Merry Christmas!

KALLID KODUSED, HÄID JÕULE JA ILUSAT 2011 AASTA LÕPPU TEILE KÕIGILE!

Meie jõululaupäeva hommik oli täis tööd ja vile, võtsime selle vastu jõuluvana tehases ja et kõik ikka õigeks ajaks valmis jõuda, töötasime 12 ööd jutti iga öö 12 tundi, täiesti ilma naljata :)

Päkapikud ja lumivalgeke:


Tükike jõuluvana tehasest:


Töömaratoni lõpuks suundusime õnnist jõuluaega nautima, esmalt muidugi magasime ca. kuus tundi silmad selgemaks. Sõitsime 60km kaugusel asuva Cairnsi linna laguuni juurde.

Tegime kosutava pikniku ja jõuluõhtu supluse:



Ilm on väga mõnus ja soe, kell on hetkel 10 õhtul ja sooja on veidi üle 25 kraadi. Sellega hetkel piirdun, kuna sokolaadikoogid nõuavad tähelepanu :)

Minu isiklik päkapikk:

Puuviljade kuningas

Juba viimased kolm nädalat ümbritsevad meid puuviljade kuningad: ühed populaarsemad troopilised puuviljad, mangod, mis on eriti hinnatud kõrge vitamiinide ja mineraalainete sisalduse tõttu.

Meie ellu tulid need puuviljad tänu Austraaliale, eelkõige tänu siinse piirkonna mangohooaja algusele, mis meile loodetavasti mõneks ajaks tööd annab ja toidu lauale toob. Mangod sümboliseerivad ühtlasi Austraalia suve, mille kestel erinevad sordid valmivad ja mil neid värskeid vitamiinipomme arvukalt poelettidel säramas võib näha. Siinsetes kauplustes müüakse mangosid tavaliselt tükikaupa, hetkel jääb ühe puuvilja hind sõltuvalt sordist, suurusest ning kvaliteediklassist 1,5-4$ piiridesse.

Tutvusin seda teemat kirjutades pisut lähemalt mangode kasulikkusega ja neid puuvilju ülistavatel lausetel ei näi lõppu olevat. Tundub, et mangod siiski väärivad puuviljade kuninga nime kandmist. Juba üksainus mango pidavat täitma täiskasvanud inimese päevase C-vitamiini ja beetakaroteenivajaduse mitmekordselt. Tänu sellele saab neist abi mitmesuguste naha ja juuksehädade korral, sh juusteharvenemine, sügelev peanahk, rabedad küüned jms. Kõrge luteiini ja zeaxantiini sisaldus aitab kaitsta nägemist ning on abiks kuivade silmade sündroomi korral. Viljades sisalduv beetakaroteen aitab võidelda vähiga ja kaitseb immuunsüsteemi. Lisaks sisaldavad mangod järgnevaid elutähtsaid mineraale: rauda, kaltsiumi, magneesiumi, fosforit, tsinki, kaaliumit jms. Taastamaks soolade, vitamiinide ja energia taset, soovitatakse mangosid süüa ka pärast füüsilist treeningut. Lisaks väidab üks Ameerika tervisekonsultant, et mangod täiustavad isegi seksielu. Seda tänu igas viljas sisalduvale kõrgele E-vitamiini tasemele, mis hoiab hormonaalsüsteemi ärkvel. ...jnejne... tundub, et igaüks meist leiab oma põhjuse, miks seda puuvilja sööma peaks, nii et vutt-vutt poodi mangosid ostma. Enne sööma asumist veel üks hoiatus, nimelt soovitatakse kõhuvalude vältimiseks tundliku maoga inimestel peale mango söömist paari tunni jooksul piima ja alkoholi mitte tarbida.


Oleme oma rännakutega jõudnud Mareebasse, väikesesse Põhja-Queenslandi linnakesse, mille ümber asub palju mangoistandusi. Saime tööle mangofarmi lattu öisesse vahetusse. Meil pakitakse nii enda kui ka teiste istanduste vilju. Tänu laotööle pääsesime põletava päikese, ligi 30 kraadise kuumuse käes mangode korjamisest ja nende puuviljade happelise vedelikuga kokkupuutumisest. Mangode hape kõrvetavat kätele haavasid ning lisaks pidavat paljud töötajad neid vilju korjates allergia käes vaevlema.


