Linnuvaatlusplatvorm ja kohtumine känguruga

Elasime mõnda aega Sheppartonis. Seal olles otsisime hoolega töövõimalusi kasutades selleks erinevaid mooduseid. Näiteks külastasime kohalikku tööbürood, uurisime interneti tööportaalidest sinna lisatud kuulutusi, täitsime ära mitmete suuremate farmide kodulehekülgedel olevad avaldused, kirjutasime ümberkaudsete piirkondade backpackerite hostelitesse, helistasime kuulutuste peale ja võtsime ühendust erinevate farmidega. Peame tõdema, et Austraalias backpackeritena tööd leida pole hetkel eriti lihtne ja see on paljuski õnne asi. Paljudest farmidest vastati meile, et hetkel on neil kõik vajalikud töötajad olemas ja paari nädala jooksul kindlasti kedagi juurde ei vajata. Sama meelt oldi ka tööbüroos. Viimases arvati isegi, et paljud töötamisvõimalused avanevad alles uue aasta alguses. Peamisteks põhjusteks arvati hooaja hilinemist ning backpackerite erakordset rohkust sellel aastal. Seetõttu otsustasime Sheppartoni maha jätta ja liikuda mööda Murray jõge läände, et tööootuse ajal maad tundma õppida ja erinevaid piirkondasid avastada. Murray on Austraalia suurim jõgi, mille pikkuseks koos Darlingi lisajõega on ligikaudu 3490 km. Selle jõe äärsetel aladel asub palju puuviljafarme ning Murray jõe org on Austraalia tähtsaimaks niisutusalaks. Nimetatud jõgi on ka piiriks Victoria ja New South Wales`i vahel.

Võtsime suuna Swan Hill`i poole. Väga rõõmustav oli mööda uusi teid sõita ja lahtisest aknast seda imepärast maad imetleda. Päike oli taas välja tulnud ja loodus endisest rohelisemaks muutunud. Tegime peatuse Kerangi nimelise linnakese juures veidi maanteest eemale rajatud lindude vaatlusplatvormil. Sealne piirkond on koduks paljudele erinevatele linnuliikidele, nt asub seal maailma suurim Ibiste pesitsemise piirkond. Olime vaateplatvormi juures ainukesed inimesed ning esialgu vaatlesime linde korralikult vaatlusmajakeses läbi suure binokli. Vaatlesime neid oma loomulikus rahulikus keskkonnas. Seejärel sai kiusatus meist võitu ja läksime ümbruskonda lähemalt uudistama. Jalutasime mööda pisikest metsas looklevat loodusrada kõrvad sumisemas erinevatest linnu- ja loomahäältest. Loodus täielikult elas ja sada igas mõttes. Sattusime sinna õhtupoolikul ja sel ajal on loomad eriti aktiivsed. Nägime oma teekonnal väga paljusi väikseid jäneseid, kes pidevalt põõsaste vahelt nii üksi kui kambakesti välja hüppasid ja seejärel rõõmsalt meie silmist taas peitu pugesid. Mõni jänkupoiss peatus hetkeks, vaatas meile kartlikult otsa ja hüppas rõõmsalt oma teed.

Väike jänkupoiss:


Kehvade linnuteadlastena ei oska me defineerida, mis linde me seal selle aja jooksul seal ära nägime. Piltide abil tuvastasime valged ibised, järvekesel ujusid pelikanid ning põõsastes sädistasid kirevate värvitoonidega ehitud papagoid. Vaateplatvormi taga järve ääres jalutades tuli veest meist meetri kaugusele askeldama üks eriti julge tegelane. Tundus, et me ei häirinud teda üldse või ei pannud ta meid lihtsalt tähele. Igatahes toimetas ta oma tähtsate kaevetöödega laskamata meil ennast ära ehmatada. Hiljem tuvastasin pildi järgi, et tema nimi oli siinses keeles Fat Tailed Dunnart.

Valge Ibis:


Fat Tailed Dunnart:


Terve metsasisese teekonna jälitasid meid eriti tüütud kärbsed ning suured „killer-sipelgad“. Äkki kuulsime metsast suuri katkendlikke mürtsusid. Ehmatasime ja otsisime hirmunult selle hääle tekitajat. Nägime meist umbes viie meetri kaugusel pisikest kängurupoissi, kes meid veelgi rohkem kartes sama kiirelt põõsastesse kadus. Meelde suutsime jätta vaid tema kiirel hüppel tuvastatud kehaosa ja sabajupi. Tundus, et ta oli meile umbes nabani. Hakkasime elevusest kängurule järgnema, kuid kuulsime vaid järjekordseid hüpetest põhjustatud mürtsatusi. Teda ennast meil enam silmata ei õnnestunud. Igatahes nägime oma elu esimest metsikut känguru ja veendusime, et nad ikka tõesti on olemas. Taamal põlluveerel silmasime oma rännaku lõpus luusimas ka üksikut lonkivat rebasepoissi.

Jätkasime oma teekonda autoga. Suundusime sildi, Kangaroo lake, juhatusel. Lootsime päikeseloojangul Känguru nimelise järve ääres taas mõnda põõsaste vahel hüppavat kängurupoissi kohata, kuid seda tulutult. Nägime viinamarjaistanduste vahel taas kelmikaid jänesepoisse ning arvutuid sädistavaid papagoisid. Leidsime endale Kangaroo järve ääres ööbimispaiga ühel sealsel looduskaunil grillimis-ja puhkeplatsil. Öö oli soe, seetõttu jätsime autoaknad praokile ja uinusime metsatukast kostuvate looma- ja linnuhäälte taustal.

Kangaroo Lake päikeseloojangul:


P.S. KELLEL HUVI, SIIS ROHKEM PILTE MEIE TEEKONNAST LEIATE VAJUTADES SIIA

Teekond Sheppartoni ja siinsed soojakraadid

Peale oma esimest rännakut Great Ocean Road`il suundusime Victoria osariigi suuruselt viienda linna Sheppartoni suunas. Automüüja Charlie soovitas meil tööotsimise eesmärgil just sellest linnast alustada, kuna Sheppartonis ja selle lähiümbruses on palju võimalusi erinevaid hooajatöid leida. Teatavasti on meiesugustel ränduritel lihtsam saada hooajatöid, kuna working holiday viisaga Austraaliasse tulles ei tohi ühe tööandja juures üle kuue kuu töötada. Seega püsivate töökohtade peale backpackereid ei võeta ja ainukeseks lootuseks edaspidisteks seiklusteks raha koguda ongi lühikesi tööotsasid leida.

Teel Sheppartoni tutvusime põgusalt kahe teele jääva väikelinna, Ballarati ja Bendigoga. Need linnad on kuulsad selle poolest, et 1850-test aastatest alates leiti sealt piirkonnast märkimisväärsetes kogustes kulda. Ballaratist on leitud ka üks maailma suurimaid kullakamakaid. Kullaleidude tõttu hakkas ka Melbourne tormiliselt arenema ja 1850-ndatel aastatel puhkes Austraalias kullapalavik. Selle tulemusel oli 1880. aastatel Melbourne üks maailma rikkaimaid linnu.

