Jõululaupäev GRAMPIANS`is

Jõululaupäeval nautisime hommikusööki kängurude seltsis (pilt Merry Christmas teemas). Grampians`is on päris suur kängurude populatsioon ja suur osa kängurudest on inimeste suhtes üsna kartmatud. Hommiku aktiivsem osa algas meil taas aborigeenide koopamaalingutega tutvudes (Ngamadjidi Shelter). Edasi suundusime MacKenzie Falls`i ehk Grampiansi ühe kuulsama kose juurde. Kuiva aastaaja tõttu ei õnnestunud meil seda koske täies hiilguses näha, kuid elamuse saime siiski. Kose vaadete nautimiseks oli võimalik jalutada erinevatel teeradadel ning suunduda kaljuservale rajatud teed mööda mäe alaossa kose vahetusse lähedusse. Püüdsime luua jõulumeeleolu kandes päkapikumütse ning saime seetõttu mitmetelt turistidelt komplimente, toredaid jõulusoove ja sooje naeratusi. Eelmise päeva palavus oli asendunud eestimaise tüüpilise jaanipäeva ilmaga, st kohati tibutas vihma ning sooja oli umbes 20 kraadi. Varasema kuumusega võrreldes oli sellise ilmaga oluliselt lihtsam rännakuid ning jalutuskäike ette võtta.

MacKenzie Falls:


Meie päevakavva mahtus lisaks mägedevahelise järve Lake Wartook`i ääres jalutamisele lihtsasti ligipääsetavate maaliliste vaadetega vaateplatvormide nagu Reed Lookout, the Balconies ning Boroka Lookout külastamine. Neist kõige ekstreemsema ja meeldejäävama elamuse saime Balconies`il. Tegemist on kõrgel mäeveerel asuvate väljaulatuvate kaljunukkidega. Käsipuudest hoolimata käisime oma jalgadega nendel kaljunukkidel ära. Tunnetasime ohupiiril seistes mägede võimsust ning tundsime vabaduse tunnet.

The Balconies:


Ka Reed Lookout ning Boroka Lookout pakkusid kõrgeid maalilisi vaateid, viimaselt oli näha Grampiansi südameks nimetatav Halls Gap`i külake, seda ümbritsevad mäed ning mägijärv Lake Bellfield. Halls Gap on Grampiansi kõige lähim asustus ning sealt saavad alguse paljud mägirajad, millest mõnedega järgmistel päevadel lähemalt tutvust tegime.

Boroka Lookout:


Kuna Halls Gap`is puudus korralik toidukauplus ja -valik, käisime oma jõuluroa järel 25km kaugusel asuvas Stawelli linnas. Jõuluõhtuks leidsime endale kena koha Halls Gap`i läheduses mägijärve ääres (Lake Bellfield). Grampiansi`s külastatud mägijärvede vesi oli selge, värske ning sügavsinise värvusega. Need olid esimesed järved, mis meid siin maal ujuma kutsusid. Enamik Austraalias kohatud järvi ja jõgesid on olnud täiesti läbipaistmatud ning ülisogase veega. Siinses mõistes jaheda ilma tõttu me siiski sel õhtul ujuma ei läinud.

Meie jõulumenüüsse kuulusid kohalikud veinid, aprikoosinektar, grillitud kana ja värske sai. Jagasime oma söömaaega kohalike papagoidega, enamus ajast istusimegi lauas vähemalt kolmekesi- mina, Allan ja papagoi. Eemal järveäärsete põõsaste juures nautis samal ajal jõuluõhtut vähemalt 8-pealine kängurugrupp. Osad neist sõid rahulikkult veel rohelisi murututte, mõned nooremad olid kahe jala peal ning poksisid omavahel mänglevalt. Meie jõuluõhtu oli võrreldes varasemate jõuludega oluliselt muinasjutuhõngulisem.

Jõululaud:


Õhtu krooniks oli papagoi lendamine Allani õlale. See oli meiesuguste põhjamaalaste jaoks nagu jõuluime. Allan oli nii õnnelik, justkui väike poisike, kes ammuihaldatud kingitust kätte on saamas. Ja mina olin Allani üle tohutult rõõmus. Hiljem õnnestus ka minul saiatüki abil papagoi oma õlale meelitada. Nii me õitsesimegi kahekesi sellel muinasjutuööl oma jõuluimede saatel maalilise mägijärve kaldal.

Õnneseen:


P.S.GRAMPIANS`i fotoalbumisse meiega kaasa seiklema pääsete vajutades SIIA

Teekond GRAMPIANS`isse

Otsustasime esimesteks ametlikult abikaasadena veedetavateks jõulupühadeks suunduda mägisesse The Grampians`i loodusparki. Selleks tuli meil Waikerie`st pea 500km kagusele sõita. Muutsime oma teekonna põnevamaks sõites ligikaudu 100km Wyperfeld National Park`i äärealal Big Deserti piirkonnas vaid neljarattaveoliste sõidukite jaoks mõeldud kuiva ilma teed mööda. Õnneks oli enamus teest sellel päeval ka meie auto jaoks läbitav, ohtlikult palju lahtist liiva leidus vaid mõnel üksikul teelõigul. Igatahes hoidsime terve tee „hinge kinni“ ja püüdsime sõita autot peatamata. Nimetatud teelõigul ei kohanud me mitte ühtegi autot ning suutsime kaotada vaid ühe ilukilbi.

Pika asustamata ala teelõik:


Seadsime ennast sisse The Grampians`ist umbes 25-30km kaugusel asuvas Horsham`i väikelinnas. Horsham`i on mitmel korral kroonitud nii Victoria kui ka Austraalia ühe puhtaima linna tiitliga. Tegemist oli tõesti kena ja puhta väikese linnakesega. Saime seal taas nautida ülisoojasid suvepäevi, soojakraadid olid tõusnud 40 piirimaile. Sisustasime kuuma aja tagasihoidlikke jõulušopinguid tehes ning õhtupimeduses pidasime „jahti“ opossumitele. Neid võis Wimmera jõe ääres üsna lihtsa vaevaga kohata. Opossumeid on siin maal üsna palju, ööpimeduses võib neid näha nii piknikukohtade läheduses hiilimas kui ka prügikastide juures endale toitu otsimas. Saime meiegi ühte armsat opossumipoissi saiatükkidega kostitada.

Näljane opossumipoiss:


Jõululaupäeva eelõhtul (st 23.dets) sisenesimegi lõpuks Grampians National Park`i. Nimi Grampians olevat pandud Šotimaal asuvate samanimelistest mägede järgi. Üldse leidub Austraalias väga palju mujal maailmas tuntud nimedega kohtasid, nt on neil oma Alpid, Püreneed, rääkimata linnade ja teiste kohtade nimedest.

Grampians`i näol on tegemist ligikaudu 1672 km2 suuruse Victoria osariigi ühe populaarsema aktiivse puhkuse veetmise alaga, kus on rikkalikult erinevate raskusastmetega mägiseid matkaradasid, koskesid, mitmeid pikniku- ja kämpinguplatse ning seda kõike kaunis looduses paljude erinevate taime-, linnu- ja loomaliikide kodukohas. Meie rännak kulges enamasti Grampians`i põhjaosas, kus asuvad selle looduspargi tuntuimad ja imeliseimad vaatamisväärsused ning matkarajad.

Esimese aktiivse harrastusena võtsime ette Hollow Mountain`i (Wudjub-guyun) vallutamise. Parkimisplatsilt viis rada mäenõlvale, kust algas 2,2km pikkune üsna järsk mägine ronimine osaliselt mööda kaljunukke. Ronimissoovitustest andsid aimu kollase värviga maalitud noolekesed, mida mäeseinalt kohati leida võis. Meie emotsioonid võtab kokku järgnev: VINGE! Veidi enne mäe tippu jõudmist leidsime kaljuseinas koopa, kust avanes väga ergastav ja ilus vaade ümberkaudsetele mägedele ning Wimmera tasastele aladele. Vallutasime selle mäe päkapikkudena ja saatsime sealt teele jõulusoovid meie kõige kallimatele kodustele. Merry Christmas teema piltidest enamus on pärit just selle mäe vallutamisest, lisa saate meie peadselt avaldatavat The Grampians`i fotoalbumit uudistades.