Farm, mille heaks töötame, on kaasaegne ja korralik, tööle eelnes koolitus ja väljaõpe. Enne minuni jõudmist läbivad mangod korraliku pesu, seega alates minust enam keegi mangode happelise vedelikuga kokku puutuma ei pea. Minu tiitel - the grader- sisaldab endas liini ühte tähtsamat kohustust, pean kõik liinil olevad mangod vastavalt defektide esinemisele ja defekti suurusele klassidesse jagama ja seda väga kiire tempo juures. Erinevate sortide ja farmide puhul on liigitus erinev, enamasti jaotan mangod kolme, vahel ka nelja klassi (esimene, st premium klass, teine klass ja töötlemiseks minevad mangod). Töö on päris kiire ja raske ning vahetuse jooksul käib minu käte alt läbi ca. 50 tonni mangosid. Olete te kunagi proovinud 12 tundi järjest kiiresti käsi liigutades järgemööda raskusi tõsta ning seda juba pisut valulikuks muutunud kätega? Midagi nauditavat selles igatahes pole. Selline see Austraalia elu ongi, kõik tuleb ise järele proovida. Õnneks lubas omanik mulle pikkade vahetuste korral ühe abilise eraldada, mis teeks minu töö oluliselt lihtsamaks. Seega ei kavatse ma veel oma pead norgu lasta ega alla anda :)


Vastavalt minu jagamisele liiguvad mangod mööda liini edasi, kuni masin iga puuvilja ära kaalub ja kaalu järgi õigele pakkijale edastab. Pakkijateks on meie farmis vaid taivaanlastest noored. Üldse töötab meie vahetuses kokku 20 inimest, neist 15 taivaanlased, 2 eestlast (meie), 2 kanadalast ja üks kohalik järelvaataja/juhendaja. Peale pakkimist pannakse mangodele kleepsud peale ja kõik kastid jagatakse vastavalt puuviljade klassile ja suurusele alustele. Nüüd saavad alguse Allani töökohustused, milledeks on aluste nummerdamine, kõigi seal olevate kastide skänneerimine, aluste transportimiseks ettevalmistamine, külmkappi viimine ja kontroll. Allan on oma töökohustustega väga rahul ja kurdab vaid füüsilise koormuse vähesuse üle. Nagu öeldakse, elus peab kõik tasakaalus olema.

Hooaja alguse venimise tõttu oleme paari nädala jooksul vaid üksikud päevad töötada saanud, järgmisest nädalast hakkame tegema järjestikuseid 12-tunniseid vahetusi, meie tööpäev algab kell 6 õhtul ja lõpeb kell 6 hommikul, mil päevavahetus liini üle võtab. Öösel on hea rahulik tööd teha, kuumus ei tee liiga ja laos liigub vähem rahvast. Kogu meie vahetus elab ühes Mareeba karavaniparkidest, kus meie kahe privileegiks on oma pisikese maja omamine. Majutus on Aussis kallis, nädala eest maksame kahepeale kokku 240$. Ööpäevaringse liinitöö tagamiseks viiakse meid tööle ja tuuakse töölt spetsiaalselt meie jaoks reserveeritud bussiga, mille eest maksame kumbki 12$ tööpäeva kohta. Hetkel pole me veel midagi oma reisifondi koguda jõudnud, kuid oleme väheste tööpäevadega vähemalt majutuse ja söögi tasa saanud. Tasuga oleme rahul, ühe töötunni eest saame kätte ca.13$ (koos maksudega on tunnitasu ca. 19$). Meie töö peaks läbi saama juba uue aasta alguses, seega kui kõik hästi läheb, ohverdame oma reisifondi huvides Sydney aastavahetuse plaanid ja rõõmustame end hiljem hoopis reisiga läbi Austraalia tõelise outbacki. :)


Mangosort, millega siiani põhiliselt tegelenud oleme, kannab nimetust Calypso. Selle sordi viljad on väga õhukese seemnega, viljaliha on magus, mahlane ning väheste kiududega. Pean tunnistama, et isegi mina, kellele varem mangod üldse meeltmööda polnud, olen hakkanud neid vilju sööma ja hindama.

