28.-29.okt Sõbralikud inimesed

Viimasel kahel päeval võtsime endale eesmärgiks tegeleda paari olulise asjaga. Esiteks otsisime üles ühe agentuuri, mis taotles meile TFN ehk tax file numbri ja nüüdsest saime maksukohuslasteks. See on maksunumber, mis vabastab meid 49%-sest maksukoormusest ja tänu millele peetakse meie töötasudelt maksude näol kinni hoopis 29%. Kasutasime TFN numbri taotlemiseks agentuuri abi, kuna meie inglise keel pole veel kõige kõrgemal tasemel ning nende kogemused annavad meile kindlustunde, et vormistame kõik õigesti ning saame hiljem oma maksud komplikatsioonideta ja segadusteta tagasi taodelda. Pealegi ei maksnud agentuuri abi kasutamine meile midagi, õige koha ülesleidmisega tekkis vaid ajakulu, kuid aega meil on :)

Teise olulise asjana avasime mõlemad endale Austraalia panga konto. Kesklinnas ringi liikudes on siinne pangakontorite valik päris kirju. Allani kodutöö tulemusena osutus meie valik Commonwealth pangale, kuna see oli üks väheseid, mis suudab pakkuda ka internetipanga võimalusi. Siinkohal ei saa mainimata jätta, missuguse suurepärase teeninduse osaliseks konto avamisel saime. Tõesõna, need jutud selle kohta, et osades riikides võib kogeda super meeldejäävat ning meeldivat teenindust, vastavad tõele. Noormees, kes meid teenindas, oli väga sõbralik ja naeratav ning igast tema sõnast ja liigutusest õhkus positiivsust. Konto avamise jooksul suutis ta meie vastu väga suurt huvi üles näidata, sh välja uurida, kust me pärit oleme, miks Austraaliasse tulime, missugune maa see Eesti üldse on, kuidas me pulmi pidasime, mis rattaga Allan sõidab jne. jne. Kusjuures, kõige selle vestluse juures (mida meie poolt küll peamiselt Allan pidas) ei tundunud selline küsimustejada kübetki kummaline ega pealetükkiv, vaid loomulik ja kaasahaarav. See oli senini meie kõige kõige meeldejäävam teeninduskogemus.

Siinne teenindus- ja suhtlemiskultuur erinebki Eesti omast paljuski selle poolest, et inimesed tunnevad üksteise vastu rohkem huvi, nad märkavad kiiremini abivajajaid ning lähenevad loomulikult, sõbralikult ning meeldiva hääletooni ja näoilmega. Tundub, et inimesed tunnevad üksteise aitamisest tõeliselt rõõmu ja nad naudivad oma tööd või teiste aitamist. See ongi see suur vahe meie teeninduskultuuriga. Austraalias aidatakse inimesi rõõmuga ja tuntakse üksteise vastu sisimas tõelist huvi, Eestis sunnitakse pea vägisi teenindajaid naeratama, teretama, klientidele lähenema. Meil puudub paljudel teenindajatel enamasti see loomulik omadus inimeste abistamisest siiralt rõõmu tunda. Seda tehakse vastumeelselt ja selle vastumeelsuse tunnevad kliendid väga kergesti ära. Seetõttu kuuleme tihti hirmujutte, kuidas kauplustesse sisenedes mitu teenindajat klienti kohe „ründama“ hakkasid. Need teenindajad teevad midagi valesti ja see tuleneb enamasti nende suutmatusest oma tööd nautida ja uskuda abistamise vajalikkusesse ning suhtlemise võlujõudu. Õnneks üha enam saadakse ka meil teeninduse osaliseks, kus kliendis suudetakse tekitada oodatud tunne ning talle pakutakse professionaalset abi ning seda tehakse siiralt, sõbralikult, aktiivselt. Positiivseks näiteks on kindlasti paljud meie Denim Dream`i kauplusteketi särasilmsed teenindajad. :) Ka iseenda praktika põhjal võin öelda, et kauplustesse teenindajaid valides pidasin ma alati kõige olulisemaks inimese sisemist mina, sh nende põhimõtteid, suhtumist, sära, energiat ja soovi inimestele abiks olla. Öeldakse ju, et inimese iseloomu naljalt ei muuda, kuid professionaalsust võib arendada.

