kividest tammi. Allan hakkas jõevoolu kujundamise käigus ergastuma ning sai lõpuks elu sisse tagasi.

Jõevoolu spetsialist:

Õhtu lõpetuseks tegime tutvust Halls Cap`i kohalike kängurudega:

Järgmisel päeval otsustasime oma Grampians`i rännakud lõpetada, olime aktiivsest puhkusest üsna väsinud ja jõudnud kõik tuntumad Grampians`i vaatamisväärsused ära näha. Sõitsime tagasi sinna, kust mõned päevad tagasi alustasime, Grampians`i põhjatippu, Mount Hollow`i lähistele (nö meie päkapikumäe juurde). Oma seiklusretke lõpetuseks otsustasime vallutada veel viimase mäekese, Mount Zero. Tegemist oli Hollow Mountain`i naabri ja sellele sarnaselt edasi-tagasi mõnekilomeetrise tõusuga/langusega, kuid elamuselt ja ilult jäi see retk meie päkapikkudena vallutatud mäele mõneti alla.

Mount Stapyltonit imetlemas:

Allan sai Mount Zero vallutamisest nii palju energiat juurde, et nüüd lohisesin hoopis mina talle järele. Allani algatusel ja minu kaasaõhutamisel ronisime siiski veel ühele kaljule, Flat Rock`ile (e.k. lame kalju) Mount Stapylton`i imetlema. Õnneks ei olnud seegi teekond väga vaevaline ega keeruline. Saime Flat Rock`ilt oma viimased fotojäädvustused ning istusime seal neid omamoodi müstilise auraga mägesid imetledes ning Grampians`iga hüvasti jättes mõnda aega.

Tegime Grampians`isse tulemisega õige otsuse, teekond sinna oli kõike seda väärt ja rohkemgi veel. Seal veedetud hetked, sh muinasjutujõulude veetmine, loodus ja loomad jäävad meie mälestustesse kauaks elama. Aktiivne mägine puhkus kosutas keha ning andis juurde jõudu ja tahtmist selle kauni maa üha jätkuvaks avastamiseks.

Hüvasti Grampians:

Pühapäeva õhtupoolikul Horshamisse tagasi jõudes juhtusime sealsel velodroomil peale rattavõistlusele. Loomulikult veetsime oma õhtusöögi maitsva pitsasaia ning šokolaadikoogikesega just rattavõistlust jälgides. See oli lõõgastavaks punktiks meie aktiivsele puhkusele.

P.S.GRAMPIANS`i fotoalbumisse meiega kaasa seiklema pääsete vajutades SIIA

GRAMPIANS- Wonderland Walk

2010-01-01T17:33:00.005+11:00

Meie Esimene Jõulupüha (25.dets) möödus täielikult matkamise tähe all. Päeva alustasime Grampians`i kõrgeima mäe, Mount William`i (Duwil), tipu vallutamisega. Autoga pääses tipule üsna lähedale, edasi-tagasi matkamiseks pidime jalgsi läbima veidi alla 4km ja seda peamiselt asfalteeritud teed mööda. Mount William`i tipp asub 1167 meetri kõrgusel merepinnast ja sealsete eukalüptipuude vahelt avanevad ilusad vaated ümberkaudsetele mägedele ning tasandikele. Lootsime Mount William`i tutvustanud brošüüride põhjal jalutada pealpool pilvi, kuid kahjuks meil seda õnne polnud ja pilved asusid sel päeval siiski meist mõnevõrra kõrgemal.

Allan Mount William`i (Duwil)tipus:

Enne oma päeva tipphetki suutsime vaatamas käia veel Silverband Falls`i ning uudistada Lake Bellfield`i tammi. Silverband Falls`i näol on tegemist kosega, mille vesi maaga kokku puutudes jäägitult kaob. Nimelt suubub vesi peale koske mõneks ajaks maa-alusesse jõkke. Rännak kose juurde oli 2km pikkune jalutuskäik mööda lihtsaid metsaradasid.

Ja siis see tuligi, meie seni kõige elamusrohkem ja meeledejäävam katsumus- Wonderland Walk. Tegemist on mägedevahelise, ligi 10km pikkuse matkarajaga, mis sai alguse varemgi mainitud väikesest Halls Gap`i külakesest. Eranditult terve teekond oli kui rännak Imedemaal. Kogesime, et mägesid eemalt vaadata on hoopis midagi muud, kui nendel ise turnida. Eriti veel keset sellist imepärast loodust, millest suur osa jääb eemalt märkamatuks.

Meie rännaku esimene pool kulges mööda mägedevahelisi radu Halls Cap`ist pilvede poole. Terve see teekond oli kui üks suur vaatamisväärsus. Peatusime teekonnal vee poolt kaljusse uuristatud vannikeste juures, mida nimetatakse Venus Baths (e.k. Veenuse vannid). See oli justkui väikeste laste paradiis. Laste kilkeid oli kaugele kuulda ja nende elevus kaljuvannides sulistades ning neis liugu lastes silmnähtav.

Veenuse vannid ja elev Allan:

Seejärel muutus rada mägisemaks ja järsemaks. Saime hoolega kividel turnida ning mööda kaljunukke üles ronida. Meie jaoks oli see ronimine päris elamusrohke ja tavapäratu, nautisime iga raskematki hetke sellest teekonnast. Vahelduseks saime ennast jahutada mägedevahelises veejoas (Splitters Falls) ning puhata väikse jõekese, Stony Creek`i, ääres kividel istudes ja varvastega vees sulistades.

Läbisime oma rännakul Wonderland`i Grand Canyon`i ehk kaljulõhesse rajatud laiema teeraja ning murdsime ennast läbi sellest oluliselt kitsamast mägedevahelisest tänavast, Silent Street`ist (e.k.Vaikne tänav). Silent Street`i näol on tegemist suhteliselt kitsa kaljulõhesse rajatud tänavaga, mistõttu mõnelgi suurema kondiga inimesel tekib selle läbimisel tõenäoliselt tõsiseid raskusi. Grand Canyon`i ja Silent Street`i läbides tundsime ennast justkui sipelgatena, kes kitsastes kõrgete seinadega vagudes vapralt ja segamatult oma teed müttavad.

Grand Canyon:

Silent Street:

Peale pikka elamusrohket Imedemaa rännakut jõudsime lõpuks veidi väsinuna mäe tippu imetlemaks Pinnacle Lookout`ilt avanevaid võimsaid vaateid. Leidsime sealt üles oma rännaku alguspunkti, Halls Cap`i külakese, ning jõuluõhtul meile armsaks saanud Lake Bellfield`i. Need vaated muutis veelgi võluvamaks mäe otsa toovate radade iseseisev läbimine. See võimaldas ümberkaudset loodust paremini tundma õppida ning seda terviklikumalt tajuda. Jäimegi mõneks ajaks mäe otsas asuva Pinnacle Lookout`i läheduses olevatele suurtele kivitahvlitele puhkama ning nautisime värske õhu ning õrna jahutava tuulehoo saatel kaljunukkidelt avanevaid imelisi vaateid.

Pinnacle Lookout:

Tagasi Halls Cap`i hakkasime liikuma mäe nõlval allapoole kulgevat rada mööda seal egajalt peatusi tehes. Kohtasime sealsetes põõsastes nahistanud kängurusid (tegelikult küll nende lähisugulasi wallabisid), imetlesime taas vahvaid rohupuusid (grass tree) ja erinevaid võimsaid kivimürakaid. Olime päevastest rännakutest suhteliselt väsinud, kuid siiski ühisel rännakul kogetu tõttu südamest rõõmsad. Õnneks oli teekond allamäge endisest oluliselt lihtsam ja jõudsime Halls Cap`i tagasi enne päikese loojumist. Valisime ka selle öö veetmiseks kauni koha Lake Bellfield`i äärde, sel korral veidi teise koha peale, päeval külastatud tammi lähedale.

Matkasime sellel päeval kokku vähemalt 20 km ja enamus sellest teekonnast oli üsna mägine ning põnev. Soovitame kõigil tulevastel Grampians`i külastajatel Wonderland Walk`i kindlasti läbi matkata. See on kogemus omaette ning muudab Grampians`i külastamise sportlikumaks ning elamusrohkemaks.

P.S.GRAMPIANS`i fotoalbumisse meiega kaasa seiklema pääsete vajutades SIIA

Jõululaupäev GRAMPIANS`is

2009-12-28T22:54:00.007+11:00

Jõululaupäeval nautisime hommikusööki kängurude seltsis (pilt Merry Christmas teemas). Grampians`is on päris suur kängurude populatsioon ja suur osa kängurudest on inimeste suhtes üsna kartmatud. Hommiku aktiivsem osa algas meil taas aborigeenide koopamaalingutega tutvudes (Ngamadjidi Shelter). Edasi suundusime MacKenzie Falls`i ehk Grampiansi ühe kuulsama kose juurde. Kuiva aastaaja tõttu ei õnnestunud meil seda koske täies hiilguses näha, kuid elamuse saime siiski. Kose vaadete nautimiseks oli võimalik jalutada erinevatel teeradadel ning suunduda kaljuservale rajatud teed mööda mäe alaossa kose vahetusse lähedusse. Püüdsime luua jõulumeeleolu kandes päkapikumütse ning saime seetõttu mitmetelt turistidelt komplimente, toredaid jõulusoove ja sooje naeratusi. Eelmise päeva palavus oli asendunud eestimaise tüüpilise jaanipäeva ilmaga, st kohati tibutas vihma ning sooja oli umbes 20 kraadi. Varasema kuumusega võrreldes oli sellise ilmaga oluliselt lihtsam rännakuid ning jalutuskäike ette võtta.

MacKenzie Falls:

Meie päevakavva mahtus lisaks mägedevahelise järve Lake Wartook`i ääres jalutamisele lihtsasti ligipääsetavate maaliliste vaadetega vaateplatvormide nagu Reed Lookout, the Balconies ning Boroka Lookout külastamine. Neist kõige ekstreemsema ja meeldejäävama elamuse saime Balconies`il. Tegemist on kõrgel mäeveerel asuvate väljaulatuvate kaljunukkidega. Käsipuudest hoolimata käisime oma jalgadega nendel kaljunukkidel ära. Tunnetasime ohupiiril seistes mägede võimsust ning tundsime vabaduse tunnet.

The Balconies:

Ka Reed Lookout ning Boroka Lookout pakkusid kõrgeid maalilisi vaateid, viimaselt oli näha Grampiansi südameks nimetatav Halls Gap`i külake, seda ümbritsevad mäed ning mägijärv Lake Bellfield. Halls Gap on Grampiansi kõige lähim asustus ning sealt saavad alguse paljud mägirajad, millest mõnedega järgmistel päevadel lähemalt tutvust tegime.

Boroka Lookout:

Kuna Halls Gap`is puudus korralik toidukauplus ja -valik, käisime oma jõuluroa järel 25km kaugusel asuvas Stawelli linnas. Jõuluõhtuks leidsime endale kena koha Halls Gap`i läheduses mägijärve ääres (Lake Bellfield). Grampiansi`s külastatud mägijärvede vesi oli selge, värske ning sügavsinise värvusega. Need olid esimesed järved, mis meid siin maal ujuma kutsusid. Enamik Austraalias kohatud järvi ja jõgesid on olnud täiesti läbipaistmatud ning ülisogase veega. Siinses mõistes jaheda ilma tõttu me siiski sel õhtul ujuma ei läinud.

Meie jõulumenüüsse kuulusid kohalikud veinid, aprikoosinektar, grillitud kana ja värske sai. Jagasime oma söömaaega kohalike papagoidega, enamus ajast istusimegi lauas vähemalt kolmekesi- mina, Allan ja papagoi. Eemal järveäärsete põõsaste juures nautis samal ajal jõuluõhtut vähemalt 8-pealine kängurugrupp. Osad neist sõid rahulikkult veel rohelisi murututte, mõned nooremad olid kahe jala peal ning poksisid omavahel mänglevalt. Meie jõuluõhtu oli võrreldes varasemate jõuludega oluliselt muinasjutuhõngulisem.

Jõululaud:

Õhtu krooniks oli papagoi lendamine Allani õlale. See oli meiesuguste põhjamaalaste jaoks nagu jõuluime. Allan oli nii õnnelik, justkui väike poisike, kes ammuihaldatud kingitust kätte on saamas. Ja mina olin Allani üle tohutult rõõmus. Hiljem õnnestus ka minul saiatüki abil papagoi oma õlale meelitada. Nii me õitsesimegi kahekesi sellel muinasjutuööl oma jõuluimede saatel maalilise mägijärve kaldal.

Õnneseen:

P.S.GRAMPIANS`i fotoalbumisse meiega kaasa seiklema pääsete vajutades SIIA

Teekond GRAMPIANS`isse

2009-12-28T19:11:00.008+11:00

Otsustasime esimesteks ametlikult abikaasadena veedetavateks jõulupühadeks suunduda mägisesse The Grampians`i loodusparki. Selleks tuli meil Waikerie`st pea 500km kagusele sõita. Muutsime oma teekonna põnevamaks sõites ligikaudu 100km Wyperfeld National Park`i äärealal Big Deserti piirkonnas vaid neljarattaveoliste sõidukite jaoks mõeldud kuiva ilma teed mööda. Õnneks oli enamus teest sellel päeval ka meie auto jaoks läbitav, ohtlikult palju lahtist liiva leidus vaid mõnel üksikul teelõigul. Igatahes hoidsime terve tee „hinge kinni“ ja püüdsime sõita autot peatamata. Nimetatud teelõigul ei kohanud me mitte ühtegi autot ning suutsime kaotada vaid ühe ilukilbi.

Pika asustamata ala teelõik:

Seadsime ennast sisse The Grampians`ist umbes 25-30km kaugusel asuvas Horsham`i väikelinnas. Horsham`i on mitmel korral kroonitud nii Victoria kui ka Austraalia ühe puhtaima linna tiitliga. Tegemist oli tõesti kena ja puhta väikese linnakesega. Saime seal taas nautida ülisoojasid suvepäevi, soojakraadid olid tõusnud 40 piirimaile. Sisustasime kuuma aja tagasihoidlikke jõulušopinguid tehes ning õhtupimeduses pidasime „jahti“ opossumitele. Neid võis Wimmera jõe ääres üsna lihtsa vaevaga kohata. Opossumeid on siin maal üsna palju, ööpimeduses võib neid näha nii piknikukohtade läheduses hiilimas kui ka prügikastide juures endale toitu otsimas. Saime meiegi ühte armsat opossumipoissi saiatükkidega kostitada.

Näljane opossumipoiss:

Jõululaupäeva eelõhtul (st 23.dets) sisenesimegi lõpuks Grampians National Park`i. Nimi Grampians olevat pandud Šotimaal asuvate samanimelistest mägede järgi. Üldse leidub Austraalias väga palju mujal maailmas tuntud nimedega kohtasid, nt on neil oma Alpid, Püreneed, rääkimata linnade ja teiste kohtade nimedest.

Grampians`i näol on tegemist ligikaudu 1672 km2 suuruse Victoria osariigi ühe populaarsema aktiivse puhkuse veetmise alaga, kus on rikkalikult erinevate raskusastmetega mägiseid matkaradasid, koskesid, mitmeid pikniku- ja kämpinguplatse ning seda kõike kaunis looduses paljude erinevate taime-, linnu- ja loomaliikide kodukohas. Meie rännak kulges enamasti Grampians`i põhjaosas, kus asuvad selle looduspargi tuntuimad ja imeliseimad vaatamisväärsused ning matkarajad.

Esimese aktiivse harrastusena võtsime ette Hollow Mountain`i (Wudjub-guyun) vallutamise. Parkimisplatsilt viis rada mäenõlvale, kust algas 2,2km pikkune üsna järsk mägine ronimine osaliselt mööda kaljunukke. Ronimissoovitustest andsid aimu kollase värviga maalitud noolekesed, mida mäeseinalt kohati leida võis. Meie emotsioonid võtab kokku järgnev: VINGE! Veidi enne mäe tippu jõudmist leidsime kaljuseinas koopa, kust avanes väga ergastav ja ilus vaade ümberkaudsetele mägedele ning Wimmera tasastele aladele. Vallutasime selle mäe päkapikkudena ja saatsime sealt teele jõulusoovid meie kõige kallimatele kodustele. Merry Christmas teema piltidest enamus on pärit just selle mäe vallutamisest, lisa saate meie peadselt avaldatavat The Grampians`i fotoalbumit uudistades.

