Meie tööelu ja itaaliapärane tomatipasta

Enne meie tööelu kirjeldamist tahaksin ka blogis hetkeks peatuda meie jaoks tänasel päeval kõige tähtsamal inimesel, minu emal, kellel on oluline sünnipäev. Siin kaugel eemal olles tähistame tänast päeva isetehtud eestimaise kartulisalati ning ahjusooja kohupiimakoogiga.

Kallis emake,

kannan Sind südames oma rännakutel kaasas ja tihti teen just Sinule mõeldes meie elust ja kaunitest kohtadest pilte. Sest ma tean, et Sa tahad sellest kõigest osa saada. Tänan Sind kogu helluse ja hoole eest ning me mõlemad Allaniga soovime Sulle kogu südamest õnne. Ja et need paljud eesolevad aastad oleksid päikest ja naeratusi täis!

Sinu Krissu ja Allan


MEIE TÖÖELU

Oleme oma romantilises majakeses keset viinamarjaistandusi elanud juba veidi üle kuu. Tuleval kolmapäeval saab kuu täis ka töötamist. Lisaks üsna rutiinsele põhitööle oleme mõlemad saanud teha ka mitmesuguseid muid asju, millest ka räägin. Mina töötan enamasti viinamarjapõldudel ülimaitsvaid marju noppides ja Allani põhitööks on täis viinamarjakastid põldudelt üles korjata, need lattu transportida, laos kastidele kaaned peale panna ja kastid normikohaselt alustele laduda.

Allan viinamarju külmutuskappi paigutamas:


Sel aastal on üsna kehv viinamarja-aasta, mistõttu on marju müüa oluliselt raskem. Tihtipeale peame külmkambrite täisolemise ja müügi venimise tõttu endale järjestikuseid vabu päevi võtma. Õnneks on pererahvas meile selleks ajaks mitmeid muid tegevusi leidnud, enamasti küll Allani ja Patrick`u jaoks. Allan käib neil päevadel tihtipeale korjatud viinapuudelt kilesid maha võtmas ning muid pererahva poolt palutud meeste töid tegemas. Lisaks on meid kõiki nelja aegajalt kutsutud lattu appi viinamarjakaste müügivalmiks muutma, st oleme pidanud kastid nõuetekohaselt teisele alusele ümber tõstma, neile vajalikud templid ning sildid peale panema ja vahel ka kastidele kaasi juurde meisterdama. Enamusel neist kordadest on suurimad viinamarjakogused saadetud Sydney turgudele.

Allan kilesid maha võtmas:


Meie tööpäev algab tavaliselt päikesetõusuga, st umbes 6.30 hommikul. Allan kiirustab sel ajal lattu (5 min jalutada) ja mina maja juures asuvatele põldudele. Meie kõige suuremaks vaenlaseks on põletav kuum päike ja olenevalt soojuskraadidest lõpetame tööpäeva kas kell 12.00 päeval või 14.00 päeval (Allan tavaliselt tund hiljem). Päeva kõige kuumem aeg on siin 15.00-18.00 ajal ja kuumematel päevadel on ka hilistel õhtutundidel majas täiesti õhutu, lämbe ning palav. Hüüan neil päevadel Allanit sulavaks šokolaadiks :) Töönädal kestab meil neljapäevast kolmapäevani ning pühapäevad on üldiselt vabad. Tegelikkuses on erinevate viperuste tõttu kujunenud nii, et töönädalasse on lisaks pühapäevale veel üks-kaks vaba päeva sattunud (põhjuseks täis külmkamber, vihm vms). Suvel sajab meie kandis vihma harva, keskmiselt 4 päeva kuus. Seevastu Austraalia põhjaosas, Queensland`is, on hetkel vihmaperiood ja vihma sajab jaan.-veeb. mõnel pool keskmiselt lausa 20 päeva kuus.

Viinamarjade korjamises midagi keerulist ei ole. Saame igaüks endale oma rea ja peame selle puhtaks korjama, kehvemad ja väiksemate marjadega kobarad jätame veini tarbeks puudele. Meil kasvatatakse kõrgekvaliteedilisi lauaviinamarjasorte, mille kobarates peaksid viinamarjad olema üsna ühesuurused. Tänavune kehv viinamarja-aasta tähendabki peamiselt seda, et marjad on oluliselt väiksemad ning kobarad koosnevad erisuuruses marjadest. Seetõttu on sel aastal meie töö oluliselt keerulisem ning aeganõudvam. Peame kobaraid hoolikalt puhastama, st jälgima nii viinamarjade suurust kui värvust ja kõik mädanenud, määrdunud, pehmed, rosinaks kuivanud ning tillukesed viinamarjad kobarast ükshaaval välja nokitsema.

Minu tavapärane töö lemmik viinamarjasordi keskel (Flame Seedless):


Kõige eelneva tõttu on sel aastal viinamarjade korjamine üsna aeganõudev, mistõttu ka kehvasti tasustatud, sest korjajatele makstakse korjata jõutud kastide järgi. Õnneks saame tänu Allani tunnitasulisele tööle (15,5$ tunnis) oma reisifondi tarbeks pisut kõrvale panna ja loodame mõne kuu pärast veel pisut maad avastada. Oleme kõigest hoolimata kogu siinsest elust võlutud ja teeme oma tööd naudinguga. Pealegi oleme tunda saanud, kui vabastav ja rahulik on elada ilma telefoni pidevat helisemist kuulmata, kasutame oma telefoni peamiselt äratuskellana ja vahel ka vanematega suhtlemiseks. Ülejäänud ajal oleme selle olemasolu sootuks unustanud ega kanna telefoni kaasaski.

Eile ja üleeile (29. ja 30. jaan) olin ainsana kutsutud appi pererahva juurde itaaliapärase iga-aastase traditsiooni tarbeks, mil nad teevad suures koguses kodust tomatipastat. Selle jaoks oli varutud kokku 700kg tomateid. Tegelikult tegimegi suurema osa pastavalmistamise tööst Elinaga kahekesi ära, suured abilised olid veel vanim tütar Marcella (kes ootab last) ning vanima poja, Dino, naine. Lisaks sebisid igal pool ringi Marcella ja Dino lapsed, kokku neli väikest poissi ja üks tilluke printsess. Lapsed olid kõik pruunide silmadega ning kirjeldamatult armsad. Sain teada, et juba homme lõpeb lastel suvevaheaeg ning mõnda neist ootab eest kooliminek. Austraalia koolilaste suvevaheaeg on Eesti omast oluliselt lühem, kestes kokku vaid kuus nädalat (dets. keskpaik-jaanuari lõpp). See-eest peaks nende sügisene vaheaeg lihavõtete ajal meie omast veidi pikem olema, mäletamistmööda kahe nädalane ning kahe nädala pikkune vaheaeg ka siinsel kevadel.

