Täna annan põgusa ülevaate siinsetest hindadest, peamiselt küll toidukaupade osas. Meie hinnastatistika on koostatud peamiselt Woolworth`i toidukaupluste näitel. Loomulikud varieeruvad osad hinnad kaupluste ja hooaegade (eriti puuviljade puhul) lõikes ja hästi otsides leiab tihti ka soodsamaid tooteid ning ostukohti.
Tavaolukorras on toit siin kordades kallim kui meie kodumaal. Eriti piima- ja teraviljatoodete puhul. Mõtlete, miks ma kasutan sõna tavaolukorras? Seda seetõttu, et Austraalia põhilisematest toidukauplustest võib tihti leida häid SPECIAL pakkumisi või nö REDUCED või QUICK SALE tooteid. Viimaste toodete puhul on tegemist „parim enne“ kuupäeva lähenemisega ja neid tooteid hinnatakse väga tihti järkjärgult soodsamaks. Sellised allahindlused algavad 10%-ga ja tihti müüakse ka ligikaudu 70% soodusega kaupa ja see kaup pole soovitavat säilivusaega ületanud. Üheks oluliseks erinevuseks võrreldes Eestiga ongi see, et siin ei hinnata selliseid tooteid alla mitte „parim enne“ kuupäeva saabumise õhtul vahetult enne poe sulgemist, vaid tihti 3-5 päeva varem. Lihtsalt on tavaks, et värskem kaup on tavahinnaga ja nt päev vanem partii soodusega. Sellisel juhul ei pea teenindajad värskemat kaupa riiuli tahaossa peitma ja ostjale jääb valik kas värskema ja kallima kauba või soodsama ja vanema kauba vahel.
Backpackerite seas on eelmainitud tooted ülimalt hinnas ja mis seal salata, isegi oleme eelistanud osta nt 600g kanafilee pigem 3.70$ kui 10.9$-ga (66% alet ja soovituslik säilivusaeg lõpeb kahe päeva pärast). Lisaks on suurematel kaubakettidel olemas ka oma tooted, nö „Home Brand“ tooted, mille esindajad leiab igast põhilisemast tooteklassist ning mis on võrreldes teiste toodetega oluliselt soodsamad (võrdluseks ~650g sai, mille saab „Home Brand“ toodete seast ligikaudu 1,1$ eest, kuid samaväärsed teiste tootjate saiad algavad enamasti alates 2,5$-st). Värskelt küpsetatud saiade hinnad algavad 3$-st ja kallim saiapäts maksab isegi ligikaudu 5$.
Üks tähelepanek veel Eestis hiljuti aktuaalse teemaga seoses. Nimelt müüakse Austraalia toidukauplustes lihtsamaid käsimüügiravimeid, antiseptikud jms ja see on klientide jaoks väga mugav. Isegi „Home Brand“ tootevalikus on olemas oma Ibuprofeeni tabletid. Tundub, et siinsel maal pole lihtsamate käsimüügiravimite kättesaadavus toidukauplustest mingisuguseid olulisi probleeme tekitanud, ei usu, et selline võimalus Eestiski midagi negatiivset kaasa oleks toonud.
Austraalia dollar on Eesti krooni suhtes meie siinoleku ajal veidi üle 10% tugevnenud. Hetkel on kurss järgmine: 1 AUD =10,60 EEK (seisuga 23.03.2010). Meie Austraaliasse saabumise ajal 1 AUD = 9,62 EEK (24.10.2009).
Mõned ülestähendused, mis me ühel poekülastusel tegime:
JUURVILJADE ja PUUVILJADE hinnad sõltuvad paljuski hooajast ja sordist:
- KARTULIT võis Woolworth`ist osta kilohinnaga 1,99$ kuni 3,48$ kilo kohta. Kõrval asuvast pisikesest juurviljapoest leidsime kartulit ka 0,99$ kilohinnaga;
- BANAANI oleme saanud kõige odavamalt osta 1$-se kilohinnaga (Aldist). Vahel on banaanid maksnud ka koguni 5-6$ kilo. Keskmiseks hinnaks on siiski olnud ligikaudu 3-4$ kilo kohta;
- VIINAMARJADE kilohinnad on enamasti jäänud 4-7$ vahemikku;
- SIBULAT oleme kõige soodsamalt saanud osta 1$/kg. Woolworthis on ühe soodsama sibula hinnaks olnud enamasti 1,49$ kuni 2,58$ kilo kohta;
- Aegajalt võib ka ARBUUSI leida kilohinnaga, mis jääb 1$ alla;
- TOMATI kilohind varieerub sõltuvalt sordist alates 3$-st kuni 7$-ni.
LIHATOODETE hind sõltub paljuski sellest, missugusest looma kehaosast liha pärineb, seega on hinnaskaala üsna lai.
- SEAHAKKLIHA müüdi kilohinnaga 9-10$, samas LOOMAHAKKLIHA võis saada olenevalt looma kehaosast, kust liha pärines, kilohinnaga 6$ (eripakkumine) kuni 15$;
- KONDIVABADE SEALIHAPRAADIDE hinnad olid Woolworth`is 8,50$ kuni 15$-se kilohinnaga;
- Soodsama hinnaga PEEKONIT võib osta umbes 9$-se kilohinnaga;
- Tooreste KANATIIBADE kilohinnaks oli ligikaudu 4$;
- Terve ahjusooja GRILLKANA hinnaks 11$;
- 70% sealihasisaldusega KEEDUVORSTI võis soetada pisut üle 4$-se kilohinnaga.
PIIMATOOTED:
- JOGURTI kilohinnad algavad alates 4$-st;
- VÄRSKE liitrise PIIMA võib osta 1,14$ kuni 2,49$ eest;
- LONG-LIFE liitrise PIIMA võib osta kõige odavamalt umbes 1$ eest;
- JUUSTU kilo on maksnud keskmiselt alates 8,5$-st kuni 12$-ni;
- 0,5kg hapukoorega võrreldav toode maksis ligikaudu 3$.
VEEL TOOTEID:
- 12 MUNA oleme kõige soodsamalt saanud osta ligikaudu 2,29$-ga, enamasti jäävad hinnad 3$ kuni 6$ vahemikku;
- MAKARONID (500g) oleme kõige soodsamalt saanud osta 0,59$ pakk, tavaliselt jäävad hinnad 2-3$ lähedale;
- JAHU kilohind on alanud 1$ lähedusest;
- SUHKUR (1kg) maksis 1,59$ (Home Brand) ning pruunsuhkur 1,25$ (Home Brand);
- Canola ÕLI (1liiter) maksis 3,49$ (Home Brand), PÄEVALILLEÕLI 4,49$ (Home Brand);
- Liptoni 1,5 liitrine roheline jäätee maksis 3,29$;
- Coca Cola (2 liitrit) maksis 3,29$, väike 0,6 liitrine külm Coca-cola maksis 3,31$;
- Kaerahelbed (750g) maksid 1,61$, kõige soodsamalt saime seda osta 0,99$-ga.
Alkohol on siin samuti enamasti kallim kui Eestis. Leida võib vaid soodsat Austraalia veini. Seda saab osta ka 4-liitristes pakkides ligikaudu 10$ eest. Võrdluseks veel, et siin maksis 1 liiter Bacardi rummi tavahinnaga 52,5$, 0,7 liitrine Finlandia 36$ ja Jägermeister 45$. Odavamad õlled on keskmiselt 1,5$ väikse pudeli kohta (nt 330, 350 või 375ml). Vähel müüakse eripakkumistena õlut ka 1$ eest pudel.
Oleme autoga rändamise ajal maitsnud erinevaid barbeque`l grillitavaid vorstikesi, kuid mitte ükski neist pole olnud meie kodumaiste vorstikestega võrdväärne. Kõik on siin lihtsalt nii maitsetud olnud. Puudust tunneme kohupiimatoodetest ja mustast leivast. Kauplustest oleme leidnud vaid Ricotta nimelise juustu, mille maitse veidi kohupiimale sarnaneb. Osad maitsetumad jogurtid võib ka maitsetute kohupiimade sarnasteks lugeda. Siin müüakse veel kodujuustu, kuid selle maitse on samuti kodumaistele alla jäänud. Buttermilk`i nime alt pidi isegi meie keefiri sarnase toote leidma. See- eest müüakse neil laias valikus magusaid kastmeid (Custard), reeglina on nad vaniljemaitselid (olemas ka brändilisandiga), kuid leida võib ka shokolaadi- ja banaanimaitselisi jms. Meie lemmik on banaanimaitseline. :) Jogurtitevalik on samuti üsna lai, kuid puuduvad joogijogurtid.
