Meie seekordne lahkumine koduseks ja armsaks muutunud kängurumaalt ei olnud üllataval kombel ei kurb ega pisaraid täis. Olime saanud oma elu sellele peatükile õnneliku lõpu, südametesse oli lõpuks ometi saabunud rahu ning pea oli täis mõtteid kojusaabumisest ning tulevikuplaanidest. Tundus, et on täpselt õige aeg eluga edasi minna. Algamas on meie elu uus peatükk ja võtame sinna endaga kaasa kõik Aussis saadud õppetunnid, kogemused ja kuhjunud elutarkuse, mille kaasabil olla paremad ning õnnelikumad inimesed. Aga mitte sellest kõigest ei tahtnud ma hetkel rääkida, tahtsin hoopis peatuda meie kojutuleku teekonna 4-päevasel Malaisia vahepeatusel.
MALAISIA: Kuala Lumpur
Jõudsime selle eksootilise Kagu-Aasia riigi pealinna, Kuala Lumpurisse, alles õhtuks. Lennujaam asus linnast ligi tunnise bussisõidu kaugusel (pilet ca. 2,5 EUR), seega võtsime oma esimese õhtu eesmärgiks varasemalt broneeritud elupaika õnnelikult kohalejõudmise. Meie öömajaks oli üks Kuala Lumpuri paljudest lihtsatest hotellidest, mis asus kuulsa turistilõksu, Jalan Petaling`i nimelise ööturu vahetus läheduses. Öömaja ülesleidmine möödus suuremate viperusteta ja meie tuba oli tagasihoidlik, kuid väga puhas. Ainukese miinusena võib välja tuua akna puudumise, mistõttu oli toas peale tulede kustutamist täiesti kottpime. Rääkimata sellest, et ilma seisukorda võis vaid oletada ning öö ja päeva vahel vahet tegemiseks ei piisanud ainult kella olemasolust. Vot kui väärtulikud on aknad!
Peale uude elupaika sissekolimist tahtsime midagi süüa. Olime jube näljased ja kuna tulime Austraaliast, kus kõik inimesed meile korduvalt kinnitasid, kui odav on Malaisias söök, otsustasime otsida tänavalt esimese lihtsa räämas söögikoha, kus rahale mõtlemata julgeksime kõhu täis süüa. Jalutasime veidi mööda Petalingi ööturu tänavat kuni ühe kärsitu meesterahvani, kes tänaval asuvasse räämas plastmasslaudade ja toolidega söögikohta rahvast peaaegu et jõuga sisse tiris. Kuna koht oli rahvast täis (hiljem veendudes küll vaid valgenahalisi turiste täis), eeldasime, et tegemist on mõistliku kohaga ja allusime sellele meesterahvale. Vot selles söögikohas saime Malaisia esimese (õnneks ainukese) Aasiale tavapärase „kõndiva rahakoti“ õppetunni.
Veel enne menüü kätteandmist kästi meil tellida joogid ja süvenemiseks palju aega ei antud, tegime kiire tellimuse. Tellisime kahepeale riisikuhja ning keskmises suuruses magushapu kastmega kana- ja lihavaagna. Toit oli küll maitsev, kuid arve, mis sisaldas eraldi reana ka salfrätiku kasutamise tasu, sellele kohale sobimatult krõbe (ca. 20 EUR). Tundus, et pole vahet, kas tellid S, M või L suuruses vaagna, ikka tuuakse see sulle ühesuguses väikeses kausis. Tundus imelik, et kõik kohalikud inimesed sõid ja tellisid toidu meie söögikohast veidi siseruumide pool asuvate laudade äärest, kus kogu info hieroglüüfidena esindatud oli. Taipasime, et meiesuguste lollide valgete turistide jaoks on selle sama toidukoha kõrvale eraldi äri püsti pandud, turistidelt kasseeritakse mitmekordne hind, kuigi toidud samast köögist tuuakse. Teretulemast Aasiasse!
Järgnevatel kordadel einestasime kohtades, kus ka kohalikud käisid ning saime kahepeale alati vabalt vähem kui 5EUR suuruse arvega söönuks. Ostsime toitu ka tänavalt, kuna seal valmistatakse kõike, mida elanikkond ise sööb. Öeldakse ju, et käia Malaisias ja mitte süüa tänavatoitu tähendab, et õige elamus selle riigi köögist jääb saamata. Märkasime, et osa malaislastest sööb siiani kätega ja kasutab selleks vaid parema käe sõrmi, vasak käsi on roojane ja toitu ei puuduta. Suurem osa sõi siiski lusika ja kahvli abil. Lusikaga süüakse ja kahvliga aidatakse toitu lusika peale tõmmata.