Meeldivaid üllatusi austraallaste sõbralikkuse kinnituseks kogeme igapäevaselt, nt eile seisime nõutult ülekäiguraja juures ja uurisime linna kaarti. Üks trennist tulnud naine pöördus täiesti iseseisvalt meie poole ja pakkus meile õige koha leidmiseks oma abi.

Linnas liigeldes kohtasime ühte vahvat aiale kinnitatud sildikest, mille põhjal võib öelda, et austraallased oskavad isegi pahameelt tekitavate situatsioonide puhul oma huumorimeelt säilitada ning nende juurde on isegi müügimehed külla oodatud :)


Loomulikult ei kohta Austraaliaski alati kõige perfektsemaid näiteid ja vahel saab siin kogeda ka passiivsemat teenindust. Enamasti siia sisse rännanud inimeste puhul. Nt hiinlaste kohalikke ärisid külastades on tunda nende huvipuudust klientide vastu, kohalikud valged austraallased on pigem alati positiivseks näiteks. Ka Shanghaid külastades tuleb meelde, kuidas sealne lendlehtede jagaja hoidis vajalikku paberilehte käes ja ise peaaegu magas posti najal, mingisugust inimestega suhtlemist, brožüüri tutvustamist ega muud aktiivsema tegevuse märki polnud aimatagi. Kindlasti on Eestis veel palju arenemisvõimalust ja lootust ning kui meie teenindajad oma töösse rohkem uskuma hakkavad ja siiramalt ning rõõmsameelsemalt oma tööd teevad, siis muutub aktiivsem lähenemine ka klientide jaoks pealesurumise tunde tekitamise asemel positiivseteks elamusteks.

Täna võtsime ette ja sõitsime Melbourne City-s tasuta turistibussiga kesklinnale ringi peale. Buss peatus erinevate turistiatraktsioonide juures ja bussis kõlas informatsioon kõikide olulisemate asukohtade kohta. Hiljem kasutasime ka samal moel liikuva City trammi teenust. Tänane ilm oli eelnevatest kõige soojem ja esimest päeva suhteliselt tuulevaikne.


Kolisime täna uude ja eelnevast palju korralikumasse backpackerite elamisse. Saime endale ka uue pargikontori, millesse jõudmiseks peame elupaigast u 5 min kõndima. Nüüdse pargi nimi on Flagstaff Gardens ja see on sama koht, kus kontoriinimesed lõunavaheaegadel käia armastavad. Kahjuks on meie uus elamu järgnevatel päevadel Melbourne`is algavate pidustuste tõttu välja müüdud, seega peame homme äkki taas kolima hakkama.



Austraalias oleku seni kõige unustamatu mulje saime täna jalutades käsikäes Melbourne`i kesklinnas Yarra jõe kallastel öiste linnatulede valguses. Linna värvilised erinevas kõrguses hoonete tuled peegeldusid jõelt vastu ning kõik see tekitas muinasjutulise tunde. Ümbrus oli rahulik, kuid linn elas. Inimesed olid korrektsed, vaiksed ja viisakad ning nautisid ümberkaudsetes kohvikutes istudes või jõe ääres lookleval valgustatud promenaadil jalutades linna imelist võlu ja muinasjutulist kuma. Oli ilus ja soe õhtu, tasane tuuleke sasis vaikselt juukseid ning erinevatest paikadest möödudes kuulis tanavamuusikuid ilusaid viisijuppe ja rütme mängimas. Just täna sellel hetkel ma armusin Melbourne`i öisesse linna ja üritasin seda hetke endale mällu jäädvustada. Mitte ükski fotojäädvustus ei suuda seda emotsiooni edasi anda, alles jääb vaid pelk mälestus ja meenutus öisest ilust selle imelise linna radadel...