Tükike Hollow Mountain`i koopast avanevast vaatest:

Mägironija:

Viimase päikseloojangueelse lühikese retke võtsime ette külastamaks aborigeenide koopamaalingute asupaika (Gulgurn Manja Shelter). Sellel teel saatis meid kohalik imekaunis loodus, kohtasime sipelgasiili ning imetlesime vahvaid rohupuusid (grass tree). Grampians oli meid juba meeldivalt üllatada suutnud. Seadsime ennast sisse Mount Stapylton`i kämpingualal ning sisenesime järgmiste päevade rännakute ootuses unemaale.

Gulgurn Manja Shelter`i koopamaalingud:

Merry Christmas!

2009-12-24T17:02:00.006+11:00

HÄID JÕULE MEIE KALLITELE PEREKONDADELE, KÕIKIDELE MEIE SÕPRADELE JA TUTTAVATELE NING MEIE BLOGI LUGEJATELE!

Päkapike vallutatud Hollow Mountain:

Veedame oma selle aasta jõulupühad Victoria osariigi mägist looduskaunist Grampians National Park`i külastades. Anname oma seiklustest teile pikema ülevaate lähitulevikus :)

Päkapikk Allan:

Päkapikk Krissu:

24.dets hommikusöök kängurudega:

MacKenzie Falls:

The Little Penguins ja Adelaid

2009-12-16T21:48:00.013+11:00

Suundusime peale lühikest reedest tööpäeva ja auto pukseerimist Fleurieu poolsaare poole. Tahtsime õhtuks taaskord ookeani äärde jõuda. Möödusime Austraalia tuntuimatest veiniregioonidest, loomulikult ka sealsetest arvukatest viinamarjaistandustest, mis mägede vahel looklesid. Nii Fleurieu poolsaarel kui Adelaidi piirkonnas on palju „rulluvaid mägesid“, kuulsaimad neist on Adelaide Hills ja Barossa Valley. Nende piirkondade loodus on ühteaegu segu Austraalia bushlandist ehk võsastikust ja euroopalikust maastikust. Sealsetes mägedes ja orgudes asub arvukalt väikeseid veinikülakesi. Erinevalt sisemaa veidi mannetumatest asulatest olid meie teele jäävad külad väga hästi hoitud ja kauni ning hubase väljanägemisega. Õhtuks jõudsime õnnelikult ookeani läheduses asuvasse väikelinna nimega Goolwa. Ööbimispaigaks valisime Hindmarsh`i saarekese ning peatusime The Murray Mouth`i läheduses.

Murray Mouth on meid kogu teekonna jooksul jälitanud Austraalia ühe suurima jõe Murray suue ning ainuke ühendus ookeaniga. Ookean lükkab Murray suudme pidevalt liiva täis, seega hoitakse seda kunstlikult avatuna. Suudmest pumbatakse välja sinna ookeani poolt uhutud liiva. Tegemist on maailma suurima jõe restaureerimisprogrammiga. Ilma sekkumiseta jõe suue sulguks, see omakorda viiks tasakaalust välja vee soolasuse ning ohustaks sealset ökosüsteemi. Jõe suudmesse on tekkinud ka suur järv nimega Lake Alexandrina, mis tegelikkuses on jõele tekkinud paisjärv. Nägime veepiiril jalutades liiva pumpamisega seotud laevu ning üritasime leida teed suudme ühes küljes asuvale ülipikale ja peenikesele Younghusband`i poolsaarele, kus pidanuks asuma Coorongi rahvuspark. Tõenäoliselt sellele poolsaarele autoga ei pääsegi ja meil polnud piisavalt aega ega tahtmist seda jalgsi avastama minna.

Edasi liikusime mööda ookeani äärt Victor Harbori linnakesse. Tegemist on taas ühe armsa ja kauni Austraalia ookeaniäärse suvituslinnaga, mille läheduses asub pisike Granite Island`i saareke. Tänu tugevale graniidist pinnasele on see saar tänapäevani püsima jäänud ning pole veel ookeani poolt erodeeritud nagu on juhtunud seda ümbritseva pinnasega. Granite Island`ile pääseb mööda silda jalutades või hobutrammiga sõites. Jalutasime sellele saarekesele ringi peale liikudes mööda 1,5km jalgrada. Puhkasime erinevatel vahvate kujunditega kividel, imetlesime maalilisi ookeanivaateid ning kiikasime möödudes kividel peesitavaid kormorane.

Granite Island on üks kohtadest, kus pesitsevad Austraalia väikesed pingviinid, kohalikus keeles nimetatuna The Little Penguins. Nad on maailma kõige väikseimad pingviinid, keda võib kohata vaid Austraalia lõunarannikul ja Uus-Meremaal. Pesitseda armastavad nad eelkõige kaljustel rannaaladel, kuna pesad tehakse kaljupragudesse ja kivide vahele. Väikeste pingviinide pikkus on seistes ligikaudu 35cm ja kaal umbes 1,2 kg. Nad on oma Antarktika sugulastest palju väiksemad (~110cm; 30kg) ja sukelduvad vaid ligikaudu 24 sekundit 5 kuni 24 meetri sügavusele. Veepinnale tõusevad nad vaid üheks-kaheks sekundiks, vahel puhkamiseks kuni pooleks minutiks. Päeva jooksul otsivad täiskasvanud pingviinid veest toitu ning peale päikeseloojangut naasevad nad puhkamiseks väikestes gruppides pesadesse. Veest välja tulles ja urgudes asuvate pesade poole suundudes teevad nad oma teekonna jooksul mitmeid lühikesi pause ja peatuseid.

Otsustasime oma silmaga ülal tutvustatud Austraalia väikesed pingviinid üle vaadata. Selle tarbeks pakutakse saare külastajatele õhtuti võimalust nende loomakeste kohta rohkem teada saada ning giidi juhatusel pingviinide veest naasmist ja nende pesade poole suundumist salamisi vaatama minna. Toimub see alati peale päikeseloojangut, nii ka sellel õhtul. Tagantjärele mõeldes poleks me esialgu osanudki ilma giidi juhatamiseta neid pingviinikesi õhtupimeduses üles leida. Oletasime, et väikeste jalgade tõttu naasevad nad veest kuskil madalatel aladel. Tegelikkuses naasevad nad terve saare ulatuses ja leiavad endale üsna kivistes ja järskudes kohtade saarele tulemise teekondasid.

Esimesi väikeseid tegelasi nägimegi ukerdamas üsna kogunemispaiga läheduses ookeaniäärsete kivide vahel. Nad tundusid üsna rahulikud ja pisut uimase olekuga tehes enne edasi kõndimist lühikesi peatusi. Järgemööda hakkas neid kivide vahelt välja taaruma. Vaatepilt oli päris armas. Väljas oli pime ja kuna pingviinide silmad on valguse suhtes eriti tundlikud, siis välguga pildistamine oli seetõttu ära keelatud. Püüdsime midagigi jäädvustada. Giidil oli kaasas erilise valgusega taskulamp, mille abil õhtupimeduses pingviinide pesade läheduses käisime ning ühiselt pesadesse suunduvaid loomakesi avastasime. Ühes pesas oli umbes 4-5 nädala vanune pingviinipoeg, kes vanemate lähenedes päris kärsitu oli ning uru ava juures pidevalt vaatamas käis, kas vanemad juba lähenemas on. Kohtasime oma tunniajalise rännaku jooksul veel hulgaliselt just ärganud opossumeid ja mõnda vesirotti.

Ametliku tunniajalise rännaku lõppedes otsustasime vaikselt saarele jääda ning pingviinikestele nö iseseisvat „jahti“ pidada. Käisime mõne tuttava pesa läheduses ja kohtasimegi võsastikes mitut pesa poole taaruvat tegelast. Varsti kostus üle saare pingviinikoloonia häälitsusi. Lugesime päeva igati kordaläinuks ja saime rahuliku südamega magama minna. Oleksime nii väga tahtnud ka pingviinide varahommikust vetteminekut jälgima minna, kuid uni oli nii nii magus sellel ajal.

Hommikul ärgates avastasime, et oleme ennast parkinud pühapäevahommikuse laadaplatsi äärde. Ajasime ennast varakult jalgadele ning tegime hommikuse jalutuskäigu Granite Island`il, et selle saarega hüvasti jätta. Õhtul uudistatud pesast vaatas meile taas suurte silmadega vastu üks pingviinipoegadest. Uudistasime ka kohalikku laadaelu kus enamus pakutavat kaupa oli kas isetehtud või oma kasvatatud (nt erinev käsitöö, puuviljad ja juurviljad, erinevad küpsetised jms). Suur osa müüjatest oli vanemaealine ja kõik olid sõbralikud ning rõõmsad. Mitmed laadalised olid ka müümas oma vanu asju, mida nad enam ei vaja. Tundub, et Austraalias on oma vana kraami müümise traditsioon päris tugev, oleme väga mitmel pool kohanud garaažimüükide silte.

Suundusime edasi Adelaidi poole. Nautisime ookeaniäärset lõunasööki ning kohtasime ühel viljapõllul uhkeid karvaseid villaloomi alpakasid. Sõitsime üle „kuldsete“ mägede (seal asuvate arvukate viljapõldude tõttu nimetan neid nii) ja suur osa meie teekonnast kulges taas mööda ookeani äärt. Meile tundus, et Adelaidi võlu seisneb paljuski seda linna ümbritsevates ohtrates mägedes ning linna ääristavas pikas rannajoones. Midagi muud tavapäratut või väga erilist me seal ei kohanud. Kuigi Adelaidi nimetatakse üheks maailma paremini planeeritud linnaks. Pühapäeva sisustasime Adelaidis asuva Mount Lofty mäe tippu külastades ning sealsetel mägistel Clelandi rahvuspargi matkaradadel jalutades (~5km väga mägist turnimist). Ööseks leidsime endile taas ühe kena paiga öökeani ääres. Õhtu oli selge ja nautisime rannas päikeseloojangut.

Meie lõunasöögiaegne ookeanivaade (teel Adelaidi):

Esmaspäeval tutvusime Adelaidiga, tegemist on Melbourne`ist oluliselt rahulikuma linnaga. Oma muljete põhjal võime öelda, et Melbourne City meeldis meile Adelaidi linnasüdamest oluliselt rohkem. Mõnedki kaardile joonistatud city`t ümbritsevad arvukad rohelised pargialad, mille üle siin uhked ollakse, tundusid pigem pruuniks kõrbenuna. Ka linnasüdame majad olid Melbourne city majadest rääbakamad ning Adelaidis oli vähem tunda ajaloohõngu. Meeldiva jalutuskäigu osaliseks saime botaanikaaias ning linna läbiva jõe ääres, kus tutvusime lähemalt mustade luikedega ning nägime vees mõnulevaid kiplkonni.

Üheks Adelaidi suurimaks vaatamisväärsuseks pidasime sealseid linna WC-sid. Meie miljonipeldikud kahvatuvad Adelaidi tavapäraste linna WC-de ees. Lihtsa nupuvajutusega avanevad WC uksed, järgmise vajutusega ilmub potile äsjapestud prill-laud, kätepesuks ja kuivatamiseks ei pea üldse vaeva nägema, liigutad vaid käsi sentimeetrihaaval õiges kohas edasi. Seep ja vesi langevad peopessa ning käed kuivatatakse laitmatult kuivaks. Kõige selle jaoks on aega maksimaalselt 10 minutit ja oma toiminguid saab teha kena taustamuusika saatel. Meiesuguste backarite jaoks oli see lausa kuninglik teenindus.

Adelaidi keskväljak:

P.S.DETSEMBRIKUU PILDIALBUMI LEIATE VAJUTADES SIIA

Apelsinide korjamine ja ilma kütuseta autosõit

2009-12-14T22:59:00.008+11:00

Anname endist üle pika aja märku. Oleme veidi üle nädala aja apelsine korjanud. Siiani on vaim erk olnud ja tegime oma tööd suure entusiasmi ning pühendumusega. Võib lausa öelda, et oleme enamuse ajast oma tööd nautinud. Firma, kelle heaks töötame, korraldab paljudes Waikerie kandi istandustes puuviljade korjamist. Meie tööpäev algab varakult, juba kella kuuest koguneme koos teiste backpackeritega vabatahtlikult oma töö algust ootama. Tegelikkuses pole kella kuuene tööpäeva algus rangeks reegliks, kuid varajane hommik on lihtsalt kõige mõnusam apelsinide korjamise aeg. Hommikul on keha energiat täis ja segamas pole veel siinset põletavat päikest.

Töö pole iseenesest keeruline, peame vaid kõik apelsinipuud järgemööda täiesti tühjaks korjama. Kõige aeganõudvam ja tülikam on apelsine võsastunud puude keskelt napsama minna või neid suurte kõrgete puude latvadest kätte saada. Üsna tülikad on ka apelsinipuude okkad, mistõttu ilma pikkade riieteta see töö kindlasti valulikum oleks. Saame tööpäeva jooksul korralikult oma keha väänata ja akrobaatikat harrastada. Tegime tööjaotuse, mina sebin puude alaosas ja murran ennast keskele välja, Allan turnib redelil ja sirutab ennast ülemiste apelsinide poole. Allan on juba osanud ühel korral puu või õigemini redeli otsast alla kukkuda ja mind ehmatada. Õnneks maandus ta õnnelikult jalgadele, sai ühe pinnu ja naases õndsa näo ja kindla sammuga puu alt.

Iga päevaga oleme üha osavamaks ja kiiremaks muutunud. Meie korjamise rekordiks on olnud 9 bin`i päevas. Bin on meeletult suur kastitäis, mille kahepeale täitma peame ja meid tasustataksegi korjatud kastide järgi. Tasu on muidugi siinses mõttes naeruväärselt kesine, ühe bin`i eest makstakse meile kahepeale 25$ miinus maksud (meie puhul läheb maksudeks 29%). Oleme siinsete backpakerite hulgas ühed kiiremad ja korralikumad korjajad, siiski ei teeni me tunnis Austraalia miinimumpalkagi välja (milleks on ligikaudu 17,5$ tunnis, miinus maksud). Tööpäeva kestuses saame ise kaasa rääkida, seda pole rangelt paika pandud. Seega kui tunneme, et päike ei lase enam istanduses olla või keha on nõrgaks muutunud, teeme endale lihtsalt lühema tööpäeva või võtame endale üldse vaba päeva. Loomulikult on selline suur vabadus teisest küljest kehvaks osutunud ja oleme tunda saanud ka tööandjapoolseid töö takistusi ning kehva töökorraldust. Näiteks veetsime ühel hommikul kella kuuest kuni üheteistkümneni, seega kõige mõnusama tööaja, kaste oodates või pidime sõitma oma kuludega 80 km kaugusele istandusse saades seal töötada vaid pool päeva (kuna kohale oli kutsutud liiga palju töötajaid ja istanduse kastide norm sai kiirelt täis).

Keskmiselt oleme suutnud ühe bini kahepeale tunni ajaga täis korjata. Loomulikult sõltub paljuski istandusest ja apelsinipuudest. Kõige mõnusamad on madalad võsastumata lopsakate suurte apelsinidega noored puud, neilt on lausa lust apelsine korjata ja oma bin`i täita. Headesse istandustesse sattudes oleme olnud hakkamist täis. Veidi kehvem on lugu võsastunud suurte puudega istandustes, kus on vahest tillukesed lausa ploomisuurused apelsinijunnid. Sel juhul mahub apelsine ühte kasti nii meeletult palju ja kasti täitumine on väga aeganõudev. Niisuguste puude juurde sattudes on motivatsioon vaikselt langema hakanud ja töötahe kõikuma löönud. On vaid lootus, et homme on taas paremad puud ja jahedam päev. Päike pole meie jaoks istandustes viibides eriti oodatud sõber.

