Alice Springs ja selle ümbrus

Alice Springs asub Austraalia südames keset lõputuid tühermaid ja inimtühje alasid (va. aborigeenide rühmitused). See linn on rajatud allika lähistele ja esimene eurooplaste asustus tekkis sinna paljuski tänu 1872 ehitatud Adelaide – Darwin vahelisele telegraafiliinile. Suur murrang selle koha ajaloos toimus tänu II Maailmasõjale. Enne sõda oli Alice Springs väga isoleeritud paik, kus elas alla 500 inimese. Sõja ajal rajati sinna aktiivselt kasutatav peatusbaas ning raudtee sõlmjaam. Lisaks kolis sinna ajal, mil jaapanlased Darwini pommitasid, ka Põhjaterritooriumi pealinn koos elanikega. Tänu kõigele sellele kasvas oluliselt Alice Springsi kuulsus ning sõda jättis maha palju kasulikke vahendeid ja vara, mille najal linn edasi sai areneda.


Praegu on Alice Springs kaasaegne ca. 28 000 elanikuga mägedest ümbritsetud üllatavalt roheline linn, millest lähim suurem asustatud koht asub ca. 1500km kaugusel (põhjas Darwin, lõunas Adelaide). Kui aus olla, siis linn ise meie jaoks mingeid erilisi emotsioone ei tekitanud, meie jaoks ehk liiga kuum ja liiga eraldatud paik. Tänavapildis jäi silma rohkelt linna vahel „aega surnuks löövaid“ aborigeene, kes oma lärmaka käitumisega tähelepanu pälvisid. Üllataval kombel ei kohanud me teenindavas sektoris pea ühtegi aborigeenist töötajat, esindatud olid mitmed teised rassid.

Küll aga võlus ja lummas meid ülejäänud Red Centre ning loodus, millega Alice Springs ümbritsetud on. Esimesel kahel avastusrohkel päeval sõitsime mööda Alice Springsist alguse saavaid mägedest ümbritsetud Larapinta ja Namatijra nimelisi teid ning külastasime selle äärde jäävaid imelisi paiku nimega Simpsons Gap ja Standley Chasm, ujusime veesopis nimega Ellery Creek Bighole, nägime varasalvesid, kust aborigeenid oma näo- ja kehamaalinguteks ookrit saavad ning jalutasime mitmete looduskaunite veesoppide ja kuristike juurde viivatel radadel (Serpentine Gorge, Ormiston Gorge, Redbank Gorge, Glen Helen Gorge).

Standley Chasm:

Ellery Creek Bighole:

Võtsime ette ka mõned tõsisemad mägimatkad, et kaugemal avanevaid vaateid nautida. Mägedel ronimine polnud 40 kraadise kuumuse käes üldsegi mitte lihtne tegevus ja kuigi silm puhkas loodust imetledes ning hing ihkas ikka kõrgemale ja kaugemale, andis keha aegajalt märku, et nähtud on piisavalt ja tuleb veidi hinge tõmmata.


Meie esimese päeva viimane rännak toimus Redbank Gorge juurde viivatel radadel. Kiirustasime, sest hakkas hämaramaks minema ning õhtul muutuvad loomad ja putukad palju aktiivsemaks, ei tahtnud mõne maoga kokku joosta. Üks kohtumine loodusega siiski aset leidis, nimelt õnnestus Allanil mesilast meenutava olevuse käest täpselt otsaette surakas saada, nii et ülisuur nõelgi veel sisse jäi. Väga täpselt sihitud. Ööbima jäime samuti Redbank Gorge lähistele mägedesse kauni vaatega kämpinguplatsile. Öö oli väga palav, mägedevaheline tuul undas tugevalt ja õõtsutas meie telki ning eemalt kostusid loomade hääled. Raske oli une sarnast seisundit saavutada, kuigi keha oli päris kurnatud ja pea ohtra ilu nägemisest hajevil.

Redbank Gorge:

Järgmise päeva pärastlõunaks jõudsime tagasi Alice Springsi ja peatusime juba koduseks saanud Annie`s Place nimelises rändurite hostlis. Kiitsime ülivõrdes konditsioneeri olemasolu ja uinusime hostli baarist kostvat live muusikat nautides, mida tekitas väga maheda ja mõnusa häälega meesterahvas kitarri saatel. Järgmistel päevadel ootasid meid ees juba uued avastused ja rännakud keset Red Centre`i ehedat ja kirjeldamatult kaunist loodust. Seda kõike peab ise nägema ja kogema, raske on midagi kirjeldada või piltide najal edasi anda. Ja mis kõige tähtsam, selle nägemiseks ja kogemiseks peab võtma aega.

