TAIMAA 3/3- väljasõidud

I väljasõidupäev

Meie esimene suurlinnast väljasõit suundus UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluva iidse Tai pealinna, Ayutthaya, varemeid hõlmavasse ajalooparki (pilt üleval). Ayutthaya oli Tai pealinnaks 14-18.sajandil, mil birmalased linna hävitasid. Alles jäid vaid kivist varemed, mille vahel jalutada saime. Lisaks külastasime Taimaa suurima pronksist Buddha kujuga templit ning lamava Buddha kujuga kuninglikku templit, mille ümber asuvas Victory stuupade kompleksis suuremas koguses kohalikke munke nägime.

Victory stuupade kompleksis ringi uudistamas:


Päeva teise poole veetsime hubase atmosfääriga kaunis Tai kuningate suvepalee kompleksis (Pang Pa-In Palace). Kompleksi kuuluvad muu hulgas suured aiad ja haljastusalad ning Hiina stiilis kuninglikud palee- ja trooniruumid. Kuningas kasutab seda kompleksi vastuvõttudeks ja bankettideks.


Oma sisutiheda väljasõidupäeva lõpetasime mööda jõge suure paadiga Bangkoki poole tagasi sõites ning samal ajal rikkalikku taipärast lõunasööki nautides ja jõeäärset elu uudistades.


II väljasõidupäev

Meie teise väljasõidupäeva märksõnadeks olid ujuv turg (Floating Market) ning tiigrite tempel (Tiger Temple). Tais oleku kõige elamusrohkema kogemuse saimegi väikse paadiga mööda jõge kihutades, lihtrahva puumajakestest möödudes ning mööda ujuvat turgu ringi sõites. Meie jaoks oli see põnev kogemus ja lihtsalt nautisime ümbrust ning kohalikku kaubitsemist. Kanalitel ringi sõitvatest paatidest oli võimalik osta erinevaid idamaiseid hõrgutisi. Ujuval turul kaubeldi kõigega, mida ümberkaudne viljakas maapind annab. Aegajalt aheldasid kaubitsejad meie paadi oma kaubapaadi külge ja püüdsid turistidele kõiksugu kraami pähe määrida. Tundsime huvi tailaste kolmnurkse kübara vastu ja küsisime selle hinda. Otsekohe pakuti meile kübara hinnaks 1500 bahti, mis oli ilmselgelt liialdus, sest olime sama toodet varem paarisaja bahtiga müügil näinud. Taas näide, kuidas Tai kaubitsejad ei liialda mitte paarikordselt, vaid oluliselt rohkem. Hakkasime juba edasi sõitma, kui hinda üle kolme korra alla lasti. Lõpuks ostsime nimetatud mütsi endale mälestuseks.


Päeva keskel viidi meid üliigavasse II maailmasõja muuseumisse, mille lähistel oleva KWAI jõe sillal oma uhiuue mütsi suure tuulega lendu suutsin lasta. Nii väheks seda rõõmu siis oligi. Sain lõpetuseks vaid jõe voolu mööda edasi liikuvale mütsile nukralt järele vaadata.

Enne lõunasööki külastasime taas ühte turistilõksu, kus erinevaid puuskulptuure ja puidust tooteid valmistati ning müüdi. Tooted olid tõesti meisterlikult valmistatud ja kaunid, kuid Tai mõistes väga kalli hinnaga. Soovijatele pakuti ka elevandiga sõitmise võimalust, kuid sel korral seda keegi ei soovinud ja me üksi ka ei tahtnud teistest maha jääda.

Lõunaks sõime taipärast maitsvat riisirooga erinevate salatitega, misjärel suundusime Tiigrite templi suunas. Tiigrite templi näol on tegemist omapärase tiigrikasvandusega, kuhu sisse pääsemiseks peab lunastama 500 bahti ehk umbes 180 kroonise pileti. Pilet sisaldab ühtlasi koos tiigritega endast pildi tegemise võimalust, samal ajal tiigrite puudutamist ning ümbruse uudistamist. Sissepääsu eritingimustena oli muuhulgas välja toodud, et kanda ei tohi punast ja oranži värvi riideid, kaetud peavad olema õlad ja rind, kasutada ei tohi tugevalt lõhnavaid parfüüme ega kanda lendlevaid seelikuid. Pildistamise ajal talutati kõiki külastajaid kätpidi tiigrite juurde ja kõik toimus ülima ettevaatlikkuse ning juhendamise all. Tiigritele tuli alati läheneda vasakust küljest ja nende poole ei tohtinud kunagi olla seljaga. Neil loomadel pidi olema instinkt rünnata just selja tagant. Tegelikult tundusid tiigrid suhteliselt uimased ja unised olevat, mõni vaid haigutas ja ringutas vahetevahel. Tiigrite templi territooriumil võis vabalt ringi liikumas näha erinevaid loomi, muuhulgas metssiga, kanu, erinevaid kitsi ja sokke ning uhkeid faasaneid.


Tänu kahele väljasõidupäevale oli meil võimalik Taid veidi paremini tundma õppida. Enamasti ongi nii, et kõige põnevam osa algab sealt, kust lõpevad suurlinnad. Tais oli muidugi ka suurlinnaelu omamoodi vaatamisväärsus ning elu seal käis sootuks teistmoodi, kui mujal näinud ja kogenud olime. Püüdsime bussi akendest pidevalt välja vaadata ja meie jaoks eksootilist loodust uudistada. Nägime riisipõlde, kookospalme ja seda kõike ümbritses lihtrahva vaene elu ning lagunevad puumajakesed.