600kg tomateid (100kg toodi hiljem juurde):


Kirjeldan tomatipasta tegemist ja oma tööülesandeid. Esmalt pidin tomatid kergelt üle kontrollima ja prahist puhastama, seejärel nad järgemööda keeva veega suurde katlasse kallama. Aegajalt kontrollisin katlas olevaid tomateid, segasin neid pisut ning lõpuks võtsin nad välja ja paigutasin kastidesse. Seejärel pressisime kuumadest tomatitest suure osa veest välja. Elina rääkis, et tema armastab sellist pastat, mille koostises on võimalikult vähe vett ja et paljud perekonnad nii palju vett välja ei pressi. Lõpetuseks lasime veest tühjemaks pressitud tomatid läbi spetsiaalse masina, mis eraldas tomatitest pasta ja nahad. Esimesel päeval kasutatav masin oli veidi rikkis ja pasta tegemine venis seetõttu päris pikaks (lootsime kogu töö ühe päevaga lõpule viia). Masin ei eraldanud nahku nii hästi kui pidanuks ja pidime seetõttu nahamassi veel kaks korda masinast läbi laskma. Päris palju pastat läks seetõttu raisku. Teisel päeval tegutsesime uue masinaga ning töö läks kordades nobedamalt. Pizza katte saamise tarbeks eraldati tavalisest pastast vedelam osa ja järgi jäi ainult paks tomatimass. Valasime pasta purkidesse ja keerasime neile kaaned peale. Kõige lõpuks tuli kaanetatud purgid koos pastaseguga veel suures katlas läbi keeta. Kokku saime pastat kuskil paarisaja kilogrammi jagu. Söögitegemisel saab valmistatud pastat vastavalt vajadusele ja soovile maitsestada andes sellele alati erineva värvingu ning maitse.

Tomatipasta tegemine:


Olin pastategemise ajal pidevalt nii tööhoos, et pererahvas pidi mulle korduvalt meelde tuletama: „Kristi, puhka ka pisut“ või „Kristi, tule nüüd sööma“. Tegelikult ma ka puhkasin, kuid imelik oli täiesti tegevusetult seisma jääda, seega leidsin endale küsimata alati tegevust. Oleme mõlemad Allaniga aru saanud, et pererahvas meie tööd hindab ja nad peavad meist lugu. Peremees Gino oli ühel päeval oma naisega naljatanud, et nad võiksid meid lapsendada. Igatahes oli selle naljatamise näol meie jaoks tegemist vaid komplimendiga :) Siinne elu on meile õpetanud, et kui teha oma tööd südamega, siis on võimalik saada tagasi palju sellist, mida rahas mõõta ei saa. Oleme saanud tunda suurt tänulikkust ja teame, et meist peetakse lugu. Oleme ära teeninud selle, et kui mingisugune töötamisvõimalus tekib, kutsutakse just meid appi. Nt jäeti meie maja saksa tüdruk tomatipasta tegemisest kõrvale just seetõttu, et ta eelneval päeval töötades nägusid tegi ja jalgu järele lohistas. Selliseid asju märgatakse ja peetakse meeles ja see tuleb kõik hiljem sulle endale tagasi.

Esimese tööpäeva lõpul andis Elina mulle kaasa pudeli värsket pastat, pisikese küüslaugu ning murdis aiast kimbu värsket ja oivaliselt lõhnavat basiilikut. Tulin koju ja tegin kogu meie majarahvale itaaliapärast pastarooga. Selleks kuumutasin pannil oliiviõlis küüslaugu ja sibula, lisasin hakkliha ja basiilikut ning valasin sekka värske tomatikastme. Lõpuks valasin kogu segu spaghettidele ja keerasin selle segamini. Serveerisin õhtusöögi samuti värske basiilikuga ja kõrvale jõime klaasikese veini.

Nautisime õhtusööki oma tagasihoidlikul terrassil istudes ning jutustades majanaabritest sakslastega erinevatel teemadel. Sel päeval pererahva juures tomatipastat tehes ja õhtul terrassil koos majanaabritega õhtusööki nautides toimus minus suur murrang, ma sain lõpuks üle oma hirmust inglise keelt rääkida. Teen seda nüüd oluliselt julgemalt, kuigi oma loodud grammatikaga ja lünklikult. Viimane kuu aega viinamarjade keskel elades on mulle keeleliselt palju rohkem andnud kui Eestis võetud tasulised kursused kokku (Tea keeltekooli algkursus, mis oli täielik aja ja raha raiskamine ning lühike algkursus ülikoolis). Kuid erandina pean siinjuures kindlasti sügava kummarduse tegema õpetaja Anne Meinsonile, kelle juures veidi aega enne Austraaliasse tulekut kursuse võtsin ja kus lihtsamaid lauseid ise moodustama õppisin ning grammatikast ülevaate sain :) Aitäh õpetaja Annele :)

Pilte meie elust viinamarjaistanduses näete vajutades SIIA

Australia Day

Täna, 26. jaanuaril, on siin rahvuslik püha ja inimesed kogunevad tähistamaks Austraalia päeva (Australia Day). Tegemist on Briti tsivilisatsiooni alguse aastapäevaga. Meenutatakse 1788. aasta 26. jaanuari, mil Briti laevastik (First Fleet- 11 laeva vahistatutega) maabus Sydney lahte. Tänapäeval räägitakse Austraalia päeva pidustuste ajal palju selle maa mitmepalgelisusest, erinevast ühiskonnast ja maastikust ning tähelepanuväärsetest saavutustest. See on aeg, mil meenutatakse selle maa ja rahva ajalugu ning mõtiskletakse, kuidas muuta Austraaliat tulevikus üha paremaks. Tuntakse uhkust oma maa ja austraallaseks olemise üle.

Üle terve riigi leiavad aset mitmed pidustused ja tseremooniad. Väga populaarsed on ühised hommikusöögid ja perekonna ning sõpradega grillimised (barbeque). Lisaks teeb igal aastal Austraalia päeva õhtul peaminister teatavaks Austraalia aasta inimese autasu saaja. See läheb tavaliselt Austraalia kodanikule, kes on tähendusrikkalt kaasa aidanud Austraalia ühiskonna ja rahva hoidmisele ning arendamisele.

Osade pärismaalaste jaoks sümboliseerib Austraalia päev pigem vaenulike brittide saabumist, nende jaoks on tegemist nö „Sissetungi päevaga“ (Invasion Day), mil mälestatakse oma kultuuri kaotust. Seega tähistab igal aastal üks osa pärismaalasi pidustustest osa võttes Austraalia päeva (Australian Day) ning pea igal aastal leiavad aset ka mõned vaenulikud protesti- ning vastupanuaktsioonid.

Meie tähistasime Austraalia päeva pererahva kutsel nendega Mildurasse kaasa minnes ja Murray jõe äärsest traditsioonilisest ühishommikusöögist osa võttes. Ühised meelelahutuse saatel peetavad hommikusöögid tunduvad Austraalias päris populaarsed olevat. Ka sel korral oli suur osa inimesi oma tekkide ja/või toolide ning laudadega kokku kogunenud ja kohalik klubi (Lion`s Club) pakkus kõigile väikese raha eest (5$ ports) traditsioonilist briti hommikusööki- röstsai peekoni ja munaga, selle kõrval kohalik maitsetu vorstike ning topsike apelsinimahla.