Apelsine oleme iga päev päris palju ka süüa saanud ja ikka veel pole meil kummalgi neist isu täis. Vahel lausa imestan, kui palju apelsine Allanile ühe söömaaja jooksul korraga sisse mahub ja ikka on tal nägu mõnusa muigega ning käed ja pool nägu apelsinimahla täis. Vaieldamatult kõik apelsinid, mida meil siin süüa on õnnestunud (ja neid pole vähe), on olnud ülimahlased, magusad ja igas mõttes maitsvad, olgu nad siis suured või väikesed. Juba koorides õhkub neist imetilluksete piiskade näol välja värskusepuhang ning tilkuma hakkab ohtralt mahla. Mahlasus on värskete otse puult napsatud apelsinide võlu. Eestis poest selliseid saada pole võimalik. Hakkame neid hiljem taga igatsema.

Vaim ja töötahe on meil olnud suur. Siiski on tegemist füüsiliselt väsitava ja raske tööga, eriti kui seda teha 9-10 tundi järgemööda ning kui tulla istandusse tööle olles eelnevalt olnud mitte just kõige sportlikum kontoritüdruk. Üks Eesti noormees, kes meiega mõned päevad samas istanduses töötas, mainis, et apelsinide korjamine on kõige raskem töö, mida tema oma elus teinud on. Väga kauaks teda meiega ei olnud. Vahel tunneme, et isegi kui tahaksime teha pikemaid tööpäevi, siis füüsis seda lihtsalt ei võimalda, väsimus tuleb peale ja käed-jalad muutuvad valulikuks. Allan on veidi hädas olnud turjavaludega (raske koti kandmisest) ning minul läks ühel õhtul lihtsalt parema jala põlv paiste, seda ilma eelnevate valulike tundemärkideta. Arvatavasti sai parema jala põlv suurest kükitamisest ja apelsine täis kotiga üles tõusmisest liiga suure raskuskoorma osaliseks ning hakkas tujutsema. Õnneks järgmiseks hommikuks paistetus alanes ja jalg pole siiani mulle enam muret valmistanud. Kõige kurjemat vaeva olen aga pidanud nägema oma näppudega, kõik sõrmed on valusaks muutunud, eriti pöidlad. Lõpuks oli valu juba nii väljakannatamatu, et olin sunnitud ühel tööpäeval väga palju pause tegema andes kätele rohkem puhkust. Peame ju tööpäeva jooksul meeletult palju apelsine okste küljest ära napsama, seega on ilma osavate sõrmedeta seda tööd võimatu teha. Endise kontoritüdrukuna võiksid mu näpud suurest pastaka hoidmisest siiski tragimad olla :) Igatahes tänu kõigele eelnevale otsustasime oma kehasid rõõmustada ja neile mõneks ajaks puhkust anda võttes endale vabu päevi.

Vabade päevade võtmiseks andis põhjuse ka meie reedene tööpäev. Nimelt võtsime hommikul tavapäraselt oma juhendaja autole sappa selle päeva istandusse sõitmiseks. Juba tööle naastes mainiti meile, et töötada tuleb vaid Waikerie piirkonnas ja senini on kõik istandused jäänud 5-10km raadiusesse. Sellel päeval üllatas meid aga teekonna pikkus, nimelt jõudsime lõpuks koguni 80 km kaugusele. Olime mures oma auto kütuse pärast, paak oli üsna tühjaks saanud ja tankida me teel ei saanud, oleksime teistest autodest lootusetult maha jäänud. Igatahes hakkasime lootusrikkalt tööle, nelja kasti korjamise järel teatati meile, et kahjuks sai kastide norm täis ja tänaseks on töö otsas. Pea oli meil mõlemal päris tühi sellel hetkel. Igatahes saime aru, et me ei saa muuta asju, mille muutmine pole meie võimuses.

Otsustasime leida lähima tankla ja võtta suuna Adelaidi poole (kuna laupäeval meil tööd ei tehta ja olime juba niigi poolel teel sinna). Paraku sõidab meie auto vaid gaasiga ja lähimas tanklas gaasi ei müüdud. Üks eriti abivalmis ja sõbralik tanklatädi uuris välja, et kõige targem on meil sõita umbes 45 km kaugusele. Hoidsime hinge kinni ja hakkasime säästlikult autoga juhatatud suunas veerema. Jõudsime sõita ligikaudu 25km ja kõik, auto jäigi seisma. Ega midagi, lükkasime oma neljajalgse sõbra tee äärde ja hakkasime plaani pidama. Lugesime kokku, et toitu jagub meil ehk nädalaks ja joogipudelid olid ka õnneks hiljuti täidetud. Seega hindasime ellujäämisvõimalused lootusandvateks ja valmistusime öö veetmiseks. No ja juhuks kui toit peaks otsa saama, olime valmis minema kängurujahile :)

Istusime seal teeveerel veidi üle tunni, selle aja jooksul möödus meist vaid paar autot. Mõtlesime välja strateegiaid, mismoodi autosid peatuma meelitada, et oldaks valmis vaeseid tülikaid backpackereid aitama ja meie peale oma hinnalist aega kulutama. Märkasime, et üks valge auto läheneb, Allan võttis positsiooni sisse ja tema käetõstmise ning hädasolija näo tegemise strateegia toimis :) Auto peatus ja sealt vaatas vastu üks meie istanduse juhendajaid, kellele hommikul järgnenud olime. Kuna paljuski tänu temale me sellesse jamasse sattusime, siis ma olin üsna rahul, et just tema peab meid sellest jamast ka sõna otseses mõttes välja tirima. Jep ja nii meil õnnestuski läbida ligikaudu 20 km tilkagi kütust kulutamata. Igatahes õppisime sellest olukorrast, et alati peab autos olema piisavas koguses toidu- ja joogivarusid ning paak olgu samuti pigem pooltäis kui pooltühi :)

Otsustasime oma hinge ja keha kosutuseks veidi reisida ning lõõgastuda. Lubasime endale terve laupäeva, pühapäeva ja esmaspäeva puhkuseks ning sõitsime mööda Lõuna-Austraaliat ringi. Mida me oma rännakul nägime ja kus käisime, sellest kirjutan paari päeva jooksul pikema ülevaate. Seega jääge ikka meiega :)

P.S.DETSEMBRIKUU PILDIALBUMI LEIATE VAJUTADES SIIA

Kängurud, roosad järved ja apelsinid

2009-12-05T22:03:00.011+11:00

Viimasel nädalal mööda Austraaliat seigeldes oleme kohanud arvukalt kängurusid. Oleme neid näinud nii väikseid kui suuri, halli värvusega kui ka pruunikama tooniga. Enamasti on kängurud meie vaatevälja ilmunud mööda väiksemaid metsateid või loodusparke sõites ja seda lisaks õhtutundidele ka päise päeva ajal. Mitmel korral kohtasime lausa kuue- või seitsmeliikmelisi kängurugruppe, kes metsa all rahulikult puhkasid ja päikselist päeva nautisid. Kängurud tunduvad olevat üsna uudishimulikud. Tavaliselt on nad auto ilmudes hirmuga veidi kaugemate puude juurde põgenenud, seejärel peatunud ja meile hästi pingsalt kikkis kõrvadega otsa vaatama jäänud nagu püüdes aru saada, kas edasi hüppamine on vajalik või mitte. Mitmel korral oleme püüdnud neile vargsi läheneda, kuid juba paari sammu tegemise järel hüppavad nad kiuslikult eemale või kaovad täiesti silmist. Igatahes oleme jõudnud tõdemusele, et kängurude kohtamine pole Austraalias mingisugune haruldus, tuleb vaid liikuda nendega samas piirkonnas. Meile tekitab nende armsate loomade nägemine siiani elevust ja enamasti haarab käsi fotoaparaadi järele. Siiski tuleb tõdeda, et kängurud pole kõige eeskujulikumad fotomodellid, tavaliselt hüppavad nad õigel hetkel kas mõne puu taha peitu või üldse kaadrist välja, vahel keeravad kiuslikult selja ja enamasti poseerivad veidi kaugema maa tagant kui tahaksin. Suurte looma- ja linnuhuvilistena loodame kängurude järel looduses kohata ka mõnda vahvat koaalat. Neid peaks ka siin maal üsna arvukalt olema. Igatahes tundub koaalade kohtamine oluliselt keerulisema ettevõtmisena :)

Eelmisel nädalavahetusel tutvusime paari looduspargiga. Neid on siin maal arvukalt, külastada jõuame vaid väikest osa. Ilm kiskus vihmaseks ja kuna enamus loodusparkide teid on mõeldud kuiva ilmaga sõitmiseks, otsustasime jääda kindlama pinnase peale ja mitte tundmatusse trügida. Igatahes suutsime ära vaadata roosad järved (Pink Lakes). Erakordseks teeb need järved nende roosakas värvus, mis tuleneb sealse maapinna punakast toonist. Punase pinnase tõttu varieerub antud järvede värvus sõltuvalt ilmastikuoludest valgest tumeroosani. Tänu soolasele veele puudub sealsetes järvedes praktiliselt vee-elustik, mis tagab järvede kirka ja selge vee aidates kaasa pinnase värvi peegeldumisele järve värvuses. Soolased on need järved seetõttu, et vahetult peale jääaega olid sealsed alad osaks ookeanist. Ookeani taandudes jäi sinna hulgaliselt soolast vett, mis ajapikku kuivades rikastas maapinna soolaga. Nüüdki veel uhub vihmavesi maapinnast soola ülespoole muutes järvevee soolaseks. Eelmise sajandi esimesel poolel korjati nende järvede kallastelt hulgaliselt soola, mis seejärel kaamlitega lähimasse raudteejaama transporditi. Nägime jalutades kallastele uhutud valget puru, mis Allani maitsmistesti tulemusel tõesti soolaks osutus. Lisaks ronisime soolamägedel ning imetlesime pikalt järvede müstilist roosat tooni.

Lake Hardy (kõige väiksem neljast roosast järvest):

Allan soolamäe otsas Lake Crosbie taustal:

Oleme Austraalias sõitnud sadu kilomeetreid kõrvalisemaid pinnatud ja pindamata teid ilma ühtki autot nägemata. Mitukümmend kilomeetrit nagu joonlauaga veetud täiesti sirget teed on siin väga tavaline. Nendele teedele on jäänud vaid üksikud väiksemad külakesed ja bansiinijaamad. Teede ääres on loogelnud suured viljapõllud, hiljem ka arvukalt viinamarjaistandusi, veidi vähem apelsinide ning teiste viljapuude istandusi. Oleme oma rännakutel näinud väga palju veeäärset loodust ja sealset elu kohates arvukalt pelikane, musti luiki, emusid, pisikesi värvilisi papagoisid jt eestlaste jaoks mitte just igapäevaseid linde ja loomi. Oleme siiani näinud vaid pisikest osa sellest meeletult suurest maast, kuid juba praegu tunneme, et meie reis on olnud täis vaatamisväärsusi ja imelist loodust. Tunneme, et meie rännak on igati ära tasunud andes meile meelerahu ja aega elu üle järele mõelda. Oleme saanud mõelda elu põhilisemate väärtuste peale ning mõneski asjas oma väärtused ümber hinnanud. Oleme siin olnud alles poolteist kuud, elanud mõnda aega tõelist ränduri elu ja juba praegu tunneme, et tegime oma siiatulemisega õige otsuse. Oleme endile kinkinud võimaluse mõtete selginemiseks ja hingerahu saamiseks ning võimaldanud veeta koos väärtuslikku aega ja koguda ühiseid mälestusi.

Hetkel asume väikeses linnakeses nimega Waikerie, mis asub Adelaidist ligikaudu 175 km kirdes. Tulime siia lootusega kirgastada oma rännumeheelu apelsinide korjamise kogemusega. Asume Austraalia tsitruste keskuses ja apelsinide hooaeg on siin suhteliselt lõpukorral. Siiski õnnestus meil saada tööots ja loodame aasta lõpuni paikseks jääda ning hoolega neid päikselisi vilju korjata. Oleme nüüdseks töötada saanud kaks päeva. Esimesel päeval piirdus meie töötamine umbes kolme tunniga, kuna kõik kastid said otsa. Teisel päeval olime hommikul kella kuuest koos teiste backpackeritega platsis ja ootasime apelsinipuude sekka naasmist. Kahjuks oli taas mure kastidega ning tööle saime hakata alles keskpäeva paiku. Töötasime täies võimsuses kuus tundi. Aeg läks kiiresti ning kõige suuremaks mureks oli päike, mille eest igal võimalusel peituda tahtsime. Lisaks tuli kanda üsna rasket apelsinide kogumiskotti, mis õlad esialgu hellaks ja valulikuks muutis. Töö käigus ei pane seda tegelikult eriti tähele ja lõppkokkuvõttes pole see töö nii hull, kui juttude järgi kuulnud oleme. Vähemalt siiani mitte. Peale pikka tööpäeva on peal mõnus väsimus, mis kindlustab magusa ja väärtusliku une. Oma lühikese kogemuse põhjal julgeme väita, et apelsinide korjamine pole lihtne töö, kuid ränduri tööotsana on selles töös teatav maagika ja positiivne aura. Tegemist on füüsiliselt üsna väsitava ja siinses mõttes üsna kehvasti tasustatava tööga ja need, kes tulevad Austraaliasse lootuses head ja kerget raha teenida, peavad selles töös oluliselt pettuma. Meil hetkel C vitamiinist puudust pole ja igapäevase liikumis- ja treeningunormi saame täita töö käigus :)

P.S.DETSEMBRIKUU PILDIALBUMI LEIATE VAJUTADES SIIA

Linnuvaatlusplatvorm ja kohtumine känguruga

2009-11-27T10:17:00.013+11:00

Elasime mõnda aega Sheppartonis. Seal olles otsisime hoolega töövõimalusi kasutades selleks erinevaid mooduseid. Näiteks külastasime kohalikku tööbürood, uurisime interneti tööportaalidest sinna lisatud kuulutusi, täitsime ära mitmete suuremate farmide kodulehekülgedel olevad avaldused, kirjutasime ümberkaudsete piirkondade backpackerite hostelitesse, helistasime kuulutuste peale ja võtsime ühendust erinevate farmidega. Peame tõdema, et Austraalias backpackeritena tööd leida pole hetkel eriti lihtne ja see on paljuski õnne asi. Paljudest farmidest vastati meile, et hetkel on neil kõik vajalikud töötajad olemas ja paari nädala jooksul kindlasti kedagi juurde ei vajata. Sama meelt oldi ka tööbüroos. Viimases arvati isegi, et paljud töötamisvõimalused avanevad alles uue aasta alguses. Peamisteks põhjusteks arvati hooaja hilinemist ning backpackerite erakordset rohkust sellel aastal. Seetõttu otsustasime Sheppartoni maha jätta ja liikuda mööda Murray jõge läände, et tööootuse ajal maad tundma õppida ja erinevaid piirkondasid avastada. Murray on Austraalia suurim jõgi, mille pikkuseks koos Darlingi lisajõega on ligikaudu 3490 km. Selle jõe äärsetel aladel asub palju puuviljafarme ning Murray jõe org on Austraalia tähtsaimaks niisutusalaks. Nimetatud jõgi on ka piiriks Victoria ja New South Wales`i vahel.

Võtsime suuna Swan Hill`i poole. Väga rõõmustav oli mööda uusi teid sõita ja lahtisest aknast seda imepärast maad imetleda. Päike oli taas välja tulnud ja loodus endisest rohelisemaks muutunud. Tegime peatuse Kerangi nimelise linnakese juures veidi maanteest eemale rajatud lindude vaatlusplatvormil. Sealne piirkond on koduks paljudele erinevatele linnuliikidele, nt asub seal maailma suurim Ibiste pesitsemise piirkond. Olime vaateplatvormi juures ainukesed inimesed ning esialgu vaatlesime linde korralikult vaatlusmajakeses läbi suure binokli. Vaatlesime neid oma loomulikus rahulikus keskkonnas. Seejärel sai kiusatus meist võitu ja läksime ümbruskonda lähemalt uudistama. Jalutasime mööda pisikest metsas looklevat loodusrada kõrvad sumisemas erinevatest linnu- ja loomahäältest. Loodus täielikult elas ja sada igas mõttes. Sattusime sinna õhtupoolikul ja sel ajal on loomad eriti aktiivsed. Nägime oma teekonnal väga paljusi väikseid jäneseid, kes pidevalt põõsaste vahelt nii üksi kui kambakesti välja hüppasid ja seejärel rõõmsalt meie silmist taas peitu pugesid. Mõni jänkupoiss peatus hetkeks, vaatas meile kartlikult otsa ja hüppas rõõmsalt oma teed.