Meie RED CENTRE pildialbumile pääsete ligi vajutades SIIA

Mareeba - Alice Springs

Meie teekond Austraalia südamesse kulges peamiselt mööda sadu kilomeetreid täiesti sirgeid ja tasaseid teid keset erinevaid maastikke. Teekonna alguses asunud lopsakad rohelised vihmametsad asendusid kiiresti tavaliste metsade ja põõsastikega (kohaliku nimega bush), millele järgnesid meeletult suured üksikute puude ja põõsastega kaetud rohelised karjamaad, seejärel muutus loodus juba kuivemaks ja kõrbenumaks, lopsakas roheline asendus kollasemate ja pruunimate toonidega. Edaspidi jäidki meid peamiselt saatma tasased bush`id ja/või suured rohumaad, lõputud üksikute puudega tühermaad. Kurvilist teed ja mägist loodust kohtasime lisaks meie teekonna algusosale veel rohkelt vaid Queenslandi suurima outback`i linna, Mount Isa, piirkonnas.


Kogu tee saatsid meid erinevad linnud, erilisematena jäid silma papagoid ja kotkad, kelledest viimased pidevalt toidukraami lootuses teede kohal tiirlesid. Lisaks nägime mitmeid sisalikke ning vahel tuli hoogu maha võtta ka teede peal rahulikult jalutavate veiste tõttu. Suur osa meie läbitud teest kulges mööda täiesti asustamata alasid, kus vahel paarisaja kilomeetri järel vaid väikest ühe tankla, toidupoe, postkontori ja karavanipargiga outback`i külakest võis kohata. Liiklus selle piirkonna põhimaanteedel oli väga hõre, polnud harv juhus, kui mitmesaja kilomeetri jooksul vaid mõni üksik auto vastu sõitis. Hämaruse lähenedes muutusid need maanteed roadtrain`ide (maanteerongide) pärusmaaks. Sõltuvalt piirkonnast olid lubatud kuni 54m pikkused veosed ja tõesõna, kohtasime oma teel ikka ülipikkasid, isegi nelja haagisega, rekkaid. Eriti hirmuäratavad olid nad öösel, oma suure müra ja lõputuna tunduva pikkuse tõttu.


Oma pikka teekonda alustasime laupäeva õhtuses pimeduses, pärast 12-tunnist tööpäeva ja sellele järgnenud Elisa ja Sandriga koos veedetud õhtusööki. Esimese öö veetsime Athertoni lähedal juba tuttavas II Maailasõja hukkunute mälestuseks püstitatud peatus- ja puhkepaigas. Järgmisel päeval varusime hulgaliselt vett ja toidukraami ning meie rännak tundmatusse sai jätkuda. Esimene rännakupäev möödus suurte vihmapilvede ja vihmahoogude saatel. Jõudsime kiirelt üle vaadata vaid Millstream Falls nimelise kose ning jalutada Undara Volcanic National Park`is ümber Kalkani vulkaani kraatri. Undara rahvuspark on eriline, kuna seal asuvad sulalaava poolt vormitud maa-alused laava torud, mis on 90km pikad ja selle poolest ka ühed maailma pikimad. Meil neid näha ei õnnestunud, kuna sinna pääsemiseks peab ette broneerima giidiga tuuri.

Meie teise rännakupäeva märksõnadeks on üleujutatud tee ja pikk ümbersõit. Plaanisime sõita Hughenden nimelisse asulasse mööda 260km pikkust kruusateed. Olles sellest ca. 40km ära sõitnud, sattusime vihmaperioodi tagajärgede küüsi, meie teel oli üleujutus. Esimese veetakistuse oleksime ehk ületadagi suutnud, kuid järgmine pidavat kohaliku farmeri sõnul meie auto jaoks juba liiga suur katsumus olema. Seega keerasime auto nina ümber ja sõitsime Hughendeni järele jäänud 220km asemel järgmist lühemat teed pidi, st 40km tuldud teed tagasi + 495km läbi Charters Towers`i nimelise väikelinna. Meie tee läks plaanitust 315km pikemaks, pole just väike ümbersõit (umbes nagu sõidaks Tallinnast Tartusse läbi Narva). Austraalia elu paratamatus!