Siiski tähendab Austraalia meie jaoks palju palju enamat kui Tai. Tais kogetu oli küll tavapärasest erinev, kuid see kahvatub kõige selle ees, mida me Austraalias teha, näha või kogeda jõudsime. Kuigi elu Austraalias on Tai elust väga palju kallim, sai seal hing puhata ja ümberkaudne loodus oli ehe, puhas ning imetlusväärne. Tais keerles kõik pettasaamise ja turistide ära kasutamise ümber ning kõik see meeletult väsitas. Samas saime kogeda elu hoopis teistsuguses kultuuris ja me ei kahetse, et sellest osa saime. Kahju ainult, et kõik nii raskete mõtete ja valusate hetkede saatel toimus.

Meil on üks unistus. Meil on unistus ühel päeval Austraaliasse tagasi minna ja seal oma rännakud lõpule viia. Tulgu see võimalus kasvõi 20 aasta pärast. Selles maas on mingi seletamatu võlu ja müstika, mida unustada ei saa. Tükike meist jäi sinna maha ja kunagi läheme me seda tükikest otsima.

Meie Taimaa pildialbumile pääsete ligi vajutades SIIA

TAIMAA 2/3- Bangkok

Bangkok- Tai keeles „Krung Thep“ tähendab „Inglite Linna“. Linna täispikk nimi on Krung Thep Mahanakhon Amon Rattanakosin Mahinthara Yuthaya Mahadilok Phop Nopp-harat Ratchathani Burirom Udomratchaniwet Mahasathan Amon Piman Awatan Sathit Sakkathattiya Witsanukam Prasit. Tegemist on maailma pikima kohanimega, mille andis linnale kuningas Buddha Yodfa Chulaloke ning mida hiljem täiendas kuningas Mongkut.

Bangkok on suhtleiselt noor Tai pealinn, mis rajati 1782.a. väikese asula, Bang Makoki, kohale. Linn rajati Chao Phraya jõe madalatele kallastel koos ulatuslike kanalite võrgustikega. Seetõttu nimetatakse Bangkok`i samuti ka Idamaade Veneetsiaks. Elanikke on Bangkok`is ligemale 9 miljonit.

Kuna Aasia suurlinnad on üsna kära- ja saasterikas ning seda võimendab veelgi kõrge õhuniiskus ja palavus, võttis meid Bangkok`i jõudes vastu sudu ja lämbe õhk. Tegemist oli sealse kuumima aastaajaga ja soojakraade oli päeval ligemale 38. Leidsime endile peatuspaiga tagasihoidlikku hotelli nimega Florida. Mis kõige tähtsam, meie toas oli olemas täiesti töökorras konditsioneer, dušš ning hinna sisse kuulus ka maitsev rikkalik hommikusöök. Üks öö nimetatud hotellis maksis meile kokku 1100 bahti ehk umbes 400 Eesti krooni. Hotellis oli olemas ka bassein, kuid seda me kasutada ei jõudnud. Toas oli olemas TV ja külmutuskapp jookidega. Meile tegi nalja harjumatult madal WC pott ning lühike dušši voolik, kuna olime sealses mõistes väga pikad ja ennast pesema me korralikult ei ulatunud. Muidu oli kõik korralik ja iga päev tehti meile uue puhta voodipesuga voodi üles.

Juba ööl, mil Bangkok`i jõudsime ja endale peatuspaika otsisime, saime kultuurišoki. Kõik oli hoopis teistmoodi, kui harjunud olime. Öised tänavad kihasid ringi askeldavatest kohalikest, igal pool olid üles pandud toidu müügipunktid ja üsna tagasihoidlikud ning räpased söögikohad. Tänavad olid täis meie jaoks lõpuks üsna vastumeelseks muutuvat toidulõhna ja õhk oli talumatult lämbe. Tegelikult õhku nagu polnudki ja olime isegi öösel üle keha märjad. Nägime, kuidas kohalikud keset ööd järgmiseks päevaks toitusid ette valmistasid ja neid räpases keskkonnas kätega vardasse ning alustele sättisid. Naised pesid suurtes kaussides oma tänaval asuva söögikoha toidunõusid ja vesi kausis tundus samuti päris must olevat. Kõike seda nähes me tänavalt kohalike käest järgmistel päevadel kerge südamega toitu osta ei julgenud. Maas oli palju prahti ja inimesed magasid suvalistes kohtades.

Järgmistel päevadel saime aimu, et Bangkok on tõeline kontrastide linn, seal võib kohata korrapäratut segu modernsest ja antiiksest. Kesklinnas võib näha kõrgumas betoonist pilvelõhkujaid, nende keskel päikesepaistel säravate Buddha kujudega kaunistatud sadu budistlikke templeid ja lihtrahva traditsioonilisi poollagunenud puumajakesi. Kõrvuti võib näha rikkust ja vaesust. Ja vaesust on seal märgata pea igal sammul, kui just uhkemasse kaubanduskeskusesse või kullatud templisse sisse ei astu.

Kohati tundub Bangkok olevat kõrgelt arenenud ja modernne linn, kus on olemas uhke teedevõrgustik, jalakäijate jaoks on ehitatud võimsad ühest majast teise liiklemise platvormid, olemas on linna kohal hõlpsaks liiklemiseks loodud nö taevaraudtee. Samas on linnasüdames näha nii palju vaesust, nii palju pool-lagunenud maju ja korratust. Isegi sidekaablid on seal veetud õhu kaudu postilt postile, mitte maa alt nagu harjunud oleme. Mustad juhtmetehunnikud on linnas tavapäraseks nähtuseks. Ühe põhilise kaubamajade piirkonna taga otse kaubamajast välja astudes avaneb ootamatu vaade lihtrahva lagunevatele puumajadele.