Mangohooaja algus on Mareeba piirkonda kohale meelitanud ka suure hulga eesti noori, toidupoes enam väga tihti ilma eestlasi kohtamata või eesti keelt kuulmata käia ei saa. Meil eestlaste vastu mingisugust foobiat tekkinud pole ja neid on alati südantsoojendav kohata. Ühes siinses mangofarmis elab ja töötab hetkel väidetavalt 20 eestlast ja lähinädalal liitub nendega veel umbes sama palju. Tundub, et eestlased on siin heas kirjas ja see farm pidavatki just meie rahvuse esindajaid eelistama. Lisaks pidi eestlasi teisteski lähipiirkonna farmides töötama. Ka meie elupaigas peatub juba pikemat aega kaks eesti noormeest, kuid neid me veel kohanud pole. Seega sellise pisikese linnakese kohta on siin ikka jube palju eesti noori küll, kindlasti rohkem kui nii mõneski Eesti külas. Ja kes tahab nüüd mõelda, et Austraalia on väike ja eestlasi pilgeni täis, siis selle illustreerimiseks järgnev pilt:


Kindlasti on eestlasi, nagu ka kõiki teisi noori working holiday viisaga rändureid, lihtsam kohata just populaarsetes farmipiirkondades. Tõttöelda teistes kohtades neid väga kohanud polegi.

Veel mõned faktid elust enesest:
2011 aasta seisuga elab maailmas kokku ca. 6,98 miljardit inimest. Elanike arvu poolest juhib maailma edetabelit Hiina, kus elab ca. 1,34 miljardit inimest (2010 seisuga), teisel kohal on India 1,21 miljardi inimesega (2011 seisuga) ja kolmandal kohal on USA vaid 312 miljoni inimesega. Kokku sisaldab minu vaadeldud edetabel 234. riiki ja iseseisvat territooriumi.

Austraalia paikneb 22,78 miljoni elanikuga 52. kohal (ilma ränduriteta muidugi) ja Eestile kuulub hetkel ca. 1,34 miljoni inimesega 152 koht. Euroopa Liidus elab 2011 aastal hinnanguliselt kokku umbes 502 miljonit inimest.

Huvitav on võrrelda ka rahvastiku tihedust. Kui Austraalias elab ruutkilomeetri kohta 2,8 inimest, siis Eestis 29 inimest ja Euroopa Liidus keskmiselt 116,2 in/km2. Suurima elanike arvuga riigis, Hiinas, elab 139,6 in/km2 ja Indias koguni 366,5 in/km2. Pole siis ime, et hindud enam oma maale ära ei mahu ja vägisi ennast Austraaliasse pressivad. Kahjuks ei suuda nad siinse keskkonnaga kohaneda ega soovi siinsesse ühiskonda sulanduda, mistõttu nad aegajalt mässavad ning nõuavad oma õigusi. Minnes oma blogi algse teema juurde tagasi, siis mangokasvatus sai alguse ligi 4000 aastat tagasi just Indiast, kust see ka ülejäänud maailma levinud on.

Teekond troopikasse 3/3 – heategu sünnitab heateo

Püüan meie juba minevikku jäänud teekonna kirjeldusega lõpule jõuda. Meie teekonna põhiosa kulges mööda ookeani äärt, jätsime ookeani maha alles Innisfaili juures siirdudes üle mägede sisemaa suunas. Võtsime eesmärgiks Athertoni ja Mareeba piirkonnas ringi vaadata. Lootsime seal mõneks ajaks peatuma jääda, veidi rännumehelikku farmitööd teha ning reisiks vahendeid koguda. Meie teele jäi suur hulk koskesid, külastasime järgnevaid: Ellinjaa Falls, Zillie Falls, Millaa Millaa Falls, Malanda Falls ja Barron Falls. Kõige ilusam ja troopilisem neist oli Millaa Millaa Falls, mille all ennast jahutada saime.