Tükike Hollow Mountain`i koopast avanevast vaatest:


Mägironija:


Viimase päikseloojangueelse lühikese retke võtsime ette külastamaks aborigeenide koopamaalingute asupaika (Gulgurn Manja Shelter). Sellel teel saatis meid kohalik imekaunis loodus, kohtasime sipelgasiili ning imetlesime vahvaid rohupuusid (grass tree). Grampians oli meid juba meeldivalt üllatada suutnud. Seadsime ennast sisse Mount Stapylton`i kämpingualal ning sisenesime järgmiste päevade rännakute ootuses unemaale.

Gulgurn Manja Shelter`i koopamaalingud:

Merry Christmas!

HÄID JÕULE MEIE KALLITELE PEREKONDADELE, KÕIKIDELE MEIE SÕPRADELE JA TUTTAVATELE NING MEIE BLOGI LUGEJATELE!

Päkapike vallutatud Hollow Mountain:


Veedame oma selle aasta jõulupühad Victoria osariigi mägist looduskaunist Grampians National Park`i külastades. Anname oma seiklustest teile pikema ülevaate lähitulevikus :)

Päkapikk Allan:


Päkapikk Krissu:


24.dets hommikusöök kängurudega:


MacKenzie Falls:

The Little Penguins ja Adelaid

Suundusime peale lühikest reedest tööpäeva ja auto pukseerimist Fleurieu poolsaare poole. Tahtsime õhtuks taaskord ookeani äärde jõuda. Möödusime Austraalia tuntuimatest veiniregioonidest, loomulikult ka sealsetest arvukatest viinamarjaistandustest, mis mägede vahel looklesid. Nii Fleurieu poolsaarel kui Adelaidi piirkonnas on palju „rulluvaid mägesid“, kuulsaimad neist on Adelaide Hills ja Barossa Valley. Nende piirkondade loodus on ühteaegu segu Austraalia bushlandist ehk võsastikust ja euroopalikust maastikust. Sealsetes mägedes ja orgudes asub arvukalt väikeseid veinikülakesi. Erinevalt sisemaa veidi mannetumatest asulatest olid meie teele jäävad külad väga hästi hoitud ja kauni ning hubase väljanägemisega. Õhtuks jõudsime õnnelikult ookeani läheduses asuvasse väikelinna nimega Goolwa. Ööbimispaigaks valisime Hindmarsh`i saarekese ning peatusime The Murray Mouth`i läheduses.

Murray Mouth on meid kogu teekonna jooksul jälitanud Austraalia ühe suurima jõe Murray suue ning ainuke ühendus ookeaniga. Ookean lükkab Murray suudme pidevalt liiva täis, seega hoitakse seda kunstlikult avatuna. Suudmest pumbatakse välja sinna ookeani poolt uhutud liiva. Tegemist on maailma suurima jõe restaureerimisprogrammiga. Ilma sekkumiseta jõe suue sulguks, see omakorda viiks tasakaalust välja vee soolasuse ning ohustaks sealset ökosüsteemi. Jõe suudmesse on tekkinud ka suur järv nimega Lake Alexandrina, mis tegelikkuses on jõele tekkinud paisjärv. Nägime veepiiril jalutades liiva pumpamisega seotud laevu ning üritasime leida teed suudme ühes küljes asuvale ülipikale ja peenikesele Younghusband`i poolsaarele, kus pidanuks asuma Coorongi rahvuspark. Tõenäoliselt sellele poolsaarele autoga ei pääsegi ja meil polnud piisavalt aega ega tahtmist seda jalgsi avastama minna.


Edasi liikusime mööda ookeani äärt Victor Harbori linnakesse. Tegemist on taas ühe armsa ja kauni Austraalia ookeaniäärse suvituslinnaga, mille läheduses asub pisike Granite Island`i saareke. Tänu tugevale graniidist pinnasele on see saar tänapäevani püsima jäänud ning pole veel ookeani poolt erodeeritud nagu on juhtunud seda ümbritseva pinnasega. Granite Island`ile pääseb mööda silda jalutades või hobutrammiga sõites. Jalutasime sellele saarekesele ringi peale liikudes mööda 1,5km jalgrada. Puhkasime erinevatel vahvate kujunditega kividel, imetlesime maalilisi ookeanivaateid ning kiikasime möödudes kividel peesitavaid kormorane.


Granite Island on üks kohtadest, kus pesitsevad Austraalia väikesed pingviinid, kohalikus keeles nimetatuna The Little Penguins. Nad on maailma kõige väikseimad pingviinid, keda võib kohata vaid Austraalia lõunarannikul ja Uus-Meremaal. Pesitseda armastavad nad eelkõige kaljustel rannaaladel, kuna pesad tehakse kaljupragudesse ja kivide vahele. Väikeste pingviinide pikkus on seistes ligikaudu 35cm ja kaal umbes 1,2 kg. Nad on oma Antarktika sugulastest palju väiksemad (~110cm; 30kg) ja sukelduvad vaid ligikaudu 24 sekundit 5 kuni 24 meetri sügavusele. Veepinnale tõusevad nad vaid üheks-kaheks sekundiks, vahel puhkamiseks kuni pooleks minutiks. Päeva jooksul otsivad täiskasvanud pingviinid veest toitu ning peale päikeseloojangut naasevad nad puhkamiseks väikestes gruppides pesadesse. Veest välja tulles ja urgudes asuvate pesade poole suundudes teevad nad oma teekonna jooksul mitmeid lühikesi pause ja peatuseid.

Otsustasime oma silmaga ülal tutvustatud Austraalia väikesed pingviinid üle vaadata. Selle tarbeks pakutakse saare külastajatele õhtuti võimalust nende loomakeste kohta rohkem teada saada ning giidi juhatusel pingviinide veest naasmist ja nende pesade poole suundumist salamisi vaatama minna. Toimub see alati peale päikeseloojangut, nii ka sellel õhtul. Tagantjärele mõeldes poleks me esialgu osanudki ilma giidi juhatamiseta neid pingviinikesi õhtupimeduses üles leida. Oletasime, et väikeste jalgade tõttu naasevad nad veest kuskil madalatel aladel. Tegelikkuses naasevad nad terve saare ulatuses ja leiavad endale üsna kivistes ja järskudes kohtade saarele tulemise teekondasid.

Esimesi väikeseid tegelasi nägimegi ukerdamas üsna kogunemispaiga läheduses ookeaniäärsete kivide vahel. Nad tundusid üsna rahulikud ja pisut uimase olekuga tehes enne edasi kõndimist lühikesi peatusi. Järgemööda hakkas neid kivide vahelt välja taaruma. Vaatepilt oli päris armas. Väljas oli pime ja kuna pingviinide silmad on valguse suhtes eriti tundlikud, siis välguga pildistamine oli seetõttu ära keelatud. Püüdsime midagigi jäädvustada. Giidil oli kaasas erilise valgusega taskulamp, mille abil õhtupimeduses pingviinide pesade läheduses käisime ning ühiselt pesadesse suunduvaid loomakesi avastasime. Ühes pesas oli umbes 4-5 nädala vanune pingviinipoeg, kes vanemate lähenedes päris kärsitu oli ning uru ava juures pidevalt vaatamas käis, kas vanemad juba lähenemas on. Kohtasime oma tunniajalise rännaku jooksul veel hulgaliselt just ärganud opossumeid ja mõnda vesirotti.

Ametliku tunniajalise rännaku lõppedes otsustasime vaikselt saarele jääda ning pingviinikestele nö iseseisvat „jahti“ pidada. Käisime mõne tuttava pesa läheduses ja kohtasimegi võsastikes mitut pesa poole taaruvat tegelast. Varsti kostus üle saare pingviinikoloonia häälitsusi. Lugesime päeva igati kordaläinuks ja saime rahuliku südamega magama minna. Oleksime nii väga tahtnud ka pingviinide varahommikust vetteminekut jälgima minna, kuid uni oli nii nii magus sellel ajal.