Ei oskagi öelda, kas põhjusel, et olime reisimisest juba üsna väsinud ja tahtsime väga koju jõuda, kuid Kuala Lumpuril meie jaoks midagi Austraalia linnadega võrdväärset pakkuda ei olnud. Veetsime selles linnas kokku kaks päeva, mis oli täiesti piisav. Enamuse ajast jalutasime lihtsalt linnas ringi, uudistasime eemalt selle linna üht au ja uhkusest, 1996-2003 maailma kõrgeimaks hooneks olnud kaksiktorne (Petronas Twin Towers), mille kõrguseks on 452m. Tornide vahel olevale terrass-sillale pääsemist meie nii oluliseks ei pidanud, et selle tarbeks hommikul vara piletijärjekorda oleks vaevunud minema.
Otsustasime käia hoopis teletornis, mis meie halvaks üllatuseks samuti tasuliseks oli muudetud (pilet üle 10 EUR), loobusime ka sellest. Selle asemel külastasime üht Malaisia tavapärast nähtust- liblikaaeda. Tegemist oli ilusa lillede ja puudega kaunistatud aiaga, mis oli ümbritsetud rohelise võrguga ja kus suur hulk kirkavärvilisi Malaisia liblikaid vabalt ringi lendas. Mõned tegelased püüdsime ka kaadrisse:
Liblikate aia siseruumides saime küllaldase ülevaate Malaisia loodusest, seal elavatest maailma suurimatest ämblikest, mürgistest skorpionidest ja muudest meeldivatest putukatest. Enamus neist elutses piirkonnas, kuhu järgneval kahel päeval väljasõidu tegime, lihtsalt ei suutnud rohkem linnas olla.
Kuala Lumpuris oleku viimase osa sisustasime sealse arvuka tänavakaubandusega tutvudes. Tegemist oli suhteliselt väsitava ettevõtmisega, sest alati, kui millegi vastu huvi üles näitasime, pidi hinda mõistliku tulemuse saavutamiseks vähemalt poole võrra alla kauplema. Alguses oli hind lihtsalt utoopiliselt kõrge. Rõõmustav oli see, et vastupidiselt tailastele olid kõik malailased alati lahked ja sõbralikud ning naeratasid isegi siis, kui neilt midagi ei ostetud. Kui oleks minu valida, annaksin naeratuste maa tiitli Tai asemel hoopis Malaisiale. Kui neid kahte Aasia riiki veel omavahel võrrelda, siis Tai on odavam, kuid Malaisia tsiviliseeritum. Lisaks on Malaisia näol tegemist kunagise Inglismaa asumaaga, mistõttu seal räägitakse lisaks malai riigikeelele laialdaselt ka inglise keelt. Turistide jaoks muudab see reisimise seal riigis palju mugavamaks ja hõlpsamaks.
MALAISIA: Cameron Highland
Järgnevad kaks päeva veetsime Kuala Lumpurist ligi 200km kaugusel asuvas piirkonnas nimega Cameron Highland, mis on kuulus sealsete lõputuna tunduvate teeistanduste poolest. Kuna auto rentimine tundus nii vähese etteteatamisega suhteliselt tulutu ettevõtmine, lisaks ka päris kulukas, sõitsime sinna liinibussiga (pilet ca. 8,8 EUR üks ots). Buss oli seest tontliku välimusega, millele andsid vürtsi juurde ülilaiad istmed. Sõit kestis ligi 4 tundi ja selle kestel tehti ootamatu pooletunnine vetsupeatus. Pool teekonnast kulges üles mägedesse mööda käänulisi ja kurvilisi kitsaid teid, seega kohalejõudes oli mul sõidust süda üsna paha. Peatusime väikses külas nimega Brinchang. Kuna meil liiklusvahendit polnud, broneerisime järgnevaks päevaks, ühtlasi Allani sünnipäevaks, kohalikku piirkonda tutvustava ekskursiooni.