Üle tee voolav jõgi:

Siinsetel teedel kohtab tihti floodway nimelisi silte, mis hoiatavad eesolevast võimalikust veetakistusest, enamasti asuvad need jõgede ülesõidul ja/või madalamatel kohtadel. Vihmaperioodil on paratamatu, et mitmed teed muutuvad üleujutuse tõttu täiesti läbitamatuteks või on läbitavad vaid maasturitega.

Ümbersõidul läbitud Charters Towers`i näol oli tegemist järjekordse Aussi linnaga, mis eelmisel sajandivahetusel kullapalavikuga nakatunud oli ja mille toodang oli väärt miljoneid naelu.

Meie kolmanda päeva marsruut kulges trajektooril Hughenden - Mount Isa. Teel läbisime Cloncurry nimelise väikelinna, mille tänapäeva põhilised tegevusalad on karjakasvatus ning vase ja kulla kaevandamine. Cloncurry`s on ühtlasi mõõdetud Austraalia kuumarekord, milleks on +53,1C (16.01.1889). Õhtuks jõudsime Mount Isa`sse, linna, mille pindala on ametlikult umbes 41 000km2. Ainuüksi see fakt teeb Mount Isa`st maailma suurima territooriumiga linna, kuigi sealne elanike arv on vaid napp 20 000 inimest ning enamus territooriumist on täielikult asustamata. Hetkel asub Mount Isa`s üks maailma suurimaid hõbedakaevandusi ning teda kutsutakse ka Austraalia rodeo pealinnaks.

Mount Isa linna uhkus ja süda (tehased tuledes):

Neljas päev- vihm ja pilved olid asendunud pilvitu taeva ja meeletu kuumusega ning nii palju kui silm seletas, nägi ees vaid sirget teed, igas muus suunas lõputud madalad võsastikud või lagendikud. Nii me sõitsimegi üle Northern Territory piiri jõudes teise osariiki. Vastu võttis meid politseikontroll, Allan pandi puhuma ja ta sai oma suuri Eesti juhilube näidata, mille peale imestati- so huge! Teada saades, et oleme pärit Eestist, teatas lube kontrolliv naisterahvas rõõmsalt, et ta on Tallinnas käinud ja et see on ilus linn. Seejärel jätkasime sadu kilomeetreid sirgeid teid ilma kurvide ja muude suuremate muutusteta, ainuke märk tsivilisatsioonist oli harv vastu tulev auto või üksik teel kohatav liiklusmärk.

Northern Territory osariigis ringi sõites nägime ulatuslikke põlenud võsastikuga alasid. Tundus, et vähemalt üks põleng olid üsna hiljuti toimunud, kuna tuul keerutas veel praegugi üles tuhka ja tolmu moodustades keeriseid, mis ringi liikusid ja aegajalt kadusid või juurde tekkisid. Neljanda päeva õhtupoolikul külastasime aborigeeni naiste püha paika nimega The Pebbles ning päikeseloojanguks jõudsime Devils Marbles nimeliste müstiliste kivimürakatega loodusparki. Tegemist oli aborigeenide püha kogunemiskohaga, kohalikus keeles Karlu Karlu. Jäime nende kivide lähedusse ka telkima. Öösel oli väga palav, temperatuur jäi enamasti 30 kraadi juurde, seega me tekki ega telgi pealmist katet ei kasutanud ja saime läbi võrkude lummavat tähistaevast imetleda.


Alice Springsi, meie teekonna esimesse sihtpunkti, jõudsime viienda päeva keskpäevaks. Väljas oli umbes 38 soojakraadi ja olime alates Mareebast kokku veidi rohkem kui 2700km maha sõitnud. It`s a bloody long way! :)

Meie 2012 aasta pildialbumile pääsete ligi vajutades SIIA

Uute rännakute ootuses

Ja ongi käes meie viimane tööpäev siin Põhja- Queenslandi troopilises väikelinnas. Oleme Mareebas juba üle kahe kuu peatunud ja mangodest on juba isu täis saanud, tulebki uute viljade suunas liikuma hakata. Kõige muu hulgas tuli mul töötamise perioodil ka mango lööve üle elada, põhjuseks rohke mangode söömine ja/või mangode happelise vedelikuga kokkupuutumine. See avaldus mul silmaaluste ja põskede punetuse ning paistetusena, lisaks olid mõlemal käel punased sügelevad täpid. Lugesin netist, et paljudel inimestel on mangodega liialdamisest lööve tekkinud, avaldub see enamasti näol, vahel Angelina Jolie huultena, mis polevat sellisel kujul üldsegi nii ihaldusväärne :)

Meie viimane töönädal oli tavapärasest vaheldusrikkam, Allan lõi kaasa avokaadopuude all laiutava umbrohu mürgitamise protsessis, lisaks istutas ta passionfruit`i nimelise vilja puid. Proovisime ära nii mangode kui ka laimide korjamise, esimesel juhul pidi mango happega ettevaatlik olema, teisel juhul laimipuude teravate okstega. Oleme oma töö võite ja kaotusi jaganud heade kolleegide ja naabrite, Sandri ja Elisaga, toreda eestlastest paarikesega.