Väike jänkupoiss:

Kehvade linnuteadlastena ei oska me defineerida, mis linde me seal selle aja jooksul seal ära nägime. Piltide abil tuvastasime valged ibised, järvekesel ujusid pelikanid ning põõsastes sädistasid kirevate värvitoonidega ehitud papagoid. Vaateplatvormi taga järve ääres jalutades tuli veest meist meetri kaugusele askeldama üks eriti julge tegelane. Tundus, et me ei häirinud teda üldse või ei pannud ta meid lihtsalt tähele. Igatahes toimetas ta oma tähtsate kaevetöödega laskamata meil ennast ära ehmatada. Hiljem tuvastasin pildi järgi, et tema nimi oli siinses keeles Fat Tailed Dunnart.

Valge Ibis:

Fat Tailed Dunnart:

Terve metsasisese teekonna jälitasid meid eriti tüütud kärbsed ning suured „killer-sipelgad“. Äkki kuulsime metsast suuri katkendlikke mürtsusid. Ehmatasime ja otsisime hirmunult selle hääle tekitajat. Nägime meist umbes viie meetri kaugusel pisikest kängurupoissi, kes meid veelgi rohkem kartes sama kiirelt põõsastesse kadus. Meelde suutsime jätta vaid tema kiirel hüppel tuvastatud kehaosa ja sabajupi. Tundus, et ta oli meile umbes nabani. Hakkasime elevusest kängurule järgnema, kuid kuulsime vaid järjekordseid hüpetest põhjustatud mürtsatusi. Teda ennast meil enam silmata ei õnnestunud. Igatahes nägime oma elu esimest metsikut känguru ja veendusime, et nad ikka tõesti on olemas. Taamal põlluveerel silmasime oma rännaku lõpus luusimas ka üksikut lonkivat rebasepoissi.

Jätkasime oma teekonda autoga. Suundusime sildi, Kangaroo lake, juhatusel. Lootsime päikeseloojangul Känguru nimelise järve ääres taas mõnda põõsaste vahel hüppavat kängurupoissi kohata, kuid seda tulutult. Nägime viinamarjaistanduste vahel taas kelmikaid jänesepoisse ning arvutuid sädistavaid papagoisid. Leidsime endale Kangaroo järve ääres ööbimispaiga ühel sealsel looduskaunil grillimis-ja puhkeplatsil. Öö oli soe, seetõttu jätsime autoaknad praokile ja uinusime metsatukast kostuvate looma- ja linnuhäälte taustal.

Kangaroo Lake päikeseloojangul:

P.S. KELLEL HUVI, SIIS ROHKEM PILTE MEIE TEEKONNAST LEIATE VAJUTADES SIIA

Teekond Sheppartoni ja siinsed soojakraadid

2009-11-22T17:05:00.001+11:00

Peale oma esimest rännakut Great Ocean Road`il suundusime Victoria osariigi suuruselt viienda linna Sheppartoni suunas. Automüüja Charlie soovitas meil tööotsimise eesmärgil just sellest linnast alustada, kuna Sheppartonis ja selle lähiümbruses on palju võimalusi erinevaid hooajatöid leida. Teatavasti on meiesugustel ränduritel lihtsam saada hooajatöid, kuna working holiday viisaga Austraaliasse tulles ei tohi ühe tööandja juures üle kuue kuu töötada. Seega püsivate töökohtade peale backpackereid ei võeta ja ainukeseks lootuseks edaspidisteks seiklusteks raha koguda ongi lühikesi tööotsasid leida.

Teel Sheppartoni tutvusime põgusalt kahe teele jääva väikelinna, Ballarati ja Bendigoga. Need linnad on kuulsad selle poolest, et 1850-test aastatest alates leiti sealt piirkonnast märkimisväärsetes kogustes kulda. Ballaratist on leitud ka üks maailma suurimaid kullakamakaid. Kullaleidude tõttu hakkas ka Melbourne tormiliselt arenema ja 1850-ndatel aastatel puhkes Austraalias kullapalavik. Selle tulemusel oli 1880. aastatel Melbourne üks maailma rikkaimaid linnu.

Tänasel päeval reklaamitakse kullaleidmise piirkonda turistidele mitmel moel ning Ballaratis asuvad kõrvuti nii kullamuuseum kui Sovereign Hill. Viimase näol on tegemist 60 ha suurusel maa-alal asuva mitmekülgseid võimalusi pakkuva kinnise külakesega, mida külastades saab aimu kullaotsimise aegsest elust-olust. Külakeses on väikesed tolleaegsed majakesed ning turistidel on võimalus erinevates tegevustes ise kaasa lüüa, nt ise küünlaid valmistada, kulda otsida, maa-aluseid kullakaevandusi külastada ja palju palju muud teha. Samuti toimub Sovereign Hill`is efektseid etendusi kajastades kullaleidmisaegset olustikku ning Austraalia legendaarse lindprii Ned Kelly elu.

Meie kahjuks kullamuuseumisse ega Sovereign Hilli sel korral sisse ei läinud, piilusime vaid klaasitud ustest ja ala piiranud väravatest sisse. Lisaks vaatasime piletite müümise eesruumis Sovereign Hilli tutvustavat videot. Pilet oleks meile kahele kokku maksma läinud ligikaudu 80$ ja oleme siin kallil maal auto ostmise ja enamus ajast töötuna elamise tõttu üsna vaesteks muutunud. Seega otsustasime, et hoiame oma allesjäänud raha kõik söögi tarbeks ja enne tööleidmist ei saa me endale ühtegi luksust lubada. Pealegi oli ilm nii palav, et tahtsime kiiresti Sheppartoni jõuda ja endale mugava ööbimispaiga leida. Siiski tahaksime sinna paremate aegade saabudes kindlasti tagasi minna.

Meie teekond Melbourne`ist Great Ocean Road`i kaudu Sheppartoni:

Sheppartonis elab kokku ligikaudu 30 000 elanikku, City of Greater Shepparton ehk koos ümberkaudsete aladega on elupaigaks ligikaudu 60 000 inimesele. Millegipärast on Sheppartoni linna erinevates kohtades väga palju värvilisi ja huvitavate kujunditega kaunistatud lehmakujusid. Me pole veel aru saanud ega süveneda jõudnud, mis teema nende lehmadega on, aga igatahes näevad nad vahvad välja.

Saabusime Sheppartoni koos kuumalainega. Nimelt on selle linna läbi aegade kõrgeim novembrikuu maksimumtemperatuur olnud ligilähedane sellega, mida me seekordse kuumalainega tunda saime, st ligikaudu 40,5°C. Siinse piirkonna kõige kuumemateks kuudeks on jaanuar ja veebruar. Jaanuarikuu läbi aegade kõige kõrgemaks temperatuuriks on Sheppartonis fikseeritud ligikaudu 46°C. Igatahes õhk oli ülilämbe kui mitte öelda, et õhku peaagu polnudki ja päikese kätte sattudes see kõrvetas nahka. Püüdsime päikesest võimalikult eemale hoida ja külastasime kuumemate päevade jooksul pidevalt konditsioneeridega varustatud kaupluseid ning aegajalt ka Sheppartoni raamatukogu. Kauplustes püüdsime võimalikult kaua aega veeta, seega hiilisime seal riiulite vahel tükkaega ringi suutes enamuste toodete hinnad läbi analüüsida ja nende söömisest unistada. :) Väljas jalutades oli kasulikum käsi õhu käes võimalikult vähe liigutada, kuna liigutamisest tekitatud õhuvoog tundus veelgi kuumem olevat. Välistemperatuur oli inimese normaalsest kehatemperatuurist veidi kõrgem, seega oli päikese käes üsna talumatu olla. Isegi õhtul kell üheksa oli õhk veel väga soe ja lämbe ning temperatuur üle 30°C kraadi. Igatahes pidasime vastu kandes kübaraid, juues ohtralt vedelikku ning külastades vahelduseks väljasuitamisele või autos praadimisele konditsionneriga varustatud asutusi.

Uurisime internetist veidi informatsiooni Austraalia kuumarekordite ja üldse siinse kliima kohta. Lisaks saime teada, et maailma kuumarekord on 58 °C. Selline temperatuur mõõdeti 1922. aastal Liibüas Azizis.

Austraalia kuumarekord mõõdeti 2.01.1960.a. Lõuna Austraalias Oodnadatta`s ja selleks oli 50,7°C. Victoria osariigi (meie asukoha osariigi) maksimaalne temperatuur mõõdeti 7.02.2009. Hopetoun`is ja selleks oli 48.8 °C. Üldiselt on Austraalia kliima piirkonniti väga erinev. Nt Põhja-Austraalias Darwini lähiümbruses on temperatuur aastaläbi ühtlane, päevased maksimumtemperatuurid kõiguvad kuni 10 kraadi ulatuses hoolimata kuust. Päevased soojakraadid jäävad seal enamasti + 30°C ümber. Meie saime Sheppartonis tunda ülisuurt temperatuuri kiiret muutust. Ühel päeval talusime +40°C kraadist kuumust ning järgmisel päeval ei tõusnud temperatuur üle +20°C, puhus tugev tuul ja sadas vihma. Müstiline, kuidas vähem kui 24h jooksul võib päevane temperatuur ligikaudu 20°C kraadi võrra muutuda. Igatahes otsisime kotisügavustest üles oma teksad, kampsunid ning kilekad lootuses varsti ka põhjamaalaste jaoks mõnusat parajat sooja ilma tunda saada.

Rohkete lillakate kellukesekujuliste õitega puu:

GREAT OCEAN ROAD - III päev

2009-11-18T20:50:00.000+11:00

III PÄEV
Kolmanda rännakupäeva põhiosa veetsime Port Campbelli looduspargi pikkadel ja rohketel radadel rännates. Nägime seal päikese käes peesitamas pisikest sisalikku, midagi hirmsamat ega ohtlikumat me ei ole seni kohanud. Kuulsad 12 apostlit oli vaid väike osa sellest, mida seal näha ja nautida sai. Informatsiooniks niipalju, et 12 apostlit on Austraalia üks kuulsamaid vaatamisväärsusi. Tegemist on ookeanisse jäävate suurte loodusjõudude poolt kujundatud pankranniku tükkidega, mis on kunagi olnud osaks maismaast. Lained ja vihmavesi pidevalt uuristab pankrannikut ja selle tükke, seega pika aja vältel tekib loodusjõudude toimel juurde üha uusi eraldiseisvaid osasid ning lagunevad olemasolevad. Allan luges, et aastas suudab vesi uuristada keskmiselt 2cm pankrannikust. Seega on sealne loodus pidevas muutumises. 12 apostlit olid ühed kuulsamad, kuid mitte ainukesed eraldiseisvad pankranniku osad, neid oli ookeaniäärsel teekonnal veel palju.

Apostlid:

Meie teekonna äärses rannikuvees on ligikaudu 80 laevavrakki, kuulsaim neist on Loch Ard George. Asus see apostlite vahetus läheduses ning palja silmaga vaateplatvormilt vaadates võis kauguses näha tillukest osa laevavrakist veel praegugi. Nähtu oli nii tilluke, et jäi arusaamatuks, mis see täpselt oli, infotahvlilt lugedes tuvastasime, et see on osake laevavrakist. Nimetatud laev oli tugeva tuule tõttu kandunud ookeanis oleva kalju vastu ning 54-st reisijast pääses vaid kaks.

Nägime radadel rännates palju erilisi pankranniku osasid, väikseid saarekesi, vee poolt uuristatud koopaid ning eelnevate vahele jäävaid liivaseid rannajuppe ning ookeanisoppe. Paljud nendest kohtadest olid otsekui erinevatest filmidest välja lõigatud ja neid ümbritses salapärane aura. Enamusel neil aladel oli enne 1788 aasta valgete Austraaliasse saabumist elanud mitmed aborigeenide rühmad. Kahjuks paljud aborigeenid hukati valgete poolt kui nad just ei suutnud põgeneda.

Üheks kuulsamaks sealseks saarekeseks oli Mutton Bird Island, mis sai oma nime seal pesitsevate lindude järgi. Need linnud lendavad igaks talveks Alaskale ning tulevad soojadeks aegadeks saare piirkonda tagasi. Lindude laulu saime sellel matkateekonnal kõvasti kuulda.

Sõitsime apostilte piirkonnast edasi, rannikuäärsele teele jäi veel mitmeid ilusaid kohti. Taas kohtasime loodusjõudude poolt kujundatud pankranniku tükke. Kuulsamateks nendest oli nt London Bridge ja The Arch.

London Bridge:

Külastasime Saarte Lahte (Bay of Islands), kus oli võimalus pääseda eraldatud liivaranna osa lähedale, millel elutsevad pingviinide kolooniad. Kahjuks päevavalguses meil ei õnnestunud pingviine kohata, inimeste tarbeks sellele rannale teed polnud rajatud. Nägime vaid eemalt palju pingviinide jälgi, mis üsna värskelt rannaliivale oli jäetud.

Bay of Islands:

Oma väga kaunite vaadetega päeva ja ühtlasi Great Ocean Roadi teekonna lõpetasime Warrnamboolis. Järjekordse ööbimise tegime just seal, selleks valisime linna keskele rajatud grillimis-ja puhkeala. Külastasime ka Warrnambooli kuulsamat randa (Logans Beach), kuhu vaalad talviti poegima tulevad. Hetkel pole siin talv ja vaalasid polnud meil lootustki näha :)

Meie õhtusöögi peatuspaik Warrnamboolis - kokapoiss Allan:

Tervest teekonnast kokkuvõtet tehes peame tõdema, et see oli igati väärt ettevõtmine. Nägime nii palju ilusaid ja salapäraseid kohti ja nii palju kaunist loodust. Ühtlasi lisab meie rännakule võlu meie liikumis-ja elamisviis. Peame tõdema, et autos elamise võimalus on muutnud meie elu palju võimalusterohkemaks. Saame enamasti jääda peatuma sinna, kuhu soovime ja õnneks oleme vähemalt siiani leidnud suurepäraseid peatumiskohti, kus on olemas söögitegemisvõimalused ning esmased pesemisvõimalused. Great Ocean Road on tõesti üks väga maaliline ja ilus teekond lõputu ookeani ääres kulgevatel imelistel radadel.

P.S. KELLEL HUVI, SIIS ROHKEM PILTE MEIE RÄNNAKUST GREAT OCEAN ROAD-il LEIATE
SIIT

GREAT OCEAN ROAD - II päev

2009-11-18T20:37:00.000+11:00

II PÄEV
Hommikul toimus meie peatuspaiga parkimisplatsil tihe sebimine. Nimelt toodi sinna bussideviisi koolilapsi, kellele korraldati sealse ookeani ääres surfikoolitust. Päris naljakas oli neid rannas jälgida, nagu trobikond pisikesi pingviine õpiks ujuma. Lainetega nad veel päris hästi hakkama ei saanud ja enamasti kukkusid nad enne korralikult püsti saamist õnnetult vette.

Katsusime ka ookeani vee ära ja veetsime hommikul pisut aega rannas mõnuledes. Üritasin meeles pidada oma armsaid nüüd juba küll endiseid töökaaslaseid seal kaugel kodumaal ning püüdsin kiirelt rannaliivale nende auks märki maha jätta. Seega järgmine pilt on pühendatud kõikidele meie Denim Dreami kauplusteketi töötajatele nii kontoris kui kauplustes. Olete mul meeles ja kannan teid oma südames sellel rännakul kaasas.