Tänasel päeval reklaamitakse kullaleidmise piirkonda turistidele mitmel moel ning Ballaratis asuvad kõrvuti nii kullamuuseum kui Sovereign Hill. Viimase näol on tegemist 60 ha suurusel maa-alal asuva mitmekülgseid võimalusi pakkuva kinnise külakesega, mida külastades saab aimu kullaotsimise aegsest elust-olust. Külakeses on väikesed tolleaegsed majakesed ning turistidel on võimalus erinevates tegevustes ise kaasa lüüa, nt ise küünlaid valmistada, kulda otsida, maa-aluseid kullakaevandusi külastada ja palju palju muud teha. Samuti toimub Sovereign Hill`is efektseid etendusi kajastades kullaleidmisaegset olustikku ning Austraalia legendaarse lindprii Ned Kelly elu.

Meie kahjuks kullamuuseumisse ega Sovereign Hilli sel korral sisse ei läinud, piilusime vaid klaasitud ustest ja ala piiranud väravatest sisse. Lisaks vaatasime piletite müümise eesruumis Sovereign Hilli tutvustavat videot. Pilet oleks meile kahele kokku maksma läinud ligikaudu 80$ ja oleme siin kallil maal auto ostmise ja enamus ajast töötuna elamise tõttu üsna vaesteks muutunud. Seega otsustasime, et hoiame oma allesjäänud raha kõik söögi tarbeks ja enne tööleidmist ei saa me endale ühtegi luksust lubada. Pealegi oli ilm nii palav, et tahtsime kiiresti Sheppartoni jõuda ja endale mugava ööbimispaiga leida. Siiski tahaksime sinna paremate aegade saabudes kindlasti tagasi minna.

Meie teekond Melbourne`ist Great Ocean Road`i kaudu Sheppartoni:


Sheppartonis elab kokku ligikaudu 30 000 elanikku, City of Greater Shepparton ehk koos ümberkaudsete aladega on elupaigaks ligikaudu 60 000 inimesele. Millegipärast on Sheppartoni linna erinevates kohtades väga palju värvilisi ja huvitavate kujunditega kaunistatud lehmakujusid. Me pole veel aru saanud ega süveneda jõudnud, mis teema nende lehmadega on, aga igatahes näevad nad vahvad välja.


Saabusime Sheppartoni koos kuumalainega. Nimelt on selle linna läbi aegade kõrgeim novembrikuu maksimumtemperatuur olnud ligilähedane sellega, mida me seekordse kuumalainega tunda saime, st ligikaudu 40,5°C. Siinse piirkonna kõige kuumemateks kuudeks on jaanuar ja veebruar. Jaanuarikuu läbi aegade kõige kõrgemaks temperatuuriks on Sheppartonis fikseeritud ligikaudu 46°C. Igatahes õhk oli ülilämbe kui mitte öelda, et õhku peaagu polnudki ja päikese kätte sattudes see kõrvetas nahka. Püüdsime päikesest võimalikult eemale hoida ja külastasime kuumemate päevade jooksul pidevalt konditsioneeridega varustatud kaupluseid ning aegajalt ka Sheppartoni raamatukogu. Kauplustes püüdsime võimalikult kaua aega veeta, seega hiilisime seal riiulite vahel tükkaega ringi suutes enamuste toodete hinnad läbi analüüsida ja nende söömisest unistada. :) Väljas jalutades oli kasulikum käsi õhu käes võimalikult vähe liigutada, kuna liigutamisest tekitatud õhuvoog tundus veelgi kuumem olevat. Välistemperatuur oli inimese normaalsest kehatemperatuurist veidi kõrgem, seega oli päikese käes üsna talumatu olla. Isegi õhtul kell üheksa oli õhk veel väga soe ja lämbe ning temperatuur üle 30°C kraadi. Igatahes pidasime vastu kandes kübaraid, juues ohtralt vedelikku ning külastades vahelduseks väljasuitamisele või autos praadimisele konditsionneriga varustatud asutusi.

Uurisime internetist veidi informatsiooni Austraalia kuumarekordite ja üldse siinse kliima kohta. Lisaks saime teada, et maailma kuumarekord on 58 °C. Selline temperatuur mõõdeti 1922. aastal Liibüas Azizis.

Austraalia kuumarekord mõõdeti 2.01.1960.a. Lõuna Austraalias Oodnadatta`s ja selleks oli 50,7°C. Victoria osariigi (meie asukoha osariigi) maksimaalne temperatuur mõõdeti 7.02.2009. Hopetoun`is ja selleks oli 48.8 °C. Üldiselt on Austraalia kliima piirkonniti väga erinev. Nt Põhja-Austraalias Darwini lähiümbruses on temperatuur aastaläbi ühtlane, päevased maksimumtemperatuurid kõiguvad kuni 10 kraadi ulatuses hoolimata kuust. Päevased soojakraadid jäävad seal enamasti + 30°C ümber. Meie saime Sheppartonis tunda ülisuurt temperatuuri kiiret muutust. Ühel päeval talusime +40°C kraadist kuumust ning järgmisel päeval ei tõusnud temperatuur üle +20°C, puhus tugev tuul ja sadas vihma. Müstiline, kuidas vähem kui 24h jooksul võib päevane temperatuur ligikaudu 20°C kraadi võrra muutuda. Igatahes otsisime kotisügavustest üles oma teksad, kampsunid ning kilekad lootuses varsti ka põhjamaalaste jaoks mõnusat parajat sooja ilma tunda saada.

Rohkete lillakate kellukesekujuliste õitega puu:

GREAT OCEAN ROAD - III päev

III PÄEV
Kolmanda rännakupäeva põhiosa veetsime Port Campbelli looduspargi pikkadel ja rohketel radadel rännates. Nägime seal päikese käes peesitamas pisikest sisalikku, midagi hirmsamat ega ohtlikumat me ei ole seni kohanud. Kuulsad 12 apostlit oli vaid väike osa sellest, mida seal näha ja nautida sai. Informatsiooniks niipalju, et 12 apostlit on Austraalia üks kuulsamaid vaatamisväärsusi. Tegemist on ookeanisse jäävate suurte loodusjõudude poolt kujundatud pankranniku tükkidega, mis on kunagi olnud osaks maismaast. Lained ja vihmavesi pidevalt uuristab pankrannikut ja selle tükke, seega pika aja vältel tekib loodusjõudude toimel juurde üha uusi eraldiseisvaid osasid ning lagunevad olemasolevad. Allan luges, et aastas suudab vesi uuristada keskmiselt 2cm pankrannikust. Seega on sealne loodus pidevas muutumises. 12 apostlit olid ühed kuulsamad, kuid mitte ainukesed eraldiseisvad pankranniku osad, neid oli ookeaniäärsel teekonnal veel palju.

Apostlid:

Meie teekonna äärses rannikuvees on ligikaudu 80 laevavrakki, kuulsaim neist on Loch Ard George. Asus see apostlite vahetus läheduses ning palja silmaga vaateplatvormilt vaadates võis kauguses näha tillukest osa laevavrakist veel praegugi. Nähtu oli nii tilluke, et jäi arusaamatuks, mis see täpselt oli, infotahvlilt lugedes tuvastasime, et see on osake laevavrakist. Nimetatud laev oli tugeva tuule tõttu kandunud ookeanis oleva kalju vastu ning 54-st reisijast pääses vaid kaks.