Osades kauplustes on kasutusel ka iseteeninduskassad. Tavaliselt võib nende lähedusest leida ka sõbralikke teenindajaid, kes meeleldi juhendama tulevad. Õnneks on alati kaupluses ka paar elus-teenindusega kassat avatud olnud, seega pole me veel iseteeninduskassat katsetanud. Oleme vanamoodi hakkama saanud.
Victoria osariigis on suur osa toidukauplustest iga päev südaööni avatud. Samas Adelaidis (South Australia) oli pühapäeva õhtul peale kella kuute suhteliselt võimatu süüa osta ja avatud toidupoodi leida. Victoria osariigis antakse paljudes toidukauplustes klientidele toidu pakkimiseks tasuta kilekotte ja mitte ainult, teenindajaid ISE pakivad kõik tooted kenasti kottidesse. Umbes nagu Stockmanni Hullude Päevade ajal, ainult et seda kõike teeb kassiir ostu sooritamise ajal. Paljudel klientidel on olemas oma riidest (tegelikult küll mingist paberriidest) korduvkasutatavad kotid, mis ostu sooritades kassiiri kätte antakse ja sel juhul pakitakse tooted kliendi kottidesse. Meie oleme ka viimast varianti eelistama hakanud, sest majja on kuhjunud päris suur kilekottide virn ja lihtsalt ei taha neid enam juurde saada. Erinevates osariikides on reeglid erinevad ja South Australias meie sellist kilekottide raiskamist ei näinud, seal olid kotid tasulised.
Sööme siin päris korralikult, maitsvalt ja hästi. Igal nädalal püüame vaid ühe korra poes käia ja keskendume rohkem eripakkumistele ning headele hindadele. Teeme alati ise süüa ja nädalas kulub kahepeale kokku meil toidu peale keskmiselt 70$, st kuskil 10$ päevas. Enamasti kuulub sinna sisse ka joogivesi. Ostame 10-liitriseid pappkaste, kus vesi on kile sees. 10-liitrine veekanister maksab umbes 3,7$. Sõltuvalt ilmast kulub meil vett joogitarbeks nädalas umbes 40-50 liitrit. Püüame söögi osas olla üsna kokkuhoidlikud, kuid oleme tihtipele väga hea hinnaga häid tooteid leidnud. Kindlasti saab siin maal süüa meist palju palju kallimalt :) Näiteks polnud meie sakslastest majanaabrite jaoks mingi üllatus kulutada ühe poeskäiguga ära 120$ ja nad käisid poes mitu korda nädalas. Tihti osteti krõpse, erilisi küpsiseid, valmistoite, karastusjooke, kalleid kastmeid jms. Ja nädala lõpus olid nende taskud rahast tühjad ja näod mossis. Valikute küsimus.
Ainuke asi, mis Austraalias odavam on, on kütus. Kohalikud kaebavad, et selle hinnad on viimastel aastatel tõusnud, kuid siiski on hinnad soodsamad kui meie kodumaal. Nt kütus 95 maksab ligikaudu 1,25$ liitri kohta, diisli hind on sellega samaväärne. Gaasi liiter maksab 0,65$, küll aga kulub seda bensiinist mõnevõrra rohkem. Kütuse hinnad sõltuvad paljuski ka asukohast (nt outback`is on see palju palju kallim). Samas on Austraalias vahemaad ikka päris päris korralikud ja reisides kulub kütust ohtralt. Küll aga peab iga auto eest maksma registreerimistasu ehk tegelikkuses aastamaksu. Väidetavalt kasutatakse seda teede ehitamiseks, kuid sisaldab ka kohustuslikku liikluskindlustust. Aastane registreerimstasu on sõltuvalt osariigist keskmiselt 600$, mõnes osariigis saab seda tasuda ka kvartaalselt, kuid sellisel juhul tuleb summaarum mõnevõrra suurem.
Riidekaupade osas me väga süvenenult ringi vaadanud pole. Põgusa vaatlemise järgi julgen öelda, et brändikaubad tunduvad olevat meie maaga üsna samas hinnaklassis. Leidub ka palju soodsamaid ja lihtsama tegumoega riiete kauplusi. Eelnevast ametialasest huvist on silma jäänud, et Austraalias on mitmel pool esindatud Guess, kuid Tommy Hilfigeri kauplusi pole ma siiani veel ühtegi näinud. Seega Põldma Kaubanduse ühte olulisemat kaubaartiklit austraallased (vähemalt Victorias) väga ei tunne. Samas on siin väga popid erinevad vaba-aja ja surfiriiete müügikohad, kohalike ja turistide lemmikuteks tunduvad olevat kohalikud Billabong, Quicksilver ja Roxy. Nagu igal pool mujalgi maailmas, võib siin ennast riidesse panna nii soodsalt kui kallilt. :)
Aap, üks tähelepanek veel. Erinevates telereklaamides on modellide asemel väga tihti kasutatud ettevõtte enda töötajaid (seda ka erinevate kaupluste reklaamides). Reklaamid on ka siin maal tüütud, kuigi neid näidatakse palju tihedamini ja lühemalt. Nii et kööki võileiba tegema minnes peab kiirustama. :) Väga popid on igasugused hoiatavad ja õpetlikud reklaamid ja klipid, nt. päevitamise kahjulikkusest ja nahavähist, keskkonna säästmisest jne. Ja 30+ faktoriga päevituskreem on siin väga igapäevane :) Oleme aru saanud, miks kohalikud ei päevita. Seda lihtsalt pole vaja teha, sest päikest saab niikuinii igal pool. Pigem kasutatakse kõikvõimalikke mütse ja kaitsevahendeid, et seda endast eemale hoida. Koduste eestlaste jaoks üsna harjumatu. Meie jaoks väga igapäevane. Ja paljud kohalikud isegi ujuvad riietega.
kolmapäev, 24. märts 2010
laupäev, 20. märts 2010
Sünnipäev ja Perry Sandhills
Püüan teie jaoks kirja panna mõned hetked meie viimase nädala tegemistest. Pühapäeval, järjekordsel emakeelepäeval, sain taas aasta vanemaks. Mida aasta edasi, seda rahulikumalt selliseid sündmusi tähistada tahan. Minu suuremad sünnipäevapeod lõppesidki täisealiseks saamisega, nüüd eelistan neid päevi veeta vaid kallite inimeste ja lähemate sõpradega.
Minu selle aasta sünnipäevahommik algas töiselt, tegelesime rosinate valmistamisega, õigemini selle protsessi ühe osaga. Õhtul planeerisime koos prantslastest majanaabritega vaikselt kooki süüa ning veini juua. Paraku just sellel õhtul tahtsid Gino ja Elina meid taas enda juurde grilliõhtule kutsuda. Alguses ütlesime viisakalt ära, aga kui peremees isiklikult meie juurde kohale tuli ja minu sünnipäevast haisu ninna sai, siis polnud enam pääsu. Maiustasimegi taas pererahva kaunil viinamarjaterrassil istudes kõiksugu maitsvate salatite ning lopsakate grillitud lihatükkidega. Gino avas vahuveini ning saime minu vananemise puhul klaase kokku lüüa. Võtsin kaasa suure Eesti lipu värvidega Kalevi šokolaadi ja sellel korra tutvustasingi kõigile meie kodumaa lipu värve ning rääkisime mustast mullast, mida siin maal võimatu leida on.
Nagu tavaliselt, põgenesime ka sellel korral õhtu teisel poolel Austraalia eriti kiuslike sääskede eest maja sööginurka. Äkki kustutati kõik tuled ja pererahva kaks tütart naasesid köögist koogiga, millel oli kolm küünalt ning nad laulsid sünnipäevalaulu. Peadselt liitusid lauluga ka teised ümberkaudsed. Mul läks sellel hetkel jalust nõrgaks ja pisarad tulid silma. Mõtlesin, miks nad ometi seda kõike teevad, et see ei ole ju nii tähtis. Igatahes puhusin niiskete silmadega oma koogilt küünlad ja lõikasin kõigile tükikese. Lisaks sain endale uhke lillekimbu, mis nüüd meie väikest kodu kaunistab. Tundsin sellel hetkel, et Gino ja Elina pere on meile väga koduseks saanud ja see on juba nagu meie oma Austraalia pere. Siirad, soojad, lihtsad ja südamlikud inimesed. On nii palju asju, mida me neilt selle lühikese ajaga õppinud oleme ja nad on meile mitmeski mõttes suureks eeskujuks.