Hommikul ärgates avastasime, et oleme ennast parkinud pühapäevahommikuse laadaplatsi äärde. Ajasime ennast varakult jalgadele ning tegime hommikuse jalutuskäigu Granite Island`il, et selle saarega hüvasti jätta. Õhtul uudistatud pesast vaatas meile taas suurte silmadega vastu üks pingviinipoegadest. Uudistasime ka kohalikku laadaelu kus enamus pakutavat kaupa oli kas isetehtud või oma kasvatatud (nt erinev käsitöö, puuviljad ja juurviljad, erinevad küpsetised jms). Suur osa müüjatest oli vanemaealine ja kõik olid sõbralikud ning rõõmsad. Mitmed laadalised olid ka müümas oma vanu asju, mida nad enam ei vaja. Tundub, et Austraalias on oma vana kraami müümise traditsioon päris tugev, oleme väga mitmel pool kohanud garaažimüükide silte.

Suundusime edasi Adelaidi poole. Nautisime ookeaniäärset lõunasööki ning kohtasime ühel viljapõllul uhkeid karvaseid villaloomi alpakasid. Sõitsime üle „kuldsete“ mägede (seal asuvate arvukate viljapõldude tõttu nimetan neid nii) ja suur osa meie teekonnast kulges taas mööda ookeani äärt. Meile tundus, et Adelaidi võlu seisneb paljuski seda linna ümbritsevates ohtrates mägedes ning linna ääristavas pikas rannajoones. Midagi muud tavapäratut või väga erilist me seal ei kohanud. Kuigi Adelaidi nimetatakse üheks maailma paremini planeeritud linnaks. Pühapäeva sisustasime Adelaidis asuva Mount Lofty mäe tippu külastades ning sealsetel mägistel Clelandi rahvuspargi matkaradadel jalutades (~5km väga mägist turnimist). Ööseks leidsime endile taas ühe kena paiga öökeani ääres. Õhtu oli selge ja nautisime rannas päikeseloojangut.

Meie lõunasöögiaegne ookeanivaade (teel Adelaidi):


Esmaspäeval tutvusime Adelaidiga, tegemist on Melbourne`ist oluliselt rahulikuma linnaga. Oma muljete põhjal võime öelda, et Melbourne City meeldis meile Adelaidi linnasüdamest oluliselt rohkem. Mõnedki kaardile joonistatud city`t ümbritsevad arvukad rohelised pargialad, mille üle siin uhked ollakse, tundusid pigem pruuniks kõrbenuna. Ka linnasüdame majad olid Melbourne city majadest rääbakamad ning Adelaidis oli vähem tunda ajaloohõngu. Meeldiva jalutuskäigu osaliseks saime botaanikaaias ning linna läbiva jõe ääres, kus tutvusime lähemalt mustade luikedega ning nägime vees mõnulevaid kiplkonni.

Üheks Adelaidi suurimaks vaatamisväärsuseks pidasime sealseid linna WC-sid. Meie miljonipeldikud kahvatuvad Adelaidi tavapäraste linna WC-de ees. Lihtsa nupuvajutusega avanevad WC uksed, järgmise vajutusega ilmub potile äsjapestud prill-laud, kätepesuks ja kuivatamiseks ei pea üldse vaeva nägema, liigutad vaid käsi sentimeetrihaaval õiges kohas edasi. Seep ja vesi langevad peopessa ning käed kuivatatakse laitmatult kuivaks. Kõige selle jaoks on aega maksimaalselt 10 minutit ja oma toiminguid saab teha kena taustamuusika saatel. Meiesuguste backarite jaoks oli see lausa kuninglik teenindus.

Adelaidi keskväljak:


P.S.DETSEMBRIKUU PILDIALBUMI LEIATE VAJUTADES SIIA

Apelsinide korjamine ja ilma kütuseta autosõit

Anname endist üle pika aja märku. Oleme veidi üle nädala aja apelsine korjanud. Siiani on vaim erk olnud ja tegime oma tööd suure entusiasmi ning pühendumusega. Võib lausa öelda, et oleme enamuse ajast oma tööd nautinud. Firma, kelle heaks töötame, korraldab paljudes Waikerie kandi istandustes puuviljade korjamist. Meie tööpäev algab varakult, juba kella kuuest koguneme koos teiste backpackeritega vabatahtlikult oma töö algust ootama. Tegelikkuses pole kella kuuene tööpäeva algus rangeks reegliks, kuid varajane hommik on lihtsalt kõige mõnusam apelsinide korjamise aeg. Hommikul on keha energiat täis ja segamas pole veel siinset põletavat päikest.

Töö pole iseenesest keeruline, peame vaid kõik apelsinipuud järgemööda täiesti tühjaks korjama. Kõige aeganõudvam ja tülikam on apelsine võsastunud puude keskelt napsama minna või neid suurte kõrgete puude latvadest kätte saada. Üsna tülikad on ka apelsinipuude okkad, mistõttu ilma pikkade riieteta see töö kindlasti valulikum oleks. Saame tööpäeva jooksul korralikult oma keha väänata ja akrobaatikat harrastada. Tegime tööjaotuse, mina sebin puude alaosas ja murran ennast keskele välja, Allan turnib redelil ja sirutab ennast ülemiste apelsinide poole. Allan on juba osanud ühel korral puu või õigemini redeli otsast alla kukkuda ja mind ehmatada. Õnneks maandus ta õnnelikult jalgadele, sai ühe pinnu ja naases õndsa näo ja kindla sammuga puu alt.


Iga päevaga oleme üha osavamaks ja kiiremaks muutunud. Meie korjamise rekordiks on olnud 9 bin`i päevas. Bin on meeletult suur kastitäis, mille kahepeale täitma peame ja meid tasustataksegi korjatud kastide järgi. Tasu on muidugi siinses mõttes naeruväärselt kesine, ühe bin`i eest makstakse meile kahepeale 25$ miinus maksud (meie puhul läheb maksudeks 29%). Oleme siinsete backpakerite hulgas ühed kiiremad ja korralikumad korjajad, siiski ei teeni me tunnis Austraalia miinimumpalkagi välja (milleks on ligikaudu 17,5$ tunnis, miinus maksud). Tööpäeva kestuses saame ise kaasa rääkida, seda pole rangelt paika pandud. Seega kui tunneme, et päike ei lase enam istanduses olla või keha on nõrgaks muutunud, teeme endale lihtsalt lühema tööpäeva või võtame endale üldse vaba päeva. Loomulikult on selline suur vabadus teisest küljest kehvaks osutunud ja oleme tunda saanud ka tööandjapoolseid töö takistusi ning kehva töökorraldust. Näiteks veetsime ühel hommikul kella kuuest kuni üheteistkümneni, seega kõige mõnusama tööaja, kaste oodates või pidime sõitma oma kuludega 80 km kaugusele istandusse saades seal töötada vaid pool päeva (kuna kohale oli kutsutud liiga palju töötajaid ja istanduse kastide norm sai kiirelt täis).

Keskmiselt oleme suutnud ühe bini kahepeale tunni ajaga täis korjata. Loomulikult sõltub paljuski istandusest ja apelsinipuudest. Kõige mõnusamad on madalad võsastumata lopsakate suurte apelsinidega noored puud, neilt on lausa lust apelsine korjata ja oma bin`i täita. Headesse istandustesse sattudes oleme olnud hakkamist täis. Veidi kehvem on lugu võsastunud suurte puudega istandustes, kus on vahest tillukesed lausa ploomisuurused apelsinijunnid. Sel juhul mahub apelsine ühte kasti nii meeletult palju ja kasti täitumine on väga aeganõudev. Niisuguste puude juurde sattudes on motivatsioon vaikselt langema hakanud ja töötahe kõikuma löönud. On vaid lootus, et homme on taas paremad puud ja jahedam päev. Päike pole meie jaoks istandustes viibides eriti oodatud sõber.


Apelsine oleme iga päev päris palju ka süüa saanud ja ikka veel pole meil kummalgi neist isu täis. Vahel lausa imestan, kui palju apelsine Allanile ühe söömaaja jooksul korraga sisse mahub ja ikka on tal nägu mõnusa muigega ning käed ja pool nägu apelsinimahla täis. Vaieldamatult kõik apelsinid, mida meil siin süüa on õnnestunud (ja neid pole vähe), on olnud ülimahlased, magusad ja igas mõttes maitsvad, olgu nad siis suured või väikesed. Juba koorides õhkub neist imetilluksete piiskade näol välja värskusepuhang ning tilkuma hakkab ohtralt mahla. Mahlasus on värskete otse puult napsatud apelsinide võlu. Eestis poest selliseid saada pole võimalik. Hakkame neid hiljem taga igatsema.