Järgmisel hommikul kell 9 võttiski meid peale maastur, kus lisaks meile oli veel kaks malailast, üks hollandlane ja üks inglasest reisiajakirjanik. Meie autojuht, ühtlasi ka giid, oli väga sõbralik ja asjalik selle piirkonna põline elanik. Mis mulle eriti meeldis, oli see, et ta tegi oma tööd hingega. Esimene sihtkoht, kuhu sõitsime, oli üks BOH`i kuulsatest mägedes asuvatest teeistandustest. Tegemist on Malaisia juhtiva teekasvatusega, mille istandused asuvad kokku 1200-l hektaril ja kus toodetakse aastas kokku ligi 4 miljonit kg teed, st ligi 5,5 miljonit tassi päevas. Pildid nendest teeistandustest olid ka ajendiks, miks just siia piirkonda Malaisia loodusega tutvuma tulime. Vaated olid kohati hingematvad ja loodus lopsakalt roheline, oleks vaid tahtnud seda kõike rohkem nautida:
Sõitsime samal päeval ka mööda Cameron Valley teeistandustest, kuid kahjuks sadas sel ajal vihma ja ajagraafiku tõttu pidime neid vaateid vaid sõidu pealt nautima. Saime teada, et suurem osa teest korjatakse tänapäeval masinatega ja kuigi hiljem toimub ka sorteerimine, võib kaasaja tee lisaks väärt kraamile sisaldada ka vanu teelehti, umbrohtu ning halvemal juhul satub sinna ka putukaid.
Meie teekond viis edasi 2000m kõrgusel asuva Gunung Brinchang nimelise mäe tippu, mille lähedal tegime jalutuskäigu läbi samblase metsa (Mossy Forest), mille sarnast võib leida vaid sealsetest kõrgematest mägedest. Väidetavalt on tegemist 200 miljonit aastat vana vihmametsaga. Kogu teekonna vältel näitas giid meile erinevaid taimi, tutvustas nende raviotstarvet ning rääkis, missugustes kallites ravimites üks või teine sisaldub. Kui kogu informatsiooni meelde oleks suutnud jätta, oleks endale koju terve loodusliku apteegi võinud varuda.
Päeva kestel külastasime kohalikku liblikafarmi, mis meie jaoks enam nii uudne ei tundunud, olime paar päeva tagasi Kuala Lumpuris juba ühte veidi suuremat külastanud. Selles farmis tundusid liblikad veidi õnnelikumad ja aktiivsemad olevat, kohati seisime nagu keset liblikate maanteed ja aegajalt pidi pea eest tõmbama, et mõni suhu või silma ei satuks. Allanil nt istus üks liblikas näos ja ei tahtnud sealt üldse mitte vabatahtlikult lahkuda.
Peale kerget lõunasööki kohalike söögikohas suundusime mööda mägist teed mõnikümmend kilomeetrit allapoole. Loodus ümberringi oli ilus ja lopsakas ning peitis endas tõelist džunglit. Ka vaated olid ilusad, ekskursioonide võlu ja valu aga seisneb selles, et ei saa peatuda seal, kus sooviks ja kaua sooviks. Jalutasime ühe metsiku kose lähistele ja külastasime aborigeenide pisikest küla, mis koosnes tee äärde rajatud mõnest bambusmajakesest. Ühe toreda kohaliku aborigeeni õpetuste ja näpunäidete järgi puhusime Blow Pipe nimelisest puhkpüssist nooli välja, et sellega sihtmärki tabada.
Käisime ühes bambusmajas sees ja meile tutvustati kohalike eluolu, traditsioone ning elamisviise. Samal ajal istus seal majas kohalik külavanem ja ta oli terve aja nii õnnetu näoga, et ma tundsin ennast ikka päris lolli valge turistina, kes teiste õnnetut elu käib uudistamas, pilte ma sel põhjusel eriti palju teha ei tihanudki. Sealsed põliselanikud on džunglist oma majadega tee äärtesse kolinud, kuna loodavad seal peatujatele erinevaid ravimteid, taimi ja punutud tooteid maha müüa. Kuigi põliselanike riided on praegusel ajal kaasaegsed, jooksevad nad siiani džunglis paljajalu ringi. Saime ka teada, et majad ehitatakse postide otsa, et loomad, putukad ja maod tuppa ei tuleks.