27.okt Autootsingud ja ilusad pargid

TEISIPÄEV, 27.10
Täna hommikul korjasime oma kodinad kokku ja kolisime senisest elupaigast välja. Suundusime kesklinna poole ja otsustasime nüüd minna mõneks ajaks elama spetsiaalselt backpackerite (edaspidi mõeldud kui seljakotirändajate) jaoks loodud elupaika. Kesklinna kandis on neid päris palju. Haarasime nende kohta lennujaamast erinevaid tutvustavaid brožüüri kaasa. Kuna internetti me taas kasutada ei saanud, tõmbasime loosi, missugusesse esimese hooga sammud seada. Mul pole vist väga õnnelik käsi, sest valituks osutus arvatavasti üks linna jubedamaid kohti :) Kuid kotid olid rasked ja ööseks palmi alla jääda ei tahtnud. Esialgu võtsime endale seal kohad kaheks ööks. Raha kokkuhoiu mõttes asusime elama 8-kohalisse ruumi, st võtsime sealt endale ühe nari. Esimene mulje meie toast oli päris hirmuäratav. Jõudsime seda vaatama enne hommikusi koristajaid ja tahtsime tagurpidi tagasi minna. Kuna raha oli juba makstud ja selle kogusega hiilata ei saa, otsustasime, et elame suurema osa ajast Melbourne`i linna peal ja tuleme oma ruumi vaid ööbima. :)

Kesklinnas, üsna meie elupaiga läheduses, on päris palju erinevates suurustes ilusaid parke. Täna oli päeval soe ilm, soojakraade üle 25. Ilus ilm meelitas parkidesse lõunavaheaegu veetma päris palju ülikondades ja viisakates kleidikestes kontoriinimesi. Mõned peesitasid niisama päikese käes, teised olid riided vahetanud ja harrastasid lõunast pallimängu, osad lugesid raamatut või sõid lõunaeinet. Meiegi võtsime oma saia, viinerid ja ketšupi välja ning tegime endale burgerid, peale jõime värsket apelsinimahla.

Esimese hooga võtsime suuna backpackeritele mõeldud odavate kasutatud autode müügiplatsile. Olime otsustanud siiski endale lähemal ajal auto muretseda ja sellega siis hiljem linnast välja sõita maad avastama. Brožüürile joonistatud lihtsustatud kujutisega kaardist oli väga segane aru saada ja seiklesime pikalt tänavatel õige koha leidmise lootuses. Peale viie kilomeetri pikkust tulutut jalutuskäiku palusime abi ühelt tumedama nahaga habemikust meesterahvalt, kes jalgrattaga sõites kirju ja muud posti tänavatel laiali kandis. Mees oli super-hüper abivalmis, väänas ja keeras meie mitut linnakaarti igatpidi ja kirus samuti brožüüril olevat kohaleminemise õpetust. Lõpuks sõitis ta meil jalgrattaga ees, kiirelt-kiirelt kihutas läheduses olevad tänavad läbi ja seejärel tõi meile sõnumeid õige tänava asetsemise kohta ning lõpetuseks otsis õige aadressigi üles. Taas kokkupuude siinsete ülisõbralike ja abivalmis inimestega. Tegelikkuses oli tegemist kreeka päritolu noormehega, kelle vanemad on mõlemad kreeklased, kuid ta ise on Austraalias sündinud ja siin terve elu elanud. Tänasime teda ja jätsime hüvasti.