.JPG)
On vaimustav näha Gino ja Elina söögitegemistavasid ja kaasa lüüa nende pere traditsioonide juures. Nende istandused, nende südamlik olek ja söögid ei jäta kedagi külmaks. Alles käisin Elinal abis tervele bussitäie turistide jaoks õhtusöögi valmistamisel. Jutud tema õhtutest levivad ja juba tahavad üha uued inimesed viinamarjadevahelisest pidusöögist osa saada. Imestan tihti, kuidas nad seda kõike teha jõuavad. Lisaks päevatööle kostitavad nad aegajalt üha uusi ja uusi turiste. Nende elust ja viinapuude alustest õhtusöökidest on kohalikes ajalehtedes mitmeid pilte ja artikleid ilmunud, lisaks pildid ja jutud erinevates itaalia sisserännanuid tutvustavates raamatutes. Üks nende istandustest on nii erakordselt kaunis, et Sydney modellid ja fotograafid käisid just hiljuti seal ühe toidu ja veini festivali terbeks reklaampilte tegemas ja seda 1000 km kauguselt. Kolasime Mildura infopunktis ja leidsime sealt ühe väljalõike ajaleheartiklist, millel Elina peal oli ja kus nende perekonnast räägiti. Infopunktis tutvusime põgusalt ka turistidele pakutavate tegevustega ja ühe turistiatraktsioonina pakuti tutvustavat peatust ka meie viinamarjaistanduses. Gino ja Elina on alati ja igal pool ja nad jõuavad nii palju teha. Imelised inimesed!
Kolmapäeval oli mul taas au osaline olla itaalia traditsiooniliste tomatipastade valmistamisel. Elina teadis, et ma talle alati rõõmuga appi lähen. Aegajalt nad naljatavad, et varsti peame Eestis koos Itaalia köögi avama. Tihti nad pärivad minult, et kas ma koju minnes ikka hakkan ise ka tomatipastat valmistama. Vastan, et loomulikult hakkan, vähemalt korra proovin ära. :)
Sain kaasa lüüa kahe pastakastme valmistamisel. Esimese näol oli tegemist magusa barbeque kastmega, mida lihakastmena kasutatakse. Selle valmistamiseks kasutasime ohtralt tomateid, palju sibulat, pruuni suhkrut, valget äädikat ja erinevaid maitseaineid (nt pipar, sool). Teine kaste oli pisut tšillisem. Selle tegemiseks kasutasime oliiviõli, sibulat, küüslauku, paprikat, basiilikut, loorberilehti ja muud rohelist, veidi tšillit, pipart, nelki ning kindlasti midagi veel, mis mul praegu enam ei meenu. Lõpetasime nende pastadega alles hilistel õhtutundidel ja kõike seda kroonis värskelt valminud kastmega pastaroog. Väga maitsev oli. Ja oli täielik au toimetada nende maagilise auraga väliköögis. Terve nende sahver on täis erilisi hoidisepurke, veine ja ise valmistatud kaunistusi. Samas väliköögis (Gino`s Cantina) on filmitud ka üks saade, millest varsti DVD ilmuma peaks ja mis isegi mingisugusel konkursil osaleb.
PERRY SANDHILLS
Saime esmaspäeva, st minu sünnipäevajärgse päeva, vabaks. Otsustasime lõpuks külastada Perry Sandhills`i. Nimetatud kohas pidanuks toimuma Kasey Chambers`i kontsert, kuid vihma tõttu kahjuks kontserdi asukohta muudeti. Perry liivamäed asuvad meie kodukohast umbes 50 km kaugusel, Austraalia mõistes lausa siinsamas. Sinna sõites käisime vaatamas ka Austraalia kahe suurima jõe, Murray ja Darlingu, ühinemiskohta ning viskasime pilgu peale ühele vanale Wentworth`i vanglahoonele.
Perry Sandhills`i näol on tegemist 10 hektaril asuvate liivamägedega, mis tuule mõjul aja jooksul oma kuju ja asukohta muudavad. Päris kummaline, kuidas keset Austraalia tavapärast põõsastikku järsku sellised liivamäed (pigem küll künkad) paiknevad. Veetsime liiva sees ringi tuiates mõnusalt aega ja terve aja käisime ringi vaid paljajalu. Sealsete mägede liiv oli ideaalne - nii peen, pehme ja siidine. Justkui liiv, mida liivakellades kasutatakse. Leidsime nendes mägedes seigeldes väga looduskauni koha ja kuna peale meie rohkem inimesi näha polnud, saime mäed vaid oma jalajälgedega ära märgistada. Väljas oli päris palav, sooja oli kuskil 34 kuumakraadi ringis. Lootsime Perry Sandhills`is piknikku pidada, kuid otsustasime selle kuuma ilma tõttu siiski autos teha. Pikniku pidamine on ka üks traditsioon, mida kindlasti Eestis olles jätkata tahaksime.
Avastasime, et sealsete mägede vahel kasvavad väikesed arbuusid, uudistasime ja naljatasimegi nendega tükk aega. Need pisikesed arbuusid söömiseks ei kõlvanud, küll aga nägid nad ahvatlevad välja.
Perry Sandhills`i liivamäed pidid nii hommiku- kui õhtutundidel valguse mõjul värvi muutma ning erinevaid varjusid tekitama. Lootsime samuti päikeseloojangu ära näha. Siin loojub päike hästi kiiresti, justkui keegi paneks lülitist tule kustu. Taevas oli päris selge ja kaunis, vaid päikese loojumiskoht paistis pilves olevat. Seega efektset valguse- ja varjudemängu me sel korral kahjuks ei näinud. Igatahes saime liivase elamuse, nägime ära kontserdi tavapärase toimumiskoha ning saime mälestuseks hunniku fotojäädvustusi, millest saate ülevaate vajutades SIIA
Minu selle aasta sünnipäevahommik algas töiselt, tegelesime rosinate valmistamisega, õigemini selle protsessi ühe osaga. Õhtul planeerisime koos prantslastest majanaabritega vaikselt kooki süüa ning veini juua. Paraku just sellel õhtul tahtsid Gino ja Elina meid taas enda juurde grilliõhtule kutsuda. Alguses ütlesime viisakalt ära, aga kui peremees isiklikult meie juurde kohale tuli ja minu sünnipäevast haisu ninna sai, siis polnud enam pääsu. Maiustasimegi taas pererahva kaunil viinamarjaterrassil istudes kõiksugu maitsvate salatite ning lopsakate grillitud lihatükkidega. Gino avas vahuveini ning saime minu vananemise puhul klaase kokku lüüa. Võtsin kaasa suure Eesti lipu värvidega Kalevi šokolaadi ja sellel korra tutvustasingi kõigile meie kodumaa lipu värve ning rääkisime mustast mullast, mida siin maal võimatu leida on.
Nagu tavaliselt, põgenesime ka sellel korral õhtu teisel poolel Austraalia eriti kiuslike sääskede eest maja sööginurka. Äkki kustutati kõik tuled ja pererahva kaks tütart naasesid köögist koogiga, millel oli kolm küünalt ning nad laulsid sünnipäevalaulu. Peadselt liitusid lauluga ka teised ümberkaudsed. Mul läks sellel hetkel jalust nõrgaks ja pisarad tulid silma. Mõtlesin, miks nad ometi seda kõike teevad, et see ei ole ju nii tähtis. Igatahes puhusin niiskete silmadega oma koogilt küünlad ja lõikasin kõigile tükikese. Lisaks sain endale uhke lillekimbu, mis nüüd meie väikest kodu kaunistab. Tundsin sellel hetkel, et Gino ja Elina pere on meile väga koduseks saanud ja see on juba nagu meie oma Austraalia pere. Siirad, soojad, lihtsad ja südamlikud inimesed. On nii palju asju, mida me neilt selle lühikese ajaga õppinud oleme ja nad on meile mitmeski mõttes suureks eeskujuks.
.JPG)
On vaimustav näha Gino ja Elina söögitegemistavasid ja kaasa lüüa nende pere traditsioonide juures. Nende istandused, nende südamlik olek ja söögid ei jäta kedagi külmaks. Alles käisin Elinal abis tervele bussitäie turistide jaoks õhtusöögi valmistamisel. Jutud tema õhtutest levivad ja juba tahavad üha uued inimesed viinamarjadevahelisest pidusöögist osa saada. Imestan tihti, kuidas nad seda kõike teha jõuavad. Lisaks päevatööle kostitavad nad aegajalt üha uusi ja uusi turiste. Nende elust ja viinapuude alustest õhtusöökidest on kohalikes ajalehtedes mitmeid pilte ja artikleid ilmunud, lisaks pildid ja jutud erinevates itaalia sisserännanuid tutvustavates raamatutes. Üks nende istandustest on nii erakordselt kaunis, et Sydney modellid ja fotograafid käisid just hiljuti seal ühe toidu ja veini festivali terbeks reklaampilte tegemas ja seda 1000 km kauguselt. Kolasime Mildura infopunktis ja leidsime sealt ühe väljalõike ajaleheartiklist, millel Elina peal oli ja kus nende perekonnast räägiti. Infopunktis tutvusime põgusalt ka turistidele pakutavate tegevustega ja ühe turistiatraktsioonina pakuti tutvustavat peatust ka meie viinamarjaistanduses. Gino ja Elina on alati ja igal pool ja nad jõuavad nii palju teha. Imelised inimesed!