Nägime radadel rännates palju erilisi pankranniku osasid, väikseid saarekesi, vee poolt uuristatud koopaid ning eelnevate vahele jäävaid liivaseid rannajuppe ning ookeanisoppe. Paljud nendest kohtadest olid otsekui erinevatest filmidest välja lõigatud ja neid ümbritses salapärane aura. Enamusel neil aladel oli enne 1788 aasta valgete Austraaliasse saabumist elanud mitmed aborigeenide rühmad. Kahjuks paljud aborigeenid hukati valgete poolt kui nad just ei suutnud põgeneda.

Üheks kuulsamaks sealseks saarekeseks oli Mutton Bird Island, mis sai oma nime seal pesitsevate lindude järgi. Need linnud lendavad igaks talveks Alaskale ning tulevad soojadeks aegadeks saare piirkonda tagasi. Lindude laulu saime sellel matkateekonnal kõvasti kuulda.

Sõitsime apostilte piirkonnast edasi, rannikuäärsele teele jäi veel mitmeid ilusaid kohti. Taas kohtasime loodusjõudude poolt kujundatud pankranniku tükke. Kuulsamateks nendest oli nt London Bridge ja The Arch.

London Bridge:

Külastasime Saarte Lahte (Bay of Islands), kus oli võimalus pääseda eraldatud liivaranna osa lähedale, millel elutsevad pingviinide kolooniad. Kahjuks päevavalguses meil ei õnnestunud pingviine kohata, inimeste tarbeks sellele rannale teed polnud rajatud. Nägime vaid eemalt palju pingviinide jälgi, mis üsna värskelt rannaliivale oli jäetud.

Bay of Islands:

Oma väga kaunite vaadetega päeva ja ühtlasi Great Ocean Roadi teekonna lõpetasime Warrnamboolis. Järjekordse ööbimise tegime just seal, selleks valisime linna keskele rajatud grillimis-ja puhkeala. Külastasime ka Warrnambooli kuulsamat randa (Logans Beach), kuhu vaalad talviti poegima tulevad. Hetkel pole siin talv ja vaalasid polnud meil lootustki näha :)

Meie õhtusöögi peatuspaik Warrnamboolis - kokapoiss Allan:

Tervest teekonnast kokkuvõtet tehes peame tõdema, et see oli igati väärt ettevõtmine. Nägime nii palju ilusaid ja salapäraseid kohti ja nii palju kaunist loodust. Ühtlasi lisab meie rännakule võlu meie liikumis-ja elamisviis. Peame tõdema, et autos elamise võimalus on muutnud meie elu palju võimalusterohkemaks. Saame enamasti jääda peatuma sinna, kuhu soovime ja õnneks oleme vähemalt siiani leidnud suurepäraseid peatumiskohti, kus on olemas söögitegemisvõimalused ning esmased pesemisvõimalused. Great Ocean Road on tõesti üks väga maaliline ja ilus teekond lõputu ookeani ääres kulgevatel imelistel radadel.

P.S. KELLEL HUVI, SIIS ROHKEM PILTE MEIE RÄNNAKUST GREAT OCEAN ROAD-il LEIATE
SIIT

GREAT OCEAN ROAD - II päev

II PÄEV
Hommikul toimus meie peatuspaiga parkimisplatsil tihe sebimine. Nimelt toodi sinna bussideviisi koolilapsi, kellele korraldati sealse ookeani ääres surfikoolitust. Päris naljakas oli neid rannas jälgida, nagu trobikond pisikesi pingviine õpiks ujuma. Lainetega nad veel päris hästi hakkama ei saanud ja enamasti kukkusid nad enne korralikult püsti saamist õnnetult vette.

Katsusime ka ookeani vee ära ja veetsime hommikul pisut aega rannas mõnuledes. Üritasin meeles pidada oma armsaid nüüd juba küll endiseid töökaaslaseid seal kaugel kodumaal ning püüdsin kiirelt rannaliivale nende auks märki maha jätta. Seega järgmine pilt on pühendatud kõikidele meie Denim Dreami kauplusteketi töötajatele nii kontoris kui kauplustes. Olete mul meeles ja kannan teid oma südames sellel rännakul kaasas.


Ülejäänud päeva veetsime suuresti mööda ookeaniäärset maaliliste loodusvaadetega teed sõites. See viis vaheldumisi üles mägedesse ning seejärel taas alla rannaalade piirkonda. Vaated sellel teel olid imeilusad, kõikjal lõputu ookean, millest õhkus värskust ja rahustavat hõngu. Taamal paistsid erinevad mäed ja kaljunukid. Külastasime mitmeid teele jäävaid vaateplatvorme, ühel nendest nägime ka oma esimest looma. Selleks oli arvatavasti sipelgasiil(päris kindel liigi õigsuses pole). Igatahes oli ta palju suurem kui meie siil ja pikk nina oli terve aja maasse pistetud ning selliselt ta sonkis tükk aega vaikselt maapinnas enne kui võsastikku jooksis. Sellel ajal, kui tee-ehitajad lõunapausi pidasid, võttis Allan nende töö üle:


Jõudsime Lorne linnakesse ning pöörasime sealt 9km sisemaa poole, et minna külastama Erskine koske. Täiesti uskumatu, kuid sattusime nii väikese vahemaa läbimise järel hoopis teistsugusesse looduskeskkonda. Erskine kosk asus keset rohelist lopsakat vihmametsa. Sattusime džunglisse, kõikjal ümbritses meid lopsakas rohelus, seal oli palju sõnajalgu meenutavate lehtedega puid ning erinevas suuruses kive, mille vahelt nirises koselt alla valgunud vesi edasi metsasügavustesse. Kahjuks meie fotoaparaat ei suuda ereda päikesevalguse tõttu jäädvustada kõiki neid värve ja ilu, mis meid tegelikkuses kogu sellel rännakul saatis. Saame teieni tuua vaid mõningase nägemuse tegelikkusest.


Peale kosekülastust suundusime tagasi Great Ocean Road-ile. Käisime külastamas ka poolsaare tippu jäävat Cape Otaway majakat. Selle ekstra teekonna läbimine oli meie jaoks küll tiba pettumus, kuna majaka lähedale meid liiga hilise kellaaja tõttu enam ei lastud. Pildistasime majakat veidi eemalt ning ronisime mööda väikeseid teeradasid mägede otsa ümberkaudset loodust vaatama ja puude latvu imetlema. Tajusime seal taas ookeani võimsust ja lõputust.

Päikeseloojangu ajaks jõudsime Port Campbelli lähedusse maailmakuulsa 12 apostli juurde. Veetsime öö taas ühel turistidele mõeldud parkimisplatsil koos mõningate teiste ränduritega. Läheduses mühises ookean ja taevas oli taas tuhandeid selgeid tähti.