Athertoni ja Yungaburra lähistel nägime päris võimast puude rägastikku, Curtain Fig Tree`d. Sellest oluliselt väiksemaid eksemplare oleme oma teel ennegi kohanud, kuid nimetatud puule on seni kõik alla jäänud. Meie albumist võib leida pildi selle puu tekkimist seletavast tahvlist.


Mareebasse jõudsime vahetult enne nädalavahetuse algust, otsustasime uue nädalani oma puhkust pikendada ja veidi kaugamal põhjas ära käia. Jõudsime välja Daintree nimelisse külakesesse. Sealses kandis asuvad planeedi vanimad vihmametsad. Sisustasimegi aega neis metsades jalutades ja Daintree jõe ääres krokodillidele jahti pidades. Kahjuks või õnneks me neid ei kohanud, et krokodille kindla peale näha, peaks jõekruiisi võtma. Daintree jõgi on siinse piirkonna populaarseim krokokruiiside toimumise koht ja hommikusele kruiisile saabus bussideviisi inimesi. Krokodillid tunduvad olevat ühed siinse piirkonna ohtlikumad tegelased, ookeani ääres naljalt ühtegi veesoppi või jõge ilma nende eest hoiatavate siltideta ei näe. Lisaks krokoohule on ujumine ookeanides keelatud ka meduuside (stingersite) tõttu. Ohutuks ujumiseks on suurematesse asustustesse eraldi laguunid või basseinid rajatud.

Oma reisi esimese ookeanis ujumise tegime ühes Austraalia idaranniku põhjapoolsemas kuurortlinnas, Port Douglases. Ujusime Four Mile Beach`il, võrkudega piiritletud ujumisalal, millest väljapoole krokodilli- ja meduusiohu tõttu ujuma minna ei soovitata. Nii palju me ennast ikka armastame, et sellest hoiatusest kinni pidada ja mitte varvast võõras kohas vette pista.


Port Douglasest Cairns`i poole sõitsime mööda Captain Cook Highway`d, mis pidanuks olema Austraalia idaranniku ilusaim ookeanivaadetega maantee. Meie jaoks jäi suur osa sellest ilust peitu, läbisime põhiosa Captain Cook Highway`st paduvihma saatel, raske oli eristada, kust lõpeb ookean ja algab taevas. Cairns`i lähedal rannas ööbides saime ka oma esimese ja loodetavasti viimase vales kohas ööbimise hoiatuse, järgmisel korral lubati juba trahvi teha summas kuni 5000$. Püüame nüüd veidi hoolikamalt ööbimiskohti valida ja kui jälle veidi patustame, ehmatame iga auto või inimese peale ja loodame, et ehk täna läheb jälle õnneks.

Ühe päeva sisustasime tervenisti Cairns`is, enamuse sellest ajast veetsime raamatukogus, mille ümber asuvate suurte puude otsas meeletult palju nahkhiiri võis näha. Õhtul saime taas ujuma, sel korral Cairns`i linnasüdamesse vahetult ookeani äärde rajatud laguuni, eemal pimeduses säramas kohvikud ja baarid. Meile juba tuttavaks saanud nahkhiired olid õhtul aktiivseks muutunud ja lendasid laguuni kohal lõbusalt ringi.


Vahepeal oleme suutnud endale mitmelgi moel närvikõdi tekitada, nt unustasime end ühel õhtul arvutist muretult filmi vaatama kuni ekraan mustaks muutus ja autol aku tühjaks sai. Õnn oli, et koos meiega seal rahvuspargis veel üks paarike peatus ja et neil vajalikud juhtmed kaasas olid. Lahked inimesed pakkusid meile abi ja saime oma auto jälle käima. Halvemal juhul oleksime pidanud vähemalt 20km jalutuskäigu ette võtma (bensukasse juhtmete järele) ja lootma, et mõni auto eesoleval päeval meie peatumispaika külastab. Olime ülimalt tänulikud ja kolisime järgmisesse loodusparki. Hea, et selle õppetunni niigi asustatud kohas saime. Oleme oma vigadest õppinud ja aru saanud, et paari päeva söök ja jook peab siin maal kindlasti alati varuks olema.