Bangkok`is on kokku ligemale 400 budistlikku templit, mis paistavad silma oma kirevate katuste ja kõrgetipuliste tornidega. Buddhat kujutatakse sageli amulettidel ning see pidavat kaitsma kõige kurja eest. Käisime meiegi päris paljusid templeid uudistamas. Bangkok`i templitest kõige unustamatuma mulje jätsid meile valge marmortempel Wat Benchamabophit (Tai arhitektuuri üks ilusamaid näiteid) ning Grand Palace`i kompleksi kuuluv Wat Phra Kaeo ehk Smaragdbuddha tempel (tuhandete tillukeste helkivate peeglikestega kaetud tempel). Grand Palace näol on tegemist endiste Tai kuningate (Siiami kuningate) ametliku residentsiga. Seal kompleksis oli palju luksuslikke ja kauneid ehitisi, missuguseid me kusagil varem näinud polnud.

Valge marmortempel:


Smaragdbuddha tempel:


Tais loetakse kõige pühamaks kehaosaks pead ja kõige räpasemateks jalgu. Templeid ja kodusid külastades tuleb viisakust üles näidata ja jalanõud jalast ära võtta (kuna maad loetakse mustaks). Kõikide inimeste pealae puudutamine on äärmiselt ebaviisakas. Väga ebaviisakas on külastada templeid lühikeste pükste (põlvi mitte katvate pükste) või särgiga, millel on avar dekoltee ja mis jätab õlad paljaks. Kuningate kompleksi pääsemiseks pidime kahel korral endale pika seeliku ja pikad püksid rentima ja meiesuguseid inimesi oli järjekorras sadu. Ilm oli väljas nii tappev, et pikkade riietega linnas ringi käia oleks olnud täiesti talumatu.

Külastasime ka Bangkok`i ühte suurimat ja vanimat templikompleksi,Wat Pho`d, kus on sadu Buddha kujusid (neist suurim 46 m pikkune ja 15m kõrgune kullatud lamava Buddha kuju) ja kümneid stuupasid (Buddha mälestusmärgid- kuplitaolised kõrgendused, mis asuvad ühel või enamal nelinurksel või ümmargusel terrassil, kuhu viivad trepid).


Veel mõni tempel ja me olime kõikidest viimastel päevadel nähtud templitest küllastunud. Kohalikud ise räägivad, et Bangkokis polegi muud teha, kui kuulsaid templeid külastada ja meeletus kaubanduses ringi käia. Sel põhjusel sisustasime esimesed Tais veedetud päevad linnast välja sõites. Mida seal tegime ja nägime, sellest kirjutan põgusalt viimases Taimaa kohta käivas teemas.

Ühe reisifoorumi soovituste kohaselt külastasime Bangkok`is lisaks ööturule ja muule kaubandusele ning kuulsatele templitele ka Bangkok`i kõrgeima maja, Baiyoke Sky Hoteli, 84-korrusel asuvat vaateplatvormi, sõitsime tuk-tuki ja taevaraudteega ning lõunastasime Chao Phraya jõge mööda sõites lihtrahva kanaliäärseid elupaikasid ja veeäärset elu-olu vaadeldes. Vaid kiidetud jalamassaaž jäi sel korral kogemata (tunnike massaaži pidi maksma ligikaudu 60 krooni).


Bangkok`ist veel nii palju, et sealsel kurikuulsal Khao San Roadil pidavat saama endale paarikümne krooni eest soetada mistahes soovitud dokumendi võltsingu. Olgu selleks ülikooli diplom, ISIC kaart või Euroopa autojuhiluba. Ja võltisngud pidavat nägema üsna ehtsad ning tõetruud välja. Veel on Bangkok tuntud kui seksituristide üks meelispaiku, kus toimub palju etendusi ja sellelaadset meelelahutust. Meie linna sellest küljest sisukat aimu ei saanud, kohtasime vaid ringi liigeldes mitmel pool ladyboy-sid ehk transvestiite. Mehi, kes on otsustanud hakata naiseks ja kes käituvad tihti vaat et naiselikumalt kui tänapäeva keskmine naine käitub.

Seksituristide tõeliseks mekaks peetakse Bangkok`i lähistel asuvat kuulsat kuurortlinna Pattayat. Sel põhjusel soovitavad kohalikud inimestele, kes tulevad Taisse perega puhkama ning soovivad looduskaunis kohas päikest nautida, Pattaya asemel suunduda hoopis Phuketile.

TAIMAA 1/3- naeratuste(vaba) maa

Oma raskel kojutuleku teekonnal peatusime mõned päevad Taimaal, peamiselt Bangkok`is. Püüdsime sealset kultuuri ja elu tundma õppides ennast rasketest mõtetest eemal hoida. Ega see päriselt õnnestunudki ja enamus Tais veedetud ajast käisime ringi õnnetute nägude ja kurbade silmadega. Kolme-nelja seal veedetud päevaga suutsime ennast põhjalikult ära väsitada ning olime üsna rõõmsad, kui sealt lõpuks kodupoole saime liikuma hakata.

Tegin Tai kohta mõnda aega enne kõige halvemate uudiste meieni jõudmist põgusat uurimustööd. Seda paljuski põhjusel, et pidime sel maal ka oma maikuise tagasilennu jooksul paar päeva peatuma. Kogutud info põhjal saime näiteks teada, et kuni 1949 aasta maini kandis see maa nimetust Siiam ja et sõna "thai" tähendab kohalikus keeles „vaba“.