Vaim ja töötahe on meil olnud suur. Siiski on tegemist füüsiliselt väsitava ja raske tööga, eriti kui seda teha 9-10 tundi järgemööda ning kui tulla istandusse tööle olles eelnevalt olnud mitte just kõige sportlikum kontoritüdruk. Üks Eesti noormees, kes meiega mõned päevad samas istanduses töötas, mainis, et apelsinide korjamine on kõige raskem töö, mida tema oma elus teinud on. Väga kauaks teda meiega ei olnud. Vahel tunneme, et isegi kui tahaksime teha pikemaid tööpäevi, siis füüsis seda lihtsalt ei võimalda, väsimus tuleb peale ja käed-jalad muutuvad valulikuks. Allan on veidi hädas olnud turjavaludega (raske koti kandmisest) ning minul läks ühel õhtul lihtsalt parema jala põlv paiste, seda ilma eelnevate valulike tundemärkideta. Arvatavasti sai parema jala põlv suurest kükitamisest ja apelsine täis kotiga üles tõusmisest liiga suure raskuskoorma osaliseks ning hakkas tujutsema. Õnneks järgmiseks hommikuks paistetus alanes ja jalg pole siiani mulle enam muret valmistanud. Kõige kurjemat vaeva olen aga pidanud nägema oma näppudega, kõik sõrmed on valusaks muutunud, eriti pöidlad. Lõpuks oli valu juba nii väljakannatamatu, et olin sunnitud ühel tööpäeval väga palju pause tegema andes kätele rohkem puhkust. Peame ju tööpäeva jooksul meeletult palju apelsine okste küljest ära napsama, seega on ilma osavate sõrmedeta seda tööd võimatu teha. Endise kontoritüdrukuna võiksid mu näpud suurest pastaka hoidmisest siiski tragimad olla :) Igatahes tänu kõigele eelnevale otsustasime oma kehasid rõõmustada ja neile mõneks ajaks puhkust anda võttes endale vabu päevi.

Vabade päevade võtmiseks andis põhjuse ka meie reedene tööpäev. Nimelt võtsime hommikul tavapäraselt oma juhendaja autole sappa selle päeva istandusse sõitmiseks. Juba tööle naastes mainiti meile, et töötada tuleb vaid Waikerie piirkonnas ja senini on kõik istandused jäänud 5-10km raadiusesse. Sellel päeval üllatas meid aga teekonna pikkus, nimelt jõudsime lõpuks koguni 80 km kaugusele. Olime mures oma auto kütuse pärast, paak oli üsna tühjaks saanud ja tankida me teel ei saanud, oleksime teistest autodest lootusetult maha jäänud. Igatahes hakkasime lootusrikkalt tööle, nelja kasti korjamise järel teatati meile, et kahjuks sai kastide norm täis ja tänaseks on töö otsas. Pea oli meil mõlemal päris tühi sellel hetkel. Igatahes saime aru, et me ei saa muuta asju, mille muutmine pole meie võimuses.

Otsustasime leida lähima tankla ja võtta suuna Adelaidi poole (kuna laupäeval meil tööd ei tehta ja olime juba niigi poolel teel sinna). Paraku sõidab meie auto vaid gaasiga ja lähimas tanklas gaasi ei müüdud. Üks eriti abivalmis ja sõbralik tanklatädi uuris välja, et kõige targem on meil sõita umbes 45 km kaugusele. Hoidsime hinge kinni ja hakkasime säästlikult autoga juhatatud suunas veerema. Jõudsime sõita ligikaudu 25km ja kõik, auto jäigi seisma. Ega midagi, lükkasime oma neljajalgse sõbra tee äärde ja hakkasime plaani pidama. Lugesime kokku, et toitu jagub meil ehk nädalaks ja joogipudelid olid ka õnneks hiljuti täidetud. Seega hindasime ellujäämisvõimalused lootusandvateks ja valmistusime öö veetmiseks. No ja juhuks kui toit peaks otsa saama, olime valmis minema kängurujahile :)

Istusime seal teeveerel veidi üle tunni, selle aja jooksul möödus meist vaid paar autot. Mõtlesime välja strateegiaid, mismoodi autosid peatuma meelitada, et oldaks valmis vaeseid tülikaid backpackereid aitama ja meie peale oma hinnalist aega kulutama. Märkasime, et üks valge auto läheneb, Allan võttis positsiooni sisse ja tema käetõstmise ning hädasolija näo tegemise strateegia toimis :) Auto peatus ja sealt vaatas vastu üks meie istanduse juhendajaid, kellele hommikul järgnenud olime. Kuna paljuski tänu temale me sellesse jamasse sattusime, siis ma olin üsna rahul, et just tema peab meid sellest jamast ka sõna otseses mõttes välja tirima. Jep ja nii meil õnnestuski läbida ligikaudu 20 km tilkagi kütust kulutamata. Igatahes õppisime sellest olukorrast, et alati peab autos olema piisavas koguses toidu- ja joogivarusid ning paak olgu samuti pigem pooltäis kui pooltühi :)


Otsustasime oma hinge ja keha kosutuseks veidi reisida ning lõõgastuda. Lubasime endale terve laupäeva, pühapäeva ja esmaspäeva puhkuseks ning sõitsime mööda Lõuna-Austraaliat ringi. Mida me oma rännakul nägime ja kus käisime, sellest kirjutan paari päeva jooksul pikema ülevaate. Seega jääge ikka meiega :)

P.S.DETSEMBRIKUU PILDIALBUMI LEIATE VAJUTADES SIIA

Kängurud, roosad järved ja apelsinid

Viimasel nädalal mööda Austraaliat seigeldes oleme kohanud arvukalt kängurusid. Oleme neid näinud nii väikseid kui suuri, halli värvusega kui ka pruunikama tooniga. Enamasti on kängurud meie vaatevälja ilmunud mööda väiksemaid metsateid või loodusparke sõites ja seda lisaks õhtutundidele ka päise päeva ajal. Mitmel korral kohtasime lausa kuue- või seitsmeliikmelisi kängurugruppe, kes metsa all rahulikult puhkasid ja päikselist päeva nautisid. Kängurud tunduvad olevat üsna uudishimulikud. Tavaliselt on nad auto ilmudes hirmuga veidi kaugemate puude juurde põgenenud, seejärel peatunud ja meile hästi pingsalt kikkis kõrvadega otsa vaatama jäänud nagu püüdes aru saada, kas edasi hüppamine on vajalik või mitte. Mitmel korral oleme püüdnud neile vargsi läheneda, kuid juba paari sammu tegemise järel hüppavad nad kiuslikult eemale või kaovad täiesti silmist. Igatahes oleme jõudnud tõdemusele, et kängurude kohtamine pole Austraalias mingisugune haruldus, tuleb vaid liikuda nendega samas piirkonnas. Meile tekitab nende armsate loomade nägemine siiani elevust ja enamasti haarab käsi fotoaparaadi järele. Siiski tuleb tõdeda, et kängurud pole kõige eeskujulikumad fotomodellid, tavaliselt hüppavad nad õigel hetkel kas mõne puu taha peitu või üldse kaadrist välja, vahel keeravad kiuslikult selja ja enamasti poseerivad veidi kaugema maa tagant kui tahaksin. Suurte looma- ja linnuhuvilistena loodame kängurude järel looduses kohata ka mõnda vahvat koaalat. Neid peaks ka siin maal üsna arvukalt olema. Igatahes tundub koaalade kohtamine oluliselt keerulisema ettevõtmisena :)


Eelmisel nädalavahetusel tutvusime paari looduspargiga. Neid on siin maal arvukalt, külastada jõuame vaid väikest osa. Ilm kiskus vihmaseks ja kuna enamus loodusparkide teid on mõeldud kuiva ilmaga sõitmiseks, otsustasime jääda kindlama pinnase peale ja mitte tundmatusse trügida. Igatahes suutsime ära vaadata roosad järved (Pink Lakes). Erakordseks teeb need järved nende roosakas värvus, mis tuleneb sealse maapinna punakast toonist. Punase pinnase tõttu varieerub antud järvede värvus sõltuvalt ilmastikuoludest valgest tumeroosani. Tänu soolasele veele puudub sealsetes järvedes praktiliselt vee-elustik, mis tagab järvede kirka ja selge vee aidates kaasa pinnase värvi peegeldumisele järve värvuses. Soolased on need järved seetõttu, et vahetult peale jääaega olid sealsed alad osaks ookeanist. Ookeani taandudes jäi sinna hulgaliselt soolast vett, mis ajapikku kuivades rikastas maapinna soolaga. Nüüdki veel uhub vihmavesi maapinnast soola ülespoole muutes järvevee soolaseks. Eelmise sajandi esimesel poolel korjati nende järvede kallastelt hulgaliselt soola, mis seejärel kaamlitega lähimasse raudteejaama transporditi. Nägime jalutades kallastele uhutud valget puru, mis Allani maitsmistesti tulemusel tõesti soolaks osutus. Lisaks ronisime soolamägedel ning imetlesime pikalt järvede müstilist roosat tooni.