Tegelikult hakkas kogu sellest piirkonnast päris kahju. Olime jäänud vaid kolmekesi ja giid rääkis meile oma eluloost, näitas kohti, kus ta lapsena mänginud oli, kus aja jooksul töötanud ning rääkis lugusid, kuidas sealne loodus ning džungel ajaga palju muutunud on. Üha laieneva farminduse tõttu võetakse seal maha meeletult palju puid ja reostatakse ümbrust. Ta näitas meile ka ühte jõge, kus kunagi kristallselge vesi oli ja kus ta lapsena põhja sukeldudes vett juua sai. Nüüd laiutas seal suur reostatud sopakogu, kuhu keegi jalga sisse pista ei taha. Juba tema näost oli näha, kui kahju tal sellest kõigest on ja kuidas ta oma südant valutab sealse piirkonna pärast. Looduse mõttes pole sellele piirkonnale ka turism just väga kasuks tulnud, kuna paljud inimesed lihtsalt ei hooli millestki peale iseenda.
Enne, kui meid tagasi elukohta viidi, sõitisime läbi ühest selle piirkonna paljudest maasikafarmidest. Maasikaid kasvatatakse seal aastaringselt ja kogu kasvatus käib pottides. Kuna farmi töötajad pidavat meie giidile nagu õed olema (kuuluvad ühte kogudusse), saime sinna vaba sissepääsu, maitsesime marju ja jalutasime oma giidi juhatusel läbi istanduse. Kui ülejäänud farmide marjad pidavat suhteliselt hapud olema, maitsesid selle istanduse marjad küll päris magusalt ja hästi, eriti meeldis meile värske maasikamahl.
Oma sisuka päeva lõpetasime kohalikust pagariärist ostetud kreemikooki süües ja Allani sünnipäeva tähistades. Tegelikult olime kogetust suhteliselt väsinud ja vajusime kiiresti unne. Järgmisel päeval sõitsime tagasi Kuala Lumpurisse ning läksime ootusärevalt lennule, mis viis meid läbi Abu Dhabi Brüsselisse.
Brüsselis võttis meid vastu külm ja karge kliima, olime endale kõikvõimalikud riided selga tõmmanud ja ikka oli külm. Vahelduva eduga tibutas terve päev vihma ja kohe üldse ei olnud mõnus olla. Kuna Tallinna lennuliiklus on nii nagu on, pidime ühe päeva ja öö selles linnas veetma. Et aega vähegi sisukamalt veeta, jalutasime Brüsseli südalinnas, vaatasime üle kuulsa pissiva poisi ja põikasime sisse šokolaadipoodidesse, et lihtsalt imetleda sealseid magusaid kunstiteoseid.
Oi kui hea oli lõpuks koju jõuda, võtsime Eestimaa vastu naeratus näol ja hingasime kergendatult. Meie pikk retk leidis õnneliku lõpu ja vähemalt senini tundub mulle, et me ei ole enam need, kes me olime enne seda reisi. Me oleme palju terviklikumad ja õnnelikumad või vähemalt ei ole me veel ära rikutud ja oskame pisikestest asjadest rõõmu tunda. Ja kogu see pikk ettevõtmine oli väärt kasvõi ainuüksi sel põhjusel, et keset pikka väsitavat bussiretke Sydney poole vaadata oma kallimale silma ja kuulda tema suust nii siiralt ja armsalt öeldud justkui maailma kõige ilusamini kõlavat lauset: „ Mida rohkem me koos oleme, seda rohkem ma sind armastan.“
MALAISIA: Kuala Lumpur
Jõudsime selle eksootilise Kagu-Aasia riigi pealinna, Kuala Lumpurisse, alles õhtuks. Lennujaam asus linnast ligi tunnise bussisõidu kaugusel (pilet ca. 2,5 EUR), seega võtsime oma esimese õhtu eesmärgiks varasemalt broneeritud elupaika õnnelikult kohalejõudmise. Meie öömajaks oli üks Kuala Lumpuri paljudest lihtsatest hotellidest, mis asus kuulsa turistilõksu, Jalan Petaling`i nimelise ööturu vahetus läheduses. Öömaja ülesleidmine möödus suuremate viperusteta ja meie tuba oli tagasihoidlik, kuid väga puhas. Ainukese miinusena võib välja tuua akna puudumise, mistõttu oli toas peale tulede kustutamist täiesti kottpime. Rääkimata sellest, et ilma seisukorda võis vaid oletada ning öö ja päeva vahel vahet tegemiseks ei piisanud ainult kella olemasolust. Vot kui väärtulikud on aknad!