Autoplatsis pidime aga pettuma, sealsed hinnad olid päris kõrged ja autovalik väike. Üks meile pakutud auto maksis 3600$ (u 36000.-). Kuigi hinnas sisaldus aastane REGO (aastamaks, mis muidu maksab umbes 600$ aastas (6000.-)) ning lisaks 12 kuud maanteeabi, siis jäi see meie jaoks igatpidi liiga kalliks. Eestis küsitaks sarnaste autode eest maksimaalselt 10 000 krooni. Meie Passat paistab pakutu kõrval hoitud luksuslimusiinina :). Otsustasime pigem vaadata backpackerite elupaikade stende ja seal olevaid kuulutusi, kust võib leida hea hinnaga backpackerite autosid koos muu vajaliku reisivarustusega. Tihti on autoga kaasas potid-pannid, magamiskotid, pliidid, telgid jms, ühel kuulutusel pakuti kaasa ka jalgratast. Nii et neljajalgset reisikaaslast me omale veel ei leidnud. Lisaks loodame, et meie Tallinnas asuval autol õnnestub lähiajal endale uus tubli omanik saada. :)

Tegime endale täna ära Austraalia telefoninumbri. Meie number on 412390574, Eestist helistades peab sellele ette valima 00 61 .Mobiililt helistades on mitmetel operaatoritel kõneminuti hinnaks ligikaudu 15 krooni minut. Uurisime, et Elioni lauatelefonilt helistades on võimalik Austraalia valida oma sõbramaade hulka ja sel juhul saab meile helistada kõnehinnaga, mille minutihind jääb 6.- kanti. See on hetkel soodsaim variant, mida nägime. Kui ise Eestisse helistaksime, siis peaksime maksma 22.- minuti eest, seega püüame sellest pigem hoiduda :)

Jube kallite internetihindade tõttu soetasime endale mobiilse interneti kasutamist võimaldava mälupulga suuruse jubina. Sellele saame laadida raha, mis võimaldab meil teatud aja internetti kasutada. Ühendus on palju parem nendest, mida seni tulutult kasutada oleme püüdnud, lisaks oleme suhteliselt tulutult püüdnud ligi pääseda võõraste Wi-fi levialadele. Seega nüüd on meil ka oma interneti kasutamise võimalus ja saame oma kirja pandud märkmed blogisse üles laadida.

Õhtul suundusime meie elupaiga läheduses asuva Yarra jõe äärsesse Batmani parki. Teele jäävast lõunasest pargist möödudes märkasime, et taas mängivad seal erinevate nahavärvidega härrasmehed pallimängusid, ülikonnad olid neil sel korral kenasti riidepuuga kaasas ja vahvasti pargis oleva suure puu okste külge riputatud. Parkides käiakse palju koertega jalutamas, mujal me eriti koeri näinud ega kohanud pole. Melbourni nö eeslinnas jalutades nägime koera vaid korra ühes hoovis ja ühe mehega jooksuretke tegemas.


Jõudsime lõpuks Batmani parki ja seadsime seal sisse oma kontori. Tegelesime enda interneti seadistamisega ja vaatasime üle ka kiiremad asjad, mida netis korda pidime ajama. Õhtud on siin jahedad, seega põgenesime lõpuks siiski ära oma esimesse backpackeri elupaika. Õhtul ei tundugi see enam nii jube ega eemaletõukav, isegi linad ja padjapüürid on lõpuks vahetatud :) Ainult liiklusmüra kostub lahtisest aknast hästi selgesti ja kõvasti sisse, eriti rongide möödudes.