Lake Hardy (kõige väiksem neljast roosast järvest):


Allan soolamäe otsas Lake Crosbie taustal:


Oleme Austraalias sõitnud sadu kilomeetreid kõrvalisemaid pinnatud ja pindamata teid ilma ühtki autot nägemata. Mitukümmend kilomeetrit nagu joonlauaga veetud täiesti sirget teed on siin väga tavaline. Nendele teedele on jäänud vaid üksikud väiksemad külakesed ja bansiinijaamad. Teede ääres on loogelnud suured viljapõllud, hiljem ka arvukalt viinamarjaistandusi, veidi vähem apelsinide ning teiste viljapuude istandusi. Oleme oma rännakutel näinud väga palju veeäärset loodust ja sealset elu kohates arvukalt pelikane, musti luiki, emusid, pisikesi värvilisi papagoisid jt eestlaste jaoks mitte just igapäevaseid linde ja loomi. Oleme siiani näinud vaid pisikest osa sellest meeletult suurest maast, kuid juba praegu tunneme, et meie reis on olnud täis vaatamisväärsusi ja imelist loodust. Tunneme, et meie rännak on igati ära tasunud andes meile meelerahu ja aega elu üle järele mõelda. Oleme saanud mõelda elu põhilisemate väärtuste peale ning mõneski asjas oma väärtused ümber hinnanud. Oleme siin olnud alles poolteist kuud, elanud mõnda aega tõelist ränduri elu ja juba praegu tunneme, et tegime oma siiatulemisega õige otsuse. Oleme endile kinkinud võimaluse mõtete selginemiseks ja hingerahu saamiseks ning võimaldanud veeta koos väärtuslikku aega ja koguda ühiseid mälestusi.


Hetkel asume väikeses linnakeses nimega Waikerie, mis asub Adelaidist ligikaudu 175 km kirdes. Tulime siia lootusega kirgastada oma rännumeheelu apelsinide korjamise kogemusega. Asume Austraalia tsitruste keskuses ja apelsinide hooaeg on siin suhteliselt lõpukorral. Siiski õnnestus meil saada tööots ja loodame aasta lõpuni paikseks jääda ning hoolega neid päikselisi vilju korjata. Oleme nüüdseks töötada saanud kaks päeva. Esimesel päeval piirdus meie töötamine umbes kolme tunniga, kuna kõik kastid said otsa. Teisel päeval olime hommikul kella kuuest koos teiste backpackeritega platsis ja ootasime apelsinipuude sekka naasmist. Kahjuks oli taas mure kastidega ning tööle saime hakata alles keskpäeva paiku. Töötasime täies võimsuses kuus tundi. Aeg läks kiiresti ning kõige suuremaks mureks oli päike, mille eest igal võimalusel peituda tahtsime. Lisaks tuli kanda üsna rasket apelsinide kogumiskotti, mis õlad esialgu hellaks ja valulikuks muutis. Töö käigus ei pane seda tegelikult eriti tähele ja lõppkokkuvõttes pole see töö nii hull, kui juttude järgi kuulnud oleme. Vähemalt siiani mitte. Peale pikka tööpäeva on peal mõnus väsimus, mis kindlustab magusa ja väärtusliku une. Oma lühikese kogemuse põhjal julgeme väita, et apelsinide korjamine pole lihtne töö, kuid ränduri tööotsana on selles töös teatav maagika ja positiivne aura. Tegemist on füüsiliselt üsna väsitava ja siinses mõttes üsna kehvasti tasustatava tööga ja need, kes tulevad Austraaliasse lootuses head ja kerget raha teenida, peavad selles töös oluliselt pettuma. Meil hetkel C vitamiinist puudust pole ja igapäevase liikumis- ja treeningunormi saame täita töö käigus :)


P.S.DETSEMBRIKUU PILDIALBUMI LEIATE VAJUTADES SIIA

Linnuvaatlusplatvorm ja kohtumine känguruga

Elasime mõnda aega Sheppartonis. Seal olles otsisime hoolega töövõimalusi kasutades selleks erinevaid mooduseid. Näiteks külastasime kohalikku tööbürood, uurisime interneti tööportaalidest sinna lisatud kuulutusi, täitsime ära mitmete suuremate farmide kodulehekülgedel olevad avaldused, kirjutasime ümberkaudsete piirkondade backpackerite hostelitesse, helistasime kuulutuste peale ja võtsime ühendust erinevate farmidega. Peame tõdema, et Austraalias backpackeritena tööd leida pole hetkel eriti lihtne ja see on paljuski õnne asi. Paljudest farmidest vastati meile, et hetkel on neil kõik vajalikud töötajad olemas ja paari nädala jooksul kindlasti kedagi juurde ei vajata. Sama meelt oldi ka tööbüroos. Viimases arvati isegi, et paljud töötamisvõimalused avanevad alles uue aasta alguses. Peamisteks põhjusteks arvati hooaja hilinemist ning backpackerite erakordset rohkust sellel aastal. Seetõttu otsustasime Sheppartoni maha jätta ja liikuda mööda Murray jõge läände, et tööootuse ajal maad tundma õppida ja erinevaid piirkondasid avastada. Murray on Austraalia suurim jõgi, mille pikkuseks koos Darlingi lisajõega on ligikaudu 3490 km. Selle jõe äärsetel aladel asub palju puuviljafarme ning Murray jõe org on Austraalia tähtsaimaks niisutusalaks. Nimetatud jõgi on ka piiriks Victoria ja New South Wales`i vahel.

Võtsime suuna Swan Hill`i poole. Väga rõõmustav oli mööda uusi teid sõita ja lahtisest aknast seda imepärast maad imetleda. Päike oli taas välja tulnud ja loodus endisest rohelisemaks muutunud. Tegime peatuse Kerangi nimelise linnakese juures veidi maanteest eemale rajatud lindude vaatlusplatvormil. Sealne piirkond on koduks paljudele erinevatele linnuliikidele, nt asub seal maailma suurim Ibiste pesitsemise piirkond. Olime vaateplatvormi juures ainukesed inimesed ning esialgu vaatlesime linde korralikult vaatlusmajakeses läbi suure binokli. Vaatlesime neid oma loomulikus rahulikus keskkonnas. Seejärel sai kiusatus meist võitu ja läksime ümbruskonda lähemalt uudistama. Jalutasime mööda pisikest metsas looklevat loodusrada kõrvad sumisemas erinevatest linnu- ja loomahäältest. Loodus täielikult elas ja sada igas mõttes. Sattusime sinna õhtupoolikul ja sel ajal on loomad eriti aktiivsed. Nägime oma teekonnal väga paljusi väikseid jäneseid, kes pidevalt põõsaste vahelt nii üksi kui kambakesti välja hüppasid ja seejärel rõõmsalt meie silmist taas peitu pugesid. Mõni jänkupoiss peatus hetkeks, vaatas meile kartlikult otsa ja hüppas rõõmsalt oma teed.

Väike jänkupoiss:


Kehvade linnuteadlastena ei oska me defineerida, mis linde me seal selle aja jooksul seal ära nägime. Piltide abil tuvastasime valged ibised, järvekesel ujusid pelikanid ning põõsastes sädistasid kirevate värvitoonidega ehitud papagoid. Vaateplatvormi taga järve ääres jalutades tuli veest meist meetri kaugusele askeldama üks eriti julge tegelane. Tundus, et me ei häirinud teda üldse või ei pannud ta meid lihtsalt tähele. Igatahes toimetas ta oma tähtsate kaevetöödega laskamata meil ennast ära ehmatada. Hiljem tuvastasin pildi järgi, et tema nimi oli siinses keeles Fat Tailed Dunnart.