Peale uude elupaika sissekolimist tahtsime midagi süüa. Olime jube näljased ja kuna tulime Austraaliast, kus kõik inimesed meile korduvalt kinnitasid, kui odav on Malaisias söök, otsustasime otsida tänavalt esimese lihtsa räämas söögikoha, kus rahale mõtlemata julgeksime kõhu täis süüa. Jalutasime veidi mööda Petalingi ööturu tänavat kuni ühe kärsitu meesterahvani, kes tänaval asuvasse räämas plastmasslaudade ja toolidega söögikohta rahvast peaaegu et jõuga sisse tiris. Kuna koht oli rahvast täis (hiljem veendudes küll vaid valgenahalisi turiste täis), eeldasime, et tegemist on mõistliku kohaga ja allusime sellele meesterahvale. Vot selles söögikohas saime Malaisia esimese (õnneks ainukese) Aasiale tavapärase „kõndiva rahakoti“ õppetunni.
Veel enne menüü kätteandmist kästi meil tellida joogid ja süvenemiseks palju aega ei antud, tegime kiire tellimuse. Tellisime kahepeale riisikuhja ning keskmises suuruses magushapu kastmega kana- ja lihavaagna. Toit oli küll maitsev, kuid arve, mis sisaldas eraldi reana ka salfrätiku kasutamise tasu, sellele kohale sobimatult krõbe (ca. 20 EUR). Tundus, et pole vahet, kas tellid S, M või L suuruses vaagna, ikka tuuakse see sulle ühesuguses väikeses kausis. Tundus imelik, et kõik kohalikud inimesed sõid ja tellisid toidu meie söögikohast veidi siseruumide pool asuvate laudade äärest, kus kogu info hieroglüüfidena esindatud oli. Taipasime, et meiesuguste lollide valgete turistide jaoks on selle sama toidukoha kõrvale eraldi äri püsti pandud, turistidelt kasseeritakse mitmekordne hind, kuigi toidud samast köögist tuuakse. Teretulemast Aasiasse!
Järgnevatel kordadel einestasime kohtades, kus ka kohalikud käisid ning saime kahepeale alati vabalt vähem kui 5EUR suuruse arvega söönuks. Ostsime toitu ka tänavalt, kuna seal valmistatakse kõike, mida elanikkond ise sööb. Öeldakse ju, et käia Malaisias ja mitte süüa tänavatoitu tähendab, et õige elamus selle riigi köögist jääb saamata. Märkasime, et osa malaislastest sööb siiani kätega ja kasutab selleks vaid parema käe sõrmi, vasak käsi on roojane ja toitu ei puuduta. Suurem osa sõi siiski lusika ja kahvli abil. Lusikaga süüakse ja kahvliga aidatakse toitu lusika peale tõmmata.
Ei oskagi öelda, kas põhjusel, et olime reisimisest juba üsna väsinud ja tahtsime väga koju jõuda, kuid Kuala Lumpuril meie jaoks midagi Austraalia linnadega võrdväärset pakkuda ei olnud. Veetsime selles linnas kokku kaks päeva, mis oli täiesti piisav. Enamuse ajast jalutasime lihtsalt linnas ringi, uudistasime eemalt selle linna üht au ja uhkusest, 1996-2003 maailma kõrgeimaks hooneks olnud kaksiktorne (Petronas Twin Towers), mille kõrguseks on 452m. Tornide vahel olevale terrass-sillale pääsemist meie nii oluliseks ei pidanud, et selle tarbeks hommikul vara piletijärjekorda oleks vaevunud minema.
Otsustasime käia hoopis teletornis, mis meie halvaks üllatuseks samuti tasuliseks oli muudetud (pilet üle 10 EUR), loobusime ka sellest. Selle asemel külastasime üht Malaisia tavapärast nähtust- liblikaaeda. Tegemist oli ilusa lillede ja puudega kaunistatud aiaga, mis oli ümbritsetud rohelise võrguga ja kus suur hulk kirkavärvilisi Malaisia liblikaid vabalt ringi lendas. Mõned tegelased püüdsime ka kaadrisse:
Liblikate aia siseruumides saime küllaldase ülevaate Malaisia loodusest, seal elavatest maailma suurimatest ämblikest, mürgistest skorpionidest ja muudest meeldivatest putukatest. Enamus neist elutses piirkonnas, kuhu järgneval kahel päeval väljasõidu tegime, lihtsalt ei suutnud rohkem linnas olla.