24.-26.okt MELBOURNE

MELBOURNE
Jõudsime Austraaliasse samuti hommikul ja esmalt pidime lennujaamas osa oma järele jäänud toidukraamist ära viskama. Seal on karmid nõuded toidu maaletoomise kohta, sellest räägiti juba lennukis. Kinnised šokolaadid ja küpsised jätsime siiski järele. Kui Hiina lennujaamas saime tunda suhteliselt passiivset suhtumist ja teenindust, siis Melbourne`is võtsid meid vastu rõõmsameelsed ja sõbralikud inimesed. Meid lasti kergesti ja meeldivalt igast punktist läbi ja kuigi märkisime, et meil on kaasas toitu ja ravimeid, siis suunati meid peale kerget küsitlust kontrollist mööda. Meie lennul olnud hiinlasi see-eest kontrolliti hoolikamalt ja igal võimalusel. Paljud hiinlased, sh Shanghai lennujaama töötajad liikusid nii Helsinki kui Shanghai lennujaamas ringi respiraatoritega, seda vist seagripi hirmu tõttu. Üldse on Austraalias hiinlasi päris palju ja mulle tundub, et nad pole siia enam nii oodatud kui valged inimesed teistest maadest.


Elu on Melbourne`is üsna kallis, lennujaamast sõitsime esmalt bussiga Melbourne`i kesklinna, sõit kestis 20 minutit ja piletihind oli 160 krooni (võrdluseks hiina 30 piletihind 1,5h sõidu eest). Tutvusime ka linnaliikluse piletihindadega, need õnneks nii hirmkallid pole, päevapilet kesklinna tsoonis näiteks maksab 68.-, 2-tunni pilet 37.-. Pühapäeviti saab muretseda endale Sunday Saver pileti, mis maksab 31.- ja millega saab sellel päeval kõikides tsoonides ja piiramatult nii bussi, rongi kui trammiga ringi liikuda. Seda võimalust eile ka kasutasime.


Esimesel Austraalias oleku päeval tutvusime Melbourne`i ühistranspordi piletite hindadega, nende ostmise- ja kasutamise võimalustega, külastasime toidupoodi, otsisime oma esimese kolme öö elukoha üles, käisime pesemas ja läksime varakult magama. Toit on siin samuti enamasti kaks korda kallim kui Eestis. Samas kui veidi soodsamas Aldi toidukaupluses ringi liikuda ja hoolikalt valikuid teha, saab ka mõistlikuma hinna eest söönuks. Meie kolme esimese öö elukohast sai õnneks bussiga 15-20min sõites otse kesklinna. Bussijuhid on ääretult sõbralikud ja abivalmid, esimestel kordadel lahkesti õpetasid, kuidas piletit aparaadist õigesti läbi lasta. Eestis oleks meid kohmetuid ja oskamatuid enamasti pikad ja vihased pilgud saatnud. Eile linnast elukohta sõites nt uuris bussijuht ise ülisõbralikult, et kuhu me minna tahame. Ütlesime talle tänavanime ja sellele tänavale jõudes ei lubanud ta meil enne püsti tõusta kui alles siis, kui õiges peatuses olime. Ise me talle peatuse nime ei öelnud, ta lihtsalt aimas õieti. Mõtlesime esialgu küll eemal asuvasse kauplusesse minna, kuid see oli juba suletud ja bussijuht poleks meil niikuinii lasknud seal maha minna :)

Elame esimestel öödel kompleksis, kus on võimalus peatuda autosuvilaga või telgiga ning elada erinavates majakestes. Meie majakeses on neli tuba, kõigil eraldi sissepääs. Toas on korralik voodi koos puhta pesuga, riidekapp, pikk seinaäärne laud, väike sofa, pisike telekas ja külmkapp. Kõrvalmajas asuvad pesemisvõimalused ja WC ning köögikompleks. Arvatavasti otsime endale uue elupaiga, kuna WC-s on väga tülikas teises majas käia ja elamiskulud on jube suured. Hetkel maksime 200$ (ca 2000.- krooni) kolme öö eest ja see oli neti teel üks odavaimaid variante, mille leidsime. Võtsime endale eesmärgiks paari nädalaga töö leida, muidu läheb väga raskeks. Teeninduskohtades pakutakse tööd, kuid seal eeldatakse väga head keeleoskust, mida meil kummalgi pole ja mille õppimise eesmärgil suuresti selle reisi ette võtsime, seega läheb meil töö leidmisega suhteliselt keeruliseks. Aga me pole meelt heitnud ja mis ei tapa, teeb tugevaks. :)


Internetti saamisega on siin hetkel päris keeruline, kõige soodsam hind oli 2 tunni interneti viibimise eest 60.-. Mc Donaldsis oli küll tasuta wi-fi leviala, kuid sealne ühendus oli nii aeglane, et sellega ei saanud midagi ära teha. Ja lisaks maksab burger ligi 6-7$ (60-70) krooni, kui mulle õigesti silma jäi.