Veel saime teada, et Tai kuningas Bhumibol on olnud troonil üle 60 aasta ja ta on üks maailma pikemaajalisemaid monarhe. Kuninglikku perekonda avalikult kritiseerida ei tohtivat ning kuninglike esemete rüvetamist loetakse riiklikuks kuriteoks. Monarh (kuningas) ja religioon (budism) on Tais tõeliselt pühad ja enamus kohalikke meesterahvaid peab osa oma noorusest veetma mungana. Põhimõtteliselt igal pool, kus käisime, võis kohata kuninga pereliikmete pilte ning budistlikke elemente ja templeid. Tai elanikkonnast ligi 90% pidavat olema budistid ja kokku olevat Tais üle 40 000 templi. Ligi 400 budistlikku templit neist asus Bangkok`is. Neid võis tõesti kohata igal sammul. Käisime neist osasid ka lähemalt uudistamas.

Tailaste põhiline religioon -budism- on alguse saanud Indiast ja selle rajajaks peetakse 6 saj eKr elanud Siddharta Gautamat. Siddharta pühendas oma elu otsimaks kõrgeimat hingelist mõistmist ning pärast aastaid kestnud õpinguid ja otsinguid hakati teda kutsuma Buddhaks ehk „valgustatuks“. Osade inimeste jaoks on budism eelkõige elufilosoofia, mitte religioon. Budismis ei ülistata jumalat ega ühtegi kõrgemat olendit. Usutakse, et elu on kui ring uuestisünnini ning see on hoopis kannatustejada kuni nirvaanasse jõudmiseni. Inimesed külastavad sageli templeid, et saada Buddha õnnistust selleks või eelolevaks eluks ning nad annetavad templitele raha või toiduaineid.

Siiani tekitab meie jaoks kõige rohkem hämmeldust avastus, et Taimaad nimetatakse ühtlasi ka naeratuste maaks. Terve Taimaal veedetud aja jooksul puutusime me kokku vaid kahe väga sõbraliku ja naeratava inimesega. Kahjuks pidime hiljem tõdema, et mõlema näol oli tegemist petistega ja just nemad petsid meid kõige professionaalsemalt. Loo moraal, ärge usaldage Tais ühtegi sõbralikku ja teile abi pakkuvat inimest, tõenäoliselt saate petta :)

Saabudes Taisse Austraaliast, tõeliselt naeratuste maalt, oli kogetav kontrast päris üüratu ja hirmutav. Julgeksime Tai oma kogemuse põhjal hoopis naeratustevabaks maaks nimetada. Bangkok`is ja selle lähiümbruses veedetava aja jooksul märkasime, et sealsed inimesed olid isegi oluliselt närvilisemad ja mossitavamad kui meile harjumuspärased põhjamaised inimesed. Kuigi päikest jagus ka Taisse küllaga ja rohkemgi veel, oli Austraalias tegemist hoopis teise äärmusega. Näide kaubandusest. Paljud Tai müügimehed tahtsid sind oma pilguga ära tappa, kui sa neist möödudes midagi ei ostnud, lisaks sõimasid ja sajatasid tagaselja. Austraalias polnud mitte midagi ostmine mingisugune probleem. Müüjad naeratasid lahkelt ja iga teise lausena kasutati väljendit NO WORRIES! Ja isegi kui sa ise astusid võõrale inimesele jala peale või jäid talle ette, siis polnud harv juhus, kui võõras esimesena naeratas ja sinu ees vabandas, otsekui oleks ta ise süüdi olnud.

Tai teeninduse näol oli tegemist hoopis teise äärmusega kui Austraalias ja kui Eestis. Meie puutusime Bangkok`i meeletu kaubandusega tutvudes ülimalt agrassiivsete teenindajatega kokku küllaltki vähe. Professionaalset teenindust me vist ei saanudki tunda. Põhiliselt kogesime absoluutselt huvitut ja tuima teenindust. Mitmel korral pidime teenindajat lausa ise taga otsima ja vahel jäi ta üldse leidmata. Tihti olid nad lihtsalt naaberboksi hommikust või lõunat või õhtust läinud sööma ja neid võis kohata seal keset boksi (kauplust) teise teenindajaga piknikku pidamas. Nendel kordadel sinna peale teenindajate kedagi eriti sisse ei mahtunud. Meile jäi mulje, et Tai teenindajaid ei häiri klientide kohalolek ja nad suudavad süüa igas olekus ning igal ajal. Polnud harv juhus, kui tähelepanu oodates teenindajaid keset kaupluse (boksi) põrandat söömas võis imetleda või kui keset leti kõige nähtavamat osa võisid vaadata otse teenindaja prae sisse, jälgida mälumisliigutusi ja seda kõike väga väga lähedalt, häirivalt lähedalt.

Üks lahjem näide Tai tavapärasest teeninduskultuurist:


Bangkok on ülipopulaarne ostukeskus, mis on tuntud laialdase kaubavaliku ning odavate hindade poolest. Kaubandusest rääkides tuleb kindlasti mainida, et valgete inimeste jaoks on kõik hinnad „õigest“ hinnast kordades kallimad ja kauplemine tundub igal pool lausa kohustuslik olevat. Toodetel hindasid enamasti peal pole, seega hind sõltub suuresti kliendi nahavärvist ja näost, lõplik hind loomulikult allakauplemisvõimest. Kõik see on hirmus väsitav. Bangkok`i kaubandus on meeletu ja kaubeldakse ööpäevaringselt. Kesklinna piirkonnas on tänavad arvukate müügiputkade tõttu tihti liiklemiseks üsna kitsad ja inimesterohked. Mitmel pool üle linna on avatud ka ööturud. Jalutasime paaril neist ringi ja tõdesime, et pimedas ei hakka tõesti sealse kauba kvaliteet nii hästi silma ja enamik tooteid tunduvad paremad kui seda tegelikult on. Naljatasime, et see vist ööturgude mõte ongi.