P.S. KELLEL HUVI, SIIS ROHKEM PILTE MEIE RÄNNAKUST GREAT OCEAN ROAD-il LEIATE
SIIT

GREAT OCEAN ROAD - I päev

Suundusime oma esimesele rännakule Austraalia ühele kaunimale ookeani ääres kulgevale maanteele ehk GREAT OCEAN ROAD-ile. Selleks sõitsime Melbourne`ist 72km edela suunas, et jõuda Geelongi linna, kust Great Ocean Road ametlikult alguse saab. Läbisime oma teekonna jooksul veidi üle 300 km ja sellest enamus kulges mööda rannikut võimaldades teekonna jooksul nautida imelisi vaateid. Great Ocean Road-i äärde on rajatud küllaldaselt vaateplatvorme, kus saab pikemalt peatuda, ookeanilt kanduvat jahutavat värsket õhku sisse hingata, päikese käes ennast soojendada ja maalilisi vaateid mällu salvestada. Meie teekond kestis kokku kolm päeva. Selle jooksul külastasime erinevaid vaatamisväärsusi ja looduskauneid kohti.

Pilt Great Ocean Road-i teekonnast (klikkides pildile avaneb see suuremana):

I PÄEV
Oma reisi alguspäeval tegime esimese pikema peatuse Torquay`s. Tegemist on Austraalia surfipealinnaga, kus asub maailma suurim surfimuuseum Surfworld ning mis on mitmete nimekate firmamärkide nagu nt Rip Curl ja Quiksilver kodulinnaks. Torquay`st saab tegelikkuses alguse Great Ocean Road-i sadu kilomeetreid kulgeva ookeaniäärne teekond. Selle väikelinna läheduses asub ka surfarite seas kuulsaks saanud Bells Beach. Torquay ja Anglesea lähedusse jäävad ookeaniäärsed alad tundusid olevat surfarite paradiisiks. Nägime sealsetes randades askeldamas päris palju erinavaid surfisõpru, kes on sinna kohale rännanud üle kogu maailma. Sealne turism on suurelt osalt suunatud just surfarite jaoks. Selleks tarbeks on seal erinevaid majutusasutusi, kaupluseid, palju reklaamiti ka surfikoolitusi.

Meie tegime siiski Torquay`s peatuse mitte surfamise eesmärgil, vaid vajadusest lõunasöögi järele. Leidsime kergelt ühe kauni ookeaniäärse rannaala ning nautisime seal oma tagasihoidlikku söömaaega. Hiljem jalutasime läheduses olevates randades ja imetlesime heledat õrnalt rohekassinist ookeani ning kuulasime lainete vaikset mühisemist.


Meie esimese öö peatuspaigaks sai pisike ookeaniäärne surfilinnake Anglesea. Peatusime ühel rannaäärsel parkimispaltsil, kuhu öö saabudes üha enam rändureid nii autode, väikebusside kui suurte karavanidega ennast ööd mööda saatma sättisid. Õhtul tõusis tuul ja õhk muutus päris jahedaks. Mässisime ennast autos korralikult tekkide sisse ja veetsime sealse öö taas autoaknast tähistaevast imetledes ning järgmisest päevast mõtteid mõlgutades. Siin Austraalias tundub olevat taevas palju rohkem tähti kui Eestis ja tähed tunduvad ka palju säravamad ja kergemini nähtavad. Või tegelikult on vahe äkki vaid selles, et kodumaal polnud neid lihtsalt aega imetleda ega jälgida.

P.S. KELLEL HUVI, SIIS ROHKEM PILTE MEIE RÄNNAKUST GREAT OCEAN ROAD-il LEIATE
SIIT

Viimased päevad Melbourne`is

Mul on kirjutamata mõned meie tegevused või tähelepanekud sellest ajast, kui me veel oma auto ootel olime ja Melbourne`is viimaseid päevi veetsime. Enamus viimastest päevadest kulus meil muidugi autoga seotud tegevuste uurimisele ja planeerimisele. Siiski tutvusime põhjalikumalt ka linnaeluga. Näiteks külastasime põhjalikumalt varasemates teemades mainitud State Library of Victoria raamatukogu. Sissepääs sinna oli kõigile täiesti prii, kelleltki ei küsitud mingisugust lugejapiletit ega eriluba. Paar turvameest seisis uksel ja piilus vahel raamatukogust väljuvate inimeste kottidesse. Austraalias on ka paljudes kauplustes (sh toidukauplustes) kombeks, et teenindaja või turvamees palub külastajatel väljudes oma kotid avada. Tavaliselt piirdub see vaid sellega, et külastaja teeb kotiava lahti, turvamees kiikab kiirelt sinna sisse ja asi korras. Esimesel korral tekitas see meie jaoks küll kerge ehmatuse, kuid hiljem oleme aru saanud, et see on nende rutiinne ja tavapärane tegevus.

Raamatukogu oli seest täitsa uhke, läbi mitme korruse võis seal tutvuda erinevate väljapanekute ja näitustega. Nt ühel korrusel tutvustati Austraalia ajalugu, teisel keskenduti raamatu ajaloole jne. Olemas oli mitmeid erinevaid lugemissaale ja temaatilisi ruume (maletuba, mängude ruum). Igas ruumis ja pea igas nurgas võis kohata paksude raamatute taha mattunud üliõpilasi. Mõni oli endale väikese puhkuse lubanud ja kergeks uinakuks lauale vajunud. Lisan siia mõned pildid selle raamatukogu kõige uhkemast saalist, mida me ka külastasime.



Linnas päikeselist laupäeva veetes juhtusime üllatusega peale ühele jõuluvana ootuse teemalisele lasteüritusele. Kuidagi väga väga kummaline ja üldse mitte jõulutunnet tekitav oli palaval päeval jõuludele või jõuluvanale mõelda. Meile pole üldse kohale jõudnud, et varsti on käes detsembrikuu ja et meie kodumaal on miinuskraadid ja sajab lund. Meil hakkab siin varsti kuum suvi ja suvel ju ometi ei saa jõuluvana tulla? Meie jaoks on see harjumatu ja loogikavastane. Üritame kaupluste jõuluteemalistest väljapanekutest ja linna kaunistavatest kunst jõulupuudest mööduda neile erilist tähelepanu pööramata. Vahel peatume vaid mõne vahva jõuluteemalise vaateakna ees koos trobikonna laste ja nende vanematega. Selja taga ootamas uued lapsed ja nende vanemad, et vähemalt vaateaknal näha lumepallide veeretamist ja lumememmede ehitamist. Vot sellistel kuumadel päevadel ja sellistel hetkedel tunneme küll puudust jahutavast paksust lumesajust. :)


Ja otse loomulikult külastasime oma viimastel Melbourne`is veedetud ülisoojadel suveöödel taas meie lemmikuks saanud kohti Yarra ääres. Sel korral mängis jõeäärsel promenaadil noorte bänd tuntud lugusid ja nad tegid seda ülihästi. Pisar tuli silma, kui mõtlesin, et võib-olla on see täiesti viimane kord, kui me seal oleme. Arvatavasti oligi, kuid avastada on ju veel nii palju ilusat. :)



Peadselt postitan siia kirjelduse meie esimesest seiklusretkest, kuhu neljarattalise sõbraga suundusime. Meie esimeseks teekonnaks oli GREAT OCEAN ROAD!