Kolmapäeval oli mul taas au osaline olla itaalia traditsiooniliste tomatipastade valmistamisel. Elina teadis, et ma talle alati rõõmuga appi lähen. Aegajalt nad naljatavad, et varsti peame Eestis koos Itaalia köögi avama. Tihti nad pärivad minult, et kas ma koju minnes ikka hakkan ise ka tomatipastat valmistama. Vastan, et loomulikult hakkan, vähemalt korra proovin ära. :)
Sain kaasa lüüa kahe pastakastme valmistamisel. Esimese näol oli tegemist magusa barbeque kastmega, mida lihakastmena kasutatakse. Selle valmistamiseks kasutasime ohtralt tomateid, palju sibulat, pruuni suhkrut, valget äädikat ja erinevaid maitseaineid (nt pipar, sool). Teine kaste oli pisut tšillisem. Selle tegemiseks kasutasime oliiviõli, sibulat, küüslauku, paprikat, basiilikut, loorberilehti ja muud rohelist, veidi tšillit, pipart, nelki ning kindlasti midagi veel, mis mul praegu enam ei meenu. Lõpetasime nende pastadega alles hilistel õhtutundidel ja kõike seda kroonis värskelt valminud kastmega pastaroog. Väga maitsev oli. Ja oli täielik au toimetada nende maagilise auraga väliköögis. Terve nende sahver on täis erilisi hoidisepurke, veine ja ise valmistatud kaunistusi. Samas väliköögis (Gino`s Cantina) on filmitud ka üks saade, millest varsti DVD ilmuma peaks ja mis isegi mingisugusel konkursil osaleb.
PERRY SANDHILLS
Saime esmaspäeva, st minu sünnipäevajärgse päeva, vabaks. Otsustasime lõpuks külastada Perry Sandhills`i. Nimetatud kohas pidanuks toimuma Kasey Chambers`i kontsert, kuid vihma tõttu kahjuks kontserdi asukohta muudeti. Perry liivamäed asuvad meie kodukohast umbes 50 km kaugusel, Austraalia mõistes lausa siinsamas. Sinna sõites käisime vaatamas ka Austraalia kahe suurima jõe, Murray ja Darlingu, ühinemiskohta ning viskasime pilgu peale ühele vanale Wentworth`i vanglahoonele.
Perry Sandhills`i näol on tegemist 10 hektaril asuvate liivamägedega, mis tuule mõjul aja jooksul oma kuju ja asukohta muudavad. Päris kummaline, kuidas keset Austraalia tavapärast põõsastikku järsku sellised liivamäed (pigem küll künkad) paiknevad. Veetsime liiva sees ringi tuiates mõnusalt aega ja terve aja käisime ringi vaid paljajalu. Sealsete mägede liiv oli ideaalne - nii peen, pehme ja siidine. Justkui liiv, mida liivakellades kasutatakse. Leidsime nendes mägedes seigeldes väga looduskauni koha ja kuna peale meie rohkem inimesi näha polnud, saime mäed vaid oma jalajälgedega ära märgistada. Väljas oli päris palav, sooja oli kuskil 34 kuumakraadi ringis. Lootsime Perry Sandhills`is piknikku pidada, kuid otsustasime selle kuuma ilma tõttu siiski autos teha. Pikniku pidamine on ka üks traditsioon, mida kindlasti Eestis olles jätkata tahaksime.
Avastasime, et sealsete mägede vahel kasvavad väikesed arbuusid, uudistasime ja naljatasimegi nendega tükk aega. Need pisikesed arbuusid söömiseks ei kõlvanud, küll aga nägid nad ahvatlevad välja.
Perry Sandhills`i liivamäed pidid nii hommiku- kui õhtutundidel valguse mõjul värvi muutma ning erinevaid varjusid tekitama. Lootsime samuti päikeseloojangu ära näha. Siin loojub päike hästi kiiresti, justkui keegi paneks lülitist tule kustu. Taevas oli päris selge ja kaunis, vaid päikese loojumiskoht paistis pilves olevat. Seega efektset valguse- ja varjudemängu me sel korral kahjuks ei näinud. Igatahes saime liivase elamuse, nägime ära kontserdi tavapärase toimumiskoha ning saime mälestuseks hunniku fotojäädvustusi, millest saate ülevaate vajutades SIIA
pühapäev, 14. märts 2010
Majanaabrid, rosinad, kängurud ja koer Jenny
Täpselt nädal on möödunud meie eelmisest postitusest. Kirjutan täna teile natukene meie siinsest elust. Päris pikka aega oli maja taas meie kahe päralt. Sakslastest paarike pakkis ühel päeval oma asjad ja lahkus. Ja mitte ainult nemad ei lahkunud, koos nendega jäi kadunuks ka hulga majas olnud asju. Osadele saime õnneks jaole ja küsisime need tagasi. Näiteks nägi Allan, kuidas Jenny köögis oma kotti pakkis ja sinna maja nõusid sisse ladus. Viisaka küsimise peale tüdruk vabandas ja pani nõud riiulisse tagasi. Seejärel vaatasime majas ringi ja lasime neil autost tagasi tuua vähemalt 4 tassi, vispli, mõned teised köögiriistad ning ka triikraua. Müstiline, mida nad kõigi nende asjadega teha mõtlesid? Ise samal ajal pidevalt kurtsid, et nende autos on nii vähe ruumi. Loomulikult on vähe ruumi, kui igast paigast midagi kaasa võetakse. Igatahes jäi kadunuks veel üks õhem madrats, kaks DVD-d, üks arvutimäng, mängukaardid, osad köögiriistad ja tõenäoliselt veel midagi. Võib-olla ka minu päikeseprillid, kui ma neid siin just kuskile mujale ära ei suutnud kaotada.
Jenny ja Patrick olid pealtnäha toredad saksa noored, kuid neile meeldis hulga rohkem raha kulutada, kui selle teenimise nimel vaeva näha. Vähemalt 50% tööajast (liialdamata) nad puhkasid ja kurtsid kõiksugu tervise ja raha hädasid. Loomulikult ei suutnud nad niimoodi reisiraha koguda ja lõpuks andsid alla. Lahkudes oli neil nii häbi, et meiega ei jäetud isegi hüvasti. Kiirustades unustasid nad lauale oma viimase suitsupaki ja käisid sellel salaja hiilides järel, jättes auto istanduse kaugemasse nurka. Vot selline on meie kogemus sakslastega :) (noormees oli tegelikult Sakasamaal kasvanud poolakas). Lisaks oli Jenny ja Patricku näol tegemist päris räpakate noortega, nende tuba meenutas prügimäge ja saime hiljem seda korralikult küürida ning voodi alt krõpsupuru ja tühjasid pudeleid kokku korjata. Rääkimata pidevalt ujuvast vannitoa põrandast ja nende mustade nõude alla mattunud kraanikausist. Saime kogemuse, et üsna raske on koos elada nii laiskade ja räpakate inimestega. Üsna piinlik öelda, kuid nende lahkumispäev oli meie jaoks üsna rõõmus päev.
Juhtusime sakslastega veel korra kokku palgapäeval. Kuulsime hiljem perenaiselt, et nad olid paar päeva kõrvitsaid korjanud, kuid ka sellest tööst loobunud. Elina neid igatahes enda juurde tööle tagasi ei tahtnud. Tüdruk oli sel viimasel korral häbi pärast pisaraid valanud ja loodame, et nad said eluks vähemalt ühe kasuliku õppetunni.
Umbes nädal aega tagasi kolisid meie majja uued elanikud - prantslased Emmanuel (24) ja William (peadselt 26). Tegemist on Lõuna-Prantsusmaalt pärit noortega, kes mõlemad raamatupidamise eriala lõpetasid ning enne tööellu sukeldumist Austraaliat avastama tulid. Oleme nüüd majanaabrite osas ettevaatlikumad, kuid senini on Emma ja Will meile südamliku ja meeldiva mulje jätnud. Kusjuures, erinevates kohtades backpackereid nähes olid just prantslased meile väga boheemlasliku, laisa ja lohaka mulje jätnud. Oleme oma arvamuse prantslastest ümber hinnanud, kuna meie maja noored tunduvad väga korralikud olevat. Tööd teevad nad südamega ning maja hoiavad samuti puhta. Lisaks tunduvad nad väga rahulikud, räägivad tasase häälega ning on abivalmid ja tähelepanelikud. Praegu oleme küll oma uute majanaabritega väga rahul ja loodame, et nende osas sakslastele sarnaseid üllatusi ette ei tule.