Heategu sünnitab heateo. Juba järgmisel hommikul kell 5 ärkasime kolina peale, mida tekitas öösel meie kõrvale saabunud kastiga maastur, õigemini üks murelik otsekui seriaalist Macleodi tütred välja hüpanud naisterahvas, kes üritas üksipäini selle suure auto tühjaks vajunud rehviga ratast vahetada. Meie jaoks avanes üsna harjumatu vaatepilt, nägime tõelist Austraalia naist, tõelist outbacki naist, kes paljajalu ringi liikus ja täiesti vabalt auto all kruusas võis püherdada käes tungraud ning muud tööriistad. Naise jõud oli liialt väike, et rattamutritele vastu hakata. Olukorra tegi problemaatiliseks asjaolu, et vähemalt 10km raadiuses puudus telefonilevi, rääkimata asustusest. Otsustasime eelmisel päeval saadud heateo edasi anda ja Allan läks vapralt oma abi pakkuma. Ratas sai vahetatud ja ühe inimese päev siin kaugel maal sai jälle päästetud. Tegemist oli Cooktownist pärit naisterahvaga, kes pidi paari tunni pärast Cairns`is esmaabi koolitust andma. Niisugune see Austraalia outbacki elu ongi, ka naised üksi peavad hakkama saama karmis maailmas. Hädas olnud naise küsimuse peale, kas ta meile midagi abi eest ka võlgneb, vastas Allan (tõlkes):“ Loomulikult mitte, mul on hea meel, et sain täna anda edasi heateo, mis tehti mulle eile.“
Meie kogemuse põhjal iseloomustabki viimane lause üsna hästi siinsete inimeste suhtumist.

Meie PILDIALBUMILE pääsete ligi vajutades SIIA

Teekond troopikasse 2/3

Ärkasime Carmila rannas koos päikesega. Päike tõuseb Cairns`i piirkonnas kell 5.30 ja loojub juba 18.30, kusjuures pimedaks läheb hästi kiiresti. Suveperioodi kohta läheb meie jaoks harjumatult vara pimedaks, tundub, et seetõttu on ka kohalikud pigem varasema eluviisiga.

Oleme terve oma teekonna jooksul püüdnud võimalikult palju ööbida ookeani ääres, sealne tuul jahutab autot ja peletab eemale sääski ning parmusid. Loomulikult pakub ookean ka silmailu ja pole just paha lainete rahustava mühina saatel magama jääda.


Suundusime eesoleval päeval Airlie Beach`i suunas. Selle linnakese läheduses asuvad ühed Austraalia olulisemad puhkuse veetmise kohad- 74 troopilist Whitsundays`i saart ja osa suurest korallriifist. 1770 aastal Great Barrier Reef`i avastusretkel jõudis kapten James Cook sellesse piirkonda Whit Sunday`l (nelipühade pühapäeval), sellest ka piirkonna nimi. Saartest suurim kannab samuti nime Whitsunday ning sealset Whitehaven Beach`i loetakse tänu valgele liivale ja selgele veele üheks Queenslandi parimaks rannaks.

Külastasime oma teel Cedar Creek Falls`i ehk koske, mis oli hetkel kuiv ja läheb õitsele alles paari kuu pärast, vihmahooaja saabudes. Vaid paar väiksemat kilpkonna sulpsatas ujuma ja nägime vees ussi liuglemas. Airlie Beach`i lähedal asuva mäe otsas asusid Whitsundays-i matkarajad, pikim neist kolme päeva teekonna pikkune. Sõit mäe otsa tundus kitsa tee ja piirete puudumise tõttu päris hirmutav, kuid tasus ennast ära, saime sealt oma esimese tõelises vihmametsas jalutamise kogemuse.