MALAISIA: Cameron Highland
Järgnevad kaks päeva veetsime Kuala Lumpurist ligi 200km kaugusel asuvas piirkonnas nimega Cameron Highland, mis on kuulus sealsete lõputuna tunduvate teeistanduste poolest. Kuna auto rentimine tundus nii vähese etteteatamisega suhteliselt tulutu ettevõtmine, lisaks ka päris kulukas, sõitsime sinna liinibussiga (pilet ca. 8,8 EUR üks ots). Buss oli seest tontliku välimusega, millele andsid vürtsi juurde ülilaiad istmed. Sõit kestis ligi 4 tundi ja selle kestel tehti ootamatu pooletunnine vetsupeatus. Pool teekonnast kulges üles mägedesse mööda käänulisi ja kurvilisi kitsaid teid, seega kohalejõudes oli mul sõidust süda üsna paha. Peatusime väikses külas nimega Brinchang. Kuna meil liiklusvahendit polnud, broneerisime järgnevaks päevaks, ühtlasi Allani sünnipäevaks, kohalikku piirkonda tutvustava ekskursiooni.
Järgmisel hommikul kell 9 võttiski meid peale maastur, kus lisaks meile oli veel kaks malailast, üks hollandlane ja üks inglasest reisiajakirjanik. Meie autojuht, ühtlasi ka giid, oli väga sõbralik ja asjalik selle piirkonna põline elanik. Mis mulle eriti meeldis, oli see, et ta tegi oma tööd hingega. Esimene sihtkoht, kuhu sõitsime, oli üks BOH`i kuulsatest mägedes asuvatest teeistandustest. Tegemist on Malaisia juhtiva teekasvatusega, mille istandused asuvad kokku 1200-l hektaril ja kus toodetakse aastas kokku ligi 4 miljonit kg teed, st ligi 5,5 miljonit tassi päevas. Pildid nendest teeistandustest olid ka ajendiks, miks just siia piirkonda Malaisia loodusega tutvuma tulime. Vaated olid kohati hingematvad ja loodus lopsakalt roheline, oleks vaid tahtnud seda kõike rohkem nautida:
Sõitsime samal päeval ka mööda Cameron Valley teeistandustest, kuid kahjuks sadas sel ajal vihma ja ajagraafiku tõttu pidime neid vaateid vaid sõidu pealt nautima. Saime teada, et suurem osa teest korjatakse tänapäeval masinatega ja kuigi hiljem toimub ka sorteerimine, võib kaasaja tee lisaks väärt kraamile sisaldada ka vanu teelehti, umbrohtu ning halvemal juhul satub sinna ka putukaid.
Meie teekond viis edasi 2000m kõrgusel asuva Gunung Brinchang nimelise mäe tippu, mille lähedal tegime jalutuskäigu läbi samblase metsa (Mossy Forest), mille sarnast võib leida vaid sealsetest kõrgematest mägedest. Väidetavalt on tegemist 200 miljonit aastat vana vihmametsaga. Kogu teekonna vältel näitas giid meile erinevaid taimi, tutvustas nende raviotstarvet ning rääkis, missugustes kallites ravimites üks või teine sisaldub. Kui kogu informatsiooni meelde oleks suutnud jätta, oleks endale koju terve loodusliku apteegi võinud varuda.
Päeva kestel külastasime kohalikku liblikafarmi, mis meie jaoks enam nii uudne ei tundunud, olime paar päeva tagasi Kuala Lumpuris juba ühte veidi suuremat külastanud. Selles farmis tundusid liblikad veidi õnnelikumad ja aktiivsemad olevat, kohati seisime nagu keset liblikate maanteed ja aegajalt pidi pea eest tõmbama, et mõni suhu või silma ei satuks. Allanil nt istus üks liblikas näos ja ei tahtnud sealt üldse mitte vabatahtlikult lahkuda.
Peale kerget lõunasööki kohalike söögikohas suundusime mööda mägist teed mõnikümmend kilomeetrit allapoole. Loodus ümberringi oli ilus ja lopsakas ning peitis endas tõelist džunglit. Ka vaated olid ilusad, ekskursioonide võlu ja valu aga seisneb selles, et ei saa peatuda seal, kus sooviks ja kaua sooviks. Jalutasime ühe metsiku kose lähistele ja külastasime aborigeenide pisikest küla, mis koosnes tee äärde rajatud mõnest bambusmajakesest. Ühe toreda kohaliku aborigeeni õpetuste ja näpunäidete järgi puhusime Blow Pipe nimelisest puhkpüssist nooli välja, et sellega sihtmärki tabada.