Hommikusöök leidis aset väikeses vabaõhumuuseumis ning einestamise taustaks kuulsime Mildura linnapead ja külalisesinejaid rääkimas Austraalia päeva tähtsusest ning oma maast ja üksteisese hoolimisest. Oli märgata, et suur osa inimesi võtab Austraalia päeva tõsiselt ning südamega. Kõikjal oli näha Austraalia lipu motiividega riideid kandvaid inimesi ja lipu motiividega ehitud lisavidinaid- mütsid, õhupallid, toolid, tekid jne. Ka meie otsisime tähtsa päeva puhul kõik oma austraalia lipu sümboolikaga asjad välja, Allan kandis lipu värvides plätusid ning mina panin tähtsa päeva puhul selga lipumotiivides bikiinid (küll riiete alla). Päev oli edukas ja saime oma kollektsiooni lisada kaks väikest Austraalia lippu :)

Austraalia päeval leiavad tavaliselt aset ka kodakondsuse saamise tseremooniad, nii ka sel korral Milduras. Tseremoonia alguses pidas Mildura linnapea väikese eelkõne kodanikuks olemise tähtsusest, seejärel kutsuti peadselt uuteks kodanikeks saajad lavale. Lavale kutsuti sel korral umbes kakskümmend inimest. Märkasime peakatete ja nahavärvi järgi, et suur osa neist tundus olevat aasia päritolu. Värsked kodanikud ütlesid oma tõotused ning said uhkusega kätte kauaoodatud paberid, mis elu siin maal nende jaoks oluliselt lihtsamaks muudavad. Lõpetuseks tõusid kõik ümberkaudsed inimesed püsti, ühiselt loeti kaasa Austraalia kodanikuks olemise tõotust (?) ning lauldi väikese imelise häälega tüdruku saatel kaasa Austraalia hümni.


See oli lühiülevaade austraallaste jaoks tähtsatest hetkedest ning meie ristumisest austraallaste traditsioonidega.

Meie majanaabrid- Nick, Jenny ja Patrick

Terve esimese nädala oli kogu maja vaid meie kahe päralt. Tegelikult jõudsime lisaks romantiliste viinamarjapuude imetlemisele ka palju tööd ära teha. Allani ülesandeks oli enne minu koristama asumist majas kõik ämblikuvõrgud ära likvideerida, muuhulgas sai ta ka pintsli värviseks teha ning katusel turnida. Mina kraamisin köögiosa, pesin aknaid ning terve täispika päeva tegelesime aia lehtedest koristamisega ning paari lillepeenra kaunimaks muutmisega. Tõsiselt töökate päevade eest lubati meil tänutäheks majas esimesel nädalal täiesti priilt elada (säästsime kahepeale 140$).

Esimesena liitus meiega inglane Nick. Tegemist on 26-aastase humoorika poissmehega, kes varasemalt oma kodukandi baarides ning pubides turvamehe ametit on pidanud. Nick reisib Austraalias ringi jalgrattaga, millega kannab kaasas kogu matkasellile vajalikku varustust. Austraalias on ta jõudnud olla mõned nädalad, sellele eelnevalt seikles ta mõnda aega ringi Malaisias. Nick`i loost võite osa saada SIIT Viimastel päevadel on Nick ise tunnistanud, et ta on reisimisest juba üsna väsinud ning igatseb kodumaa ja oma sealse töö järele. Pealegi soovib ta kodus kohata oma Afganistaanis teenivat venda, kes veebruaris taas kuuenädalase missiooni järel paariks nädalaks koju puhkama saab tulla. Eile (st reede) õhtul andiski Nick kõigile teada, et hakkab hommikul rattaga Melbourne`i poole sõitma ning lendab sealt koju. Küpsetasin meie uue sõbra auks koogi ning istusime viimast õhtut veel kõik koos nautides veini ning viinamarju. Nick jättis meile oma kontaktid ja kes teab, äkki kohtume temaga veel kunagi Inglismaal.

Meie humoorikas Nick (pererahva juures):


Nick`ist veidi hiljem jõudsid kohale ka meie maja sakslased- Patrick ja Jennyfer. Tegemist on lõbusate ja sõbralike noortega (Patrick on hetkel 19 ja Jenny 20), kes kooli lõpetades aastaks puhkuse võtsid ning siinset kaunist maad avastama tulid. Jenny unistab juristiameti õppimisest ning seetõttu pöörduvad nad tuleval suvel (euroopa suvel) kindlasti Saksamaale tagasi. Patrick nii õpihimuline pole ja sooviks Austraaliasse ka teiseks aastaks seiklema jääda.

Sakslaste ja eestlaste liit:


Patrick ja Jenny on üheks näiteks, mille põhjal oleme aru saanud, missugust kasu võivad noored sellisest aastesest iseseisevast rännakust saada. Varem vaid vanemate kulul elavad noored õpivad raha väärtust tundma ning saavad kogeda selle teenimise võlusid ja valusid. Nt töötasid Patrick ja Jenny eelnevalt hästitasustatud tomatifarmis, kus olid meeletult pikad tööpäevad ning töö ise füüsiliselt väga vaevaline ja raske. Ise nad rääkisid, et teenisid küll head raha, kuid neid koheldi kui orjasid. Oma isale töö raskustest kurtes oli viimane naljatamisi vastanud, et väga hea, mida raskem töö, seda parem. Arvatavasti mõtles isa seda kõike siiski õppetunni mõttes.

Kindlasti õpivad noored sellise rännaku jooksul oma vahenditega ka paremini majandama. Mis on muidugi suhteline, sest nt meie maja sakslasi vaadates tundub küll kohati, et majandamine pole nende tugevaim külg. Rahapuuduse üle kurtes teevad nad ometi kohati nii ebamõistlikke otsuseid. Näiteks sõidavad nad vähemalt ülepäeviti linna poodi (kokku ligi 50km) ning ostavad sealt aegajalt päris mõistmatult kalleid tooteid (toiduhindadest kirjutan tulevikus eraldi teema) samal ajal kurtes, et nad ei saa aru, kuhu nende raha kulub.

Hüüame neid omakeskis najatamisi lahmijateks. Lahmijad on meie jaoks seda tüüpi inimesed, kes tegutsevad instinktide ja hetkeemotsiooni ajel, võtavad enamuse otsuseid vastu kiirelt ja kaalutlemata. Nad ei viitsi oma otsuste mõistlikkuses veenduda ja enamasti toob nende käitumine kaasa suure raha- või ajakulu. Vahel läheb loomulikult ka õnneks. Nt kohtasime Austraalias ühte Eesti paarikest, kes kuulsid teisel pool Austraaliat asuvast vabast töökohast ja kihutasid sinnajõudmiseks meeletult pika ning kuluka maa maha. Töötada said nad hooaja lõppemise tõttu seal vaid mõned nädalad ning seejärel asusid taas mööda maad sõites uut tööd otsima. Sama käitumisviisi oleme mitmes mõttes täheldanud ka meie maja noorte puhul. Paari nädalaga suutsid nad kulutada ligi 20 000 eesti krooni suutmata siiani aru saada, kuhu see raha ometi kadus. Pealegi on nad jõudnud maha sõita ligi 10 000 kilomeetrit töökohast-töökohta ning maad selle teekonna jooksul nautida saanud peamiselt vaid läbi autoakna.

Üritame teiste eludest õppida ja oma otsused veidi kaalukamalt läbi mõelda. Aga eks igaüks on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja :) Ja igaühel on omad põhjused, miks nad seda maad avastama tulid, mida nad siit leida soovivad ja mida või kui palju näha tahavad. Meie peaeesmärk oli kinkida endile elamusrohke pulmareis, mis sisaldab lisaks kaunitele puhkehetkedele ka killuke tõelist elu ja romantilist farmitööd. Miks tulla nii kaugele, et teha vaid kõike seda, mida kodumaalgi teha saab.