Tegelikkuses on enamus turgudel ja kauplustes müüdavast kaubast täiesti maitsetu ja üli kehva kvaliteediga. Samas hoolega ringi vaadates võib leida ka päris soodsa hinnaga kauneid ja erilisi tooteid. Leidsin minagi tänaval jalutades endale kaks suvekleidikest, mille hinnad jäid Eesti rahas umbes 60 krooni kanti. Šoppamiseks peab selles linnas küll päris palju jaksu ja vastupidavust olema. Bangkok`i korduvalt külastavad šopahoolikud on kindlasti oma meelispaigad leidnud ja nende elu on seetõttu juba oluliselt kergemaks muutunud.

Tai teenindajate tavapärane näoilme:


Teine asi, mis Bangkok`i turistide jaoks väga väsitavaks muudab, on sealsete vaatamisväärsuste ning kaubanduspiirkondade juures valgeid turiste alalõpmata tülitavad taksojuhid ja tuk-tuki juhid. Turiste jahtivad taksojuhid taksomeetri hinna alusel kedagi sõidutada ei viitsi ja loomulikult küsivad nad neilt tavapärasest oluliselt kõrgemat hinda. Näiteks võtsime lennujaamast väljudes ametlikust taksopunktist endale takso ja maksime linna sõidutamise eest 600 bahti. Linnast tagasi lennujaama sõiduks võtsime endale aga „töötava taksomeetriga“ takso ja sama marsruudi läbimise eest pidime sel korral maksma vaid 200 bahti. Vahe oli kolmekordne. Aga elu õpetab ja teist korda samas linnas sama asjaga me ennast petta ei lasknud.

Tuk-tukid:


Tuk-tuki juhtidega peab samuti ettevaatlik olema, kuna väga soodsana välja reklaamitud sõiduhinna eest armastavad nad turiste erinevatesse turistilõksudesse (kauplustesse) sõidutada ja saavad selle eest nendest kohtadest vastutasuks kütusetalonge.

Lasime meiegi selle asjaga seoses end korra ära petta. Jalutasime ühel ilusal päeval Grand Palace suunas, kui selle lähedal üks ülisõbralik ja head inglise keelt rääkiv meesterahvas meiega juttu tegi. Rääkisime, kust me tuleme ja kuhu läheme. Jutu sees pajataski mees, et kuna täna on tegemist erilise Buddha päevaga, siis hommikutundidel on Grand Palace suletud ning see avatakse alles paari tunni pärast. Lahkelt oli ta nõus meie aega sisustama ja soovitas meil tuk-tukiga kesklinnale ring peale teha ning erinevaid templeid ja vaatamisväärsusi külastada. Loomulikult ta rääkis, et täna on kõik templid tasuta ja turistide jaoks maksab tuk-tukiga linnale tiiru tegemine vaid 20 bahti (alla 10 krooni, kuna erilise Buddha päeva puhul maksab valitsus kütuse eest ise). Kuna Austraalias olles abistasid inimesed meid alati siiralt ja hea südamega, siis oli raske selle peale tulla, et samasuguse lahke inimesena tunduv meesterahvas tegelikult tühipaljaks petiseks osutub.

Lahke meesterahvas joonistaski meie kaardile punktid, mida külastada saame ja kutsus meile kohe ühe tuk-tuki ette. Oma kahetunnise rännaku jooksul jõudsime nendest kaardile joonistatud punktikestest vaid kahte külastada. Nendegi näol oli tegemist suht tavapäraste ja igavavõitu Bangkoki templitega. Ülejäänud aja tegime juhile „erilisi teeneid“. Lahked inimesed nagu me oleme, kasutas juht meie abivalmidust lihtsalt ära ja läks ahneks. Ise ka päriselt ei usu, kuid me tegime talle lõpetuseks kokku 5 „erilist teenet“. Teened seisnesid turistilõksudeks kujundatud kaupluste külastamises, mille eest tuk-tuki juhile vastutasuks kütusetalonge jagati. Iga kaupluse ees seisis inimene, kes täpselt üles märkis, missugune liiklusvahend neile kui palju külastajaid ette tõi. Kauplustesse sisenedes ootas seal ees trobikond teenindajaid, kes sulle hetkekski rahu ei andnud. Jõudsime külastada kokku kolme sarnast riiete õmblemise kauplust ja kahte erinevat juveelikauplust/tehast.

Riiete õmblemise kaupluste näol oli tegemist Bangkoki arvukate kurikuulsate kauplustega, kus sind otsekohe istuma sunnitakse ja sulle kuhjatakse silmapilkselt ette terve hunnik Armani ja Bossi katalooge. Võid sealt endale meelepärase lõike välja valida ja paari päeva pärast saad täpselt sinu jaoks ja sinu mõõtudes õmmeldud uhiuues võlts Armani või Bossi ülikonnas ringi uhkeldada. Lisaks tehakse seal kõikvõimalikke triiksärke, mantleid, naiste peokleite jne ... ning seda loomulikult originaalidest palju soodsama hinna eest. Materjali ja värvid saad endale kangaste hulgast ise välja valida. Kuna meil mingisugust ostusoovi ei olnud, oli nendes kauplustes ringi vaatamine ja teenindajatele pidev äraütlemine ning kauplemine küllaltki väsitav. Lõpetuseks olime oma tuk-tuki juhi peale juba päris vihaseks saanud ja viimast kauplust külastasime vaid seetõttu, et oma sõiduringi alguspunkti tagasi jõuda.