Ülejäänud päeva veetsime suuresti mööda ookeaniäärset maaliliste loodusvaadetega teed sõites. See viis vaheldumisi üles mägedesse ning seejärel taas alla rannaalade piirkonda. Vaated sellel teel olid imeilusad, kõikjal lõputu ookean, millest õhkus värskust ja rahustavat hõngu. Taamal paistsid erinevad mäed ja kaljunukid. Külastasime mitmeid teele jäävaid vaateplatvorme, ühel nendest nägime ka oma esimest looma. Selleks oli arvatavasti sipelgasiil(päris kindel liigi õigsuses pole). Igatahes oli ta palju suurem kui meie siil ja pikk nina oli terve aja maasse pistetud ning selliselt ta sonkis tükk aega vaikselt maapinnas enne kui võsastikku jooksis. Sellel ajal, kui tee-ehitajad lõunapausi pidasid, võttis Allan nende töö üle:

Jõudsime Lorne linnakesse ning pöörasime sealt 9km sisemaa poole, et minna külastama Erskine koske. Täiesti uskumatu, kuid sattusime nii väikese vahemaa läbimise järel hoopis teistsugusesse looduskeskkonda. Erskine kosk asus keset rohelist lopsakat vihmametsa. Sattusime džunglisse, kõikjal ümbritses meid lopsakas rohelus, seal oli palju sõnajalgu meenutavate lehtedega puid ning erinevas suuruses kive, mille vahelt nirises koselt alla valgunud vesi edasi metsasügavustesse. Kahjuks meie fotoaparaat ei suuda ereda päikesevalguse tõttu jäädvustada kõiki neid värve ja ilu, mis meid tegelikkuses kogu sellel rännakul saatis. Saame teieni tuua vaid mõningase nägemuse tegelikkusest.

Peale kosekülastust suundusime tagasi Great Ocean Road-ile. Käisime külastamas ka poolsaare tippu jäävat Cape Otaway majakat. Selle ekstra teekonna läbimine oli meie jaoks küll tiba pettumus, kuna majaka lähedale meid liiga hilise kellaaja tõttu enam ei lastud. Pildistasime majakat veidi eemalt ning ronisime mööda väikeseid teeradasid mägede otsa ümberkaudset loodust vaatama ja puude latvu imetlema. Tajusime seal taas ookeani võimsust ja lõputust.

Päikeseloojangu ajaks jõudsime Port Campbelli lähedusse maailmakuulsa 12 apostli juurde. Veetsime öö taas ühel turistidele mõeldud parkimisplatsil koos mõningate teiste ränduritega. Läheduses mühises ookean ja taevas oli taas tuhandeid selgeid tähti.

P.S. KELLEL HUVI, SIIS ROHKEM PILTE MEIE RÄNNAKUST GREAT OCEAN ROAD-il LEIATE
SIIT

GREAT OCEAN ROAD - I päev

2009-11-18T20:28:00.000+11:00

Suundusime oma esimesele rännakule Austraalia ühele kaunimale ookeani ääres kulgevale maanteele ehk GREAT OCEAN ROAD-ile. Selleks sõitsime Melbourne`ist 72km edela suunas, et jõuda Geelongi linna, kust Great Ocean Road ametlikult alguse saab. Läbisime oma teekonna jooksul veidi üle 300 km ja sellest enamus kulges mööda rannikut võimaldades teekonna jooksul nautida imelisi vaateid. Great Ocean Road-i äärde on rajatud küllaldaselt vaateplatvorme, kus saab pikemalt peatuda, ookeanilt kanduvat jahutavat värsket õhku sisse hingata, päikese käes ennast soojendada ja maalilisi vaateid mällu salvestada. Meie teekond kestis kokku kolm päeva. Selle jooksul külastasime erinevaid vaatamisväärsusi ja looduskauneid kohti.

Pilt Great Ocean Road-i teekonnast (klikkides pildile avaneb see suuremana):

I PÄEV
Oma reisi alguspäeval tegime esimese pikema peatuse Torquay`s. Tegemist on Austraalia surfipealinnaga, kus asub maailma suurim surfimuuseum Surfworld ning mis on mitmete nimekate firmamärkide nagu nt Rip Curl ja Quiksilver kodulinnaks. Torquay`st saab tegelikkuses alguse Great Ocean Road-i sadu kilomeetreid kulgeva ookeaniäärne teekond. Selle väikelinna läheduses asub ka surfarite seas kuulsaks saanud Bells Beach. Torquay ja Anglesea lähedusse jäävad ookeaniäärsed alad tundusid olevat surfarite paradiisiks. Nägime sealsetes randades askeldamas päris palju erinavaid surfisõpru, kes on sinna kohale rännanud üle kogu maailma. Sealne turism on suurelt osalt suunatud just surfarite jaoks. Selleks tarbeks on seal erinevaid majutusasutusi, kaupluseid, palju reklaamiti ka surfikoolitusi.

Meie tegime siiski Torquay`s peatuse mitte surfamise eesmärgil, vaid vajadusest lõunasöögi järele. Leidsime kergelt ühe kauni ookeaniäärse rannaala ning nautisime seal oma tagasihoidlikku söömaaega. Hiljem jalutasime läheduses olevates randades ja imetlesime heledat õrnalt rohekassinist ookeani ning kuulasime lainete vaikset mühisemist.

Meie esimese öö peatuspaigaks sai pisike ookeaniäärne surfilinnake Anglesea. Peatusime ühel rannaäärsel parkimispaltsil, kuhu öö saabudes üha enam rändureid nii autode, väikebusside kui suurte karavanidega ennast ööd mööda saatma sättisid. Õhtul tõusis tuul ja õhk muutus päris jahedaks. Mässisime ennast autos korralikult tekkide sisse ja veetsime sealse öö taas autoaknast tähistaevast imetledes ning järgmisest päevast mõtteid mõlgutades. Siin Austraalias tundub olevat taevas palju rohkem tähti kui Eestis ja tähed tunduvad ka palju säravamad ja kergemini nähtavad. Või tegelikult on vahe äkki vaid selles, et kodumaal polnud neid lihtsalt aega imetleda ega jälgida.

P.S. KELLEL HUVI, SIIS ROHKEM PILTE MEIE RÄNNAKUST GREAT OCEAN ROAD-il LEIATE
SIIT

Viimased päevad Melbourne`is

2009-11-16T22:54:00.000+11:00

Mul on kirjutamata mõned meie tegevused või tähelepanekud sellest ajast, kui me veel oma auto ootel olime ja Melbourne`is viimaseid päevi veetsime. Enamus viimastest päevadest kulus meil muidugi autoga seotud tegevuste uurimisele ja planeerimisele. Siiski tutvusime põhjalikumalt ka linnaeluga. Näiteks külastasime põhjalikumalt varasemates teemades mainitud State Library of Victoria raamatukogu. Sissepääs sinna oli kõigile täiesti prii, kelleltki ei küsitud mingisugust lugejapiletit ega eriluba. Paar turvameest seisis uksel ja piilus vahel raamatukogust väljuvate inimeste kottidesse. Austraalias on ka paljudes kauplustes (sh toidukauplustes) kombeks, et teenindaja või turvamees palub külastajatel väljudes oma kotid avada. Tavaliselt piirdub see vaid sellega, et külastaja teeb kotiava lahti, turvamees kiikab kiirelt sinna sisse ja asi korras. Esimesel korral tekitas see meie jaoks küll kerge ehmatuse, kuid hiljem oleme aru saanud, et see on nende rutiinne ja tavapärane tegevus.

Raamatukogu oli seest täitsa uhke, läbi mitme korruse võis seal tutvuda erinevate väljapanekute ja näitustega. Nt ühel korrusel tutvustati Austraalia ajalugu, teisel keskenduti raamatu ajaloole jne. Olemas oli mitmeid erinevaid lugemissaale ja temaatilisi ruume (maletuba, mängude ruum). Igas ruumis ja pea igas nurgas võis kohata paksude raamatute taha mattunud üliõpilasi. Mõni oli endale väikese puhkuse lubanud ja kergeks uinakuks lauale vajunud. Lisan siia mõned pildid selle raamatukogu kõige uhkemast saalist, mida me ka külastasime.

Linnas päikeselist laupäeva veetes juhtusime üllatusega peale ühele jõuluvana ootuse teemalisele lasteüritusele. Kuidagi väga väga kummaline ja üldse mitte jõulutunnet tekitav oli palaval päeval jõuludele või jõuluvanale mõelda. Meile pole üldse kohale jõudnud, et varsti on käes detsembrikuu ja et meie kodumaal on miinuskraadid ja sajab lund. Meil hakkab siin varsti kuum suvi ja suvel ju ometi ei saa jõuluvana tulla? Meie jaoks on see harjumatu ja loogikavastane. Üritame kaupluste jõuluteemalistest väljapanekutest ja linna kaunistavatest kunst jõulupuudest mööduda neile erilist tähelepanu pööramata. Vahel peatume vaid mõne vahva jõuluteemalise vaateakna ees koos trobikonna laste ja nende vanematega. Selja taga ootamas uued lapsed ja nende vanemad, et vähemalt vaateaknal näha lumepallide veeretamist ja lumememmede ehitamist. Vot sellistel kuumadel päevadel ja sellistel hetkedel tunneme küll puudust jahutavast paksust lumesajust. :)

Ja otse loomulikult külastasime oma viimastel Melbourne`is veedetud ülisoojadel suveöödel taas meie lemmikuks saanud kohti Yarra ääres. Sel korral mängis jõeäärsel promenaadil noorte bänd tuntud lugusid ja nad tegid seda ülihästi. Pisar tuli silma, kui mõtlesin, et võib-olla on see täiesti viimane kord, kui me seal oleme. Arvatavasti oligi, kuid avastada on ju veel nii palju ilusat. :)

Peadselt postitan siia kirjelduse meie esimesest seiklusretkest, kuhu neljarattalise sõbraga suundusime. Meie esimeseks teekonnaks oli GREAT OCEAN ROAD!

Meie neljarattaline sõber

2009-11-12T13:29:00.000+11:00

Eile oli siis see suurpäev, kui saime lõpuks ometi kätte oma uue neljarattalise sõbra. Olime seda hetke oodanud eelmisest neljapäevast saati ja auto kättesaamine venis pea nädala. Iga ööpäev Melbourne`is läks meile maksma ainuüksi majutuse ees ligikaudu 600 krooni. Seega kolisime täna hommikul backpackerite hostelist, kus viimased nädal aega peatunud olime, välja teatava elevuse, kuid samas ka hirmuga. Elevus oli meil sees seetõttu, et auto omamine annab meile juurde palju vabadust ja võimalusi ise oma rännaku kujundamiseks ning soovitud suunas liikumiseks. Pealegi olime viimastel päevadel suurte vahemaade kõndimisest mõlemad hädas oma jalgadega ja valu tegevate villidega. Hirmu tekitas aga teadmatus, kuidas meie uus sõber rännakute ajal vastu peab ja kui hästi ta meid teenib.

Melbourne`i piirkonda on tabanud hetkel kevadine kuumalaine ja viimaste päevade õhutemperatuurid on jäänud +35 kraadi lähedusse. Seega oli meie rännak autoplatsile suurte kottide ja kuumusega päris väsitav. Sõitsime suurema osa läbitavast teekonnast bussiga. Mina ostsin bussist kenasti selle tarbeks 2-tunni pileti ja sõitsin nagu korralik valge inimene. Allanil oli üks pilet varasemast kasutamisest järele jäänud. Tegelikkuses oli ta seda piletit juba kasutanud, kuid aparaat oli millegi tõttu jätnud sinna kasutamise kuupäevad salvestamata. Seega üritas Allan bussijuhi juurest kavalamalt mööduda ning oma piletit keskkonda säästvalt korduvkasutada. Kahjuks see nii lihtsalt ei õnnestunud. Masin andis pileti kehtetusest märku. No aga loomulikult suutis Allan oma naeratusega isegi meessoost bussijuhi ära võluda. Bussijuht tegi talle vaid silma ning lasi minu kullakese kenasti sel korral jänest sõitma. Autoplatsile viiva teekonna lõpuosa läbisime taas oma vapraid jalgasid kulutades. Ilm oli väga kuum, seega tegime enamuse tee äärde jäävate üksikute puude varjus pisikesi peatusi ja väänasime ning painutasime oma koti sangadest valusaks pressitud õlgu. Jõudsime tunnike enne kokkulepitud aega õnnelikult kohale. Kahjuks polnud meie auto veel platsile jõudnud (tal kontrolliti gaasisüsteemi jms), seega veetsime autoplatsil ligikaudu neli pikka tundi pikisilmi oma uut sõpra oodates. Selle aja jooksul jõudsime enamus platsil müüdavatest autodest läbi istuda, ära katsuda ning nende omamisest või mitteomamisest unistada. Unustasin hommikul ennast suure faktoriga kreemi sisse mässida, seega põletasin lisaks oma õlad veidi punaseks. Õhtul ostsime endale 2,5 liitrise 30+ faktoriga päikesekreemi potsku, et seda kreemi ikka mõnuga peale panna raatsiksime.

Lõpuks meie neljarattaline sõber saabuski. Tegemist on Ford Fairmonti 1994. aasta eksemplariga. Temal on 4,0 liitrine mootor ja võimsust umbes 140kW. Autol on automaatkast, konditsioneer ning gaasiseade, mis võimaldab meil sõita oluliselt soodsamalt. Esimeste sõitude jooksul tundub, et meie sõbraga on hetkel kõik korras. Ta on küll palju elu näinud ja pisut räsitud, kuid seni siiski ennast heast küljest näidanud. Märkasime vaid, et meie raadio ei tööta. Selle kordasaamiseks pidime veidi sebima ja 20$ välja käima. Meile anti kaasa ka koordinaadid, kuhu selle tarbeks pöörduda. Auto müüs meile ülisõbralik ja hea müügimees Charlie, Temalt ei olnud võimalik mitte autot osta. Saime Charlielt kaasa olulist informatsiooni, kus väljaspool linna kõige tõenäolisemalt tööd leida ning missuguseid kohti Austraalaias külastada. Charlie on absoluutne Austraalia fänn, kõige enam tundub ta jumaldavat Austraalia kirdeosa, st Queenslandi piirkonda. Seal pidi imeline loodus olema, palmid, vihmametsad jms. Ta oli eelmisel aastal oma naise sinna puhkama viinud ja nad mõlemad on siiani selle koha lummuses. Auto ostmise lõpetuseks kutsus Charlie meid õhtul kella kuueks autoplatsile tagasi, et saaksime temaga kaasa sõita. Tal pidavat kodus garaažis mitmeid reisimiseks vajalikke jubinaid olema, mis meile võivad kasulikud olla ja mida nemad enam ei kasuta.

Tutvusime täna ka kütusehindadega. Need varieeruvad pisut nädalapäevade lõikes. Täna maksis nt liiter gaasi ligikaudu 5 Eesti krooni, bensiin ligikaudu 11,5 ning diisel pisut üle 12 Eesti krooni. Meie saame õnneks selle kõige soodsama kütusega oma autot kostitada. Esimeste sõidumuljete põhjal võime öelda, et senini meil veel vastassuunda asja pole olnud. Mitmel juhul oleme küll mõtetes tahtnud sinna minna, kuid õnneks viimasel hetkel siiski õigema tee leidnud :) See-eest peseb Allan pidevalt aknaid. Siin on nimelt suunanäitamise lüliti ning aknapesu lüliti teisiti paigutatud, kui Allan harjunud on.

Õhtul siis sõitsimegi Charliega kaasa. Garaaži ees ootas meid tema ülisupersõbralik naine. Keelt me veel väga hästi ei oska ja ajame läbi lihtsamate väljendite ning sõnavaraga. Charlie naine oli nii armas, et hääldas alati kõik sõnad korralikult välja, rääkis aeglaselt ja võttis ka vajadusel oma käed abiks. :) Kui nad kõik nii teeksid, oleks elu siin poole lihtsam :) Igatahes hakkas terve nende perekond ringi sebima ja otsima, mida meile ära anda. Saime endale kaks veidi roostes äärtega kokkukäivat tooli, sinise suure tugevast kiletaolisest materjalist tüki, terve kuhja ühekordselt kasutatavaid taldrikuid, topse ning kahvleid/nuge, lisaks ka korduvkasutatavad taldrikud, kaantega potid ja panni, kuhja käterätikuid, neli sinist kruusi (igaks juhuks neli, kui mõni peaks katki minema), termoskasti, veidi räämas väljanägemisega gaasipliidi ja ballooni.