Meie neljarattaline sõber

Eile oli siis see suurpäev, kui saime lõpuks ometi kätte oma uue neljarattalise sõbra. Olime seda hetke oodanud eelmisest neljapäevast saati ja auto kättesaamine venis pea nädala. Iga ööpäev Melbourne`is läks meile maksma ainuüksi majutuse ees ligikaudu 600 krooni. Seega kolisime täna hommikul backpackerite hostelist, kus viimased nädal aega peatunud olime, välja teatava elevuse, kuid samas ka hirmuga. Elevus oli meil sees seetõttu, et auto omamine annab meile juurde palju vabadust ja võimalusi ise oma rännaku kujundamiseks ning soovitud suunas liikumiseks. Pealegi olime viimastel päevadel suurte vahemaade kõndimisest mõlemad hädas oma jalgadega ja valu tegevate villidega. Hirmu tekitas aga teadmatus, kuidas meie uus sõber rännakute ajal vastu peab ja kui hästi ta meid teenib.

Melbourne`i piirkonda on tabanud hetkel kevadine kuumalaine ja viimaste päevade õhutemperatuurid on jäänud +35 kraadi lähedusse. Seega oli meie rännak autoplatsile suurte kottide ja kuumusega päris väsitav. Sõitsime suurema osa läbitavast teekonnast bussiga. Mina ostsin bussist kenasti selle tarbeks 2-tunni pileti ja sõitsin nagu korralik valge inimene. Allanil oli üks pilet varasemast kasutamisest järele jäänud. Tegelikkuses oli ta seda piletit juba kasutanud, kuid aparaat oli millegi tõttu jätnud sinna kasutamise kuupäevad salvestamata. Seega üritas Allan bussijuhi juurest kavalamalt mööduda ning oma piletit keskkonda säästvalt korduvkasutada. Kahjuks see nii lihtsalt ei õnnestunud. Masin andis pileti kehtetusest märku. No aga loomulikult suutis Allan oma naeratusega isegi meessoost bussijuhi ära võluda. Bussijuht tegi talle vaid silma ning lasi minu kullakese kenasti sel korral jänest sõitma. Autoplatsile viiva teekonna lõpuosa läbisime taas oma vapraid jalgasid kulutades. Ilm oli väga kuum, seega tegime enamuse tee äärde jäävate üksikute puude varjus pisikesi peatusi ja väänasime ning painutasime oma koti sangadest valusaks pressitud õlgu. Jõudsime tunnike enne kokkulepitud aega õnnelikult kohale. Kahjuks polnud meie auto veel platsile jõudnud (tal kontrolliti gaasisüsteemi jms), seega veetsime autoplatsil ligikaudu neli pikka tundi pikisilmi oma uut sõpra oodates. Selle aja jooksul jõudsime enamus platsil müüdavatest autodest läbi istuda, ära katsuda ning nende omamisest või mitteomamisest unistada. Unustasin hommikul ennast suure faktoriga kreemi sisse mässida, seega põletasin lisaks oma õlad veidi punaseks. Õhtul ostsime endale 2,5 liitrise 30+ faktoriga päikesekreemi potsku, et seda kreemi ikka mõnuga peale panna raatsiksime.

Lõpuks meie neljarattaline sõber saabuski. Tegemist on Ford Fairmonti 1994. aasta eksemplariga. Temal on 4,0 liitrine mootor ja võimsust umbes 140kW. Autol on automaatkast, konditsioneer ning gaasiseade, mis võimaldab meil sõita oluliselt soodsamalt. Esimeste sõitude jooksul tundub, et meie sõbraga on hetkel kõik korras. Ta on küll palju elu näinud ja pisut räsitud, kuid seni siiski ennast heast küljest näidanud. Märkasime vaid, et meie raadio ei tööta. Selle kordasaamiseks pidime veidi sebima ja 20$ välja käima. Meile anti kaasa ka koordinaadid, kuhu selle tarbeks pöörduda. Auto müüs meile ülisõbralik ja hea müügimees Charlie, Temalt ei olnud võimalik mitte autot osta. Saime Charlielt kaasa olulist informatsiooni, kus väljaspool linna kõige tõenäolisemalt tööd leida ning missuguseid kohti Austraalaias külastada. Charlie on absoluutne Austraalia fänn, kõige enam tundub ta jumaldavat Austraalia kirdeosa, st Queenslandi piirkonda. Seal pidi imeline loodus olema, palmid, vihmametsad jms. Ta oli eelmisel aastal oma naise sinna puhkama viinud ja nad mõlemad on siiani selle koha lummuses. Auto ostmise lõpetuseks kutsus Charlie meid õhtul kella kuueks autoplatsile tagasi, et saaksime temaga kaasa sõita. Tal pidavat kodus garaažis mitmeid reisimiseks vajalikke jubinaid olema, mis meile võivad kasulikud olla ja mida nemad enam ei kasuta.


Tutvusime täna ka kütusehindadega. Need varieeruvad pisut nädalapäevade lõikes. Täna maksis nt liiter gaasi ligikaudu 5 Eesti krooni, bensiin ligikaudu 11,5 ning diisel pisut üle 12 Eesti krooni. Meie saame õnneks selle kõige soodsama kütusega oma autot kostitada. Esimeste sõidumuljete põhjal võime öelda, et senini meil veel vastassuunda asja pole olnud. Mitmel juhul oleme küll mõtetes tahtnud sinna minna, kuid õnneks viimasel hetkel siiski õigema tee leidnud :) See-eest peseb Allan pidevalt aknaid. Siin on nimelt suunanäitamise lüliti ning aknapesu lüliti teisiti paigutatud, kui Allan harjunud on.

Õhtul siis sõitsimegi Charliega kaasa. Garaaži ees ootas meid tema ülisupersõbralik naine. Keelt me veel väga hästi ei oska ja ajame läbi lihtsamate väljendite ning sõnavaraga. Charlie naine oli nii armas, et hääldas alati kõik sõnad korralikult välja, rääkis aeglaselt ja võttis ka vajadusel oma käed abiks. :) Kui nad kõik nii teeksid, oleks elu siin poole lihtsam :) Igatahes hakkas terve nende perekond ringi sebima ja otsima, mida meile ära anda. Saime endale kaks veidi roostes äärtega kokkukäivat tooli, sinise suure tugevast kiletaolisest materjalist tüki, terve kuhja ühekordselt kasutatavaid taldrikuid, topse ning kahvleid/nuge, lisaks ka korduvkasutatavad taldrikud, kaantega potid ja panni, kuhja käterätikuid, neli sinist kruusi (igaks juhuks neli, kui mõni peaks katki minema), termoskasti, veidi räämas väljanägemisega gaasipliidi ja ballooni.