Valge Ibis:


Fat Tailed Dunnart:


Terve metsasisese teekonna jälitasid meid eriti tüütud kärbsed ning suured „killer-sipelgad“. Äkki kuulsime metsast suuri katkendlikke mürtsusid. Ehmatasime ja otsisime hirmunult selle hääle tekitajat. Nägime meist umbes viie meetri kaugusel pisikest kängurupoissi, kes meid veelgi rohkem kartes sama kiirelt põõsastesse kadus. Meelde suutsime jätta vaid tema kiirel hüppel tuvastatud kehaosa ja sabajupi. Tundus, et ta oli meile umbes nabani. Hakkasime elevusest kängurule järgnema, kuid kuulsime vaid järjekordseid hüpetest põhjustatud mürtsatusi. Teda ennast meil enam silmata ei õnnestunud. Igatahes nägime oma elu esimest metsikut känguru ja veendusime, et nad ikka tõesti on olemas. Taamal põlluveerel silmasime oma rännaku lõpus luusimas ka üksikut lonkivat rebasepoissi.

Jätkasime oma teekonda autoga. Suundusime sildi, Kangaroo lake, juhatusel. Lootsime päikeseloojangul Känguru nimelise järve ääres taas mõnda põõsaste vahel hüppavat kängurupoissi kohata, kuid seda tulutult. Nägime viinamarjaistanduste vahel taas kelmikaid jänesepoisse ning arvutuid sädistavaid papagoisid. Leidsime endale Kangaroo järve ääres ööbimispaiga ühel sealsel looduskaunil grillimis-ja puhkeplatsil. Öö oli soe, seetõttu jätsime autoaknad praokile ja uinusime metsatukast kostuvate looma- ja linnuhäälte taustal.

Kangaroo Lake päikeseloojangul:


P.S. KELLEL HUVI, SIIS ROHKEM PILTE MEIE TEEKONNAST LEIATE VAJUTADES SIIA

Teekond Sheppartoni ja siinsed soojakraadid

Peale oma esimest rännakut Great Ocean Road`il suundusime Victoria osariigi suuruselt viienda linna Sheppartoni suunas. Automüüja Charlie soovitas meil tööotsimise eesmärgil just sellest linnast alustada, kuna Sheppartonis ja selle lähiümbruses on palju võimalusi erinevaid hooajatöid leida. Teatavasti on meiesugustel ränduritel lihtsam saada hooajatöid, kuna working holiday viisaga Austraaliasse tulles ei tohi ühe tööandja juures üle kuue kuu töötada. Seega püsivate töökohtade peale backpackereid ei võeta ja ainukeseks lootuseks edaspidisteks seiklusteks raha koguda ongi lühikesi tööotsasid leida.

Teel Sheppartoni tutvusime põgusalt kahe teele jääva väikelinna, Ballarati ja Bendigoga. Need linnad on kuulsad selle poolest, et 1850-test aastatest alates leiti sealt piirkonnast märkimisväärsetes kogustes kulda. Ballaratist on leitud ka üks maailma suurimaid kullakamakaid. Kullaleidude tõttu hakkas ka Melbourne tormiliselt arenema ja 1850-ndatel aastatel puhkes Austraalias kullapalavik. Selle tulemusel oli 1880. aastatel Melbourne üks maailma rikkaimaid linnu.

Tänasel päeval reklaamitakse kullaleidmise piirkonda turistidele mitmel moel ning Ballaratis asuvad kõrvuti nii kullamuuseum kui Sovereign Hill. Viimase näol on tegemist 60 ha suurusel maa-alal asuva mitmekülgseid võimalusi pakkuva kinnise külakesega, mida külastades saab aimu kullaotsimise aegsest elust-olust. Külakeses on väikesed tolleaegsed majakesed ning turistidel on võimalus erinevates tegevustes ise kaasa lüüa, nt ise küünlaid valmistada, kulda otsida, maa-aluseid kullakaevandusi külastada ja palju palju muud teha. Samuti toimub Sovereign Hill`is efektseid etendusi kajastades kullaleidmisaegset olustikku ning Austraalia legendaarse lindprii Ned Kelly elu.

Meie kahjuks kullamuuseumisse ega Sovereign Hilli sel korral sisse ei läinud, piilusime vaid klaasitud ustest ja ala piiranud väravatest sisse. Lisaks vaatasime piletite müümise eesruumis Sovereign Hilli tutvustavat videot. Pilet oleks meile kahele kokku maksma läinud ligikaudu 80$ ja oleme siin kallil maal auto ostmise ja enamus ajast töötuna elamise tõttu üsna vaesteks muutunud. Seega otsustasime, et hoiame oma allesjäänud raha kõik söögi tarbeks ja enne tööleidmist ei saa me endale ühtegi luksust lubada. Pealegi oli ilm nii palav, et tahtsime kiiresti Sheppartoni jõuda ja endale mugava ööbimispaiga leida. Siiski tahaksime sinna paremate aegade saabudes kindlasti tagasi minna.

Meie teekond Melbourne`ist Great Ocean Road`i kaudu Sheppartoni:


Sheppartonis elab kokku ligikaudu 30 000 elanikku, City of Greater Shepparton ehk koos ümberkaudsete aladega on elupaigaks ligikaudu 60 000 inimesele. Millegipärast on Sheppartoni linna erinevates kohtades väga palju värvilisi ja huvitavate kujunditega kaunistatud lehmakujusid. Me pole veel aru saanud ega süveneda jõudnud, mis teema nende lehmadega on, aga igatahes näevad nad vahvad välja.


Saabusime Sheppartoni koos kuumalainega. Nimelt on selle linna läbi aegade kõrgeim novembrikuu maksimumtemperatuur olnud ligilähedane sellega, mida me seekordse kuumalainega tunda saime, st ligikaudu 40,5°C. Siinse piirkonna kõige kuumemateks kuudeks on jaanuar ja veebruar. Jaanuarikuu läbi aegade kõige kõrgemaks temperatuuriks on Sheppartonis fikseeritud ligikaudu 46°C. Igatahes õhk oli ülilämbe kui mitte öelda, et õhku peaagu polnudki ja päikese kätte sattudes see kõrvetas nahka. Püüdsime päikesest võimalikult eemale hoida ja külastasime kuumemate päevade jooksul pidevalt konditsioneeridega varustatud kaupluseid ning aegajalt ka Sheppartoni raamatukogu. Kauplustes püüdsime võimalikult kaua aega veeta, seega hiilisime seal riiulite vahel tükkaega ringi suutes enamuste toodete hinnad läbi analüüsida ja nende söömisest unistada. :) Väljas jalutades oli kasulikum käsi õhu käes võimalikult vähe liigutada, kuna liigutamisest tekitatud õhuvoog tundus veelgi kuumem olevat. Välistemperatuur oli inimese normaalsest kehatemperatuurist veidi kõrgem, seega oli päikese käes üsna talumatu olla. Isegi õhtul kell üheksa oli õhk veel väga soe ja lämbe ning temperatuur üle 30°C kraadi. Igatahes pidasime vastu kandes kübaraid, juues ohtralt vedelikku ning külastades vahelduseks väljasuitamisele või autos praadimisele konditsionneriga varustatud asutusi.

Uurisime internetist veidi informatsiooni Austraalia kuumarekordite ja üldse siinse kliima kohta. Lisaks saime teada, et maailma kuumarekord on 58 °C. Selline temperatuur mõõdeti 1922. aastal Liibüas Azizis.

Austraalia kuumarekord mõõdeti 2.01.1960.a. Lõuna Austraalias Oodnadatta`s ja selleks oli 50,7°C. Victoria osariigi (meie asukoha osariigi) maksimaalne temperatuur mõõdeti 7.02.2009. Hopetoun`is ja selleks oli 48.8 °C. Üldiselt on Austraalia kliima piirkonniti väga erinev. Nt Põhja-Austraalias Darwini lähiümbruses on temperatuur aastaläbi ühtlane, päevased maksimumtemperatuurid kõiguvad kuni 10 kraadi ulatuses hoolimata kuust. Päevased soojakraadid jäävad seal enamasti + 30°C ümber. Meie saime Sheppartonis tunda ülisuurt temperatuuri kiiret muutust. Ühel päeval talusime +40°C kraadist kuumust ning järgmisel päeval ei tõusnud temperatuur üle +20°C, puhus tugev tuul ja sadas vihma. Müstiline, kuidas vähem kui 24h jooksul võib päevane temperatuur ligikaudu 20°C kraadi võrra muutuda. Igatahes otsisime kotisügavustest üles oma teksad, kampsunid ning kilekad lootuses varsti ka põhjamaalaste jaoks mõnusat parajat sooja ilma tunda saada.