Üks meie eesmärkidest on ka oma inglise keelt arendada. Kumbki meist pole seda koolis õppinud ja praktikat on samuti eelnevalt väga vähe olnud. Kõige rohkem oleme praktikat saanud viimase kahe nädala jooksul, mil oma majanaabrite ja pererahvaga tutvunud ning vestelnud oleme. Minu jaoks on Austraalia üldse esimene koht, kus ma inglise keelt ise rääkima olen pidanud. Algus pole üldse kerge, kuid lihtsamaks muudavad selle siinsed ülisõbralikud inimesed. Siinsetest inimestest on kõige lihtsam vestelda pereema Elina`ga ning meie maja sakslastega. Sakslased kasutavad lihtsamat lauseehitust ja sõnavara ning räägivad rahulikult kõik kenasti välja hääldades. Nick`il seevastu oli inglasele omane aktsent ning kohati oli temast kiire vuristamise tõttu üsna võimatu aru saada. Siiski oli ta meie jaoks väga väärtuslik ja iga päevaga suutsime tema mõttekäikudega üha enam sammu pidada, pealegi aitas ta kõigil aegajalt õigeid sõnu leida ning tema inglise huumor oli samuti muigamapanevalt vahva. Tihti võis teda ennastki majas naermas kuulda :)

Oleme õnnelikud, et saime endile viinamarjaistandusse kaaslasteks niivõrd sõbralikud noored inimesed. Kõik nad on positiivsed, keegi ei vala oma halba tuju teiste peale välja, ollakse abivalmid ning arvestatakse üksteisega. Osatakse arvestada ka üksteise eripäradega, keegi ei loodagi leida täpselt enda moodi käituvat inimest ning ei mõista kedagi hukka erinevate kommete või tavade tõttu. Austraalias backpackeri elu elades kohtab väga palju erinevaid inimesi ning terve see teekond on õppetund erinevate rahvuste ja inimeste paremast tundmisest ning nendega arvestamisest.

Järjekordne külaskäik pererahva juurde (nautisime kodust veini ja isetehtud salaamit):

Gino ja Elina- meie pererahvas

Tutvustan teile tänases teemas põgusalt meie pererahvast, kelle istanduses me ennast sisse oleme seadnud ja tööd teeme.

Pereema Elina vanemad sattusid Austraaliasse sõjajärgse migratsioonilaine ajal. Nad on pärit Lõuna-Itaaliast ning tulid siia paremat elu otsima. Elina oli sellel ajal alles kahe ja poole aastane ning pea kogu oma elu on ta elanud Milduras või selle lähiümbruses. Peremees Gino jättis oma Itaalia koduküla, kui ta oli 22-aastane noormees. Esialgu tuli ta Sydney`sse ning töötas seal kaks aastat elektrikuna. Teekonna Mildurasse võttis ta ette oma sõbra pulma isameheks tulles. Ja see tulek sai talle saatuslikuks. Gino ütles meile ühel külaskäiguõhtul naljatades:“I found my honey and I stuck in it“. Gino tulevane kaasa oli pulmas pruutneitsiks ning ühe ajaleheartikli põhjal on Elina ise öelnud, et see oli armastus esimesest silmapilgust.

Gino ja Elina abiellusid 1972. aastal. Gino töötas sel ajal katustel paigaldades majadesse konditsioneere. Ühel päeval tuli ta koju ning ütles: “Peab ju olema midagi paremat kui see!“ Nad ostsid oma esimese 17ha suuruse viinamarjaistanduse ning väikese majakese, kus kasvatasid üles oma esimesed neli last- Marcella, Dino, Piero ja Gabriella. Nad ehitasid endale uue kodu ja on seal elanud viimased 23 aastat. Nüüdseks on neil kokku kuus last (lisaks eelnevatele ka Renata ja Consuella) ja hulgaliselt lapselapsi. Üks nende poegadest tegeleb samuti viinamarjadega ning teine poeg elab hetkel Inglismaal. Oleme näinud nende tütardest kolme ja nad on tumedate pikkade juustega tõelised kaunitarid. Kõik nad on katoliiklased ning hoolivad väga oma perekonnast. Nende majas ringi käies nägime seinal uhket perekonna ühispilti ning raamitud fotosid nende Inglismaal elavast pojast ja tütre pulmadest. Nende kodust ja olekust õhkub soojust ja südamlikkust.

Pererahva elupaik:


Hetkel on Gino`l ja Elina`l Mildura lähistel kokku 3 istandust ning nad on siinses piirkonnas ühed austusväärsemad lauaviinamarjade kasvatajad (lisamärkus- Mildura piirkonnas kasvatatakse enamus Austraalia lauaviinamarjadest). Nad on suutnud ellu jääda ja on õnnelikud, kuna inimesed tunnustavad nende toodete kvaliteeti. Nad kuivatavad oma rosinaid naturaalselt ning ei kasuta mingisuguseid kemikaale. Ja mis eriti oluline, nad teevad oma tööd suure hoole, armastuse ja pühendumisega. Ka pimedatel õhtutundidel magama sättides on kuulda, kuidas Gino veel traktoriga istanduse vahel ringi sõidab ja toimetab. Nende jaoks on see rohkem kui täiskohaga töö, tegelikult tundub, et see on nende elutöö ja kirg. Ja uhkusega tutvustavad nad köögis rippuvat kahte raamitud pilti, millel on näha nende maja ümber asuvad arvukad viinamarjapõllud ja -valdused.

Pererahva Itaalia päritolu ja traditsioonid avalduvad mitmel moel. Näiteks igal suvel ühel nädalavahetusel teevad nad kogu perekonna ning sõpradega tulevaks aastaks tohutu suure hulga tomatikastet. Talviti ostab Gino põrsa ja teeb oma vorstikesi ning salaamit. Lisaks toimetavad nad oliividega ning aegajalt küpsetab Elina kodust leiba.

Lugesin ühest ajaleheartiklist, kuidas Gino Itaalias elavatele sugulastele oma kodust pilte näitas ning kuidas üks nendest imestades nutma puhkes ning lausus: „You still make
your own olives in Australia? Your own bread?“. Ta oli arvanud, et nad on oma traditsioonid unustanud. Elina ja Gino ise ütlevad, et see kõik on osaks sellest, kes nad on.

Ühel külaskäigul erinevate maade traditsioonilistest toitudest vesteldes mainis Elina, et Austraalia traditsioonilised toidud olevat hästi maitsetud. Kunagi olevat ta tahtnud naabrilt soola laenata ja imestas, et viimase majas soola üldse ei kasutatagi. Nende jaoks on aga toidu maitsekus väga oluline ning seetõttu teevad nad senini tihti itaaliapäraseid toite.

Oleme Gino`l ja Elina`l juba kolmel korral külas käinud ja täiesti veendunud Elina kokakunsti suurepärasuses. Esimesel korral küllakutset saades olime sellest kõigest nii elevil. Meie pererahvas on väga meeldiv ja see tegelikkus on ilusamgi veel sellest, mida enne farmi jõudes oma pererahvast ette kujutasime ja millest unistasime. Esimesel korral pakkus Elina meile muuhulgas täidetud baklažaane ja nende traditsioonilist jõulumagustoitu- kuivatatud õrnalt vürtsika maiguga puuviljasegu vaniljekastmega (custardiga). Ei pea mainimagi, et need olid väga maitsvad. Rääkisime sel korral jõulutoitudest ning austraallaste tavaliseks jõulutoiduks on kalkun. Lisaks nägime kauplustes jõulude ajal müügil väga palju jõulutervitusega šokolaadikooke.