Pildil olen koos Charlie toreda naisega:

Otsustasime, et anname oma ainsa Eestist kaasa toodud suveniiri Vana Tallinna likööri näol just Charliele ja tema naisele nende suure südamlikkuse ja abivalmiduse eest väljendamaks oma tänulikkust. Esiti ei tahtnud nad meie kingitust vastu võtta, kuid peale mitmekordset selgitamist, et see on meie jaoks väga oluline, nad siiski leebusid ja võtsid meiepoolse meene vastu. Likööri andmise järel kuhjati meile antavate toodete hunnikusse veel üks tumekollane valgete triipudega villane tekk, kimp tugevat paksu nööri, üks magamiskott, kaks pehmet püürides patja (mille peretütar isiklikult kohale tõi), keskmise suurusega plastmassist helekollane kauss, mõned vajalikud söögiriistad ja võib-olla veel midagi, mis hetkel meelde ei tule. No ja salaja andis pereema lõpetuseks meile veel kilekotti peidetud erinevate snäkkide pakikesed ning kaks kiirnuudlite topsi. Küsimuse peale, kas neil seda kõike tõesti enam vaja ei lähe, vastas Charlie, et tema naine muudkui ostab ja tema viskab ära ning lapsed tahavad samuti järjest uuemaid asju, seega nad neid enam ei vaja ja ära visata ka ei raatsiks.

Ladusime oma kauba autosse, tänasime pererahvast ja sõitsime linna ääreala poole enda ja oma uue sõbra tarbeks esimest ööbimiskohta otsima. Suundusime mere poole ja leidsimegi golfiväljakute juures ühe looduskauni koha, kuhu ennast selleks ööks paigale sättida ja kus oma kingituste seas inventuur läbi viia. Õnneks oli meie peatuskoha vahetus läheduses ka WC ja käte pesemise võimalus. Lisaks on paljudes pargikohtades olemas ka lauad, toolid ning söögitegemisvõimalused. Selle tarbeks on ehitatud suur kivist neljakandiline alus, mille sees on gaasipõleti ning selle kohal suur pann.

Veetsimegi oma esimese öö autos, selleks lükkasime tagumised istmed alla ja ehitasime endale mugava avara magamisaseme. Südames oli rahu ja hinges vabaduse esimesed tundemärgid. Saime magada vaadates aknast säravaid taevatähti, nautida öist rahu ja unistada sellest, kuidas me oma uut eluaset hubasemaks ja mugavamaks muudame. Öö ei olnudki nii hirmus, veendusime vaid selles, et üks pehmem madrats kuluks väga ära ja hommikuse päikese varjamiseks peame endale kardinasüsteemi ehitama. Siiani oleme oma uue neljarattalise sõbraga rahul olnud ja loodame, et meie sõprus kestab pikalt. :)

Ekstreemne juukselõikus

2009-11-04T23:57:00.002+11:00

ELU-OLU

Täna taas kolisime. Mul on juba järg käest läinud, mitmes kord meil Austraalias viibides juba kolida tuli. Igatahes on Melbourne`is viimasel nädalal toimuvate suurte pidustuste ja austraallaste jaoks ülioluliste suurte hobusevõidusõitude tõttu paljud majutuskohad välja müüdud olnud. Sel põhjusel elasime viimased kolm päeva ja ööd 6-kohalises toakeses, mis asus köögi ja ühisruumi vahetus läheduses. See oli ainuke tuba, milles sellel hetkel vabu kohti oli. Nimetatud backpackerite elamus mingisugust öörahu sätestatud polnud. Seega kostus meie tuppa ööpäevaringselt pidev lärm ja kisa ning magada me eriti ei saanud. Kolisime täna heas usus ja lootuses paremasse unne :)

Kolm ööd pidasime lärmakas toas vastu seetõttu, et olime oma pangakaardi tellinud nimetatud hostli aadressile ja need pidid meile lähipäevil postiga saabuma. Õnneks saimegi need kolimishommikul kätte. Jagasime tuba muuhulgas ühe saksa noormehega, kes oli koondamise tõttu töö kaotanud. Seejärel otsustas ta oma säästude ning koondamisrahade eest veidikeseks aja maha võtta ning suundus ümbermaailmareisile. Ei mäletagi täpselt, aga ta oli juba viibinud mitmes erinevas riigis, nautis erinevate maade võlusid ja parandas meelt. Austraaliast edasi suundub ta kolmeks nädalaks Uus-Meremaale.

Meie tänaõhtune uus elukoht on samuti backpackerite jaoks loodud elamu, mis asub taas Melbourne citys ning State Library of Victoria vahetus läheduses. See on seni kõige korralikum elamu, kus me viibinud oleme. Sisustus ja interjöör on kõige kaasaegsem ja mugavam ning toad on väga puhtad ja korralikud. Majas on kasutamiseks ka väike jõusaal ning meelelahutuseks mänguaparaatide tuba. Köögis on suur televiisor ning olemas on kõik suuremad köögivahendid, sh röster, mikrolaineahi jms. Ja voodid tunduvad ka mugavad ning pehmed olevat, naudime hetkel siinset vaikust ja ootame tänast magusta ning rahulikku und. Mida paremat ja magusamat me tänaseks veel loota võiksimegi :)

Allaniga pole rattakauplusest siiani ühendust võetud. Arusaadavalt ei soovi nad endale nii lühiajalist töötajat, kes paari kuu pärast lihtsalt minema läheb. Oleme ka ise otsuse vastu võtnud, et tahame linnast ära sõita. Kuigi Melbourne on väga ilus linn, oleme siinse city osa risti ja põiki läbi käinud ja suurt midagi pole enam avastada. Ülejäänud maad on aga avastada oi-oi kui palju. Otsime hetkel endale soodsat autot, millega maad avastama minna ja kus ka magada oleks võimalik. Oleme paari autot ka vaatamas käinud ning paljude kuulutuste peale helistada püüdnud. Kõik on kas liialt kallid olnud või küsitud hinna kohta liiga romud autod, mille vastupidavusse meil usku pole. Selle nädala lõpuks tahaks väga juba linnast ära sõita.

Esmaspäeval ja kolmapäeval käis Allan tööbüroo kutsel, kuhu ennast mõlemad kirja panime, taas lühikesi tööotsasid tegemas. Sel korral käis ta Melbourne`i city väljakutel toimuvate ürituste tarbeks telke üles panemas ning neid hiljem ka maha võtmas. Ka sel korral oli kohale kutsutud mitmeid erinevatest riikidest pärit backpackereid.

VÄIKE LUGU MEIE PISUT EKSTREEMSEST ETTEVÕTMISEST JUUSTE LÕIKAMISE VALLAS

Kõiges olid süüdi Allani juuksed, mis lihtsalt luba küsimata nii kiiresti kasvavad. Eestis olles läks meil lõpus nii kiireks, et Allan juuksurisse ei jõudnudki. Pealegi arvas ta ise, et külmade ilmade hakul on hea, kui varuks on üks kena juukspuhmakas, mis peanahka pisut soojendaks :) Austraalias ilmutab päike ennast järjest tihedamini ja kuumemalt, seega peanaha soojustust pole enam tarvis, vastupidi, sellest peaks vabanema. Enne, kui tema pea kiilakaks või siilikeseks ajada mõtlesime, otsustasin pisut ise eksperimenteerida. Jalutasime meile juba koduseks saanud (Flagstaff Gardens) parki, otsisime sealt endale ühe kõrvalisema koha ja hakkasingi peale. Nimelt otsustasin elus esimest korda meesterahva juukseid lõigata, st esimest korda üldse kellegi juukseid lõigata. Kui aus olla, polnud mul vähimatki aimu, kuidas seda tegema peaks või missugust tehnikat kasutada võiks. Abivahenditeks olid vaid kotipõhjast leitud veidi tömbi ninaga kääripoisid ning üks laiaharuline roheline kamm, millest küll hiljem loobusin ja mille oma nobedate sõrmedega asendasin.

Kommentariks veel nii palju, et erinevaid tööportaale külastades kohtasin üsna mitmeid juuksuriameti kuulutusi. Seega otsustasin naljatamisi katsetada, kas võiksin endale uue elukutse valida. :) Lõppkokkuvõttes tõden, et jätan selle töö siiski hetkel veel professionaalsemate vahenditega õppinud tegijate pärusmaaks.

Pilt Allanist enne minu eksperimenteerimist:

Palusin Allanil esimese pildi tarbeks olla mossis ja juhmi näoilmega ning pärast uue soenguga pildi tarbeks pisut naeratavam ja õnnelikum, kuid erinevatel põhjustel minu sooviks see vaid jäigi ja tulemus oli pigem vastupidine :) Lootsin luua telereklaamide efekti, no nt kus müüakse salendavaid preparaate. Enne preparaatide kasutamist näidataval pildil on katsealune kahvatu nahaga, kössis kehahoiakuga, kõht punni söödud ja ette aetud ning nägu tusane. Pärast reklaamitava kuuri läbimist näidataval pildil on katsealuse kõht kenasti sisse tõmmatud, rüht paigas ning solaariumi või kreemide abiga ka ilus jume peale saadud ja otse loomulikult näitab ta oma pärlnaeratust ja särab õnnest. Suurepärane toode !!!

Pean tunnistama, et meil see päris nii ei õnnestunud. Esiteks keeras ilm täiesti ära, taevas läks pilve ja puhuma hakkas päris tugev tuul. Olime ennast kahjuks ka suhteliselt õhukeselt riidesse pannud. Teiseks hakkas peagi tibutama vihma, mille tõttu oma tööga veel eriliselt kiirustama pidin. Tugeva tuule tõttu võisin usaldada vaid oma kõhutunnet selles osas, et kas üks peapool teisega ka sarnane tuleb. Juuksed lendlesid igas ilmakaares ja ei kuulanud kuidagi sõna. Lõpuks oli meil mõlemal juba nii külm, et jätsime selle töö lihtsalt pooleli ja jooksime õrnalt sinakaks tõmbununa oma elukohta tagasi. No vot, sellel põhjusel ongi Allan minu kätetööd reklaamival pildil veidi sinaka nahatooniga ning mitte just kõige armastusväärsema ja õnnelikuma naeratusega. Minu hinnangul nägi ta ka pärast minu käte alt läbikäimist veel täiesti inimese moodi välja :) Ja iga viltune joon ja vale liigutus tundus mulle veel eriti armas, kedagi peale iseenda polnud ju süüdistada ega kiruda :). Elamises veidi pardliga uut soengut kohendades lõikasin talle lõpetuseks küll kõrva lähedusse juustesse ühe üsna märgatava juustest hõredama ringikese, kuid ka hoolimata sellest nägi ta endiselt täitsa ponks välja. :) Ja tema suurest kartusest hoolimata julgesid inimesed ka peale minu poolt läbi viidud lõikust temaga endisel moel suhelda.

Pilt Allanist peale minu eksperimenteerimist:

Selline lugu siis nende juustega :)

Kõikidele meie vaiksetele ja lojaalsetele lugejatele ning jälgijatele tahaksime öelda, et võite meile julgemalt igasuguseid kommentaare ja soovitusi kirjutada või meiega lihtsalt oma mõtteid jagada. Sel juhul saame aimu, kas ja kes meie tegemistel silma peal hoiavad ning väga südantsoojendav on lugeda koduste armsate inimeste südametest tulnud sõnu. See toob meid hetkeks oma sõpradele ja lähedastele ligidamale ja paneb meid naeratama :) Sealhulgas aitäh kõigile, kes meile kaasa elavad :)

Allani esimene tööots ja halloween

2009-11-01T21:59:00.000+11:00

Me pole siia mitu päeva enam oma mõtetest ega tegemistest kirjutanud. Põhimõtteliselt võtsime endale eesmärgiks mõne tööotsa leidmise. Panime ennast ühe backpackerite hostli juures asuvas tööbüroos kirja. Naistele neil midagi sobivat hetkel ei leidunud, kuid Allanile helistati juba mõne tunni möödudes tagasi ja pakuti lühikest tööotsa. Nimelt käis ta laupäeval abis ühte linnaosavalitsust kolimas. Lisaks Allanile oli kolimisele abiks kutsutud veel üks itaallane, iirlane, kolumbialane, britt ning üks sakslane. Itaallane ja kolumbialane elasid ka meiega samas hostelis.

Tööbüroos räägiti, et alati makstakse neile vähemalt nelja töötunni eest. Isegi siis, kui tegelikkuses tööd vähemaks ajaks jagub. Kuna tööle jõudmiseks pidi Allan Melbourne`i ühistranspordi päevapileti ostma, siis kulus tal ainuüksi selleks pisut üle 10$ ehk ca 100 krooni. Seega lootsime, et mida pikem tööpäev, seda mõistlikum igas mõttes. Õnneks jätkuski tööd neile kokku seitsmeks tunniks.

ALLANI KOKKUVÕTE OMA ESIMESEST TÖÖPÄEVAST:
Ärkasin hommikul kell seitse, haarasin kaasa meie viimased toidutagavarad ning kiirustasin läbi inimtühja linna city teises ääres olevasse Flindersi raudteejaama. Tööagentuur oli mulle kaasa andnud juhised, mis kell, millega ja kuidas töö asukohta jõuda. Jõudsin raudteejaama 20 minutit enne juhistes kirjeldatud rongi väljumist, kuid jäin kindluse mõttes just seda õiget ootama. Rongist maha astudes hakkasin otsima endasuguseid, et kampa lüüa oma tänaste töökaaslastega. Mõne aja pärast korjati meid peale ja viidi objektile. Tegemist oli Sandringhami linnaosavalitsusega, mis tuli ümber kolida. St esimese korruse kola oli vaja vedada alumisele korrusele ja vastupidi. Millegipärast loevad nad korruseid selliselt, et meie esimest korrust nimetavad nad alumiseks ja meie teist esimeseks korruseks jne. Pikemat sissejuhatust ei tehtud, meile anti särk selga ja hakkasime pihta jäljendades juba tegutsejaid. Täpselt 12 kella kukkudes saime pool tunnikest aega hingetõmbamiseks ja kaasavõetud söögipoolise nautimiseks. Õues oli nii tapvalt palav, et otsustasin oma toidujäänused realiseerida majas sees. Söömise ajal vestlesin kolleegidest itaallase ja kolumbialasega. Sain näiteks teada, et Kolumbia noormees tuli Austraaliasse õppeviisaga, mis seab talle siinviibimiseks teised tingimused. Näiteks ei tohi ta töötada täiskohaga ning viibida Austraalias üle seitsme kuu. Itaallane seevastu oli siin maal olnud meiega sama kaua, kuid täna oli juba tema neljas tööpäev. Kõik tööotsad olid olnud ühepäevased ja erinevates kohtades. Lõunapausi ajal lugesid kaastöötajad kiirelt ette ka mõned tööd, mida läbi selle tööagentuuri on võimalik saada ning missugused neist paremad või kehvemad on. Näiteks pidi üks kolimisfirma pakkuma töötegemise vahepeal korralikku hommiku- ja lõunasööki ning joogipoolist. Täpselt pool tundi pärast lõunapausi algust jätkus töö samas tempos kuni kella kukkumiseni täpselt neli pealelõunat. Seejärel viidi meid tagasi raudteejaama ning saime hakata kodupoole seiklema. Rongi oodates vestlesin ajaviiteks veel ühe britiga, kes siin juba mõnda aega backpackeri elu elanud on.