Ma pole senini linnas ühtegi madu, suurt ämblikku või känguru näinud. Esimene tegelane, kellega tutvust sain teha, oli toaseinal kõlkuv hästi tilluke mitte väga hirmuäratav ämblikupoiss. Tema läks teadmata suunas ja rohkem me tedagi näinud pole. Linnaelu tundub suhteliselt ühekülgne olevat. Tahaksime siiski rohkem maad näha ja viimaste plaanide ning mõtete järgi suundumegi lähiajal linnast väljapoole ning sooviksime leida puhkusaegsete vaheaegade keskele mõned farmitöö tegemise võimalused. Tahame näha ja avastada Austraalia võlusid, loodust ja loomastikku. Seega lõputult linna jääda me kumbki ei tahakski, juba nii kaugele tulles tahaks kogeda siinset tõelist elu.

Päike paistab siin palju eredamalt kui Eestis, sain juba paari päevaga näole kerge puna ja silmad valutavad päikesest. Täna oli siin üsna soe kevadine ilm, soojakraade üle 20, kuid tuul oli tugev ja kandsime siiski dressikat. Eile kolasime Melbourne`i linnas, külastasime linna suurt Queen Victoria turgu, Victoria osariigi parlamendihoonet ja muid vaatamisväärsusi.


See oli siis ülevaade meie reisi algusest ja senistest tegevustest :)

22.-23.okt Kodust lahkumine, lennureisid

EESTIST LAHKUMINE
Tegime endi jaoks suhteliselt hullumeelsena näiva otsuse ja jätsime maha kõik tööd, toimetused ja turvalise ning kindlustatud elu. 22. oktoobril astusime üheotsapiletite ning mõlemad ühe reisikotiga Tallinki laevale. Meie reis Austraaliasse kulges esmalt laevaga Helsinkisse, sealt edasi lennukiga Shanghaisse (Hiina) ning Shanghaist lennukiga Austraaliasse Melbourni.

LENNUREISID (22. okt ja 23.okt)
Esimene lend kestis 9 tundi ja selle aja jooksul läbisime 7400km pikkuse vahemaa Helsinkist Shanghaisse. Lendasime Finnair`i lennuga, mis startis Helsinkist kell 17.20 ning maandus Hiinas kohaliku aja järgi kell 7.10 hommikul. Hiinas on kell Eesti ajaga võrreldes seega 5 tundi ees. Lennuinfoks veel niipalju, et lennuki keskmine kiirus oli ligikaudu 900 km/h ja lendasime ligikaudu 12 000 m kõrgusel, kus oli öösel välitemperatuur – 60 kraadi lähedal.


Meiega koos astus Helsinkist lennuki peale suur hulk hiinlasi. Shanghais maha minnes ei suutnud oma silmi uskuda, kui suure segaduse hiinlased suudavad ühe lennureisi jooksul tekitada - maas oli palju prahti ja pabereid ning lennufirma poolt antud tekid ja padjad vedelesid kõikides võimalikes kohtades. Veendusime selles, et tegemist oli üsna räpaka rahva esindajatega, sellele saime kinnitust ka Shanghais ringi vaadates.