Pildil olen koos Charlie toreda naisega:


Otsustasime, et anname oma ainsa Eestist kaasa toodud suveniiri Vana Tallinna likööri näol just Charliele ja tema naisele nende suure südamlikkuse ja abivalmiduse eest väljendamaks oma tänulikkust. Esiti ei tahtnud nad meie kingitust vastu võtta, kuid peale mitmekordset selgitamist, et see on meie jaoks väga oluline, nad siiski leebusid ja võtsid meiepoolse meene vastu. Likööri andmise järel kuhjati meile antavate toodete hunnikusse veel üks tumekollane valgete triipudega villane tekk, kimp tugevat paksu nööri, üks magamiskott, kaks pehmet püürides patja (mille peretütar isiklikult kohale tõi), keskmise suurusega plastmassist helekollane kauss, mõned vajalikud söögiriistad ja võib-olla veel midagi, mis hetkel meelde ei tule. No ja salaja andis pereema lõpetuseks meile veel kilekotti peidetud erinevate snäkkide pakikesed ning kaks kiirnuudlite topsi. Küsimuse peale, kas neil seda kõike tõesti enam vaja ei lähe, vastas Charlie, et tema naine muudkui ostab ja tema viskab ära ning lapsed tahavad samuti järjest uuemaid asju, seega nad neid enam ei vaja ja ära visata ka ei raatsiks.

Ladusime oma kauba autosse, tänasime pererahvast ja sõitsime linna ääreala poole enda ja oma uue sõbra tarbeks esimest ööbimiskohta otsima. Suundusime mere poole ja leidsimegi golfiväljakute juures ühe looduskauni koha, kuhu ennast selleks ööks paigale sättida ja kus oma kingituste seas inventuur läbi viia. Õnneks oli meie peatuskoha vahetus läheduses ka WC ja käte pesemise võimalus. Lisaks on paljudes pargikohtades olemas ka lauad, toolid ning söögitegemisvõimalused. Selle tarbeks on ehitatud suur kivist neljakandiline alus, mille sees on gaasipõleti ning selle kohal suur pann.


Veetsimegi oma esimese öö autos, selleks lükkasime tagumised istmed alla ja ehitasime endale mugava avara magamisaseme. Südames oli rahu ja hinges vabaduse esimesed tundemärgid. Saime magada vaadates aknast säravaid taevatähti, nautida öist rahu ja unistada sellest, kuidas me oma uut eluaset hubasemaks ja mugavamaks muudame. Öö ei olnudki nii hirmus, veendusime vaid selles, et üks pehmem madrats kuluks väga ära ja hommikuse päikese varjamiseks peame endale kardinasüsteemi ehitama. Siiani oleme oma uue neljarattalise sõbraga rahul olnud ja loodame, et meie sõprus kestab pikalt. :)

Ekstreemne juukselõikus

ELU-OLU

Täna taas kolisime. Mul on juba järg käest läinud, mitmes kord meil Austraalias viibides juba kolida tuli. Igatahes on Melbourne`is viimasel nädalal toimuvate suurte pidustuste ja austraallaste jaoks ülioluliste suurte hobusevõidusõitude tõttu paljud majutuskohad välja müüdud olnud. Sel põhjusel elasime viimased kolm päeva ja ööd 6-kohalises toakeses, mis asus köögi ja ühisruumi vahetus läheduses. See oli ainuke tuba, milles sellel hetkel vabu kohti oli. Nimetatud backpackerite elamus mingisugust öörahu sätestatud polnud. Seega kostus meie tuppa ööpäevaringselt pidev lärm ja kisa ning magada me eriti ei saanud. Kolisime täna heas usus ja lootuses paremasse unne :)

Kolm ööd pidasime lärmakas toas vastu seetõttu, et olime oma pangakaardi tellinud nimetatud hostli aadressile ja need pidid meile lähipäevil postiga saabuma. Õnneks saimegi need kolimishommikul kätte. Jagasime tuba muuhulgas ühe saksa noormehega, kes oli koondamise tõttu töö kaotanud. Seejärel otsustas ta oma säästude ning koondamisrahade eest veidikeseks aja maha võtta ning suundus ümbermaailmareisile. Ei mäletagi täpselt, aga ta oli juba viibinud mitmes erinevas riigis, nautis erinevate maade võlusid ja parandas meelt. Austraaliast edasi suundub ta kolmeks nädalaks Uus-Meremaale.

Meie tänaõhtune uus elukoht on samuti backpackerite jaoks loodud elamu, mis asub taas Melbourne citys ning State Library of Victoria vahetus läheduses. See on seni kõige korralikum elamu, kus me viibinud oleme. Sisustus ja interjöör on kõige kaasaegsem ja mugavam ning toad on väga puhtad ja korralikud. Majas on kasutamiseks ka väike jõusaal ning meelelahutuseks mänguaparaatide tuba. Köögis on suur televiisor ning olemas on kõik suuremad köögivahendid, sh röster, mikrolaineahi jms. Ja voodid tunduvad ka mugavad ning pehmed olevat, naudime hetkel siinset vaikust ja ootame tänast magusta ning rahulikku und. Mida paremat ja magusamat me tänaseks veel loota võiksimegi :)


Allaniga pole rattakauplusest siiani ühendust võetud. Arusaadavalt ei soovi nad endale nii lühiajalist töötajat, kes paari kuu pärast lihtsalt minema läheb. Oleme ka ise otsuse vastu võtnud, et tahame linnast ära sõita. Kuigi Melbourne on väga ilus linn, oleme siinse city osa risti ja põiki läbi käinud ja suurt midagi pole enam avastada. Ülejäänud maad on aga avastada oi-oi kui palju. Otsime hetkel endale soodsat autot, millega maad avastama minna ja kus ka magada oleks võimalik. Oleme paari autot ka vaatamas käinud ning paljude kuulutuste peale helistada püüdnud. Kõik on kas liialt kallid olnud või küsitud hinna kohta liiga romud autod, mille vastupidavusse meil usku pole. Selle nädala lõpuks tahaks väga juba linnast ära sõita.

Esmaspäeval ja kolmapäeval käis Allan tööbüroo kutsel, kuhu ennast mõlemad kirja panime, taas lühikesi tööotsasid tegemas. Sel korral käis ta Melbourne`i city väljakutel toimuvate ürituste tarbeks telke üles panemas ning neid hiljem ka maha võtmas. Ka sel korral oli kohale kutsutud mitmeid erinevatest riikidest pärit backpackereid.

VÄIKE LUGU MEIE PISUT EKSTREEMSEST ETTEVÕTMISEST JUUSTE LÕIKAMISE VALLAS

Kõiges olid süüdi Allani juuksed, mis lihtsalt luba küsimata nii kiiresti kasvavad. Eestis olles läks meil lõpus nii kiireks, et Allan juuksurisse ei jõudnudki. Pealegi arvas ta ise, et külmade ilmade hakul on hea, kui varuks on üks kena juukspuhmakas, mis peanahka pisut soojendaks :) Austraalias ilmutab päike ennast järjest tihedamini ja kuumemalt, seega peanaha soojustust pole enam tarvis, vastupidi, sellest peaks vabanema. Enne, kui tema pea kiilakaks või siilikeseks ajada mõtlesime, otsustasin pisut ise eksperimenteerida. Jalutasime meile juba koduseks saanud (Flagstaff Gardens) parki, otsisime sealt endale ühe kõrvalisema koha ja hakkasingi peale. Nimelt otsustasin elus esimest korda meesterahva juukseid lõigata, st esimest korda üldse kellegi juukseid lõigata. Kui aus olla, polnud mul vähimatki aimu, kuidas seda tegema peaks või missugust tehnikat kasutada võiks. Abivahenditeks olid vaid kotipõhjast leitud veidi tömbi ninaga kääripoisid ning üks laiaharuline roheline kamm, millest küll hiljem loobusin ja mille oma nobedate sõrmedega asendasin.