Rohkete lillakate kellukesekujuliste õitega puu:

GREAT OCEAN ROAD - III päev

III PÄEV
Kolmanda rännakupäeva põhiosa veetsime Port Campbelli looduspargi pikkadel ja rohketel radadel rännates. Nägime seal päikese käes peesitamas pisikest sisalikku, midagi hirmsamat ega ohtlikumat me ei ole seni kohanud. Kuulsad 12 apostlit oli vaid väike osa sellest, mida seal näha ja nautida sai. Informatsiooniks niipalju, et 12 apostlit on Austraalia üks kuulsamaid vaatamisväärsusi. Tegemist on ookeanisse jäävate suurte loodusjõudude poolt kujundatud pankranniku tükkidega, mis on kunagi olnud osaks maismaast. Lained ja vihmavesi pidevalt uuristab pankrannikut ja selle tükke, seega pika aja vältel tekib loodusjõudude toimel juurde üha uusi eraldiseisvaid osasid ning lagunevad olemasolevad. Allan luges, et aastas suudab vesi uuristada keskmiselt 2cm pankrannikust. Seega on sealne loodus pidevas muutumises. 12 apostlit olid ühed kuulsamad, kuid mitte ainukesed eraldiseisvad pankranniku osad, neid oli ookeaniäärsel teekonnal veel palju.

Apostlid:

Meie teekonna äärses rannikuvees on ligikaudu 80 laevavrakki, kuulsaim neist on Loch Ard George. Asus see apostlite vahetus läheduses ning palja silmaga vaateplatvormilt vaadates võis kauguses näha tillukest osa laevavrakist veel praegugi. Nähtu oli nii tilluke, et jäi arusaamatuks, mis see täpselt oli, infotahvlilt lugedes tuvastasime, et see on osake laevavrakist. Nimetatud laev oli tugeva tuule tõttu kandunud ookeanis oleva kalju vastu ning 54-st reisijast pääses vaid kaks.

Nägime radadel rännates palju erilisi pankranniku osasid, väikseid saarekesi, vee poolt uuristatud koopaid ning eelnevate vahele jäävaid liivaseid rannajuppe ning ookeanisoppe. Paljud nendest kohtadest olid otsekui erinevatest filmidest välja lõigatud ja neid ümbritses salapärane aura. Enamusel neil aladel oli enne 1788 aasta valgete Austraaliasse saabumist elanud mitmed aborigeenide rühmad. Kahjuks paljud aborigeenid hukati valgete poolt kui nad just ei suutnud põgeneda.

Üheks kuulsamaks sealseks saarekeseks oli Mutton Bird Island, mis sai oma nime seal pesitsevate lindude järgi. Need linnud lendavad igaks talveks Alaskale ning tulevad soojadeks aegadeks saare piirkonda tagasi. Lindude laulu saime sellel matkateekonnal kõvasti kuulda.

Sõitsime apostilte piirkonnast edasi, rannikuäärsele teele jäi veel mitmeid ilusaid kohti. Taas kohtasime loodusjõudude poolt kujundatud pankranniku tükke. Kuulsamateks nendest oli nt London Bridge ja The Arch.

London Bridge:

Külastasime Saarte Lahte (Bay of Islands), kus oli võimalus pääseda eraldatud liivaranna osa lähedale, millel elutsevad pingviinide kolooniad. Kahjuks päevavalguses meil ei õnnestunud pingviine kohata, inimeste tarbeks sellele rannale teed polnud rajatud. Nägime vaid eemalt palju pingviinide jälgi, mis üsna värskelt rannaliivale oli jäetud.

Bay of Islands:

Oma väga kaunite vaadetega päeva ja ühtlasi Great Ocean Roadi teekonna lõpetasime Warrnamboolis. Järjekordse ööbimise tegime just seal, selleks valisime linna keskele rajatud grillimis-ja puhkeala. Külastasime ka Warrnambooli kuulsamat randa (Logans Beach), kuhu vaalad talviti poegima tulevad. Hetkel pole siin talv ja vaalasid polnud meil lootustki näha :)

Meie õhtusöögi peatuspaik Warrnamboolis - kokapoiss Allan:

Tervest teekonnast kokkuvõtet tehes peame tõdema, et see oli igati väärt ettevõtmine. Nägime nii palju ilusaid ja salapäraseid kohti ja nii palju kaunist loodust. Ühtlasi lisab meie rännakule võlu meie liikumis-ja elamisviis. Peame tõdema, et autos elamise võimalus on muutnud meie elu palju võimalusterohkemaks. Saame enamasti jääda peatuma sinna, kuhu soovime ja õnneks oleme vähemalt siiani leidnud suurepäraseid peatumiskohti, kus on olemas söögitegemisvõimalused ning esmased pesemisvõimalused. Great Ocean Road on tõesti üks väga maaliline ja ilus teekond lõputu ookeani ääres kulgevatel imelistel radadel.

P.S. KELLEL HUVI, SIIS ROHKEM PILTE MEIE RÄNNAKUST GREAT OCEAN ROAD-il LEIATE
SIIT

GREAT OCEAN ROAD - II päev

II PÄEV
Hommikul toimus meie peatuspaiga parkimisplatsil tihe sebimine. Nimelt toodi sinna bussideviisi koolilapsi, kellele korraldati sealse ookeani ääres surfikoolitust. Päris naljakas oli neid rannas jälgida, nagu trobikond pisikesi pingviine õpiks ujuma. Lainetega nad veel päris hästi hakkama ei saanud ja enamasti kukkusid nad enne korralikult püsti saamist õnnetult vette.

Katsusime ka ookeani vee ära ja veetsime hommikul pisut aega rannas mõnuledes. Üritasin meeles pidada oma armsaid nüüd juba küll endiseid töökaaslaseid seal kaugel kodumaal ning püüdsin kiirelt rannaliivale nende auks märki maha jätta. Seega järgmine pilt on pühendatud kõikidele meie Denim Dreami kauplusteketi töötajatele nii kontoris kui kauplustes. Olete mul meeles ja kannan teid oma südames sellel rännakul kaasas.


Ülejäänud päeva veetsime suuresti mööda ookeaniäärset maaliliste loodusvaadetega teed sõites. See viis vaheldumisi üles mägedesse ning seejärel taas alla rannaalade piirkonda. Vaated sellel teel olid imeilusad, kõikjal lõputu ookean, millest õhkus värskust ja rahustavat hõngu. Taamal paistsid erinevad mäed ja kaljunukid. Külastasime mitmeid teele jäävaid vaateplatvorme, ühel nendest nägime ka oma esimest looma. Selleks oli arvatavasti sipelgasiil(päris kindel liigi õigsuses pole). Igatahes oli ta palju suurem kui meie siil ja pikk nina oli terve aja maasse pistetud ning selliselt ta sonkis tükk aega vaikselt maapinnas enne kui võsastikku jooksis. Sellel ajal, kui tee-ehitajad lõunapausi pidasid, võttis Allan nende töö üle:


Jõudsime Lorne linnakesse ning pöörasime sealt 9km sisemaa poole, et minna külastama Erskine koske. Täiesti uskumatu, kuid sattusime nii väikese vahemaa läbimise järel hoopis teistsugusesse looduskeskkonda. Erskine kosk asus keset rohelist lopsakat vihmametsa. Sattusime džunglisse, kõikjal ümbritses meid lopsakas rohelus, seal oli palju sõnajalgu meenutavate lehtedega puid ning erinevas suuruses kive, mille vahelt nirises koselt alla valgunud vesi edasi metsasügavustesse. Kahjuks meie fotoaparaat ei suuda ereda päikesevalguse tõttu jäädvustada kõiki neid värve ja ilu, mis meid tegelikkuses kogu sellel rännakul saatis. Saame teieni tuua vaid mõningase nägemuse tegelikkusest.