Airlie Beach`i, maaliliste ookeanivaadetega kuurortlinna, jõudsime alles õhtul. Tegime värskendava supluse linna laguunis, mis asus vahetult ookeani äärde rajatud kompleksis ja sisaldas lisaks puhkekohtasid, riietus- ja pesemisruume ning barbeque platse. Täitsa paradiisis olemise tunne oli sealses soojas vees ujudes, taevas särasid kuu ja tähed, ümberringi olid palmid ja ookeanil paistmas suur hulk jahte.


Järgmiseks suuremaks kohaks, kus peatusime, oli Townsville. See linn pidavat olema Queenslandi kõige päikesepaistelisem linn, kus keskmiselt 300 päeva aastas paistab päike. Ronisime linna südames asuva Castle Hill`i mäe otsa ja nautisime vaateid linnale ning eemal paistvale troopilisele saarele, Magnetic Island`ile. Magnetic Island`il jalutades pidavat olema parim võimalus vabas looduses elavat koaalat kohata. Õnneks olime meie oma esialgse koaalavaimustuse juba välja saanud elada.


Esimene võimsam kosk, mida oma teel nägime, oli Wallaman Falls. See asus väikelinn Ingham`i lähedal ja tegemist on Austraalia kõrgeima järsult laskuva kosega, mis langeb alla 305m kõrguselt. Õnneks oli ka praegusel suhteliselt kuival perioodil seal vesi täiesti olemas ning mägiraja osalisest lagunemisest hoolimata võtsime ette rännaku läbi vihmametsa kose alla ja tagasi. Paras sport oli see ettevõtmine, õhk oli niiske ja palav ning ei julgenud peadselt saabuvasse kottpimedasse vihmametsa ekslema jääda. Pealegi läheb siin väga kiiresti, vaid paari minutiga, pimedaks. Tänu väledatele jalgadele jõudsime õigel ajal auto juurde tagasi ja sättisime ennast kose parklasse ööbima.

Leia pildilt tilluke Allan?

Teekond troopikasse 1/3

Meie võetud risk tasus ära ja leidsimegi Brisbane`i eeslinnast omale uue kaaslase, valge Ford Falcon Futura 1999. Ostsime selle hollandlasest tüdruku käest, kelle backpackeri aasta Aussis läbi hakkas saama. Koos autoga saime kaasa kogu eluks vajaliku rändurivarustuse, sh vajalikud toidunõud, pliidi koos gaasiballoonidega, madratsi, pestud voodipesu, teki, padjad, toolid ja isegi telgi. Seega olime lõpuks valmis alustama oma teekonda Põhja-Austraalia troopilisse kliimavöötmesse.


Natukene fakte Queenslandist, Austraalia osariigist, kus hetkel asume ja mille piirides lähemal ajal liigume. Queenslandi pindala: 1 722 000 m2; rahvaarv: 4 516 400 inimest; rannajoone pikkus: 6973km. Cairns`i ehk linna, mille suunas liigume, ööpäevane max. temperatuuride keskmine on aastaringselt 30 kraadi ringis, min. keskmine sõltuvalt kuust 17- 24 kraadi. Aastaaegade vaheldumist näitab seal peamiselt vihmaperioodi asendumine kuiva perioodiga. Kui juulis-augustis sajab maha keskmiselt 27-28mm vihma kuu kohta, siis jaanuarist märtsini sajab iga kuu alla üle 400mm vihma, st sajab keskmiselt 20 päeva kuus. Sel põhjusel tahtsime oma Austraalia rännakutega alustada just Queenslandi põhjaosast, et käia seal enne vihmaperioodi algust.

Tänaseks oleme läbi sõitnud ligi 2800km, meie teekond algas Brisbane`st ja kulges piki ookeaniäärset rannikut põhja suunas. Terve tee saatsid meid ilusad rannad ja meeletult palju suhkrurooistandusi, lisaks võimas mäeahelik. Hiljem hakkasime lisaks suhkruroole nägema ka mango- ja banaaniistandusi. Polnud harv juhus näha mõnd surnud känguru või maha jäetud autot. Mida rohkem põhja jõudsime, seda enam nägime erinevaid metsapõlenguid või põlenud metsatukkasid. Ühe ekstreemsema kogemuse saime pimedas sõites, kui kraavipervel mitmed kängurud ehmunult meile vastu vaatasid ja pidime sõitma läbi paksu suitsu, parempoolne teeäär suurtes leekides. Pimedas naljalt peale rekkade ja kängururauastatud autode teisi liiklejaid maanteedel näha polnud, võtsime samuti kindluse mõttes ühele rekkale tuulde. Unustasin veel mainida konnad, neid oleme samuti ohtralt kohanud, ühe nt. avastasin öösel WC potist vastu vaatamas.