Kommentariks veel nii palju, et erinevaid tööportaale külastades kohtasin üsna mitmeid juuksuriameti kuulutusi. Seega otsustasin naljatamisi katsetada, kas võiksin endale uue elukutse valida. :) Lõppkokkuvõttes tõden, et jätan selle töö siiski hetkel veel professionaalsemate vahenditega õppinud tegijate pärusmaaks.

Pilt Allanist enne minu eksperimenteerimist:


Palusin Allanil esimese pildi tarbeks olla mossis ja juhmi näoilmega ning pärast uue soenguga pildi tarbeks pisut naeratavam ja õnnelikum, kuid erinevatel põhjustel minu sooviks see vaid jäigi ja tulemus oli pigem vastupidine :) Lootsin luua telereklaamide efekti, no nt kus müüakse salendavaid preparaate. Enne preparaatide kasutamist näidataval pildil on katsealune kahvatu nahaga, kössis kehahoiakuga, kõht punni söödud ja ette aetud ning nägu tusane. Pärast reklaamitava kuuri läbimist näidataval pildil on katsealuse kõht kenasti sisse tõmmatud, rüht paigas ning solaariumi või kreemide abiga ka ilus jume peale saadud ja otse loomulikult näitab ta oma pärlnaeratust ja särab õnnest. Suurepärane toode !!!

Pean tunnistama, et meil see päris nii ei õnnestunud. Esiteks keeras ilm täiesti ära, taevas läks pilve ja puhuma hakkas päris tugev tuul. Olime ennast kahjuks ka suhteliselt õhukeselt riidesse pannud. Teiseks hakkas peagi tibutama vihma, mille tõttu oma tööga veel eriliselt kiirustama pidin. Tugeva tuule tõttu võisin usaldada vaid oma kõhutunnet selles osas, et kas üks peapool teisega ka sarnane tuleb. Juuksed lendlesid igas ilmakaares ja ei kuulanud kuidagi sõna. Lõpuks oli meil mõlemal juba nii külm, et jätsime selle töö lihtsalt pooleli ja jooksime õrnalt sinakaks tõmbununa oma elukohta tagasi. No vot, sellel põhjusel ongi Allan minu kätetööd reklaamival pildil veidi sinaka nahatooniga ning mitte just kõige armastusväärsema ja õnnelikuma naeratusega. Minu hinnangul nägi ta ka pärast minu käte alt läbikäimist veel täiesti inimese moodi välja :) Ja iga viltune joon ja vale liigutus tundus mulle veel eriti armas, kedagi peale iseenda polnud ju süüdistada ega kiruda :). Elamises veidi pardliga uut soengut kohendades lõikasin talle lõpetuseks küll kõrva lähedusse juustesse ühe üsna märgatava juustest hõredama ringikese, kuid ka hoolimata sellest nägi ta endiselt täitsa ponks välja. :) Ja tema suurest kartusest hoolimata julgesid inimesed ka peale minu poolt läbi viidud lõikust temaga endisel moel suhelda.

Pilt Allanist peale minu eksperimenteerimist:


Selline lugu siis nende juustega :)

Kõikidele meie vaiksetele ja lojaalsetele lugejatele ning jälgijatele tahaksime öelda, et võite meile julgemalt igasuguseid kommentaare ja soovitusi kirjutada või meiega lihtsalt oma mõtteid jagada. Sel juhul saame aimu, kas ja kes meie tegemistel silma peal hoiavad ning väga südantsoojendav on lugeda koduste armsate inimeste südametest tulnud sõnu. See toob meid hetkeks oma sõpradele ja lähedastele ligidamale ja paneb meid naeratama :) Sealhulgas aitäh kõigile, kes meile kaasa elavad :)

Allani esimene tööots ja halloween

Me pole siia mitu päeva enam oma mõtetest ega tegemistest kirjutanud. Põhimõtteliselt võtsime endale eesmärgiks mõne tööotsa leidmise. Panime ennast ühe backpackerite hostli juures asuvas tööbüroos kirja. Naistele neil midagi sobivat hetkel ei leidunud, kuid Allanile helistati juba mõne tunni möödudes tagasi ja pakuti lühikest tööotsa. Nimelt käis ta laupäeval abis ühte linnaosavalitsust kolimas. Lisaks Allanile oli kolimisele abiks kutsutud veel üks itaallane, iirlane, kolumbialane, britt ning üks sakslane. Itaallane ja kolumbialane elasid ka meiega samas hostelis.

Tööbüroos räägiti, et alati makstakse neile vähemalt nelja töötunni eest. Isegi siis, kui tegelikkuses tööd vähemaks ajaks jagub. Kuna tööle jõudmiseks pidi Allan Melbourne`i ühistranspordi päevapileti ostma, siis kulus tal ainuüksi selleks pisut üle 10$ ehk ca 100 krooni. Seega lootsime, et mida pikem tööpäev, seda mõistlikum igas mõttes. Õnneks jätkuski tööd neile kokku seitsmeks tunniks.

ALLANI KOKKUVÕTE OMA ESIMESEST TÖÖPÄEVAST:
Ärkasin hommikul kell seitse, haarasin kaasa meie viimased toidutagavarad ning kiirustasin läbi inimtühja linna city teises ääres olevasse Flindersi raudteejaama. Tööagentuur oli mulle kaasa andnud juhised, mis kell, millega ja kuidas töö asukohta jõuda. Jõudsin raudteejaama 20 minutit enne juhistes kirjeldatud rongi väljumist, kuid jäin kindluse mõttes just seda õiget ootama. Rongist maha astudes hakkasin otsima endasuguseid, et kampa lüüa oma tänaste töökaaslastega. Mõne aja pärast korjati meid peale ja viidi objektile. Tegemist oli Sandringhami linnaosavalitsusega, mis tuli ümber kolida. St esimese korruse kola oli vaja vedada alumisele korrusele ja vastupidi. Millegipärast loevad nad korruseid selliselt, et meie esimest korrust nimetavad nad alumiseks ja meie teist esimeseks korruseks jne. Pikemat sissejuhatust ei tehtud, meile anti särk selga ja hakkasime pihta jäljendades juba tegutsejaid. Täpselt 12 kella kukkudes saime pool tunnikest aega hingetõmbamiseks ja kaasavõetud söögipoolise nautimiseks. Õues oli nii tapvalt palav, et otsustasin oma toidujäänused realiseerida majas sees. Söömise ajal vestlesin kolleegidest itaallase ja kolumbialasega. Sain näiteks teada, et Kolumbia noormees tuli Austraaliasse õppeviisaga, mis seab talle siinviibimiseks teised tingimused. Näiteks ei tohi ta töötada täiskohaga ning viibida Austraalias üle seitsme kuu. Itaallane seevastu oli siin maal olnud meiega sama kaua, kuid täna oli juba tema neljas tööpäev. Kõik tööotsad olid olnud ühepäevased ja erinevates kohtades. Lõunapausi ajal lugesid kaastöötajad kiirelt ette ka mõned tööd, mida läbi selle tööagentuuri on võimalik saada ning missugused neist paremad või kehvemad on. Näiteks pidi üks kolimisfirma pakkuma töötegemise vahepeal korralikku hommiku- ja lõunasööki ning joogipoolist. Täpselt pool tundi pärast lõunapausi algust jätkus töö samas tempos kuni kella kukkumiseni täpselt neli pealelõunat. Seejärel viidi meid tagasi raudteejaama ning saime hakata kodupoole seiklema. Rongi oodates vestlesin ajaviiteks veel ühe britiga, kes siin juba mõnda aega backpackeri elu elanud on.