Mina sisustasin samal ajal oma laupäevase hommiku otsides üles State Library of Victoria ehk suure uhke raamatukoguhoone, kus juttude järgi pidi olema võimalus tasuta internetti pääsemiseks. Seda mul ka õnnestus teha ning sain oma armsa emaga Eesti aja järgi kella ühe paiku öösel msn-i kaudu juttu ajada (meil oli kell samal ajal 10 hommikul). Sellel päeval oli väga kuum ilm, Eesti mõttes üks ilusamaid suveilmasid ja päike põletas tugevalt. Nautisin koos paljude teiste inimestega hiljem raamatukogu ees päikest ning mõtlesin ilusaid mõtteid. Paljud möödaminejad peatusid hetkeks ja võtsid muruplatsil istet ning tegid seal väikese peatuse karastusjoogi joomiseks või lõunaeine söömiseks ning tõttasid seejärel edasi. Koos inimestega nautisid ilusat ilma ka paljud linnud, kes häälekalt toidupaladest oma osa nõudsid, võidurõõmsalt oma saaki nautisid ning nende eest võitlust pidasid. Kartsin ennast päikese käes ära põletada, seega kauaks ilusat ilma nautima jääda ei julgenud ja tõttasin meile õhtust toidukraami varuma, et hiljem oma tööst räsitud näljasele mehele süüa valmistada. :)

Reedel käisime linnas ringi rattakaupluste otsinguil. Olime enda jaoks välja mõelnud, et kui Allanil õnnestub mõnes neist tööd saada, siis jääme siia linna pikemaks ajaks peatuma. Sellest ka sõltub, kas hakkame endale hoolikamalt püsivamat elupaika otsima ja kas hakkan samuti selles suunas senisest aktiivsemalt tegutsema. Allani elu on igas mõttes täielikult jalgratastega seotud, seega tema CV oli päris hea. Ühes suuremas rattakaupluses saigi ta n.ö. kaupluse juhatajaga jutule ning edastas neile oma CV. Nende ketil pidi Melbourne`is kokku neli-viis kauplust olema. Oleme nüüd ootaval seisukohal, kuna reede õhtul pidavat see juhataja oma ülemusega kokku saama ja arutama, kas neil läheb kedagi mõnda oma kauplustesse selle töö jaoks juurde vaja või mitte. Uue nädala alguses loodame nende otsusest teada saada ja oma elu selle järgi planeerida.

Eile tähistati Melbourne`is halloweeni ja Spring Festivali algust. Mul oli ettekujutus, et selliste pidustuste korral kantakse palju oranži ja popid on igasugused kõrvitsafiguurid ning nõiariided. Tegelikkuses võis juba päeval linnas liikumas näha hoopis erinevat värvi kaunites kleidikestes tütarlapsi ja soliidseid daame, kes olid kõik ennast üles löönud ja kandsid juustes erinevaid sulgedest ja muudest motiividest tehtud uhkeid kaunistusi. Selliseid neiusid võis ka õhtul linnapeal kohata. Paljud mehed olid samuti tavapärasest pidulikumalt riides ning mõnedki kandsid ülikonda. Tõsi, meie hostelis toimus ka väike koosviibimine, kuhu nägime kiirustamas ühte natuke verist haiglaõe riietuses tütarlast ning ühte ülikonnas meesterahvast, kellel oli roheline kolli mask ees. Tänaval kohtasime ka üksikuid eriliste riietustega tüüpe, kas siis luukerekostüümis või vere teemaliste motiividega riietes. Rahvast oli hilistel õhtutundidel linnas liikumas väga palju ja tavapärasest rohkem oli ka politseinikke ning korravalvureid. Mingisugust kaost meie ei kohanud, mõni üksik purjus inimene tuias lips viltu õlale langenuna vaikselt ringi ning üks bussiootepaviljoni klaas oli kildudena tänavale langenud. Enamus temaatilisi üritusi toimus vist siseruumides ja neid me uudistama ei läinud. Möödusime välikohvikutest, mis kihasid inimeste jutuvadast ning kohtasime erinevaid tänavamuusikuid, kes inimeste meeleheaks musitseerisid ning tänavale hea teenistuse saamise eesmärgil oma koti olid laotanud. Üks Miki-Hiire kostüümis mees meelitas enda juurde väikseid lapsi, et nendega patsu lüüa ja siis laste vanematelt oma sõbralikkusega väikse teenistuse välja meelitada. Nägime ühte hiina perekonda, kes üritas tulutult oma last miki juurde mitte patsu lööma lasta. Hiljem märkasime siiski, et nad olid juba oma rahakoti välja võtnud ning Miki toredus ja sõbralikkus saigi tasutud. :)

Jalutasimegi taas minu lemmikuks saanud VAU vaadetega kohtades öise Yarra jõe kallastel. Seda kohta on öiste vaadetega jäädvustatud paljude postkaartide ja reklaamvoldikute tarbeks. Taas oli üks fotograaf oma uhke masinavärgiga ametis. Kuid ta lahkus enne, kui linn veelgi ilusamaks muutus. Mõtlesime esiti, et kuskil lastakse ilutulestikku. Tegelikkuses hakkas taamal suurte värviliste tuledega majade taga hoopis äike möllama ja pikselöökide hetkel muutus taevas müstiliselt heledaks ja erinevate kujunditega valgusvoogudeks. Üritasime äiksest möllavat linna tulutult ka oma tagasihoidliku fotoaparaadiga jäädvustada, kuid päris seda õiget kaadrit meie proffessionaalne pilk kaadrisse ei saanud. :) Seejärel hakkas vihma tibutama ning jooksime läbi linna tagasi oma elukoha poole, õnneks oli vihm soe ja selle eest põgeneda oli täitsa vahva. :)

Täna hommikul hakkasime taas kolima. Jätsime oma pildil oleva 6-kohalise peatuspaiga maha ja kolisime tagasi King St backpackeri elamisse, kus juba ühe eelnevatest öödest veetnud olime. Uues elukohas on meil hetkeseisuga broneeritud kolm ööd ja mis edasi saab, seda näitab juba aeg :)

28.-29.okt Sõbralikud inimesed

2009-10-30T00:14:00.000+11:00

Viimasel kahel päeval võtsime endale eesmärgiks tegeleda paari olulise asjaga. Esiteks otsisime üles ühe agentuuri, mis taotles meile TFN ehk tax file numbri ja nüüdsest saime maksukohuslasteks. See on maksunumber, mis vabastab meid 49%-sest maksukoormusest ja tänu millele peetakse meie töötasudelt maksude näol kinni hoopis 29%. Kasutasime TFN numbri taotlemiseks agentuuri abi, kuna meie inglise keel pole veel kõige kõrgemal tasemel ning nende kogemused annavad meile kindlustunde, et vormistame kõik õigesti ning saame hiljem oma maksud komplikatsioonideta ja segadusteta tagasi taodelda. Pealegi ei maksnud agentuuri abi kasutamine meile midagi, õige koha ülesleidmisega tekkis vaid ajakulu, kuid aega meil on :)

Teise olulise asjana avasime mõlemad endale Austraalia panga konto. Kesklinnas ringi liikudes on siinne pangakontorite valik päris kirju. Allani kodutöö tulemusena osutus meie valik Commonwealth pangale, kuna see oli üks väheseid, mis suudab pakkuda ka internetipanga võimalusi. Siinkohal ei saa mainimata jätta, missuguse suurepärase teeninduse osaliseks konto avamisel saime. Tõesõna, need jutud selle kohta, et osades riikides võib kogeda super meeldejäävat ning meeldivat teenindust, vastavad tõele. Noormees, kes meid teenindas, oli väga sõbralik ja naeratav ning igast tema sõnast ja liigutusest õhkus positiivsust. Konto avamise jooksul suutis ta meie vastu väga suurt huvi üles näidata, sh välja uurida, kust me pärit oleme, miks Austraaliasse tulime, missugune maa see Eesti üldse on, kuidas me pulmi pidasime, mis rattaga Allan sõidab jne. jne. Kusjuures, kõige selle vestluse juures (mida meie poolt küll peamiselt Allan pidas) ei tundunud selline küsimustejada kübetki kummaline ega pealetükkiv, vaid loomulik ja kaasahaarav. See oli senini meie kõige kõige meeldejäävam teeninduskogemus.

Siinne teenindus- ja suhtlemiskultuur erinebki Eesti omast paljuski selle poolest, et inimesed tunnevad üksteise vastu rohkem huvi, nad märkavad kiiremini abivajajaid ning lähenevad loomulikult, sõbralikult ning meeldiva hääletooni ja näoilmega. Tundub, et inimesed tunnevad üksteise aitamisest tõeliselt rõõmu ja nad naudivad oma tööd või teiste aitamist. See ongi see suur vahe meie teeninduskultuuriga. Austraalias aidatakse inimesi rõõmuga ja tuntakse üksteise vastu sisimas tõelist huvi, Eestis sunnitakse pea vägisi teenindajaid naeratama, teretama, klientidele lähenema. Meil puudub paljudel teenindajatel enamasti see loomulik omadus inimeste abistamisest siiralt rõõmu tunda. Seda tehakse vastumeelselt ja selle vastumeelsuse tunnevad kliendid väga kergesti ära. Seetõttu kuuleme tihti hirmujutte, kuidas kauplustesse sisenedes mitu teenindajat klienti kohe „ründama“ hakkasid. Need teenindajad teevad midagi valesti ja see tuleneb enamasti nende suutmatusest oma tööd nautida ja uskuda abistamise vajalikkusesse ning suhtlemise võlujõudu. Õnneks üha enam saadakse ka meil teeninduse osaliseks, kus kliendis suudetakse tekitada oodatud tunne ning talle pakutakse professionaalset abi ning seda tehakse siiralt, sõbralikult, aktiivselt. Positiivseks näiteks on kindlasti paljud meie Denim Dream`i kauplusteketi särasilmsed teenindajad. :) Ka iseenda praktika põhjal võin öelda, et kauplustesse teenindajaid valides pidasin ma alati kõige olulisemaks inimese sisemist mina, sh nende põhimõtteid, suhtumist, sära, energiat ja soovi inimestele abiks olla. Öeldakse ju, et inimese iseloomu naljalt ei muuda, kuid professionaalsust võib arendada.

Meeldivaid üllatusi austraallaste sõbralikkuse kinnituseks kogeme igapäevaselt, nt eile seisime nõutult ülekäiguraja juures ja uurisime linna kaarti. Üks trennist tulnud naine pöördus täiesti iseseisvalt meie poole ja pakkus meile õige koha leidmiseks oma abi.

Linnas liigeldes kohtasime ühte vahvat aiale kinnitatud sildikest, mille põhjal võib öelda, et austraallased oskavad isegi pahameelt tekitavate situatsioonide puhul oma huumorimeelt säilitada ning nende juurde on isegi müügimehed külla oodatud :)

Loomulikult ei kohta Austraaliaski alati kõige perfektsemaid näiteid ja vahel saab siin kogeda ka passiivsemat teenindust. Enamasti siia sisse rännanud inimeste puhul. Nt hiinlaste kohalikke ärisid külastades on tunda nende huvipuudust klientide vastu, kohalikud valged austraallased on pigem alati positiivseks näiteks. Ka Shanghaid külastades tuleb meelde, kuidas sealne lendlehtede jagaja hoidis vajalikku paberilehte käes ja ise peaaegu magas posti najal, mingisugust inimestega suhtlemist, brožüüri tutvustamist ega muud aktiivsema tegevuse märki polnud aimatagi. Kindlasti on Eestis veel palju arenemisvõimalust ja lootust ning kui meie teenindajad oma töösse rohkem uskuma hakkavad ja siiramalt ning rõõmsameelsemalt oma tööd teevad, siis muutub aktiivsem lähenemine ka klientide jaoks pealesurumise tunde tekitamise asemel positiivseteks elamusteks.

Täna võtsime ette ja sõitsime Melbourne City-s tasuta turistibussiga kesklinnale ringi peale. Buss peatus erinevate turistiatraktsioonide juures ja bussis kõlas informatsioon kõikide olulisemate asukohtade kohta. Hiljem kasutasime ka samal moel liikuva City trammi teenust. Tänane ilm oli eelnevatest kõige soojem ja esimest päeva suhteliselt tuulevaikne.

Kolisime täna uude ja eelnevast palju korralikumasse backpackerite elamisse. Saime endale ka uue pargikontori, millesse jõudmiseks peame elupaigast u 5 min kõndima. Nüüdse pargi nimi on Flagstaff Gardens ja see on sama koht, kus kontoriinimesed lõunavaheaegadel käia armastavad. Kahjuks on meie uus elamu järgnevatel päevadel Melbourne`is algavate pidustuste tõttu välja müüdud, seega peame homme äkki taas kolima hakkama.

Austraalias oleku seni kõige unustamatu mulje saime täna jalutades käsikäes Melbourne`i kesklinnas Yarra jõe kallastel öiste linnatulede valguses. Linna värvilised erinevas kõrguses hoonete tuled peegeldusid jõelt vastu ning kõik see tekitas muinasjutulise tunde. Ümbrus oli rahulik, kuid linn elas. Inimesed olid korrektsed, vaiksed ja viisakad ning nautisid ümberkaudsetes kohvikutes istudes või jõe ääres lookleval valgustatud promenaadil jalutades linna imelist võlu ja muinasjutulist kuma. Oli ilus ja soe õhtu, tasane tuuleke sasis vaikselt juukseid ning erinevatest paikadest möödudes kuulis tanavamuusikuid ilusaid viisijuppe ja rütme mängimas. Just täna sellel hetkel ma armusin Melbourne`i öisesse linna ja üritasin seda hetke endale mällu jäädvustada. Mitte ükski fotojäädvustus ei suuda seda emotsiooni edasi anda, alles jääb vaid pelk mälestus ja meenutus öisest ilust selle imelise linna radadel...

27.okt Autootsingud ja ilusad pargid

2009-10-27T22:43:00.000+11:00

TEISIPÄEV, 27.10
Täna hommikul korjasime oma kodinad kokku ja kolisime senisest elupaigast välja. Suundusime kesklinna poole ja otsustasime nüüd minna mõneks ajaks elama spetsiaalselt backpackerite (edaspidi mõeldud kui seljakotirändajate) jaoks loodud elupaika. Kesklinna kandis on neid päris palju. Haarasime nende kohta lennujaamast erinevaid tutvustavaid brožüüri kaasa. Kuna internetti me taas kasutada ei saanud, tõmbasime loosi, missugusesse esimese hooga sammud seada. Mul pole vist väga õnnelik käsi, sest valituks osutus arvatavasti üks linna jubedamaid kohti :) Kuid kotid olid rasked ja ööseks palmi alla jääda ei tahtnud. Esialgu võtsime endale seal kohad kaheks ööks. Raha kokkuhoiu mõttes asusime elama 8-kohalisse ruumi, st võtsime sealt endale ühe nari. Esimene mulje meie toast oli päris hirmuäratav. Jõudsime seda vaatama enne hommikusi koristajaid ja tahtsime tagurpidi tagasi minna. Kuna raha oli juba makstud ja selle kogusega hiilata ei saa, otsustasime, et elame suurema osa ajast Melbourne`i linna peal ja tuleme oma ruumi vaid ööbima. :)

Kesklinnas, üsna meie elupaiga läheduses, on päris palju erinevates suurustes ilusaid parke. Täna oli päeval soe ilm, soojakraade üle 25. Ilus ilm meelitas parkidesse lõunavaheaegu veetma päris palju ülikondades ja viisakates kleidikestes kontoriinimesi. Mõned peesitasid niisama päikese käes, teised olid riided vahetanud ja harrastasid lõunast pallimängu, osad lugesid raamatut või sõid lõunaeinet. Meiegi võtsime oma saia, viinerid ja ketšupi välja ning tegime endale burgerid, peale jõime värsket apelsinimahla.

Esimese hooga võtsime suuna backpackeritele mõeldud odavate kasutatud autode müügiplatsile. Olime otsustanud siiski endale lähemal ajal auto muretseda ja sellega siis hiljem linnast välja sõita maad avastama. Brožüürile joonistatud lihtsustatud kujutisega kaardist oli väga segane aru saada ja seiklesime pikalt tänavatel õige koha leidmise lootuses. Peale viie kilomeetri pikkust tulutut jalutuskäiku palusime abi ühelt tumedama nahaga habemikust meesterahvalt, kes jalgrattaga sõites kirju ja muud posti tänavatel laiali kandis. Mees oli super-hüper abivalmis, väänas ja keeras meie mitut linnakaarti igatpidi ja kirus samuti brožüüril olevat kohaleminemise õpetust. Lõpuks sõitis ta meil jalgrattaga ees, kiirelt-kiirelt kihutas läheduses olevad tänavad läbi ja seejärel tõi meile sõnumeid õige tänava asetsemise kohta ning lõpetuseks otsis õige aadressigi üles. Taas kokkupuude siinsete ülisõbralike ja abivalmis inimestega. Tegelikkuses oli tegemist kreeka päritolu noormehega, kelle vanemad on mõlemad kreeklased, kuid ta ise on Austraalias sündinud ja siin terve elu elanud. Tänasime teda ja jätsime hüvasti.