Kui tööelust rääkida, siis on meil hetkel käsil rosinate tegemine (pererahvas nimetab neid peenelt kuivatatud puuviljadeks – dried fruit). Praegu tegeleme viinamarjasordiga Sun Muscat. Tegemist on rohelise värvuse ja kivideta viinamarjasordiga, millel on väga magus maitse. Rosinate valmistamise näol on tegemist üsna kleepuva ning magusa tööga. Esmalt korjatakse marjad puudelt ära, seejärel laotakse need juhiste kohaselt puidust alustele ning lükatakse üksteise otsa laotutena suurde n.ö. sooja tuule tunnelisse. Tänu selle tunneli olemasolule ei kasutata meil rosinate kuivatamiseks kemikaale. Paljudes kohtades kuivatatakse rosinaid õues päikese käes ja kuna magus lõhn meelitab kohale meeletu koguse putukaid, siis tõrjutakse neid kemikaalidega eemale.
Viinamarju puidust alustele ladumas:
Tunnelisse minevad alused:
Sooja tuule tunnelis on marjad paar päeva, misjärel need välja võetakse ja suurtesse kastidesse kokku valatakse. Seejärel tambitakse kuivatatud marjad varte küljest lahti ning saadetakse pessu. Pesuprotsessi me veel oma silmaga näinud pole, kuid selle käigus peaks kõik marjad varte küljest lahti tulema ja puhtaks saama. Kõige ilusamad marjad jäetakse ka kuivatamisjärgselt kobaratesse (clusters) ja need marjad arvatavasti pesuprotsessi sellisel kujul läbi ei tee. Tuleval nädalal peaksime hakkama rosinaid pakkima, siis saan ka sellest lähemalt rääkida.
Rosinaid varte küljest lahti tampimas:
.JPG)
Lisaks saame ka praegu oma tööelu rikastada erinevate toredate tegevustega. Näiteks käisin reede õhtul Elinal abis nende maja viinamarjaterrassile pikki laudu katmas, lauale viinamarjadest söödavaid dekoratsioone meisterdamas ja kõike kõike muud vajalikku tegemas. Nimelt külastavad meie istandust aegajalt turistibussid. Neile näidatakse vahel nii tootmisprotsessi kui viinamarjapõldusid ning külastajad saavad soovi korral kohalikke tooteid kaasa osta. Sellel korral soovis terve bussitäis itaallastest vanemaealisi Melbourne`is elavaid turiste Gino ja Elina juures ka kohalikku itaaliapärast õhtusööki nautida. Valmistusimegi perenaisega kahekesi selleks õhtuks. Elina küpsetas taas hulgaliselt kodust saia, tegi erineval kujul oliive, grillis köögivilju ja tegi nendest ülimaitsvaid salateid. Lisaks tegeles ta ligi 50 inimese jaoks pastaroa valmistamisega. Õhtupoole tuli ka Allan meile appi ning saime sel õhtul kahekesi kelnereid mängida ning itaalia lõbusatele vanakestele roogasid serveerida. Loomulikult saime ka ise kõhu kenasti täis pugida ja peremees pakkus meile töö ajal veel kodust veinigi. :)
Tervet õhtut saatis itaaliapärane elav muusika, mille saatel külastajad koos pererahvaga tantsu lõid ja oma kunagise kodumaaga seotud laule laulsid. Elina juhib aktiivselt ühte itaaliapärast tantsurühma ja tantsimine on talle väga südamelähedane. Seega leidis ta kiire toimetamise kõrvalt aega koos oma külalistega õhtu nautimiseks. Kohal oli ka Elina tantsurühmas kaasa lööv pillimees, kes vahetpidamata lõõtsa tõmbas. Õhtul põles nende viinamarjaterrassi kohal arvukalt väikseid tulukesi, mis olemise taas väga romantiliseks ning hubaseks muutsid. Igatahes lubasid need turistid järgmisel aastal tagasi tulla ja tundub, et Elina ei pääse ka siis terve päeva kestvast söökide vaaritamisest. Kahjuks polnud mul sel korral fotokat kaasas ja ühtegi pilti sellest õhtust teile näidata ei saa.
Südaöö paiku saime hakata kodupoole liikuma. Pererahva maja asub meie omast umbes viie minuti tee kaugusel. Öö oli kottpime ja teel kuulsime ning hägusalt ka nägime arvukalt kängurusid, kes igal õhtul ja ööl istanduste vahele rohtu söömas käivad. Sel ajal on nende elukohaks oleva võsastiku ja meie istanduse vaheline tee nagu kängurude maantee. Naljatasime omakeskis, et kängurude jaoks peaks seal lausa valgusfoor olema. Neid on seal õhtu-, öö- ja hommikutundidel lihtsalt nii arvukalt. Ja kui nad peaksid pimeduses sama halvasti nägema kui meie, siis oleksid kokkupõrked vältimatud. Mitmel korral ehmatasin lähiümbrusest kostvate tugevate hüpete peale ja hoidsin terve tee Allanist kramplikult kinni. Olen mitmel varahommikul kaugemasse istandusse sõites mõnele armsale loomakesele peaaegu otsa sõitnud. Ei oska nad autosid karta ja nendest eemale hoida. Üks seisis meil tükk aega teel ees ja hüppas siis teedmööda edasi, alles hiljem põikas istanduste vahele.
Siinsed arvukad kängurud on põnevaks ajaviiteks meie neljajalgsele truule sõbrale, Jenny`le (kellel on saksa tüdrukuga sama nimi). Tegemist on tõelise istanduse kutsuga, kes ohtralt viinamarju sööb ja aegajalt kängurusid taga ajab. Jenny on tegelikult pererahva koer, kuid praegu elab ja magab ta peamiselt meie maja juures. Nüüd on ta meie suur sõber ja pererahvas ikka naljatab, et äkki tahame ta lahkudes endaga kaasa võtta. Igal hommikul enne meie tööleminekut on Jenny juba ukse taga ootamas ja meid nähes on tema rõõm nii suur, et see ei mahu tema sisse lihtsalt ära. Vahel on tunne, et mitte tema ei liputa saba, vaid saba liputab hoopis teda. Kui Allan jala tööle läheb, siis Jenny on tema lahutamatu kaaslane sellel teel. Vahel, kui meie maja juures olevatel põldudel marju korjan, siis suure osa päevast veedab Jenny minu kõrval viinamarjapuude vahel uinakut tehes. Ja kui ma töö käigus edasi liigun, liigub ka tema uut kohta otsides edasi, vahel tuleb ja teeb lühikese peatuse maha kukkunud viinamarjadega maiustades.
Jenny viinamarjadega maiustamas:
Ükskord uudistasime lähiümbrust ja võtsime Jenny endaga kaasa. Talle meeldib meie visatud puupulkasid üles otsida ja neid meie juurde tagasi tuua. Tihti toob ta puupulga maja ukse juurde, paneb selle enda ette maha ja jääb meile küsivate silmadega otsa vaatama. Vahel ikka halastame talle ja hakkame temaga mängima. Lõbustasime teda ka oma sellel jalutuskäigul. Jõudsime ühe võsastiku lähedusse, kus kängurude perekonna päevased peatuspaigad asuvad. Jenny luusis kängurude läheduses julgelt ringi ja üks känguru hakkas teda ootamatult taga ajama ning peatuspaigast eemale tõrjuma. Päris naljakas vaatepilt oli, kui koer ja känguru põõsale päris mitu tiiru peale tegid. Lõpuks hakkas Jenny meie suunas jooksma, mille peale olime üsna ehmunud. Kui kängurud vihaseks saavad, siis ei ole nad üldse enam nii ohutud loomad. Neil on päris palju massi ja tugevust, mistõttu nad võivad koera elu kerge hoobiga lõpetada ja inimeselegi suuri vigastusi tekitada. Aegajalt on ajakirjandusestki läbi käinud, kuidas mõni känguru last või inimest rünnanud on. Otsisin juba puud, mille taha Jenny ja känguru lähenedes peituda, aga õnneks loomad suundusid viimastel hetkedel kaugemate puude poole. Sel korral olid pooled vahetunud, nüüd oli känguru ees ja koer ajas hoopis teda uhkelt taga. Enam me Jennyga kaugele mängima ei lähe, rõõmustame teda oma maja läheduses. Oleme oma istanduses arvatavasti veel vaid mõned nädalad, seega on päris kurb ette kujutada, et peame oma truu sõbra ükskord maha jätma. Loodame, et siia tuleb taas elama inimesi, kes temaga tegeleda viitsivad ja kellesse ta samamoodi kiindub.