Ka meie köögipool ei ole jäänud mangodest puutumata. Mina keetsin ühel ilusal päeval mangomoosi. Moos tuli hea, värvuselt tumekollane ja maitselt veidi õunamoosi sarnane. Allan on aktiivselt tegelenud mangode kuivatamisega, et ikka reisimisel ka midagi omatehtut näksida oleks.

Mangomoosi komponendid:


Oleme lõpuks ka känguruliha suutnud ära proovida, seda küll pannil praetuna, mitte tulel küpsetatuna. Liha oli tervenisti taine ja maitse oli metsloomalihale omane.

Kui kängurudest ja muudest kukkurloomadest rääkida, siis nad on ikka jube armsad küll. Mareeba golfiklubi territooriumile on tänu aastaringsele murukastmisele väga suur kängurude seltskond elama asunud. Käisime neid lähemalt uudistamas.


Lisaks kohtasime Mareeba lähistel Granite Gorge nimelises kohas palju pisikesi rock wallabie`sid. Neid elas sealsete kivimürakate vahel tõeliselt palju ja inimesi nad üldse ei peljanud. Maitsvate palakeste saamise lootuses muutusid nad kohati ülemeelikukski. Väga armas vaatepilt avanes nähes nii väikeseid loomakesi kandmas oma taskus imetillukesi uudishimulikke pojakesi.


Kohe- kohe on algamas meie rännakud Austraalia südame, Red Centre`i, suunas. Plaanime sõita läbi tõelise Aussi outback`i (asustamata või hõreda asustusega maa) külastades oma teel üht kuulsaimat outback`i linna, Alice Springs`i, jalutada Kings Canyon`i ümbruses ning imetleda loojuva päikese taustal üht Austraalia kuulsamat vaatamisväärsust, suurt punast monoliiti, Ulurut. Kui vähegi internetti saame, püüame jooksvalt ka blogisse üht-teist oma muljetest ja nähtust kirja panna, kindlasti lisame ka pildimaterjali.

Oleme pisut täiendanud ka oma Austraalia 2011 aasta pildialbumit. Sellele pääsete ligi vajutades SIIA

Great Barrier Reef

Head uut ja õnnelikku aastat kõigile, kes meie tegemistel silma peal hoiavad!

Austraallased on kavalad ja kompenseerisid kõik nädalavahetustele sattunud pühad nädala sees asuvate vabade päevadega. Sel põhjusel on meil üsna palju vaba aega olnud ja saime eelmisel nädalal vaid kaks poolikut päeva tööd teha. Uue aasta võtsime vastu piduliku õhtusöögi ja vahuveini saatel nautides televiisori vahendusel juba meie jaoks traditsiooniks saavat Sydney ilutulestikku. Ilutulestik oli kaunis nagu alati ja kogu tulede paraad meisterlikult muusikasse seatud. Saatejuhid olid vahvad ja kogu õhtu nauditav. Uue aasta teisel päeval lubasime endale aga juba midagi põnevamat, võtsime kruiisi, et minna uudistama üht Austraalia sümbolit, Great Barrier Reef`i.


Great Barrier Reef ehk Suur Vallrahu on maailma suurim korallrahude süsteem koosnedes umbes 3000-st iseseisvast korallrahust ja 600-st korallisaarest. Suur Vallrahu asub Korallimeres ning selle pikkus on umbes 2300km (ulatudes Cape York`ist Bundaberg`ini) ja pindala umbes 344 000km2. Tegemist on ainukese elusorganismiga, mis on nähtav kosmosest. Great Barrier Reef Marine Park on suurim maalimapärandi nimistusse kuuluv piirond, mis CNN nimistu järgi kuulub ka seitsme maailma loodusime hulka, lisaks ka seitsme veealuse maailmaime hulka. See korallrahu koosneb miljarditest väikestest elusorganismidest. Riff`i liigirikas ja värvikirev elukeskkond on koduks tuhandetele korallidele ja veeloomadele, sh umbes 1500 erivärvilist kalaliiki, lisaks hiiglaslikud merikilpkonnad, vaalad, delfiinid, raid, tohutusuured merekarbid jms.