Autoplatsis pidime aga pettuma, sealsed hinnad olid päris kõrged ja autovalik väike. Üks meile pakutud auto maksis 3600$ (u 36000.-). Kuigi hinnas sisaldus aastane REGO (aastamaks, mis muidu maksab umbes 600$ aastas (6000.-)) ning lisaks 12 kuud maanteeabi, siis jäi see meie jaoks igatpidi liiga kalliks. Eestis küsitaks sarnaste autode eest maksimaalselt 10 000 krooni. Meie Passat paistab pakutu kõrval hoitud luksuslimusiinina :). Otsustasime pigem vaadata backpackerite elupaikade stende ja seal olevaid kuulutusi, kust võib leida hea hinnaga backpackerite autosid koos muu vajaliku reisivarustusega. Tihti on autoga kaasas potid-pannid, magamiskotid, pliidid, telgid jms, ühel kuulutusel pakuti kaasa ka jalgratast. Nii et neljajalgset reisikaaslast me omale veel ei leidnud. Lisaks loodame, et meie Tallinnas asuval autol õnnestub lähiajal endale uus tubli omanik saada. :)

Tegime endale täna ära Austraalia telefoninumbri. Meie number on 412390574, Eestist helistades peab sellele ette valima 00 61 .Mobiililt helistades on mitmetel operaatoritel kõneminuti hinnaks ligikaudu 15 krooni minut. Uurisime, et Elioni lauatelefonilt helistades on võimalik Austraalia valida oma sõbramaade hulka ja sel juhul saab meile helistada kõnehinnaga, mille minutihind jääb 6.- kanti. See on hetkel soodsaim variant, mida nägime. Kui ise Eestisse helistaksime, siis peaksime maksma 22.- minuti eest, seega püüame sellest pigem hoiduda :)

Jube kallite internetihindade tõttu soetasime endale mobiilse interneti kasutamist võimaldava mälupulga suuruse jubina. Sellele saame laadida raha, mis võimaldab meil teatud aja internetti kasutada. Ühendus on palju parem nendest, mida seni tulutult kasutada oleme püüdnud, lisaks oleme suhteliselt tulutult püüdnud ligi pääseda võõraste Wi-fi levialadele. Seega nüüd on meil ka oma interneti kasutamise võimalus ja saame oma kirja pandud märkmed blogisse üles laadida.

Õhtul suundusime meie elupaiga läheduses asuva Yarra jõe äärsesse Batmani parki. Teele jäävast lõunasest pargist möödudes märkasime, et taas mängivad seal erinevate nahavärvidega härrasmehed pallimängusid, ülikonnad olid neil sel korral kenasti riidepuuga kaasas ja vahvasti pargis oleva suure puu okste külge riputatud. Parkides käiakse palju koertega jalutamas, mujal me eriti koeri näinud ega kohanud pole. Melbourni nö eeslinnas jalutades nägime koera vaid korra ühes hoovis ja ühe mehega jooksuretke tegemas.

Jõudsime lõpuks Batmani parki ja seadsime seal sisse oma kontori. Tegelesime enda interneti seadistamisega ja vaatasime üle ka kiiremad asjad, mida netis korda pidime ajama. Õhtud on siin jahedad, seega põgenesime lõpuks siiski ära oma esimesse backpackeri elupaika. Õhtul ei tundugi see enam nii jube ega eemaletõukav, isegi linad ja padjapüürid on lõpuks vahetatud :) Ainult liiklusmüra kostub lahtisest aknast hästi selgesti ja kõvasti sisse, eriti rongide möödudes.

24.-26.okt MELBOURNE

2009-10-27T22:35:00.000+11:00

MELBOURNE
Jõudsime Austraaliasse samuti hommikul ja esmalt pidime lennujaamas osa oma järele jäänud toidukraamist ära viskama. Seal on karmid nõuded toidu maaletoomise kohta, sellest räägiti juba lennukis. Kinnised šokolaadid ja küpsised jätsime siiski järele. Kui Hiina lennujaamas saime tunda suhteliselt passiivset suhtumist ja teenindust, siis Melbourne`is võtsid meid vastu rõõmsameelsed ja sõbralikud inimesed. Meid lasti kergesti ja meeldivalt igast punktist läbi ja kuigi märkisime, et meil on kaasas toitu ja ravimeid, siis suunati meid peale kerget küsitlust kontrollist mööda. Meie lennul olnud hiinlasi see-eest kontrolliti hoolikamalt ja igal võimalusel. Paljud hiinlased, sh Shanghai lennujaama töötajad liikusid nii Helsinki kui Shanghai lennujaamas ringi respiraatoritega, seda vist seagripi hirmu tõttu. Üldse on Austraalias hiinlasi päris palju ja mulle tundub, et nad pole siia enam nii oodatud kui valged inimesed teistest maadest.

Elu on Melbourne`is üsna kallis, lennujaamast sõitsime esmalt bussiga Melbourne`i kesklinna, sõit kestis 20 minutit ja piletihind oli 160 krooni (võrdluseks hiina 30 piletihind 1,5h sõidu eest). Tutvusime ka linnaliikluse piletihindadega, need õnneks nii hirmkallid pole, päevapilet kesklinna tsoonis näiteks maksab 68.-, 2-tunni pilet 37.-. Pühapäeviti saab muretseda endale Sunday Saver pileti, mis maksab 31.- ja millega saab sellel päeval kõikides tsoonides ja piiramatult nii bussi, rongi kui trammiga ringi liikuda. Seda võimalust eile ka kasutasime.

Esimesel Austraalias oleku päeval tutvusime Melbourne`i ühistranspordi piletite hindadega, nende ostmise- ja kasutamise võimalustega, külastasime toidupoodi, otsisime oma esimese kolme öö elukoha üles, käisime pesemas ja läksime varakult magama. Toit on siin samuti enamasti kaks korda kallim kui Eestis. Samas kui veidi soodsamas Aldi toidukaupluses ringi liikuda ja hoolikalt valikuid teha, saab ka mõistlikuma hinna eest söönuks. Meie kolme esimese öö elukohast sai õnneks bussiga 15-20min sõites otse kesklinna. Bussijuhid on ääretult sõbralikud ja abivalmid, esimestel kordadel lahkesti õpetasid, kuidas piletit aparaadist õigesti läbi lasta. Eestis oleks meid kohmetuid ja oskamatuid enamasti pikad ja vihased pilgud saatnud. Eile linnast elukohta sõites nt uuris bussijuht ise ülisõbralikult, et kuhu me minna tahame. Ütlesime talle tänavanime ja sellele tänavale jõudes ei lubanud ta meil enne püsti tõusta kui alles siis, kui õiges peatuses olime. Ise me talle peatuse nime ei öelnud, ta lihtsalt aimas õieti. Mõtlesime esialgu küll eemal asuvasse kauplusesse minna, kuid see oli juba suletud ja bussijuht poleks meil niikuinii lasknud seal maha minna :)

Elame esimestel öödel kompleksis, kus on võimalus peatuda autosuvilaga või telgiga ning elada erinavates majakestes. Meie majakeses on neli tuba, kõigil eraldi sissepääs. Toas on korralik voodi koos puhta pesuga, riidekapp, pikk seinaäärne laud, väike sofa, pisike telekas ja külmkapp. Kõrvalmajas asuvad pesemisvõimalused ja WC ning köögikompleks. Arvatavasti otsime endale uue elupaiga, kuna WC-s on väga tülikas teises majas käia ja elamiskulud on jube suured. Hetkel maksime 200$ (ca 2000.- krooni) kolme öö eest ja see oli neti teel üks odavaimaid variante, mille leidsime. Võtsime endale eesmärgiks paari nädalaga töö leida, muidu läheb väga raskeks. Teeninduskohtades pakutakse tööd, kuid seal eeldatakse väga head keeleoskust, mida meil kummalgi pole ja mille õppimise eesmärgil suuresti selle reisi ette võtsime, seega läheb meil töö leidmisega suhteliselt keeruliseks. Aga me pole meelt heitnud ja mis ei tapa, teeb tugevaks. :)

Internetti saamisega on siin hetkel päris keeruline, kõige soodsam hind oli 2 tunni interneti viibimise eest 60.-. Mc Donaldsis oli küll tasuta wi-fi leviala, kuid sealne ühendus oli nii aeglane, et sellega ei saanud midagi ära teha. Ja lisaks maksab burger ligi 6-7$ (60-70) krooni, kui mulle õigesti silma jäi.

Ma pole senini linnas ühtegi madu, suurt ämblikku või känguru näinud. Esimene tegelane, kellega tutvust sain teha, oli toaseinal kõlkuv hästi tilluke mitte väga hirmuäratav ämblikupoiss. Tema läks teadmata suunas ja rohkem me tedagi näinud pole. Linnaelu tundub suhteliselt ühekülgne olevat. Tahaksime siiski rohkem maad näha ja viimaste plaanide ning mõtete järgi suundumegi lähiajal linnast väljapoole ning sooviksime leida puhkusaegsete vaheaegade keskele mõned farmitöö tegemise võimalused. Tahame näha ja avastada Austraalia võlusid, loodust ja loomastikku. Seega lõputult linna jääda me kumbki ei tahakski, juba nii kaugele tulles tahaks kogeda siinset tõelist elu.

Päike paistab siin palju eredamalt kui Eestis, sain juba paari päevaga näole kerge puna ja silmad valutavad päikesest. Täna oli siin üsna soe kevadine ilm, soojakraade üle 20, kuid tuul oli tugev ja kandsime siiski dressikat. Eile kolasime Melbourne`i linnas, külastasime linna suurt Queen Victoria turgu, Victoria osariigi parlamendihoonet ja muid vaatamisväärsusi.

See oli siis ülevaade meie reisi algusest ja senistest tegevustest :)

22.-23.okt Kodust lahkumine, lennureisid

2009-10-27T22:30:00.000+11:00

EESTIST LAHKUMINE
Tegime endi jaoks suhteliselt hullumeelsena näiva otsuse ja jätsime maha kõik tööd, toimetused ja turvalise ning kindlustatud elu. 22. oktoobril astusime üheotsapiletite ning mõlemad ühe reisikotiga Tallinki laevale. Meie reis Austraaliasse kulges esmalt laevaga Helsinkisse, sealt edasi lennukiga Shanghaisse (Hiina) ning Shanghaist lennukiga Austraaliasse Melbourni.

LENNUREISID (22. okt ja 23.okt)
Esimene lend kestis 9 tundi ja selle aja jooksul läbisime 7400km pikkuse vahemaa Helsinkist Shanghaisse. Lendasime Finnair`i lennuga, mis startis Helsinkist kell 17.20 ning maandus Hiinas kohaliku aja järgi kell 7.10 hommikul. Hiinas on kell Eesti ajaga võrreldes seega 5 tundi ees. Lennuinfoks veel niipalju, et lennuki keskmine kiirus oli ligikaudu 900 km/h ja lendasime ligikaudu 12 000 m kõrgusel, kus oli öösel välitemperatuur – 60 kraadi lähedal.

Meiega koos astus Helsinkist lennuki peale suur hulk hiinlasi. Shanghais maha minnes ei suutnud oma silmi uskuda, kui suure segaduse hiinlased suudavad ühe lennureisi jooksul tekitada - maas oli palju prahti ja pabereid ning lennufirma poolt antud tekid ja padjad vedelesid kõikides võimalikes kohtades. Veendusime selles, et tegemist oli üsna räpaka rahva esindajatega, sellele saime kinnitust ka Shanghais ringi vaadates.

Teine lend startis Shanghaist kell 19.15 kohaliku aja järgi. Lendasime Air China lennukiga ja lend kestis kokku 11 tundi. Läbisime selle ajaga veidi üle 7600km. Terve lennureisi jooksul seega kokku veidi üle 15 000km. Teise lennu ajaliselt pikemat kestvust mõjutas arvatavasti maa pöörlemine, tuule kiirus jms. Jõudsime Melbourni lennujaama Austraalia aja järgi kell 9.05 hommikul. Püüdsime mõlema öise lennu ajal magada, kuid eriti ei suutnud. Esiteks olime kellaajaliselt harjunud teise režiimiga ning teiseks polnud magamine lennukis kuigi mugav. Allan vist pisut suutis tukastada, mina püüdsin mõnda filmi vaadata, mängu mängida või kuulasin muusikat. Finnairi lennul oli Air China lennuga võrreldes märgatavalt parem teleekraan ja selle käsitlemise võimalused. Air China lennul Allan ühest kõrvaklapist üldse ei kuulnud ning teleekraani pult oli suhteliselt mõistmatute käsitlemisvõimalustega.

Mõlemal lennul pakuti meile kaks korda süüa, esmalt peale õhkutõusmist ning teine kord paar tundi enne maandumist. Finnairi lennul sõime esmalt lasanjet ja salatit ning jõime kõrvale ka veini. Hommikul pakuti mingisugust munast tehtud toitu salatitega. Söögid olid päris head ja meeldisid meile mõlemale. Air China lennul anti alati kahe toidu vahel valida. Tegemist oli hiina toitudega ja kuna nad kasutavad palju sojakastet ning väga erilisi maitseid, siis andsin mõlemad oma toidud peale proovimist Allanile söömiseks. Ühe hommikuse maitsetu riisipudru taolise söögi jättis isegi Allan järele. Igatahes olime suhteliselt hästi toidetud, saime filme vaadates meelt lahutada ning minu suurim lennuhirm kõrvavalu näol maandudes ega õhku tõustes õnneks tunda ei andnud. Tegin selle heaks alati muidugi terve rituaaliseeria läbi. kasutades nina aerosoole, sudafedi tablette ja muid komme ning vahetpidamatut hingamis- ja neelamistehnikat. Tänu kõigele sellele suutsin Allanist paremini isegi kõrvade lukustumisest hoiduda :)

SHANGHAI
Shanghais võttis meid vastu tohutu lämbus ja õhupuudus. Kuigi väljas polnud meeletuid soojakraade, siis lämbe oli igal pool. Meil oli päris palju vaba aega (u10h), seega istusime lennujaamas ühe bussi peale ja sõitsime linna uudistama. Valisime bussi, mis sõitis raudteejaama juurde. Rohkem eriti aru ei saanud, sest kõik oli hiina keeles. Pilet oli üsna odav, ca 30 eesti krooni eest sõidutati meid 1,5h kuni lõpp-peatuseni, enne väljuda polnud võimalik. Saime kogeda hiina liikluskaost. Meie naisbussijuht kihutas päris hullusti, igal pool signaalitati pidevalt ja valgusfoorid ei paistnud kedagi häirivat. Ületasime ise mitu korda ristmikku, kus lisaks valgusfoorile oli erinevates nurkades kokku 7 vilega korravalvurit (nimetasid ennast vist politseinikeks), kes rahvast ja autosid punase tule korral keelasid ja suunasid. See ei paistnud paljusid häirivat ja korraga liikusid mitme suuna autod ja jalakäijad. Mööda tänavaid jalutades tahtsime külastada hiinlaste kohalikke ärisid. Need paistsid üsna räpased ja pisikesed. Enamasti oli tegemist söögikohtade või toidukauplustega, neid oli järjestikku ja iga nurga peal. Hiinlased ise olid üsna lärmakad, pisikesed ja sebisid palju ringi. Seal piirkonnas olime vaatamisväärsusteks ja üksikute valgetena saime endil palju uudistavaid pilke tunda, ka pikkuse tõttu oli raske märkamatuks jääda ja massi sulanduda. Olin sealsete naiste keskel tõeline pilvelõhkuja ja isegi meestele tegin pikkusega ära :)