Teisel külaskäigul oli tegemist grilliõhtuga ja liha kõrvale pakuti meile erinevaid salateid (nt kapsasalat ja tomati-sibula salat). Veel saime maitsta kollast arbuusi (šampanja-arbuus) ning nautida kohalikku juustu ja kodutehtud salaamit. Seni viimasel, meie kolmandal, külaskäigul oli tegemist pastaõhtuga. Meile pakuti spagette lihapallidega, mis olid isetehtud tomatikastmes. Lisaks võis maitsta nende oma oliive ning Elina valmistatud krõbedat saia, kaetuna oliiviõli ning tomatitega (biscotti). Õhtu lõpetuseks sõime jäätist, mille juurde oli lisatud tilk koorelikööri (Bayleys`t) ning kuhu oli peale riivitud šokolaadi. Ja loomulikult pakkus peremees meile igal külastuskorral isetehtud punast veini. Leidub üsna vähe punaseid veine, mis mulle maitsevad, pererahva pakutu kuulus kindlasti nende väheste hulka.

Pereema Elina tubast söögilauda katmas:


Jõulude ajal oli nende maja kaunistatud ohtralt jõuluteemaliste kujude ning vahvate vidinatega. Neid võis leida igal pool- õue oli terve uhke Jeesuse hälliga vitriin püsti pandud (nagu filmides nähtud, kuid pisem) ning köögis, elutoas ja trepiastmetel võis kohata erinevaid laulma või liigutama pandavaid kujukesi. Nende maja oli sel ajal nagu jõulumuinasjutust pärit ja kõige keskpunktiks oli elutoas asuv jõulupuu. Tahtsin väga pilte teha, kuid pererahva juuresolekul oleks terve maja pildistamine veidi kohatu tundunud, seega piirdusin arglikult vaid mõne üksikuga.

Nende maja rõdult avaneb vaade nende oma viinamarjavaldustele ning kasvavate viinamarjadega on kaunistatud ka maja taga asuva terrassi katus, lisaks on neil hoovis vahva väliköök (nimetatuna Gino`s Cantina), kus hoitakse muuhulgas isetehtud veine ning hoidiseid. Maja on ehitatud kividest ning need seinad annavad siseruumidele palju võlu juurde, köök tundub olevat Elina pärusmaaks ning sealt võib leida mitmeid nipsasjakesi. Muljet avaldas ka elutoa nurgas asuv letiga baarinurk. Need olid mõned tähelepanekud, mis meile majast meelde jäid.

Peremees Gino oma maja taga asuval terrassil:


Gino`s Cantina:


Püüame mitte väga häbisse jääda ja oma sõbralikule pererahvale ühel päeval eestipärast sööki valmistada. Kui kellegil on selle jaoks häid ideid, mõtteid või retsepte, olete väga oodatud neid meiega kirjutamise teel jagama :) Põhilised asjad, mida me siinsetest kauplustest ei leia, on maitsev must leib (korra ostsime ühte musta leiba, aga see pole leiva nime väärt) ning kohupiimatooted ja hapukapsas. Oma kogemuste põhjal julgeme ka väita, et Eesti vorstikesed on siinsetest palju maitsekamad ja maitsvamad.

Kes tahab meie elust ja siinsest farmist terviklikumat pilti saada, võib pilgu peale heita ka meie farmi kodulehele www.tabletopgrapes.com.au

Kasutasin pererahvast tutvustava loo kirjutamisel pisut Country Style MAY 2008 avaldatud artiklit.

Viinamarjaromantika

Võtsime 2010. aasta vastu oma uues kodus. Tegemist on kõigist neljast küljest viinamarjaistandustega ümbritsetud kena väikse maamajakesega, mille ühte tuppa saime ennast sisse kolida. Meie majas on gaasipliidi, külmutuskapi ning mikrolaineahjuga köök, televiisoriga elutuba, tagasihoidlik duššiga pesemisruum - WC, kolm voodite ning paari riiuliga lihtsat magamistuba ning veidi vananenud ja kehvasti töötav konditsioneer. Esimest korda seda kõike nähes oli terve maja ämblikuvõrkudesse mattunud ning 40 soojakraadiga päeval polnud ei majas ega väljas õhuraasugi, ruumides oli väga tolmune ning õhk oli läppanud. Hoolimata sellest andsime pikemalt mõtlemata teada, et soovime sinna juba samal päeval sisse kolida. Miski meie sees andis meile märku, et just see on see õige koht, kuhu pikemalt peatuma jääda. Ämblike kartjana otsustasin oma hirmust üle olla ning mind ei heidutanud nende suur majas elutsev kogukond.

Teekond meie uude koju sai alguse Horsham`ist. Olime otsustanud peale aktiivset puhkust oma silmad lahti hoida ning järjekordse tööotsa leida. Jaanuaris pidavat algama viinamarjade hooaeg ja unistasime omakeskis lauaviinamarjade (table grapes) korjamisest. Nägime ennast vaimusilmas töötamas pisikeses viinamarjafarmis, mille omanikud on kenad inimesed ja oma kujutlustes jõudsime lausa nii kaugele, et pererahvas meid aegajalt külla kutsus. :) Lootsime elada viinamarjaistanduste vahel kenas väikses majakeses ning selle endale koduseks muuta. Kõikide nende lootustega helistaski Allan tööportaalist leitud kuulutuse peale, millega otsiti Mildura lähistele Irymplesse uueks hooajaks lauaviinamarjade korjajaid.

Telefonile vastas konkreetse jutuga sõbralik naisterahvas, kes soovitas meil kohale tulla ja esmalt see töö ära proovida. Võtsimegi suuna juba varasemalt külastatud linnakese, Mildura, suunas. Sõitsime veidi üle 300km ning Mildura lähistele Red Cliff`i jõudnuna helistasime samale numbrile tagasi. Saime kohalejõudmiseks kiired juhtnöörid. Kümne minuti tee läbimiseks seiklesime veidi üle tunni enne, kui õige koha üles leidsime. Tuli välja, et otsisime vajalikku teelõiku valelt poolt Red Cliffi asulat. Igatahes jõudsime kohale ja peale lühikest ootamist saabus meie juurde telefonis vestelnud naisterahvas Elina. Tegemist on väga asjaliku, sõbraliku ja rahuliku olemisega meeldiva naisterahvaga. Elina kutsus meid hoovis asetseva laua juurde ning rääkisime seal lühidalt töö olemusest, nendepoolsetest ootustest ning meie kogemustest ja soovitud töötamiskestusest. Olime nõus töö sobides nende juurde rohkem kui kolmeks kuuks peatuma jääma. Korralik, hea ja kiire töö on nende jaoks ülitähtsad, seega lühemaks ajaks uusi inimesi välja õpetada pole mõtet. Nõustusime nendega selles osas. Jutuajamise lõppedes järgnesime Elinale tutvumaks nende vana majaga, milles nad oma töötajatel väikese raha eest (10$ päevas) elada võimaldavad. Tavaliselt võtavad nad korraga majja elama kuni 6-7 inimest. Kuna meile see räämas romantilise hõnguga majake väga südamesse läks, otsustasime oma uude koju koheselt sisse kolida, hoolimata sellest, et viinamarjade korjamine alles järgmise nädala lõpust algab. Nii me oma uude koju jõudsimegi ja esimeste sissekolijatena saime seal oma äranägemise järgi korda majja hakata lööma. :)

Meie väike majake keset istandusi:


Uuele aastale eelnevatel päevadel viisime oma majas läbi korraliku suurpuhastuse, nagu ikka suve hakul oma maakoju ümber kolides tehakse. Suure koristustöö tulemusena tundsime ennast justkui kodus olevat, õigemini pisut rahulikuma ja õnnelikumanagi kui Eesti kodus olles. Meie esimene nädal viinamarjaistanduste vahel elades on möödunud üliromantiliselt ning siinsed viinamarjad on maailma parimad. Tõesõna, kui varem kiitsime otse puult nopitud apelsine, siis siinsed viinamarjad teevad neile pika puuga ära ja on meie vaieldamatud lemmikud. Marjad on nii värsked, kerged, magusad ja mahlased, et hammustades lausa plahvatavad suus. Meie maja ümber kasvatatakse nii valgeid kui punaseid viinamarju ja kummalgi sordil neist pole seemneid sees, täiesti uskumatu vedamine. Ja siiani pole meil neist suurepärastest marjadest isu täis saanud, naudime iga uut kobarat.