Mina sisustasin samal ajal oma laupäevase hommiku otsides üles State Library of Victoria ehk suure uhke raamatukoguhoone, kus juttude järgi pidi olema võimalus tasuta internetti pääsemiseks. Seda mul ka õnnestus teha ning sain oma armsa emaga Eesti aja järgi kella ühe paiku öösel msn-i kaudu juttu ajada (meil oli kell samal ajal 10 hommikul). Sellel päeval oli väga kuum ilm, Eesti mõttes üks ilusamaid suveilmasid ja päike põletas tugevalt. Nautisin koos paljude teiste inimestega hiljem raamatukogu ees päikest ning mõtlesin ilusaid mõtteid. Paljud möödaminejad peatusid hetkeks ja võtsid muruplatsil istet ning tegid seal väikese peatuse karastusjoogi joomiseks või lõunaeine söömiseks ning tõttasid seejärel edasi. Koos inimestega nautisid ilusat ilma ka paljud linnud, kes häälekalt toidupaladest oma osa nõudsid, võidurõõmsalt oma saaki nautisid ning nende eest võitlust pidasid. Kartsin ennast päikese käes ära põletada, seega kauaks ilusat ilma nautima jääda ei julgenud ja tõttasin meile õhtust toidukraami varuma, et hiljem oma tööst räsitud näljasele mehele süüa valmistada. :)


Reedel käisime linnas ringi rattakaupluste otsinguil. Olime enda jaoks välja mõelnud, et kui Allanil õnnestub mõnes neist tööd saada, siis jääme siia linna pikemaks ajaks peatuma. Sellest ka sõltub, kas hakkame endale hoolikamalt püsivamat elupaika otsima ja kas hakkan samuti selles suunas senisest aktiivsemalt tegutsema. Allani elu on igas mõttes täielikult jalgratastega seotud, seega tema CV oli päris hea. Ühes suuremas rattakaupluses saigi ta n.ö. kaupluse juhatajaga jutule ning edastas neile oma CV. Nende ketil pidi Melbourne`is kokku neli-viis kauplust olema. Oleme nüüd ootaval seisukohal, kuna reede õhtul pidavat see juhataja oma ülemusega kokku saama ja arutama, kas neil läheb kedagi mõnda oma kauplustesse selle töö jaoks juurde vaja või mitte. Uue nädala alguses loodame nende otsusest teada saada ja oma elu selle järgi planeerida.

Eile tähistati Melbourne`is halloweeni ja Spring Festivali algust. Mul oli ettekujutus, et selliste pidustuste korral kantakse palju oranži ja popid on igasugused kõrvitsafiguurid ning nõiariided. Tegelikkuses võis juba päeval linnas liikumas näha hoopis erinevat värvi kaunites kleidikestes tütarlapsi ja soliidseid daame, kes olid kõik ennast üles löönud ja kandsid juustes erinevaid sulgedest ja muudest motiividest tehtud uhkeid kaunistusi. Selliseid neiusid võis ka õhtul linnapeal kohata. Paljud mehed olid samuti tavapärasest pidulikumalt riides ning mõnedki kandsid ülikonda. Tõsi, meie hostelis toimus ka väike koosviibimine, kuhu nägime kiirustamas ühte natuke verist haiglaõe riietuses tütarlast ning ühte ülikonnas meesterahvast, kellel oli roheline kolli mask ees. Tänaval kohtasime ka üksikuid eriliste riietustega tüüpe, kas siis luukerekostüümis või vere teemaliste motiividega riietes. Rahvast oli hilistel õhtutundidel linnas liikumas väga palju ja tavapärasest rohkem oli ka politseinikke ning korravalvureid. Mingisugust kaost meie ei kohanud, mõni üksik purjus inimene tuias lips viltu õlale langenuna vaikselt ringi ning üks bussiootepaviljoni klaas oli kildudena tänavale langenud. Enamus temaatilisi üritusi toimus vist siseruumides ja neid me uudistama ei läinud. Möödusime välikohvikutest, mis kihasid inimeste jutuvadast ning kohtasime erinevaid tänavamuusikuid, kes inimeste meeleheaks musitseerisid ning tänavale hea teenistuse saamise eesmärgil oma koti olid laotanud. Üks Miki-Hiire kostüümis mees meelitas enda juurde väikseid lapsi, et nendega patsu lüüa ja siis laste vanematelt oma sõbralikkusega väikse teenistuse välja meelitada. Nägime ühte hiina perekonda, kes üritas tulutult oma last miki juurde mitte patsu lööma lasta. Hiljem märkasime siiski, et nad olid juba oma rahakoti välja võtnud ning Miki toredus ja sõbralikkus saigi tasutud. :)

Jalutasimegi taas minu lemmikuks saanud VAU vaadetega kohtades öise Yarra jõe kallastel. Seda kohta on öiste vaadetega jäädvustatud paljude postkaartide ja reklaamvoldikute tarbeks. Taas oli üks fotograaf oma uhke masinavärgiga ametis. Kuid ta lahkus enne, kui linn veelgi ilusamaks muutus. Mõtlesime esiti, et kuskil lastakse ilutulestikku. Tegelikkuses hakkas taamal suurte värviliste tuledega majade taga hoopis äike möllama ja pikselöökide hetkel muutus taevas müstiliselt heledaks ja erinevate kujunditega valgusvoogudeks. Üritasime äiksest möllavat linna tulutult ka oma tagasihoidliku fotoaparaadiga jäädvustada, kuid päris seda õiget kaadrit meie proffessionaalne pilk kaadrisse ei saanud. :) Seejärel hakkas vihma tibutama ning jooksime läbi linna tagasi oma elukoha poole, õnneks oli vihm soe ja selle eest põgeneda oli täitsa vahva. :)


Täna hommikul hakkasime taas kolima. Jätsime oma pildil oleva 6-kohalise peatuspaiga maha ja kolisime tagasi King St backpackeri elamisse, kus juba ühe eelnevatest öödest veetnud olime. Uues elukohas on meil hetkeseisuga broneeritud kolm ööd ja mis edasi saab, seda näitab juba aeg :)