Käisime ühes bambusmajas sees ja meile tutvustati kohalike eluolu, traditsioone ning elamisviise. Samal ajal istus seal majas kohalik külavanem ja ta oli terve aja nii õnnetu näoga, et ma tundsin ennast ikka päris lolli valge turistina, kes teiste õnnetut elu käib uudistamas, pilte ma sel põhjusel eriti palju teha ei tihanudki. Sealsed põliselanikud on džunglist oma majadega tee äärtesse kolinud, kuna loodavad seal peatujatele erinevaid ravimteid, taimi ja punutud tooteid maha müüa. Kuigi põliselanike riided on praegusel ajal kaasaegsed, jooksevad nad siiani džunglis paljajalu ringi. Saime ka teada, et majad ehitatakse postide otsa, et loomad, putukad ja maod tuppa ei tuleks.
Tegelikult hakkas kogu sellest piirkonnast päris kahju. Olime jäänud vaid kolmekesi ja giid rääkis meile oma eluloost, näitas kohti, kus ta lapsena mänginud oli, kus aja jooksul töötanud ning rääkis lugusid, kuidas sealne loodus ning džungel ajaga palju muutunud on. Üha laieneva farminduse tõttu võetakse seal maha meeletult palju puid ja reostatakse ümbrust. Ta näitas meile ka ühte jõge, kus kunagi kristallselge vesi oli ja kus ta lapsena põhja sukeldudes vett juua sai. Nüüd laiutas seal suur reostatud sopakogu, kuhu keegi jalga sisse pista ei taha. Juba tema näost oli näha, kui kahju tal sellest kõigest on ja kuidas ta oma südant valutab sealse piirkonna pärast. Looduse mõttes pole sellele piirkonnale ka turism just väga kasuks tulnud, kuna paljud inimesed lihtsalt ei hooli millestki peale iseenda.
Enne, kui meid tagasi elukohta viidi, sõitisime läbi ühest selle piirkonna paljudest maasikafarmidest. Maasikaid kasvatatakse seal aastaringselt ja kogu kasvatus käib pottides. Kuna farmi töötajad pidavat meie giidile nagu õed olema (kuuluvad ühte kogudusse), saime sinna vaba sissepääsu, maitsesime marju ja jalutasime oma giidi juhatusel läbi istanduse. Kui ülejäänud farmide marjad pidavat suhteliselt hapud olema, maitsesid selle istanduse marjad küll päris magusalt ja hästi, eriti meeldis meile värske maasikamahl.
Oma sisuka päeva lõpetasime kohalikust pagariärist ostetud kreemikooki süües ja Allani sünnipäeva tähistades. Tegelikult olime kogetust suhteliselt väsinud ja vajusime kiiresti unne. Järgmisel päeval sõitsime tagasi Kuala Lumpurisse ning läksime ootusärevalt lennule, mis viis meid läbi Abu Dhabi Brüsselisse.
Brüsselis võttis meid vastu külm ja karge kliima, olime endale kõikvõimalikud riided selga tõmmanud ja ikka oli külm. Vahelduva eduga tibutas terve päev vihma ja kohe üldse ei olnud mõnus olla. Kuna Tallinna lennuliiklus on nii nagu on, pidime ühe päeva ja öö selles linnas veetma. Et aega vähegi sisukamalt veeta, jalutasime Brüsseli südalinnas, vaatasime üle kuulsa pissiva poisi ja põikasime sisse šokolaadipoodidesse, et lihtsalt imetleda sealseid magusaid kunstiteoseid.
Oi kui hea oli lõpuks koju jõuda, võtsime Eestimaa vastu naeratus näol ja hingasime kergendatult. Meie pikk retk leidis õnneliku lõpu ja vähemalt senini tundub mulle, et me ei ole enam need, kes me olime enne seda reisi. Me oleme palju terviklikumad ja õnnelikumad või vähemalt ei ole me veel ära rikutud ja oskame pisikestest asjadest rõõmu tunda. Ja kogu see pikk ettevõtmine oli väärt kasvõi ainuüksi sel põhjusel, et keset pikka väsitavat bussiretke Sydney poole vaadata oma kallimale silma ja kuulda tema suust nii siiralt ja armsalt öeldud justkui maailma kõige ilusamini kõlavat lauset: „ Mida rohkem me koos oleme, seda rohkem ma sind armastan.“