Teine lend startis Shanghaist kell 19.15 kohaliku aja järgi. Lendasime Air China lennukiga ja lend kestis kokku 11 tundi. Läbisime selle ajaga veidi üle 7600km. Terve lennureisi jooksul seega kokku veidi üle 15 000km. Teise lennu ajaliselt pikemat kestvust mõjutas arvatavasti maa pöörlemine, tuule kiirus jms. Jõudsime Melbourni lennujaama Austraalia aja järgi kell 9.05 hommikul. Püüdsime mõlema öise lennu ajal magada, kuid eriti ei suutnud. Esiteks olime kellaajaliselt harjunud teise režiimiga ning teiseks polnud magamine lennukis kuigi mugav. Allan vist pisut suutis tukastada, mina püüdsin mõnda filmi vaadata, mängu mängida või kuulasin muusikat. Finnairi lennul oli Air China lennuga võrreldes märgatavalt parem teleekraan ja selle käsitlemise võimalused. Air China lennul Allan ühest kõrvaklapist üldse ei kuulnud ning teleekraani pult oli suhteliselt mõistmatute käsitlemisvõimalustega.

Mõlemal lennul pakuti meile kaks korda süüa, esmalt peale õhkutõusmist ning teine kord paar tundi enne maandumist. Finnairi lennul sõime esmalt lasanjet ja salatit ning jõime kõrvale ka veini. Hommikul pakuti mingisugust munast tehtud toitu salatitega. Söögid olid päris head ja meeldisid meile mõlemale. Air China lennul anti alati kahe toidu vahel valida. Tegemist oli hiina toitudega ja kuna nad kasutavad palju sojakastet ning väga erilisi maitseid, siis andsin mõlemad oma toidud peale proovimist Allanile söömiseks. Ühe hommikuse maitsetu riisipudru taolise söögi jättis isegi Allan järele. Igatahes olime suhteliselt hästi toidetud, saime filme vaadates meelt lahutada ning minu suurim lennuhirm kõrvavalu näol maandudes ega õhku tõustes õnneks tunda ei andnud. Tegin selle heaks alati muidugi terve rituaaliseeria läbi. kasutades nina aerosoole, sudafedi tablette ja muid komme ning vahetpidamatut hingamis- ja neelamistehnikat. Tänu kõigele sellele suutsin Allanist paremini isegi kõrvade lukustumisest hoiduda :)



SHANGHAI
Shanghais võttis meid vastu tohutu lämbus ja õhupuudus. Kuigi väljas polnud meeletuid soojakraade, siis lämbe oli igal pool. Meil oli päris palju vaba aega (u10h), seega istusime lennujaamas ühe bussi peale ja sõitsime linna uudistama. Valisime bussi, mis sõitis raudteejaama juurde. Rohkem eriti aru ei saanud, sest kõik oli hiina keeles. Pilet oli üsna odav, ca 30 eesti krooni eest sõidutati meid 1,5h kuni lõpp-peatuseni, enne väljuda polnud võimalik. Saime kogeda hiina liikluskaost. Meie naisbussijuht kihutas päris hullusti, igal pool signaalitati pidevalt ja valgusfoorid ei paistnud kedagi häirivat. Ületasime ise mitu korda ristmikku, kus lisaks valgusfoorile oli erinevates nurkades kokku 7 vilega korravalvurit (nimetasid ennast vist politseinikeks), kes rahvast ja autosid punase tule korral keelasid ja suunasid. See ei paistnud paljusid häirivat ja korraga liikusid mitme suuna autod ja jalakäijad. Mööda tänavaid jalutades tahtsime külastada hiinlaste kohalikke ärisid. Need paistsid üsna räpased ja pisikesed. Enamasti oli tegemist söögikohtade või toidukauplustega, neid oli järjestikku ja iga nurga peal. Hiinlased ise olid üsna lärmakad, pisikesed ja sebisid palju ringi. Seal piirkonnas olime vaatamisväärsusteks ja üksikute valgetena saime endil palju uudistavaid pilke tunda, ka pikkuse tõttu oli raske märkamatuks jääda ja massi sulanduda. Olin sealsete naiste keskel tõeline pilvelõhkuja ja isegi meestele tegin pikkusega ära :)