Uue aasta võtsime vastu oma uues puhtas kodus. Tõstsime pidupäeva puhul köögilaua elutuppa ning nautisime piduroogasid telekast maailma kalleimat ning võimsaimat ilutulestikku, Sydney ilutulestikku, imetledes. Uue aasta puhul olime endale ekstra varunud Jakobs Creek`i, paljude spordivõistluste suurtoetaja, šampanja (Adelaidis seigeldes ületasime ka samanimelise oja, mille kaldal selle veinitehase esimesed istandused paiknesid). Kolm tundi enne südaööd kanti telekast ette kaunis nö soojendusilutulestik, mis oli ligi kümme minutit pikk ja täitsa muljetavaldav. Hilisem südaöine tuledepidu ja uue aasta tervitus oli võimsaim, mida me kunagi näinud oleme. Terve taevas Sydney ooperiteatri ning jõe ja silla ümbruses oli kaunite tuledega kaetud ning kogu etendus toimus erinevatest tuntud lugudest kokku pandud muusikaseeria saatel ja mitte ainult saatel, kogu etendus oli pandud muusikasse. Inimesed üle maailma olid seda etendust vaatama kogunenud ja mõned neist olid jõe ääres magamiskottidega koha sisse võtnud koguni 48 tundi enne tuledepeo algust. Unistasime, et kui järgmisel aastavahetusel veel Austraalias peaksime olema, võiksime selle veeta näiteks Sydney`s. Sel korral oleme aga oma uude aastasse astumisega enam kui rahul.

Uue aasta vastuvõtmise pidulaud:


Lisaks Sydney ilutulestikule saime aastavahetusel oma maja juures viinamarjaistanduste taustal imetleda ka looduslikku uue aasta tervitust. Kauguses oli kogu taevas haaratud äiksest, suurt müristamist ega paukumist eriti kuulda polnud, kuid valgus- sähvatused ja taevasse kuvatud piksenooled olid võimsad, palju võimsamad kui kodumaal nähtud. Tegemist oli väga ilusa ja ülisooja ööga, südaöösel oli meil väljas sooja 30 kraadi ringis ning saime uue aasta esimesel tunnil jalutada väljas lühikese kleidikese ja bokserite väel. Meie jaoks väga eriskummaline ja tavapäratu aastavahetus :)

31.12.2009:


Oleme tähele pannud, et siinne äike on kodumaa omast mõneti erinev. Kõigepealt tõuseb väga kiiresti kõva tuul ja tegemist on justkui väiksema liivatormiga. Pererahvas rääkis, et selliste võimsate liivatormidega, nagu Sydney`s hiljuti aset leidsid ja mida me Eestis olles ka telekast nägime, on farmiinimesed üsna harjunud. Siinse kandi viimane suurem liivatorm oli aset leidnud eelmisel oktoobril.

Tavaliselt on äikse ajal kogu taevas haaratud võimsast tuledeetendusest, mis esialgu lausa hirmutab. Aegajalt lööb välk taeva nii valgeks, et aknast vaadates hetkeks tundub, justkui oleks väljas tegemist keskpäevaga. Suurt müristamist ega tugevat vihmasadu selle tuledeetendusega meie tavaliselt näinud pole, enamasti on kuulda vaid tuule kõva üürgamist ning näha võimsaid välgusähvatusi, mis pilvede vahel mängeldes taeva müstiliseks vaateväljaks muudab. Ja seda kõike viinamarjaistanduste taustal vaadata on imeline.

Mitmetel õhtutel on meid välja sooja õhu kätte meelitanud päikeseloojangust punetav taevas ja selle taustal paistvad romantilised viinamarjapuud. Vahel õhtupimeduses võib meie maja taga kohata ka kohalikke kängurusid. Vot niisugune on killuke meie romantilisest elust teispool maakera :)

Eksperiment- „PÄIKESEKÜPSETATUD MUNAD Austraalia moodi“

Ekstreemsest juukselõikusest on juba omajagu aega möödas. Oli paras aeg midagi muud katsetada. Toomegi teieni oma järjekordse eksperimendi. Kõik toimus ühel ilusal suvepäeval, mil meid rõõmustas taas +40 kraadine kuumus. Kuna Austraalia on paljude ideede maa, otsustasime siinse päikse proovile panna. Järgnevalt saate osa killukesest meie kokakunstist, mis võimaldab teil lihtsa vaevaga oma perele süüa valmistada.

TINGIMUSED JA ABIVAHENDID:
Kuum ilm (vähemalt +40 kraadi)
Näljane mees (või keegi pereliikmetest)
Auto (mida tumedam, seda parem)
Puhas lapp auto kapoti puhastamiseks
Pannilabidas

KOOSTISAINED (portsion paarikesele):
2 muna (Home Brand* Austraalia kanade munad)
Kaks näpuotsatäit soola (Home Brand*)
Aerosool toiduõli (Home Brand*)
P.S. Soovitav on varuda ka vähemalt 4 viilu saia (Home Brand*) ja veidi ketšupit (Home Brand*). Ooteaja ja kuuma ilma üleelamiseks võiks olemas olla ka vähemalt 2 -liitrine jääkülm apelsinimahl (Home Brand*).

Home Brand* koostisained:


Home Brand*- Safeway ja Woolworth-i odavate toiduainete registreeritud kaubamärk.

KUIDAS TOIMIDA:
Palu oma näljasel mehel auto kõige kuumema päikese kätte parkida. Otsige parkimiskoht tõusu peale, et kapott oleks maapinna suhtes horisontaalasendis. Puhasta auto kapott. Pihusta kapotile aerosoolõli. Lase õlil pisut päikese käes kuumeneda. Löö munad (kanamunad) kapotile. Raputa munadele soola. Oota, kuni munad küpsevad. Varu kannatust, kuna see võib võtta oluliselt rohkem aega kui arvanud olid. Soovi ja vajaduse korral võib lisakütteseadmena kasutada ka auto mootorit. Lõpetuseks naudi odavat, lihtsalt valmistatavat ning maitsvat söömaaega värskes õhus koos oma ülitänuliku kaasaga.