Esimese suurema elamuse saime kohas nimega Tin Can Bay. Nimetatud koht on üks kolmest Austraalias, kus on võimalik näha ja toita üht haruldast delfiiniliiki, kes elab seespool korallriifi ja jõesuuetes. Igal hommikul täpselt kell 7.30 on delfiinid paadisilla kõrval ja ootavad söötmist. Kes soovis, sai 5$ eest osta kala ja selle ise delfiinile ulatada. Loomulikult tegin seda ka mina :)


Meie järgmine sihtkoht oli Hervey Bay, mille soojades vetes igal aastal juuli ja novemberi vahel suur kogukond Antarktikast saabunud vaalasid elab. Seal pakuti erinevaid vaalade vaatlemise tuure, mille hinnad algasid ca. 110-120$ inimese kohta. Lisaks asub Hervey Bay lähedal üks selle piirkonna populaarsemaid turismisihtkohtasid- Fraser Island. Tegemist on maailma suurima liivasaarega, mis on 123km pikk, kõige laiemast kohast 22km lai ja saarel on üle 100 mageveega järve. Fraser Island on kantud ka UNESCO maailmapärandi nimistusse. Töötud backarid nagu me oleme, nautisime oma päeva lihtsalt ookeani ääres jalutades ja olles õnnelikud selle üle, et saame oma reisi jooksul niigi paljudes erilistes kohtades käia.

Ööbisime Bundabergi lähedal ja käisime öösel kilpkonnade jahil, nimelt asub sealses piirkonnas üks Ida-Austraalia suurim kilpkonnade pesitsusala. Perioodil novembrist märtsini tulevad suured merekilpkonnad kaldale, et jätta liiva sisse oma munad. Kuna olid oktoobri viimased päevad, siis erilist lootust meil neid kilpkonnasid näha polnud ja ega me ei näinud ka.

Teise suurema elamuse pakkus meile linn nimega Rockhampton, mida läbib ametlikult ka troopilise kliimavöötme piir. Rockhamptonis oli imeilus botaanikaaed ja -park puhkekohtade ja barbeque aladega. Ja mis kõige olulisem, seal oli pisike armas loomaaed, kus me esimest korda elus koaalat nägime ja isegi katsuda saime. Saime ka teada, et koaalad magavad keskmiselt 18-20 tundi päevas, seda peamiselt põhjusel, et eukalüptilehtedest saadavat vähest energiat säästa. Üllataval kombel oli ka loomaaed prii sissepääsuga, loomulikult jätsime iga koaala jaoks mõned dollarid nö. toetuskasti. Oma elamusrohke päeva lõpetuseks jalutasime Mount Archer National Park territooriumil, kust avanesid vaated linnale ja sai erinevatel mägiradadel jalutada. Jäime pimeda peale ja teekonnal Rockhamptonist Mackay poole leidis aset ka meie ülalkirjeldatud elamusrohke öine autosõit.

Back to Down Under

Nonii nonii nonii, me ei jäänudki jalg üle põlve kahekümneks aastaks ootele, millal saabub õige aeg oma rännakute lõpuleviimiseks. Haarasime elul sarvist ja otsustasime selle õige hetke ise tekitada. Meie seekordne trip sai alguse 20. oktoobril Tallinna lennujaamast, kuhu Allani nimekaimust sõber meid turvaliselt kohale toimetas, veelgi suurema turvalisuse huvides kinkis ta meile kaasa pudeli Vana Tallinnat. Õnneks ei läinud meil seda sarnaselt ühe Delfi loo kangelasele Praha lennujaamas varaste tõrjumiseks vaja :)