Suure Vallrahu üks kaunemaid vallrahusid on südamekujuline Heart Reef, mis on nähtav vaid õhust vaadatuna. Suurel Vallrahul asub palju snorgeldamiseks ja sukeldumiseks lubatud piirkondasid ning turismitööstus seal lokkab. Aastas külastab vallrahu umbes 1,9 milj. inimest, mis teeb sellest ühe suurima turistiatraktsiooni Austraalias (umbes 800 ametlikku turismioperaatorit). Ka Cairns`ist korraldatakse arvukalt nii ühe- kui mitmepäevaseid riffi juurde viivaid snorgeldamise ja sukeldumise trippe (hind ca. 150-200$ p/p + sukeldumishind). Võtsime meiegi ühe pakkumise, mis lubas meid viia kahe erineva välimise riffi juurde, tutvustada meile riffi elukeskkonda ning varustada meid snorgeldamisvarustusega. Kes veel ei tea, mis on snorgeldamine, siis selleks paned lestad jalga, maski ette, toru suhu ja ulbid veepinnal imetledes veealust elu.


Meie katamaraan väljus 8.30 hommikul, esimeseks sihtkohaks võeti Hastings reef. Õnneks või õnnetuseks reklaamiti meie katamaraani kui ühte selle piirkonna kiiremat ja hoolimata päikesepaikselisest ning ilusast ilmast loksutas ja murdis see laineid päris korralikult. Hastingsile jõudes oli minu süda juba nii paha, et vaevu vaevu suutsin ennast püsti ajada ja elumärke ilmutada. Istusin vaikselt posu paberkotte varuks ja aegajalt kasutasin nende abi. Veel paar-kolm minusugust tundus lähikonnas vaevlevat ja iseendaga võitlevat. Suutsin end lõpuks nii palju koguda, et sain veeülikonna selga aetud, haarasin oma lestad ja maski kaenlasse, viskasin igaks juhuks ka päästerõnga vette ja hüppasin sellele järele. Alguses oli vesi väga sügav, veidi eemal hakkas peale korallrahu sisaldades palju erinevaid koralle ja nende vahel ning kohal ujuvaid kirkavärvilisi kalu. Korallide vahel oli erinevaid kuristikke, mis tundusid olevat paarikümne meetri sügavused, samas kui korallid ise olid kohati vaid meetri sügavusel. Mõned korallidest olid kahvatud pruunikad, kollakad või hallid, mõned see-eest üsna kirkavärvilised, nt helerohelised, sinised jne.


Minu jõud oli üsna otsakorral, seega Hastingsil minu snorgeldamine ka lõppes. Allan nautis meie kahe eest edasi ja snorgeldas mõnuga ka järgmises sihtkohas. Teise riffi juures pakuti kõigile ka võimalust väikese klaaspõhjaga paadiga korallrahu kohal ringi sõita, nii saime ka kuival pinnal asudes veealusest maailmast kiire ülevaate. Vesi oli tohutult soolane, silma sattudes kipitas kaua. Allan snorgeldas enamuse ajast ilma veeülikonnata, sel põhjusel õnnestus tal ka meduusi käest pisut kõrvetada saada. Ta rääkis veel, et vesi oli nii soolane, et vee peal püsimine polnud eriline probleem. Veest välja tulles oli valge sool kehakarvadel silmaga selgelt nähtav. Väljas oli umbes 30 kraadi sooja ja hoolimata sellest, et olime rannikust ligi 50 kilomeetri kaugusel, oli vesi umbes sama soe.

Mõned meie snorgeldamiskaaslastest kohtasid ka reef`i haid (mis ei ole inimestele ohtlik) ja nägid Nemot. Allan nägi korraks ka hiiglaslikku merikilpkonna, mina piirdusin vaid väikeste kalakeste ja korallidega. Kokkuvõttes me oma minekut ei kahetse, kuigi valiksime kindlasti mõne teise reisikorraldaja. Minu päeva üks õnnelikumaid hetki oli maale saabudes, kui enam ei kõigutanud. Meie reis lõppes 16.30 ja tõdesin taas, et hoolimata kalade tähtkujust ja värvikast kogemusest olen ma siiski rohkem maismaa inimene.


Meie pildimaterjal sellest tripist on väga kasin ja piirdub vaid mõne üksiku ülesvõttega, sh ei võimaldanud meie fotokas teha pilte vee all. Blogi illustreerimiseks kasutasin paari pilti meie reisipakkuja kodulehelt.