MEIE KOGEMUS:
Eksperimendipäeval rõõmustas meid väga +44 soojuskraadi olemasolu. Lõpuks ometi saime oma kokakunsti proovile panna. Puhastasime ootusärevalt auto kapoti ning otsisime endale Murray jõe äärde veidi teistest inimestest eemale tõusu peale kena parkimiskoha. Igaks juhuks lasime autol veel kuumeneda, et kindlustada munade soojenemiseks paremad tingimused. Nälg andis samuti tunda, aga oma isu ei saanud ju ometi millegi muuga rikkuma hakata :)

Tööpinna puhastamine:


Otsustasime kaks muna päikese kätte eksperimendi korras erinevalt kuumenema panna. St ühe munavalge kollasega segamini kloppida ja teise muna nö härjasilmana küpsetada. Koostisainetes nimetatud aerosoolõli unustasime loomulikult lisada. Kohe märkasime saiaviilude hädavajalikkust, vaid nende abil suutsime ära hoida terve kapoti muutumise küpsetuspanniks. Õnneks tuli meile meelde lisada ka veidi soola. Jõeäärne ala oli sel päeval päris tuuline. Kartsime, et kuum tuuleiil kuivatab meie munad varakult ära, kuid lootsime siiski parimat.

Meie vapper härjasilm eksperimendi alguses:


Poole tunni möödudes käisime oma munadele vahehinnangut andmas. Mingisugune protsess neis käis ja suurima lootuse panime vaprale härjasilmale. Ülejäänud ooteaja sisustasime külma apelsinimahla juues ning käisime Murray jões ujumas ja ennast jahutamas.

Ajast, mil munad kapotile lõime, oli möödunud juba pikk ja kuum tund. Suutsime ennast lõpuks jõest välja ajada ning läksime Austraalia päikese poolt küpsetatud munadele lõplikku hinnangut andma. Meie segumuna oli kuum ning tugev tuul suutnud kapoti külge õhukese kilena ära kuivatada. Mingisugust suurt maitseelamust me sellest enam ei lootnud, isegi proovida ei tihanud. Härjasilma äärmise osaga oli lugu sama. Söömiskõlblik tundus veel vaid selle muna kollasem osa. Kõige õnnelikumad olime aga hoopis saiaviilude üle, mis osati mõnusalt munast läbi imbunud olid. Et mitte oma armastavat abikaasat täitsa nälga jätta, otsustasime oma härjasilma munakollase samuti saiaviilude sisse mässida ning gaasiballooni ja pliidi kaasabil püüda meie lõunasöök päästa. Eksperimendi lõpetuseks istuski Allan gaasipliidi ääres ja küpsetas endale munaseid saiaviile. :)

Päikeseküpsetatud munad tunni aja möödudes:


Saiasid praadiv armastav abikaasa:


Kokkuvõtteks võime öelda, et kuigi ilm tundub kohati meeletult kuum olevat, siis munade söömiskõlblikuks praadimiseks (õigemini kuumutamiseks) jääb sellest siiski puudu. Soovitame kõigil jääda tuntud meetodite juurde, et saaksite oma perekonda rõõmustada kiiremini valmiva ja lootustandvama söömaajaga. Meie suutsime aga oma kuuma päeva vahvalt ja sisukalt üle elada ning mis kõige peamine, pika ooteaja jooksul hästi tühjaks saanud kõhu tõttu tundusid meie munased saiad ülimaitsva delikatessina :)

Viimased GRAMPIANS`is veedetud päevad

Enne, kui oma blogis uude aastasse saame liikuda, lõpetame ära oma Grampians`i teema. Kaks viimast blogisse lisatud teemat kirjeldavad meie matkaseiklusi Wonderland Walk`il ning kajastavad meie Grampians`is veedetud päevade viimaseid tegevusi ja muljeid. Lisaks saate nende teemade lõpus siseneda meie pildialbumisse ning lisada sealsetele piltidele julgelt oma kommentaare ja mõtteid.

Grampians`i vaatamisväärsustest kõige olulisematega olime eelnevatel päevadel jõudnud tutvust teha. Seega sidusime eelnevalt nähtud looduskaunid kohad kultuurilisema poolega ning külastasime Halls Cap`is asuvat aborigeenide kultuurikeskust BRAMBUK. Nimetatud keskus kuulub täielikult aborigeenidele mille abil nad püüavad tutvustada külastajatele oma päritolu, elulaadi ja kultuuri. Eeldasime, et kõik keskuse töötajad on aborigeenid, kuid kummalisel kombel kohtasime seal vaid valgeid. Saime muuhulgas teada, et tuhandeid aastaid on Grampians`is elanud aborigeenid oma elupaika nimetanud Gariwerd`iks ning et kängurud olid nende elu lahutamatuks osaks. Kängurude jaht andis neile söögiks vähese rasvasisaldusega liha, kehakateteks nahku ning konte ja luid tööriistade valmistamiseks.

Nüüd siis lühike lugu, kuidas Allan plätudega mäge vallutas. Mõtlesime teha lühikese 2,5km pikkuse tasasel pinnal kulgeva rahuliku jalutuskäigu mööda Brambuki kultuurikeskuse lähistelt alguse saanud Fyans Creek Loop`i. Tegelikkuses kujunes see hoopis pea 10km pikkuseks osati päris vaevaliseks mägironimiseks. Fyans Creek Loop`i raja esimene pool oli nii tohutult igav (leidsime, et Eesti metsades rännates saame ilusama elamuse), et meil tekkis tahtmine midagi põnevamat näha. Pöörasimegi oma igavalt rajalt Boronia Peak`i (Boronia mäe tippu) juhatava viida suunas. Olime oma eelmiste päevade rännakutest päris väsinud, kuid midagi nägemata tagasi pöörata oli samuti kahju.

Rada iseenesest ohtlik ega keeruline polnud. See kulges üsna üksluiselt ja venivalt mööda mäenõlva ülespoole. Vaevaliseks muutis selle teekonna järsk tõus, eredalt paistev päike ja veepuudus. Matkajate põhireegliks on see, et vett peab alati piisavas koguses kaasas olema. Olime oma lühikese rahuliku rännaku ootuses selle reegli vastu eksinud ning see maksis meile valusalt kätte. Ekstreemseks muutis selle raja meie jaoks plätudel Krissu sabas lohisev Allan, kes ennast lõpuks ka mäe tippu kohale lohistas. Vaade mäe otsast oli üsna muljetavaldav, kuid arvestades eelmiste päevade elamusi, mitte seda vaeva väärt.

Allan plätudega Boronia mäetippu vallutamas:


Enda kosutuseks otsustasime õhtul naasta oma eelmise päeva teekonna algusossa, Stony Creek`i äärde jäävate Veenuse vannide lähistele. Lapsed olid ka sel korral jõudnud vannid hõivata, seega sulistasime paar tundi veidi eemal kivide juures. Aja sisustamiseks kujundasime vähepärast jõe voolu ümber ning ehitasime sellele väikestest kividest tammi. Allan hakkas jõevoolu kujundamise käigus ergastuma ning sai lõpuks elu sisse tagasi.

Jõevoolu spetsialist:


Õhtu lõpetuseks tegime tutvust Halls Cap`i kohalike kängurudega:


Järgmisel päeval otsustasime oma Grampians`i rännakud lõpetada, olime aktiivsest puhkusest üsna väsinud ja jõudnud kõik tuntumad Grampians`i vaatamisväärsused ära näha. Sõitsime tagasi sinna, kust mõned päevad tagasi alustasime, Grampians`i põhjatippu, Mount Hollow`i lähistele (nö meie päkapikumäe juurde). Oma seiklusretke lõpetuseks otsustasime vallutada veel viimase mäekese, Mount Zero. Tegemist oli Hollow Mountain`i naabri ja sellele sarnaselt edasi-tagasi mõnekilomeetrise tõusuga/langusega, kuid elamuselt ja ilult jäi see retk meie päkapikkudena vallutatud mäele mõneti alla.