Sõbrad Allanid:


Meie teekond kulges trajektooril Tallinn- Praha (Czech Airlines); Praha- Abu Dhabi (Czech Airlines); Abu Dhabi- Brisbane (Etihad Airways) vahepeatusega Singapuris. Lennusõit Austraaliasse läks meile maksma 625EUR nägu. Etihad Airways lennufirmat julgen küll kõigile soovitada- ülisõbralik ja professionaalne teenindus, rikkalik ja maitsev toit :)

Austraalia aja järgi laupäeva hommikul ca. kell 9.30 maandusime Brisbane`i, Austraalia suuruselt kolmanda linna, lennujaamas. Brisbane on ühtlasi Queenslandi osariigi pealinn ja see asub Austraalia idarannikul. Meiega koos tegid sama lennumaratoni läbi kolm Tartu noormeest ja kaks Saaremaa päritolu tütarlast. Nendega koos sõitsime ka oma esimesse ööbimispaika. Valisime Brisbane City piirkonnas viiest järjestikku asuvast backpacker`i hostlist (kus võivad vaid seljakottidega rändurid peatuda) alustuseks välja soodsaima variandi. Nädalavahetuse tõttu olid kõik hostlid täis ja saime viimased ööbimiskohad, kahjuks ka Allaniga eraldi tubadesse (öö maksis inimese kohta 22$, reklaami järgi pidi odavaim koht 17$ maksma). Minu tuba osutus tõeliseks peldikuks, kui mu kohvril ei oleks rattaid all olnud, oleks see arvatavasti tuppa astudes ehmatusest käest kukkunud ja kaane ka pealt visanud. Märksõnad räpane, lagunev ja lehkav.

Järgmisel hommikul korjasime oma asjad kokku ja kolisime maja edasi armsa Kadi poolt soovitatud Brisbanes City Backpackers hostlisse. Maja oli päris vinge, basseini, baari ja mitmete puhkekohtadega, lisaks tasuta wifi. Õnnetul kombel oli ka seal nädalavahetus ülerahvastatud ja saime viimased kohad 16-kohalisse tuppa (28$ öö). Toanaabriteks saime terve karja peamiselt Kanada päritolu poissmehi, kes pool ööd pidu panid. Sel põhjusel kolisime uuel hommikul taas maja edasi hostlisse nimega Woodduck (8-ne tuba, hind 25$ öö). Jäime sinna kaheks ööks peatuma ja saime ka korralikumalt magada, kui välja arvata asjaolu, et minu nari alumisel korrusel üks saksa värske paarike vaikselt seda vanainimeste asja püüdis harrastada ja vaevukuuldava puidukrigina ning õrna õõtsumise saatel uinuma pidin.




Päevasel ajal püüdsime veidi linna uudistada ja aktiivselt autot otsida, mis osutus ilma auto omamiseta päris raskeks tegevuseks. Keegi ju linna ühes kallimas piirkonnas meile sobivat autot ei oma ja kuulutuste järgi sobivad autod asusid meist enamasti 20-50km kaugusel, jala sinna just ei kõnni ja ühistranspordiga ei jõua ka kõiki kohti läbi sõita, seda nii rahaliselt kui ajaliselt. Lõpuks sai meil linnast nii villand, et lihtsalt viskasime seljakotid selga ja sõitsime riski peale rongiga veidi üle 50km Brisbane`i äärelinna ühte autot vaatama. Kindlasti anname oma blogi järgnevas postituses teada, kuidas meil selle auto ostmisega edeneb.

Brisbane City:


Muidu tundub Austraalias kõik vanaviisi olevat, oleme vaid märganud, et osad hinnad on pisut tõusnud võrreldes paari aasta taguse ajaga ja selles tõusus ei saa siin maal küll eurot süüdistada :) Ka kütus on kallimaks läinud (liiter maksab nüüd veidi alla 1,5$, st ca. 1,1 eurot), banaani kilohind on ka hetkel ehmatavalt kõrge (7,98$ kilo, ökovariant maksab ca. 12$ kilo).