Känguru Jenny´t taga ajamas:
+%5B800x600%5D.JPG)
Aitäh minu vanematele, kes meile suure kuhja Eestimaa komme saatsid. Oleme neid mitmel korral ka pererahvale pakkunud ja isegi kodumaiseid tuttavaid maitseid nautida saanud. Üllatav oli see, et maapostiga jõudis meie kommikast kohale vaid nädalaga. Tekib küsimus, miks peaks pakkide saatmiseks üldse oluliselt kallimat lennuposti kasutama. Isegi lennupostiga saadetavad kirjad tulevad kohale sama ajaga.
Igatahes pakkusin Elina ja Gino lastelastele Kalevi komme. No neid komme, millel uued lastekindlad paberid ümber on. Ja mul oli meie kommide pärast väga häbi. Päris kahju oli vaadata, kuidas lapsed neid tulutult avada püüdsid, küll hammastega, küll püüdes rebida jne. jne. Kõik tulutult. Lõpuks küsisid nad ikkagi kellegi vanema abi. Ja isegi vanemad ei suutnud neid pabereid enne meie õpetusi eemaldada. Lapsed lõpuks ei julgenudki rohkem kommi võtta, kuna kartsid neid pabereid. Vot sellised lood on Kalevi kommide pakkumisega.
Täna saame taas maiustada. Muretsesime endale veini ja kooki ning tähistame vaikselt minu 26-ndat sünnipäeva. Homme tähistame ka prantsuse poisi, William`i, 26-ndat sünnipäeva. Tänud kõigile, kes mulle erinevaid kanaleid pidi juba oma varased õnnesoovid edastanud on. Õnn on alati teretulnud :)
Jenny ja Patrick olid pealtnäha toredad saksa noored, kuid neile meeldis hulga rohkem raha kulutada, kui selle teenimise nimel vaeva näha. Vähemalt 50% tööajast (liialdamata) nad puhkasid ja kurtsid kõiksugu tervise ja raha hädasid. Loomulikult ei suutnud nad niimoodi reisiraha koguda ja lõpuks andsid alla. Lahkudes oli neil nii häbi, et meiega ei jäetud isegi hüvasti. Kiirustades unustasid nad lauale oma viimase suitsupaki ja käisid sellel salaja hiilides järel, jättes auto istanduse kaugemasse nurka. Vot selline on meie kogemus sakslastega :) (noormees oli tegelikult Sakasamaal kasvanud poolakas). Lisaks oli Jenny ja Patricku näol tegemist päris räpakate noortega, nende tuba meenutas prügimäge ja saime hiljem seda korralikult küürida ning voodi alt krõpsupuru ja tühjasid pudeleid kokku korjata. Rääkimata pidevalt ujuvast vannitoa põrandast ja nende mustade nõude alla mattunud kraanikausist. Saime kogemuse, et üsna raske on koos elada nii laiskade ja räpakate inimestega. Üsna piinlik öelda, kuid nende lahkumispäev oli meie jaoks üsna rõõmus päev.
Juhtusime sakslastega veel korra kokku palgapäeval. Kuulsime hiljem perenaiselt, et nad olid paar päeva kõrvitsaid korjanud, kuid ka sellest tööst loobunud. Elina neid igatahes enda juurde tööle tagasi ei tahtnud. Tüdruk oli sel viimasel korral häbi pärast pisaraid valanud ja loodame, et nad said eluks vähemalt ühe kasuliku õppetunni.
Umbes nädal aega tagasi kolisid meie majja uued elanikud - prantslased Emmanuel (24) ja William (peadselt 26). Tegemist on Lõuna-Prantsusmaalt pärit noortega, kes mõlemad raamatupidamise eriala lõpetasid ning enne tööellu sukeldumist Austraaliat avastama tulid. Oleme nüüd majanaabrite osas ettevaatlikumad, kuid senini on Emma ja Will meile südamliku ja meeldiva mulje jätnud. Kusjuures, erinevates kohtades backpackereid nähes olid just prantslased meile väga boheemlasliku, laisa ja lohaka mulje jätnud. Oleme oma arvamuse prantslastest ümber hinnanud, kuna meie maja noored tunduvad väga korralikud olevat. Tööd teevad nad südamega ning maja hoiavad samuti puhta. Lisaks tunduvad nad väga rahulikud, räägivad tasase häälega ning on abivalmid ja tähelepanelikud. Praegu oleme küll oma uute majanaabritega väga rahul ja loodame, et nende osas sakslastele sarnaseid üllatusi ette ei tule.
Kui tööelust rääkida, siis on meil hetkel käsil rosinate tegemine (pererahvas nimetab neid peenelt kuivatatud puuviljadeks – dried fruit). Praegu tegeleme viinamarjasordiga Sun Muscat. Tegemist on rohelise värvuse ja kivideta viinamarjasordiga, millel on väga magus maitse. Rosinate valmistamise näol on tegemist üsna kleepuva ning magusa tööga. Esmalt korjatakse marjad puudelt ära, seejärel laotakse need juhiste kohaselt puidust alustele ning lükatakse üksteise otsa laotutena suurde n.ö. sooja tuule tunnelisse. Tänu selle tunneli olemasolule ei kasutata meil rosinate kuivatamiseks kemikaale. Paljudes kohtades kuivatatakse rosinaid õues päikese käes ja kuna magus lõhn meelitab kohale meeletu koguse putukaid, siis tõrjutakse neid kemikaalidega eemale.
Viinamarju puidust alustele ladumas:
Tunnelisse minevad alused:
Sooja tuule tunnelis on marjad paar päeva, misjärel need välja võetakse ja suurtesse kastidesse kokku valatakse. Seejärel tambitakse kuivatatud marjad varte küljest lahti ning saadetakse pessu. Pesuprotsessi me veel oma silmaga näinud pole, kuid selle käigus peaks kõik marjad varte küljest lahti tulema ja puhtaks saama. Kõige ilusamad marjad jäetakse ka kuivatamisjärgselt kobaratesse (clusters) ja need marjad arvatavasti pesuprotsessi sellisel kujul läbi ei tee. Tuleval nädalal peaksime hakkama rosinaid pakkima, siis saan ka sellest lähemalt rääkida.
Rosinaid varte küljest lahti tampimas:
.JPG)
Lisaks saame ka praegu oma tööelu rikastada erinevate toredate tegevustega. Näiteks käisin reede õhtul Elinal abis nende maja viinamarjaterrassile pikki laudu katmas, lauale viinamarjadest söödavaid dekoratsioone meisterdamas ja kõike kõike muud vajalikku tegemas. Nimelt külastavad meie istandust aegajalt turistibussid. Neile näidatakse vahel nii tootmisprotsessi kui viinamarjapõldusid ning külastajad saavad soovi korral kohalikke tooteid kaasa osta. Sellel korral soovis terve bussitäis itaallastest vanemaealisi Melbourne`is elavaid turiste Gino ja Elina juures ka kohalikku itaaliapärast õhtusööki nautida. Valmistusimegi perenaisega kahekesi selleks õhtuks. Elina küpsetas taas hulgaliselt kodust saia, tegi erineval kujul oliive, grillis köögivilju ja tegi nendest ülimaitsvaid salateid. Lisaks tegeles ta ligi 50 inimese jaoks pastaroa valmistamisega. Õhtupoole tuli ka Allan meile appi ning saime sel õhtul kahekesi kelnereid mängida ning itaalia lõbusatele vanakestele roogasid serveerida. Loomulikult saime ka ise kõhu kenasti täis pugida ja peremees pakkus meile töö ajal veel kodust veinigi. :)
Tervet õhtut saatis itaaliapärane elav muusika, mille saatel külastajad koos pererahvaga tantsu lõid ja oma kunagise kodumaaga seotud laule laulsid. Elina juhib aktiivselt ühte itaaliapärast tantsurühma ja tantsimine on talle väga südamelähedane. Seega leidis ta kiire toimetamise kõrvalt aega koos oma külalistega õhtu nautimiseks. Kohal oli ka Elina tantsurühmas kaasa lööv pillimees, kes vahetpidamata lõõtsa tõmbas. Õhtul põles nende viinamarjaterrassi kohal arvukalt väikseid tulukesi, mis olemise taas väga romantiliseks ning hubaseks muutsid. Igatahes lubasid need turistid järgmisel aastal tagasi tulla ja tundub, et Elina ei pääse ka siis terve päeva kestvast söökide vaaritamisest. Kahjuks polnud mul sel korral fotokat kaasas ja ühtegi pilti sellest õhtust teile näidata ei saa.