Ühes paljudest kurikuulsatest kauplustest:


Juveelikaupluste näol oli samuti tegemist osavate turistilõksudega. Sisenedes ootas sind peen fuajee, pakuti juua ja vastavalt räägitavale keelele said endale sappa isikliku teenindaja-giidi, kes sind hetkekski silmist ei lasknud. Esimeses ruumis oli oma silmadega võimalik näha erinevatest teemantitest ja vääriskividest ehete valmistamist. Järgmised avarad ruumid olid täidetud arvukate kaunite ehetega. Ehted olid tõesti kaunid ja variante oli tuhandeid. Hinnad olid Tai mõttes üsna kallid, kuid siiski oluliselt odavamad kui meie kodumaal või mujal arenenud riikides. Iseseisvalt ja rahulikult midagi vaadata polnud võimalik, „meie külge kleebitud“ teenindaja saatis meid igal sammul ja meelitas ostma. Põgenesime tema saatel ukseni ja otsisime pääsemisrõõmus oma salakavalat tuk-tuki juhti. Teise samalaadse kaupluse külastamine enam nii huvitav ega uudne polnud. Sealt üritasime oluliselt vähema huviga ja kiiremini jalga lasta.

Kohtasime oma „teenete rännakul“ teisigi endasuguseid valge nahavärviga ohvreid. Neid saabus kirjeldatud kaupluste juurde tuk-tukkide viisi ja samu inimesi kohtasime mitmel pool. Olime üsna rõõmsad, kui lõpuks oma sõidu alguspunkti tagasi jõudsime. Meid lahkelt „abistavat“ meesterahvast seal enam polnud, küll aga jõudsime lõpuks Grand Palace ja taipasime, et sel päeval oli kompleks avatud tavapärastel aegadel. Kahjuks oli meil kogu kompleksi külastamiseks üsna vähe aega jäänud ja püüdsime selle kiirustades läbi käia.

Kirjeldatud petuskeemi läbi tehes saime kasuliku kogemuse ja nägime Tai tavapärast elu turisti silmade läbi. Selles mõttes on olukord meenutamisväärne. Ja taas kogesime, et samas olukorras pole end teist korda petta võimalik lasta. Järgmisel korral, kui üks tuk-tuki juht meid vaid 20 bahti eest sõidutada lubas ja odava hinna nimel VAID ühte peatust (teenet) soovis, keeldusime sellest kategooriliselt. Olime nõus rohkem maksma, kuid kindlasti mitte polnud me nõus samasugustes kauplustes taas „lolli“ mängima. Ja õpetus kõigile, alati peab tuk-tuki juhtidega enne sõidu alustamist hinna kokku leppima ja ka selle, mis viisil teid kohale viiakse (st kas peatustega või ilma).

MEIE ELU tegelikkus

Mõni hetk on elus valusam kui teine. Mõni hetk on kohe väga, väga valus... (J.Tätte)

Laupäeval, 10.aprillil, saatsime viimsele teekonnale Allani isa, Lui. Nagu sellistel puhkudel ikka, ei suuda ka meie mõista, miks kõik pidi nii minema. Meie perekondadega oli kõik korras, olime lõpuks leidnud rahulolu, olime väga õnnelikud ja meil oli palju plaane ning unistusi. Lühikese ajaga purunes kõik kildudeks. Järele on jäänud vaid leinavalu ning püüe tulutult mõelda, kuidas oma elu uuesti üles hakata ehitama. Meie Austraalia elu tundub kui unenägu, millest on järele jäänud pelgalt mälestused.

Kaotasime ühe oma suurima fänni ja pöidlahoidja. Allan kaotas isa ja mina äia, kellest väga lugu pidasin ja hoolisin. Lui oli asendamatu inimene, alati nii tähelepanelik ja armas. Ta jääb elama meie südametesse ja mälestustesse.

Veetsime Austraalias kokku 157 päeva. Meie rännakud sel päikselisel maal said alguse 24.10.09, mil üheotsapiletite ning paari tagasihoidliku reisikotiga Melbourne`i lennujaamast välja astusime. Tulime oma mõtteid korrastama. Tulime otsima hingerahu ning leidma iseennast. Tulime õppima keelt ning koguma ühiseid mälestusi. Ja kuigi meie aeg sellel maal jäi lühikeseks, siis seda kõike me ka tegime.

Meie rännaku esimese poole võib kokku võtta sõnadega teadmatus, sisseelamine, avastamisrõõm. Sel perioodil püüdsime ennast kurssi viia kohaliku elu-oluga ning valmistusime reisimiseks ning ajutiseks töötamiseks (avasime pangakontod, tegime maksunumbrid, ostsime auto ja muu vajaliku). Juba esimestel päevadel puutusime kokku kauge maa naeratavate ja südamlike inimestega. Neid jätkus igale poole ja kogu meie reisi ajaks. Ka viimasel päeval raske südamega lennujaama poole sõites saatsid meid lõbus bussijuht ning lahked kaasreisijad. Päikseline naeratuste maa!