Peale kosekülastust suundusime tagasi Great Ocean Road-ile. Käisime külastamas ka poolsaare tippu jäävat Cape Otaway majakat. Selle ekstra teekonna läbimine oli meie jaoks küll tiba pettumus, kuna majaka lähedale meid liiga hilise kellaaja tõttu enam ei lastud. Pildistasime majakat veidi eemalt ning ronisime mööda väikeseid teeradasid mägede otsa ümberkaudset loodust vaatama ja puude latvu imetlema. Tajusime seal taas ookeani võimsust ja lõputust.

Päikeseloojangu ajaks jõudsime Port Campbelli lähedusse maailmakuulsa 12 apostli juurde. Veetsime öö taas ühel turistidele mõeldud parkimisplatsil koos mõningate teiste ränduritega. Läheduses mühises ookean ja taevas oli taas tuhandeid selgeid tähti.

P.S. KELLEL HUVI, SIIS ROHKEM PILTE MEIE RÄNNAKUST GREAT OCEAN ROAD-il LEIATE
SIIT

GREAT OCEAN ROAD - I päev

Suundusime oma esimesele rännakule Austraalia ühele kaunimale ookeani ääres kulgevale maanteele ehk GREAT OCEAN ROAD-ile. Selleks sõitsime Melbourne`ist 72km edela suunas, et jõuda Geelongi linna, kust Great Ocean Road ametlikult alguse saab. Läbisime oma teekonna jooksul veidi üle 300 km ja sellest enamus kulges mööda rannikut võimaldades teekonna jooksul nautida imelisi vaateid. Great Ocean Road-i äärde on rajatud küllaldaselt vaateplatvorme, kus saab pikemalt peatuda, ookeanilt kanduvat jahutavat värsket õhku sisse hingata, päikese käes ennast soojendada ja maalilisi vaateid mällu salvestada. Meie teekond kestis kokku kolm päeva. Selle jooksul külastasime erinevaid vaatamisväärsusi ja looduskauneid kohti.

Pilt Great Ocean Road-i teekonnast (klikkides pildile avaneb see suuremana):

I PÄEV
Oma reisi alguspäeval tegime esimese pikema peatuse Torquay`s. Tegemist on Austraalia surfipealinnaga, kus asub maailma suurim surfimuuseum Surfworld ning mis on mitmete nimekate firmamärkide nagu nt Rip Curl ja Quiksilver kodulinnaks. Torquay`st saab tegelikkuses alguse Great Ocean Road-i sadu kilomeetreid kulgeva ookeaniäärne teekond. Selle väikelinna läheduses asub ka surfarite seas kuulsaks saanud Bells Beach. Torquay ja Anglesea lähedusse jäävad ookeaniäärsed alad tundusid olevat surfarite paradiisiks. Nägime sealsetes randades askeldamas päris palju erinavaid surfisõpru, kes on sinna kohale rännanud üle kogu maailma. Sealne turism on suurelt osalt suunatud just surfarite jaoks. Selleks tarbeks on seal erinevaid majutusasutusi, kaupluseid, palju reklaamiti ka surfikoolitusi.

Meie tegime siiski Torquay`s peatuse mitte surfamise eesmärgil, vaid vajadusest lõunasöögi järele. Leidsime kergelt ühe kauni ookeaniäärse rannaala ning nautisime seal oma tagasihoidlikku söömaaega. Hiljem jalutasime läheduses olevates randades ja imetlesime heledat õrnalt rohekassinist ookeani ning kuulasime lainete vaikset mühisemist.


Meie esimese öö peatuspaigaks sai pisike ookeaniäärne surfilinnake Anglesea. Peatusime ühel rannaäärsel parkimispaltsil, kuhu öö saabudes üha enam rändureid nii autode, väikebusside kui suurte karavanidega ennast ööd mööda saatma sättisid. Õhtul tõusis tuul ja õhk muutus päris jahedaks. Mässisime ennast autos korralikult tekkide sisse ja veetsime sealse öö taas autoaknast tähistaevast imetledes ning järgmisest päevast mõtteid mõlgutades. Siin Austraalias tundub olevat taevas palju rohkem tähti kui Eestis ja tähed tunduvad ka palju säravamad ja kergemini nähtavad. Või tegelikult on vahe äkki vaid selles, et kodumaal polnud neid lihtsalt aega imetleda ega jälgida.

P.S. KELLEL HUVI, SIIS ROHKEM PILTE MEIE RÄNNAKUST GREAT OCEAN ROAD-il LEIATE
SIIT

Viimased päevad Melbourne`is

Mul on kirjutamata mõned meie tegevused või tähelepanekud sellest ajast, kui me veel oma auto ootel olime ja Melbourne`is viimaseid päevi veetsime. Enamus viimastest päevadest kulus meil muidugi autoga seotud tegevuste uurimisele ja planeerimisele. Siiski tutvusime põhjalikumalt ka linnaeluga. Näiteks külastasime põhjalikumalt varasemates teemades mainitud State Library of Victoria raamatukogu. Sissepääs sinna oli kõigile täiesti prii, kelleltki ei küsitud mingisugust lugejapiletit ega eriluba. Paar turvameest seisis uksel ja piilus vahel raamatukogust väljuvate inimeste kottidesse. Austraalias on ka paljudes kauplustes (sh toidukauplustes) kombeks, et teenindaja või turvamees palub külastajatel väljudes oma kotid avada. Tavaliselt piirdub see vaid sellega, et külastaja teeb kotiava lahti, turvamees kiikab kiirelt sinna sisse ja asi korras. Esimesel korral tekitas see meie jaoks küll kerge ehmatuse, kuid hiljem oleme aru saanud, et see on nende rutiinne ja tavapärane tegevus.

Raamatukogu oli seest täitsa uhke, läbi mitme korruse võis seal tutvuda erinevate väljapanekute ja näitustega. Nt ühel korrusel tutvustati Austraalia ajalugu, teisel keskenduti raamatu ajaloole jne. Olemas oli mitmeid erinevaid lugemissaale ja temaatilisi ruume (maletuba, mängude ruum). Igas ruumis ja pea igas nurgas võis kohata paksude raamatute taha mattunud üliõpilasi. Mõni oli endale väikese puhkuse lubanud ja kergeks uinakuks lauale vajunud. Lisan siia mõned pildid selle raamatukogu kõige uhkemast saalist, mida me ka külastasime.



Linnas päikeselist laupäeva veetes juhtusime üllatusega peale ühele jõuluvana ootuse teemalisele lasteüritusele. Kuidagi väga väga kummaline ja üldse mitte jõulutunnet tekitav oli palaval päeval jõuludele või jõuluvanale mõelda. Meile pole üldse kohale jõudnud, et varsti on käes detsembrikuu ja et meie kodumaal on miinuskraadid ja sajab lund. Meil hakkab siin varsti kuum suvi ja suvel ju ometi ei saa jõuluvana tulla? Meie jaoks on see harjumatu ja loogikavastane. Üritame kaupluste jõuluteemalistest väljapanekutest ja linna kaunistavatest kunst jõulupuudest mööduda neile erilist tähelepanu pööramata. Vahel peatume vaid mõne vahva jõuluteemalise vaateakna ees koos trobikonna laste ja nende vanematega. Selja taga ootamas uued lapsed ja nende vanemad, et vähemalt vaateaknal näha lumepallide veeretamist ja lumememmede ehitamist. Vot sellistel kuumadel päevadel ja sellistel hetkedel tunneme küll puudust jahutavast paksust lumesajust. :)


Ja otse loomulikult külastasime oma viimastel Melbourne`is veedetud ülisoojadel suveöödel taas meie lemmikuks saanud kohti Yarra ääres. Sel korral mängis jõeäärsel promenaadil noorte bänd tuntud lugusid ja nad tegid seda ülihästi. Pisar tuli silma, kui mõtlesin, et võib-olla on see täiesti viimane kord, kui me seal oleme. Arvatavasti oligi, kuid avastada on ju veel nii palju ilusat. :)



Peadselt postitan siia kirjelduse meie esimesest seiklusretkest, kuhu neljarattalise sõbraga suundusime. Meie esimeseks teekonnaks oli GREAT OCEAN ROAD!