Südaöö paiku saime hakata kodupoole liikuma. Pererahva maja asub meie omast umbes viie minuti tee kaugusel. Öö oli kottpime ja teel kuulsime ning hägusalt ka nägime arvukalt kängurusid, kes igal õhtul ja ööl istanduste vahele rohtu söömas käivad. Sel ajal on nende elukohaks oleva võsastiku ja meie istanduse vaheline tee nagu kängurude maantee. Naljatasime omakeskis, et kängurude jaoks peaks seal lausa valgusfoor olema. Neid on seal õhtu-, öö- ja hommikutundidel lihtsalt nii arvukalt. Ja kui nad peaksid pimeduses sama halvasti nägema kui meie, siis oleksid kokkupõrked vältimatud. Mitmel korral ehmatasin lähiümbrusest kostvate tugevate hüpete peale ja hoidsin terve tee Allanist kramplikult kinni. Olen mitmel varahommikul kaugemasse istandusse sõites mõnele armsale loomakesele peaaegu otsa sõitnud. Ei oska nad autosid karta ja nendest eemale hoida. Üks seisis meil tükk aega teel ees ja hüppas siis teedmööda edasi, alles hiljem põikas istanduste vahele.
Siinsed arvukad kängurud on põnevaks ajaviiteks meie neljajalgsele truule sõbrale, Jenny`le (kellel on saksa tüdrukuga sama nimi). Tegemist on tõelise istanduse kutsuga, kes ohtralt viinamarju sööb ja aegajalt kängurusid taga ajab. Jenny on tegelikult pererahva koer, kuid praegu elab ja magab ta peamiselt meie maja juures. Nüüd on ta meie suur sõber ja pererahvas ikka naljatab, et äkki tahame ta lahkudes endaga kaasa võtta. Igal hommikul enne meie tööleminekut on Jenny juba ukse taga ootamas ja meid nähes on tema rõõm nii suur, et see ei mahu tema sisse lihtsalt ära. Vahel on tunne, et mitte tema ei liputa saba, vaid saba liputab hoopis teda. Kui Allan jala tööle läheb, siis Jenny on tema lahutamatu kaaslane sellel teel. Vahel, kui meie maja juures olevatel põldudel marju korjan, siis suure osa päevast veedab Jenny minu kõrval viinamarjapuude vahel uinakut tehes. Ja kui ma töö käigus edasi liigun, liigub ka tema uut kohta otsides edasi, vahel tuleb ja teeb lühikese peatuse maha kukkunud viinamarjadega maiustades.
Jenny viinamarjadega maiustamas:
Ükskord uudistasime lähiümbrust ja võtsime Jenny endaga kaasa. Talle meeldib meie visatud puupulkasid üles otsida ja neid meie juurde tagasi tuua. Tihti toob ta puupulga maja ukse juurde, paneb selle enda ette maha ja jääb meile küsivate silmadega otsa vaatama. Vahel ikka halastame talle ja hakkame temaga mängima. Lõbustasime teda ka oma sellel jalutuskäigul. Jõudsime ühe võsastiku lähedusse, kus kängurude perekonna päevased peatuspaigad asuvad. Jenny luusis kängurude läheduses julgelt ringi ja üks känguru hakkas teda ootamatult taga ajama ning peatuspaigast eemale tõrjuma. Päris naljakas vaatepilt oli, kui koer ja känguru põõsale päris mitu tiiru peale tegid. Lõpuks hakkas Jenny meie suunas jooksma, mille peale olime üsna ehmunud. Kui kängurud vihaseks saavad, siis ei ole nad üldse enam nii ohutud loomad. Neil on päris palju massi ja tugevust, mistõttu nad võivad koera elu kerge hoobiga lõpetada ja inimeselegi suuri vigastusi tekitada. Aegajalt on ajakirjandusestki läbi käinud, kuidas mõni känguru last või inimest rünnanud on. Otsisin juba puud, mille taha Jenny ja känguru lähenedes peituda, aga õnneks loomad suundusid viimastel hetkedel kaugemate puude poole. Sel korral olid pooled vahetunud, nüüd oli känguru ees ja koer ajas hoopis teda uhkelt taga. Enam me Jennyga kaugele mängima ei lähe, rõõmustame teda oma maja läheduses. Oleme oma istanduses arvatavasti veel vaid mõned nädalad, seega on päris kurb ette kujutada, et peame oma truu sõbra ükskord maha jätma. Loodame, et siia tuleb taas elama inimesi, kes temaga tegeleda viitsivad ja kellesse ta samamoodi kiindub.
Känguru Jenny´t taga ajamas:
+%5B800x600%5D.JPG)
Aitäh minu vanematele, kes meile suure kuhja Eestimaa komme saatsid. Oleme neid mitmel korral ka pererahvale pakkunud ja isegi kodumaiseid tuttavaid maitseid nautida saanud. Üllatav oli see, et maapostiga jõudis meie kommikast kohale vaid nädalaga. Tekib küsimus, miks peaks pakkide saatmiseks üldse oluliselt kallimat lennuposti kasutama. Isegi lennupostiga saadetavad kirjad tulevad kohale sama ajaga.
Igatahes pakkusin Elina ja Gino lastelastele Kalevi komme. No neid komme, millel uued lastekindlad paberid ümber on. Ja mul oli meie kommide pärast väga häbi. Päris kahju oli vaadata, kuidas lapsed neid tulutult avada püüdsid, küll hammastega, küll püüdes rebida jne. jne. Kõik tulutult. Lõpuks küsisid nad ikkagi kellegi vanema abi. Ja isegi vanemad ei suutnud neid pabereid enne meie õpetusi eemaldada. Lapsed lõpuks ei julgenudki rohkem kommi võtta, kuna kartsid neid pabereid. Vot sellised lood on Kalevi kommide pakkumisega.
Täna saame taas maiustada. Muretsesime endale veini ja kooki ning tähistame vaikselt minu 26-ndat sünnipäeva. Homme tähistame ka prantsuse poisi, William`i, 26-ndat sünnipäeva. Tänud kõigile, kes mulle erinevaid kanaleid pidi juba oma varased õnnesoovid edastanud on. Õnn on alati teretulnud :)
pühapäev, 7. märts 2010
Tänukink vabatahtliku töö eest - Kasey Chambers`i kontserdi piletid
Kirjeldasime teile oma blogi eelmises teemas ühte erilist õhtut viinamarjapuude all korraldatud suursugusest pidusöögist. Mainisin ka, et olime Allaniga selle pidusöögi juures vabatahtlikena abis. Saime oma töökuse ja usinuse eest nii korraldajatelt kui oma pererahvalt hulganisti kiita ning tänutäheks saatsid korraldajad meile pisikese kingituse - Kasey Chambers`i, Austraalia ühe populaarseima kantrilaulja, kontserdi piletid.
Kontsert pidi aset leidma Wentworthi lähistel Perry Sandhills`is. Perry Sandhills`i näol on tegemist ebatavaliselt kaunite rändliivaluidetega, millel toimuvaid kontserte kõik kohalikud jumaldavad. See asukoht on erakordne. Ühe kauni pildi sellest asukohast leiate vajutades SIIA
Olime ootusärevad ja elevil ning tahtsime sellest ilust ja maagiast osa saada. Siiski oli ilmataadil midagi muud plaanis. Kui muidu sajab meie kandis üsna harva, siis kontserdile eelneval kahel päeval tuli taevast siinses mõttes päris korralikult vett alla. Ilmateade ennustas sama ka kontserdipäeva esimeseks pooleks. Sellistel liivaväljadel loomulikult niisuguse ilmaga midagi korraldada pole võimalik, seega koliti kogu üritus kiiresti ümber ühte suurde laohoonesse, mis polnud välja reklaamitud asukohaga karvavõrdki võrreldav. See oli paljude jaoks suureks pettumuseks, kuid ilma vastu juba ei saa.
Laupäeva õhtul ajaski pererahvas oma pühapäevaauto garaažist välja ja sõitsime kõik koos meie esimesele kantrilaulja kontserdile. Paljud Austraalia vabaõhukontserdid erinevad Eesti omadest selle poolest, et kontserte reklaamistakse välja kui piknikuüritusi. See tähendab, et suurem osa (vähemalt 90%) külalistest võtavad kaasa oma toolid, paljud ka laua ning oma söögi-ja joogipoolise. Kontserti nauditakse rahulikus olekus kaasavõetud hõrgutiste maitsmise saatel. Kusjuures kaasa võib võtta ka oma alkoholi ja sisenedes mitte keegi ei kontrolli, mida või kui palju sul seda kotis on. Loomulikult käituvad siin inimesed korralikumalt ja sellel kontserdil ei tekitanud alkohol mingisuguseid probleeme. Vähemalt meie ei märganud seal ühtegi purjus isikut.