Meie reisi unustamatum osa algas hetkel, kui oma neljarattalise sõbraga suurlinnast minema pääsesime ja kohalikku loodust ning elu avastama saime hakata. Maaliliste ookeanivaadetega Great Ocean Road, väiksed pingviinid ja Fleurieu poolsaar, papagoid ja muinasjutuline jõuluaeg Grampians`i looduspargis, kängurud ja unustamatu aastavahetus romantilises majakeses keset viinamarjaistandusi. See oli meie senise elu üks õnnelikumaid aegu! Ja kõike seda koos avastada ning kogeda oli imeline! Tegime endile ja oma vanematele mõeldes palju pilte ning kirjutasime oma lugu. Võimaldasime vanematel meie silmade läbi kogeda tükikestki sellest, mida meie nägime ja läbi elasime. Meie elu ja silmade läbi täitus osa nende unistustest. Veel viimases isa-poja vahelises telefonikõnes teatas Lui väriseval häälel, et ärge ometi veel tagasi hakake tulema. Ta ei suutnud oma kurba saatust uskuda, keegi meist ei suutnud seda uskuda. Ta elas kuni viimaste päevadeni meile kaasa ja tahtis, et tema poeg oleks õnnelik. Lui, ma luban sulle, et ma püüan alati sinu poja õnnelikuna hoida, püüan ta aegamisi rasketest hetkedest välja tirida ja naeratama panna. Ja me hoiame sinu mälestust endas.

Meie reisi raskem osa algaski veebruari alguses, hetkel, mil meile teatati Lui pahaloomulise kaugelearenenud vähkkasvaja avastamisest. Mu süda murdus, kui seda Allanile teatati ja sellele mõeldes murdub üha uuesti. Olime nii šokis ega suutnud midagi uskuda. Kartsime iga telefonikõne, iga sms-i. Olime iga päev valmis oma asjade pakkimiseks ja lahkumiseks. Päeviti tegime rasket tööd, et mitte mõtlemiseks mahti anda ning õhtuti mõtlesime kodustele. Teadmatus salvas ja sõi seestpidiselt. Mingil hetkel läks Luil paremaks ja keemiaravi õnnestumise korral lubati talle paariks aastaks elulootust. Läbi valu leppisime mõttega, et aasta-paari pärast Luid meie seas enam pole. Püüdsime isegi leppida mõttega, et aasta lõpust teda meil enam pole. Ostsime ära kojusõidu piletid ning tegime mõtetes plaane isa tervise lubades ühiseks suviseks Eestimaa avastamiseks. Meie tagasilend pidi väljuma 9.mail Melbourne`ist.

Märtsi lõpus Lui olukord taas halvenes. Arvati, et ta ei pea paari nädala pärast toimuva sünnipäevanigi vastu. Läksime ööpimeduses pererahvale oma lahkumisest teada andma. Lahkumine oli raske. Raske oli sellise uudise tõttu koju pöörduda. Raske oli maha jätta maad, mida armastama olime hakanud, kuid mida nii vähe avastada olime jõudnud. Lahkumisjärgsel nädalal oleks pidanud algama ka meie puhkus. Raske oli lahkuda meie istandusest, meie pererahvast, meie prantslastest majanaabritest. Raske oli loobuda või teadmata ajaks edasi lükata kõiki meie plaane ja unistusi. Raske oli hüvasti jätta meie truu sõbraga, koer Jennyga. Tema kurbus oli meie lahkumispäeval märgatav. Veelgi raskem aga ootas meid kodus ees.

Panime peale Austraalia kantrilaulja, Kasey Chambers`i, plaadi ning sõitsime märgade silmadega nukralt auto aknast välja vaadates oma rännaku alguspunkti, Melbourne`i suunas. Tahtsime võimalikult kiiresti oma auto maha müüa. Olime sisemaale sõitmise plaanide tõttu lasknud korda teha auto bensiinisüsteemi. Olime selle tarbeks eraldanud küllalt suure summa saamata seda süsteemi kordagi kasutada. Nädalavahetuse tõttu polnud meil võimalik auto müümise puhul kohustuslikku ülevaatust sooritada. Seega olime kiire müügi korral nõus oma auto poole hinnaga ära andma. Allan sõitis läbi autoplatsid, mina jooksin mööda linna ja viisin erinevatesse backpackerite hostelitesse kuulutusi. Ajasime nende päevade jooksul korda pangaasjad ja tegelesime maksude tagasisaamise teemaga. Püüdsime oma elu teispool maakera kiirelt kokku tõmmata.

28.03.2010 hommikul kell 7.00 (Eesti aja järgi) lahkus Lui siit ilmast. Olime kogu murest ja pingest räsitud ja sõime kurva teate saabumise hetkel Melbourne`i suvalisel parkimisplatsil lõunaseid võileibu. Õhtul pidime ühele noorele sakslasest vahetusüliõpilasele oma autot näitama minema. Talle auto meeldis ja leppisime auto üleandmise kokku järgmise päeva õhtuks. Helistasime talle tunnike enne kokkusaamist ning kõik pidavat korras olema. Paraku otsustas see tore poiss meie kurba olukorda ära kasutada. Raha üle andes ta teatas, et osa summast jäi puudu. Olime selles inimeses nii pettunud ja kuna viimase õhtuga oli meile kuhjunud terve hunnik tõelisi autoostu huvilisi, otsustasime autot ka teistele näitama minna ja hiljem saksa poisile tagasi helistada. Selle teate peale leidis noormees ülikiirelt puudujääva summa ja saime paanikajärgsetel hetkedel korragi südamerahu.

2010. aasta on meie jaoks olnud üks raskemaid aastaid üldse. Oleme kodumaalt saanud järgemööda nii palju kurbi ja halbu uudiseid ning teateid ja seda kõikvõimalike asjadega seoses. Vähe sellest, ka kodumaale tagasilend ei kulgenud meil kergelt. Keegi nagu oleks meid tahtnud karistada selle eest, et olime osanud olla õnnelikud.