Mount Stapyltonit imetlemas:


Allan sai Mount Zero vallutamisest nii palju energiat juurde, et nüüd lohisesin hoopis mina talle järele. Allani algatusel ja minu kaasaõhutamisel ronisime siiski veel ühele kaljule, Flat Rock`ile (e.k. lame kalju) Mount Stapylton`i imetlema. Õnneks ei olnud seegi teekond väga vaevaline ega keeruline. Saime Flat Rock`ilt oma viimased fotojäädvustused ning istusime seal neid omamoodi müstilise auraga mägesid imetledes ning Grampians`iga hüvasti jättes mõnda aega.

Tegime Grampians`isse tulemisega õige otsuse, teekond sinna oli kõike seda väärt ja rohkemgi veel. Seal veedetud hetked, sh muinasjutujõulude veetmine, loodus ja loomad jäävad meie mälestustesse kauaks elama. Aktiivne mägine puhkus kosutas keha ning andis juurde jõudu ja tahtmist selle kauni maa üha jätkuvaks avastamiseks.

Hüvasti Grampians:


Pühapäeva õhtupoolikul Horshamisse tagasi jõudes juhtusime sealsel velodroomil peale rattavõistlusele. Loomulikult veetsime oma õhtusöögi maitsva pitsasaia ning šokolaadikoogikesega just rattavõistlust jälgides. See oli lõõgastavaks punktiks meie aktiivsele puhkusele.

P.S.GRAMPIANS`i fotoalbumisse meiega kaasa seiklema pääsete vajutades SIIA

GRAMPIANS- Wonderland Walk

Meie Esimene Jõulupüha (25.dets) möödus täielikult matkamise tähe all. Päeva alustasime Grampians`i kõrgeima mäe, Mount William`i (Duwil), tipu vallutamisega. Autoga pääses tipule üsna lähedale, edasi-tagasi matkamiseks pidime jalgsi läbima veidi alla 4km ja seda peamiselt asfalteeritud teed mööda. Mount William`i tipp asub 1167 meetri kõrgusel merepinnast ja sealsete eukalüptipuude vahelt avanevad ilusad vaated ümberkaudsetele mägedele ning tasandikele. Lootsime Mount William`i tutvustanud brošüüride põhjal jalutada pealpool pilvi, kuid kahjuks meil seda õnne polnud ja pilved asusid sel päeval siiski meist mõnevõrra kõrgemal.

Allan Mount William`i (Duwil)tipus:


Enne oma päeva tipphetki suutsime vaatamas käia veel Silverband Falls`i ning uudistada Lake Bellfield`i tammi. Silverband Falls`i näol on tegemist kosega, mille vesi maaga kokku puutudes jäägitult kaob. Nimelt suubub vesi peale koske mõneks ajaks maa-alusesse jõkke. Rännak kose juurde oli 2km pikkune jalutuskäik mööda lihtsaid metsaradasid.

Ja siis see tuligi, meie seni kõige elamusrohkem ja meeledejäävam katsumus- Wonderland Walk. Tegemist on mägedevahelise, ligi 10km pikkuse matkarajaga, mis sai alguse varemgi mainitud väikesest Halls Gap`i külakesest. Eranditult terve teekond oli kui rännak Imedemaal. Kogesime, et mägesid eemalt vaadata on hoopis midagi muud, kui nendel ise turnida. Eriti veel keset sellist imepärast loodust, millest suur osa jääb eemalt märkamatuks.

Meie rännaku esimene pool kulges mööda mägedevahelisi radu Halls Cap`ist pilvede poole. Terve see teekond oli kui üks suur vaatamisväärsus. Peatusime teekonnal vee poolt kaljusse uuristatud vannikeste juures, mida nimetatakse Venus Baths (e.k. Veenuse vannid). See oli justkui väikeste laste paradiis. Laste kilkeid oli kaugele kuulda ja nende elevus kaljuvannides sulistades ning neis liugu lastes silmnähtav.

Veenuse vannid ja elev Allan:


Seejärel muutus rada mägisemaks ja järsemaks. Saime hoolega kividel turnida ning mööda kaljunukke üles ronida. Meie jaoks oli see ronimine päris elamusrohke ja tavapäratu, nautisime iga raskematki hetke sellest teekonnast. Vahelduseks saime ennast jahutada mägedevahelises veejoas (Splitters Falls) ning puhata väikse jõekese, Stony Creek`i, ääres kividel istudes ja varvastega vees sulistades.

Läbisime oma rännakul Wonderland`i Grand Canyon`i ehk kaljulõhesse rajatud laiema teeraja ning murdsime ennast läbi sellest oluliselt kitsamast mägedevahelisest tänavast, Silent Street`ist (e.k.Vaikne tänav). Silent Street`i näol on tegemist suhteliselt kitsa kaljulõhesse rajatud tänavaga, mistõttu mõnelgi suurema kondiga inimesel tekib selle läbimisel tõenäoliselt tõsiseid raskusi. Grand Canyon`i ja Silent Street`i läbides tundsime ennast justkui sipelgatena, kes kitsastes kõrgete seinadega vagudes vapralt ja segamatult oma teed müttavad.

Grand Canyon:


Silent Street:


Peale pikka elamusrohket Imedemaa rännakut jõudsime lõpuks veidi väsinuna mäe tippu imetlemaks Pinnacle Lookout`ilt avanevaid võimsaid vaateid. Leidsime sealt üles oma rännaku alguspunkti, Halls Cap`i külakese, ning jõuluõhtul meile armsaks saanud Lake Bellfield`i. Need vaated muutis veelgi võluvamaks mäe otsa toovate radade iseseisev läbimine. See võimaldas ümberkaudset loodust paremini tundma õppida ning seda terviklikumalt tajuda. Jäimegi mõneks ajaks mäe otsas asuva Pinnacle Lookout`i läheduses olevatele suurtele kivitahvlitele puhkama ning nautisime värske õhu ning õrna jahutava tuulehoo saatel kaljunukkidelt avanevaid imelisi vaateid.

Pinnacle Lookout:


Tagasi Halls Cap`i hakkasime liikuma mäe nõlval allapoole kulgevat rada mööda seal egajalt peatusi tehes. Kohtasime sealsetes põõsastes nahistanud kängurusid (tegelikult küll nende lähisugulasi wallabisid), imetlesime taas vahvaid rohupuusid (grass tree) ja erinevaid võimsaid kivimürakaid. Olime päevastest rännakutest suhteliselt väsinud, kuid siiski ühisel rännakul kogetu tõttu südamest rõõmsad. Õnneks oli teekond allamäge endisest oluliselt lihtsam ja jõudsime Halls Cap`i tagasi enne päikese loojumist. Valisime ka selle öö veetmiseks kauni koha Lake Bellfield`i äärde, sel korral veidi teise koha peale, päeval külastatud tammi lähedale.

Matkasime sellel päeval kokku vähemalt 20 km ja enamus sellest teekonnast oli üsna mägine ning põnev. Soovitame kõigil tulevastel Grampians`i külastajatel Wonderland Walk`i kindlasti läbi matkata. See on kogemus omaette ning muudab Grampians`i külastamise sportlikumaks ning elamusrohkemaks.

P.S.GRAMPIANS`i fotoalbumisse meiega kaasa seiklema pääsete vajutades SIIA