Laohoones, kus olude sunnil kontserti sel korral nautima pidime, oli üsna veider ümberkaudset piknikuseltskonda jälgida. Kallima piletihinna eest oli võimalik endale ka kaetud laudades kohad broneerida. Nende kohtade eeliseks tundus vaid see olevat, et keegi ei pidanud ise millegi kaasavõtmise pärast muretsema ja ettekandjad tõid lauda aegajalt suupisteid või veini. Jutuvada oli hoones päris suur ja laval kõnelejatest oli üsna raske aru saada. Soojendusesinejad meile mingisuguseid emotsioone tekitada ei suutnud. Me polnud neid kunagi enne kuulnud ja midagi erilist ega meeldejäävat nad ei pakkunud. Veendusime neid kuulates, et oleme siiski pigem rokkmuusika austajad. See eest peaesineja, Kasey Chambers`i, hääl oli võimas ja see täitis kogu hoone. Tundus, et hoone jäi tema hääle jaoks isegi liialt väikseks. Tema laulmine oli kaasahaarav ja olek väga lihtne ning armas.
Kasey on pärit muusikute perekonnast ja kogu nende perekonna näol on tegemist tõsiste kantrimuusika armastajatega. Nad musitseerivad tihti kõik koos, juba noorukieas rändas Kasey koos oma pereansambliga ringi. Ka sel korral musitseeris Kasey laval koos oma isaga (Bill Chambers) ja abikaasaga (Shane Nicholson). Kasey ema (Diane Chambers) oli tegev laohoone sissepääsu juures erinevate plaatide, t-särkide ja muude tütre nime kandvate meenete müümisega. Ostsime samuti temalt mälestuseks ühe erinevate auhindadega pärjatud Kasey Chambers`i albumi.
Kasey kasvas üles väikeses Lõuna-Austraalia kalurikülas ja tundub, et ta on ka kuulsusesära keskel suutnud jääda lihtsaks ja armsaks inimeseks. Kasey rääkis kontserdil, et kuna tema isa oli rebasekütt, veetis ta suure osa lapsepõlvest elades tühermaal, eemal muust tsivilisatsioonist. Nad elasid autokaravanis ilma elektri, televiirori ja muu seesuguse luksuseta. Alles umbes 12-aastasena kuulis Kasey esimest mitte kantrilaulu, selleks oli „True Colours“, mida ta kontserdil ka ise esitas.
Kasey Chambers`i kontsert oli südantsoojendav ja kuulamapanev. Ühtlasi kõlasid selles tema tuntud hitid nagu „Not Pretty Enough“ ja Sopranode sarjas kõlanud „The Captain“. Nimetatud lugusid saate youtube`i vahendusel kuulata vajutades nende laulude nimedele. Loomulikult on Kasey Chambers`i repertuaaris veel väga palju säravaid ja nauditavaid muusikapalu. Ühiselt abikaasa Shane Nicholson`iga loovad nad tulevikus kindlasti üha uusi kuulajate südametesse minevaid lugusid juurde.
Pildi vasakus servas mängib kitarri Kasey isa, Bill, ning paremas servas on Kasey abikaasa, Shane:
Kontsert pidi aset leidma Wentworthi lähistel Perry Sandhills`is. Perry Sandhills`i näol on tegemist ebatavaliselt kaunite rändliivaluidetega, millel toimuvaid kontserte kõik kohalikud jumaldavad. See asukoht on erakordne. Ühe kauni pildi sellest asukohast leiate vajutades SIIA
Olime ootusärevad ja elevil ning tahtsime sellest ilust ja maagiast osa saada. Siiski oli ilmataadil midagi muud plaanis. Kui muidu sajab meie kandis üsna harva, siis kontserdile eelneval kahel päeval tuli taevast siinses mõttes päris korralikult vett alla. Ilmateade ennustas sama ka kontserdipäeva esimeseks pooleks. Sellistel liivaväljadel loomulikult niisuguse ilmaga midagi korraldada pole võimalik, seega koliti kogu üritus kiiresti ümber ühte suurde laohoonesse, mis polnud välja reklaamitud asukohaga karvavõrdki võrreldav. See oli paljude jaoks suureks pettumuseks, kuid ilma vastu juba ei saa.
Laupäeva õhtul ajaski pererahvas oma pühapäevaauto garaažist välja ja sõitsime kõik koos meie esimesele kantrilaulja kontserdile. Paljud Austraalia vabaõhukontserdid erinevad Eesti omadest selle poolest, et kontserte reklaamistakse välja kui piknikuüritusi. See tähendab, et suurem osa (vähemalt 90%) külalistest võtavad kaasa oma toolid, paljud ka laua ning oma söögi-ja joogipoolise. Kontserti nauditakse rahulikus olekus kaasavõetud hõrgutiste maitsmise saatel. Kusjuures kaasa võib võtta ka oma alkoholi ja sisenedes mitte keegi ei kontrolli, mida või kui palju sul seda kotis on. Loomulikult käituvad siin inimesed korralikumalt ja sellel kontserdil ei tekitanud alkohol mingisuguseid probleeme. Vähemalt meie ei märganud seal ühtegi purjus isikut.
Laohoones, kus olude sunnil kontserti sel korral nautima pidime, oli üsna veider ümberkaudset piknikuseltskonda jälgida. Kallima piletihinna eest oli võimalik endale ka kaetud laudades kohad broneerida. Nende kohtade eeliseks tundus vaid see olevat, et keegi ei pidanud ise millegi kaasavõtmise pärast muretsema ja ettekandjad tõid lauda aegajalt suupisteid või veini. Jutuvada oli hoones päris suur ja laval kõnelejatest oli üsna raske aru saada. Soojendusesinejad meile mingisuguseid emotsioone tekitada ei suutnud. Me polnud neid kunagi enne kuulnud ja midagi erilist ega meeldejäävat nad ei pakkunud. Veendusime neid kuulates, et oleme siiski pigem rokkmuusika austajad. See eest peaesineja, Kasey Chambers`i, hääl oli võimas ja see täitis kogu hoone. Tundus, et hoone jäi tema hääle jaoks isegi liialt väikseks. Tema laulmine oli kaasahaarav ja olek väga lihtne ning armas.
Kasey on pärit muusikute perekonnast ja kogu nende perekonna näol on tegemist tõsiste kantrimuusika armastajatega. Nad musitseerivad tihti kõik koos, juba noorukieas rändas Kasey koos oma pereansambliga ringi. Ka sel korral musitseeris Kasey laval koos oma isaga (Bill Chambers) ja abikaasaga (Shane Nicholson). Kasey ema (Diane Chambers) oli tegev laohoone sissepääsu juures erinevate plaatide, t-särkide ja muude tütre nime kandvate meenete müümisega. Ostsime samuti temalt mälestuseks ühe erinevate auhindadega pärjatud Kasey Chambers`i albumi.
Kasey kasvas üles väikeses Lõuna-Austraalia kalurikülas ja tundub, et ta on ka kuulsusesära keskel suutnud jääda lihtsaks ja armsaks inimeseks. Kasey rääkis kontserdil, et kuna tema isa oli rebasekütt, veetis ta suure osa lapsepõlvest elades tühermaal, eemal muust tsivilisatsioonist. Nad elasid autokaravanis ilma elektri, televiirori ja muu seesuguse luksuseta. Alles umbes 12-aastasena kuulis Kasey esimest mitte kantrilaulu, selleks oli „True Colours“, mida ta kontserdil ka ise esitas.
Kasey Chambers`i kontsert oli südantsoojendav ja kuulamapanev. Ühtlasi kõlasid selles tema tuntud hitid nagu „Not Pretty Enough“ ja Sopranode sarjas kõlanud „The Captain“. Nimetatud lugusid saate youtube`i vahendusel kuulata vajutades nende laulude nimedele. Loomulikult on Kasey Chambers`i repertuaaris veel väga palju säravaid ja nauditavaid muusikapalu. Ühiselt abikaasa Shane Nicholson`iga loovad nad tulevikus kindlasti üha uusi kuulajate südametesse minevaid lugusid juurde.
Pildi vasakus servas mängib kitarri Kasey isa, Bill, ning paremas servas on Kasey abikaasa, Shane:
Tellimine:
Postitused (Atom)