Kiirel kojusõidul on valida kas halbade või väga halbade piletivariantide vahel. Saime ligi 40 minutise telefonikõne järel mingigi võimaluse Melbourne-Bangkok lennupiletite vahetuseks. Otsustasime järgmisel hommikul startida. Kahjuks polnud meil Tai viisat ega 15-päeva jooksul maalt lahkumise pileteid. Olime selle sootuks ära unustanud. Pidime lennukile pääsemiseks välgukiirusel Bangkok`ist edasilennu piletid muretsema. Jooksime läbi lennujaama müügipunktid. Lihavõttepühade tõttu olid kõik nende poolt pakutavad piletid üüratu hinnaga. Otsustasime pileteid otsida interneti kaudu. Teadsime, et nädala lõpuks on seal veidi mõistlikumaid pakkumisi. Nüüd ootas meid taas mure, millele mõeldes siiani meel mõruks läheb. Swedbank, kelle teenuseid aastaid kasutanud oleme, otsustas oma kokkulepetest taganeda ning teatas meile Visa krediitkaardi kehtivuse kaotamisest. Lihtsalt seetõttu, et neil on kasulikum mingit teist krediitkaarti pakkuda. Ja neid ei huvitanud asjaolu, et klientide kaardid veel vähemalt aasta kehtima oleks pidanud. Meie küsimuste peale teatati, et neil pole välja töötatud süsteemi uue kaardi välismaale saatmiseks. Seega olime alates märtsikuust ilma krediitkaardita. Sel põhjusel ostsime kaardi viimasel kehtivuspäeval ära oma maikuised tagasilennu piletid. Sel põhjusel oli meil tükk segadust Melbourne-Bangkok piletite vahetusele pealemaksmiseks. Teadsime vaid üht interneti teel piletite ostmise kohta, kus maksmisel ei nõuta krediitkaarti ning maksta on võimalik ka ülekande teel. Swedbanka kliendivaenuliku käitumise tõttu kaotasime palju aega, närvirakke ja raha. Loomulikult kaotas see pank ka meie usalduse.

Peale kõige muu kimbutas meid täpselt piletite ostmise hetkel katkendlik netiühendus, takistatud oli ka ülekande tegemine. Helistasime lennupiletite vahendajale ja saime lõpuks e-mailile mingigi teatise edasilennu piletite broneerimisest. Printisime selle välja. Õnneks sellest hetkel piisas ja meil jäi veel 10 minutit aega lennukile pääsemiseks :)

Tais ootasid meid turris ja mossis lennujaama- ja tollitöötajad. Ajutise Tai viisa tegemise tõttu jooksutati meid mitu tundi lennujaamas ringi. Lõpetuseks nõuti Tais peatumise asukohta. Otsisime lennujaamas hotellide broneerimise võimalust kuni üks töötaja meile ise suvalise hotelli nime paberile kirjutas. Õnneks sellest piisas. Peale taksojuhi küsitud kolmekordse sõiduhinna tasumist jõudsime linna ja kella kolme paiku öösel saime oma pingelisele päevale punkti panna. Enne edasilendu saime Tais sisustada mitu põnevat päeva. Püüdsime nii palju, kui sellises olukorras üldse võimalik on, seda maad ja kultuuri tundma õppida. Meenutused ja pildimaterjali Taimaast postitame oma blogisse mõne aja pärast.

Kiirel kojusõidul on valida kas halbade või väga halbade piletite vahel. Lendasime koju viie erineva lennuga (saabusime kahega) ning ootasime mitmes lennujaamas tunde elutult ja poolunes pinkidel suikudes. Pikaks kojusõiduks ja mõnepäevaseks eluks Taimaal kulus ka kogu meie reisifond. Õnneks saime me mõlemal korral lennata vähemalt korralike lennufirmadega ning lennukis saime alati maitsva ja korraliku kõhutäie.

Meie lennugraafik Bangkok`ist kodumaale kulges järgnevalt: Bangkok - Colombo (Sri Lanka), Colombo (Sri Lanka) - London, London - Varssav, Varssav - Riia. Riiga tuli meile vastu minu kullatükikesest vennaraas, kes meid lahkelt Põlvasse transportis. Põlvast Tallinnasse reisisime koduse liinibussiga. Allan oli lennukites paar tundi magada suutnud. Minu jaoks oli bussis esimene kord, mil Bangkok`ist lahkumise järel uinuda suutsin (olin üle 40 tunni magamata).

Koju jõudsime päeval, mil pidanuks olema Lui 60. juubel. Kuna Allani isa oli suur kalasõber, valmistasin õhtul Lui auks ahjuforelli. Katsime tema auks pidulaua ning olime mõtetes temaga.

Allani isa näitel on tegemist uskumatu looga, kuidas teadaolevalt terve mehe eluküünal kahe kuuga kustuda võib. Nägime Luid viimast korda Tallinna sadamas, kui ta meid Austraaliasse minekuks teele saatis. Rohkem meil teda elusana näha ei õnnestunud. Saime vaid võimaluse talle viimsel teekonnal saatjaks olla.

Olgu meile kalli inimese loo näitel kõigile õpetuseks, et kunagi ei tohi oma elu edasi lükata. Alati peab leidma aega oma lähedaste jaoks ning võimaldama nende ja iseenda jaoks midagi ilusat. Üksteisest tuleb hoolida ja oma lähedaste suhtes tähelepanelik olla. Kunagi ei tea, kuna on liiga hilja.

Eestimaale jõudes andis vend mulle edasi ema poolt kaas saadetud kojutuleku tervituse kaardi. Ta oli sellele kirja pannud mõned mõtted, mis meie senise loo kenasti kokku võtavad:

Sõita kodust ära selleks, et kusagil kaugel hingerahu leida, on naiivne unistus. Ikka on su mõtted ja süda seal, kus elavad ainsad inimesed, keda armastad. Aga kindlasti on kaugele sõitmisel ka oma hea külg: kaugemalt näed paremini ISEENNAST. Ja oma elatud elu.