Sel aastal kuulus Festa della Vendemmia ka Melbourne Food and Wine Festival sündmuste hulka ja õhtu oli varasemast suursugusem. Köögis toimetas käsikäes seitse Mildura parimate restoranide peakokka, kelle kaasabil kohalikest produktidest valmistatud seitsmekäigulise õhtusöögi menüü koostatud oli. Toit oli oivaline, meie esimeseks maitseüllatuseks osutus tursakreem koos oliiviõli, küüslaugu, anšoovise ja kappariga. Järgmine tõeline nauding tuli pearoast, kus saime maitsta Red Gum puude söel küpsetatud veisekaela- selle liha oli lihtsalt nii mahlane ja pehme, et lausa sulas suus.
Oh, ja siis tuli meie vaieldamatu lemmik, magustoidu voor, juba seda meenutades hakkavad suus neelud käima – pistaatsiakook värske kreemi ja pistaatsiapuruga serveerituna koos kohaliku magusa Moscato veiniga. Magustoit oli nii hea, et Allan sõi neli portsu järjest ära. Oma vabatahtliku töö eest saime sel korral tänutäheks paar pudelit Moscato veini, mida järgmistel vabadel päevadel seda oivalist pistaatsiakooki meenutades nautima hakkame. Loomulikult olid kogu õhtu vältel laual ka meie pererahva maitsvad tooted, mis meie blogi varasematest teemadest juba läbi on käinud ja millel sel korral pikemalt peatuma ei hakka.
Pilet sellele eriskummalisele õhtusöögile maksis 90 dollarit inimese kohta. Hind sisaldas vaid õhtusööki, kohalikku kvaliteetset veini ja õlut müüs külalistele kohalik veinikelder. Kohtade arvu piiratuse tõttu mahutati kahe pika laua taha ära kokku 180 külalist, kes itaalia meloodiate saatel ja viinapuude kohal rippuvate tulede taustal erinevaid hõrgutisi nautisid, aegajalt näpates peade kohal rippuvatest suurtest lopsakatest kobaratest üksikuid Red Globe nimelisi viinamarju. Kogu ürituse korraldajaks oli mittetulundusühing Slow Food Mildura, mille üheks liikmeks ka Elina on. Slow Food rühmitus on alguse saanud Itaaliast ja see loodi vastukaaluks kiirtoidukultuurile McDonalsi saabumisel Itaaliasse. Ka nimetatud ürituse üheks eesmärgiks oli tuua inimesed värske õhtu kätte nautima koos sõprade ja perekonnaga värsketest kohalikest produktidest valmistatud toitu. Traditsiooniliselt tähistatkse Festa della Vendemmia nimelise õhtusöögiga ka viinamarjahooaja lõppu ja inglise keeles öelduna on kogu üritus ka kui „Feast of the Grape Harvest“.
Austraalia Gourmet Travellers nimelise ajakirja märtsikuu numbris ilmus artikkel nimega Vine dining. Selles artiklis kirjutatakse ülal mainitud õhtusöögist, räägitakse erinevatest meie istanduse produktidest ning selles, kuidas viinamarju ja sellega seotud tooteid toidus kasutada. Sellele artiklile pääsete ligi vajutades SIIA.
Teine meie jaoks oluline päev leidis aset emakeelepäeval, 14. märtsil, kui taas aasta vanemaks sain. Tegemist oli tavapäevase tööpäevaga, mille hommikul ootas mind töökohal Elina poolt oma aiast korjatud roosidest valmistatud lõhnav kimp, lõunapausil kutsus pererahvas meid enda terrassile ja pakkus meile kohvi, teed ning liblikatega kaunistatud sünnipäevatorti. Kahjuks polnud mul fotokat käepärast, kuid meie pidulik lõunapaus oli väga kodune ja armas. Pakkusin pererahvale ja töökaaslastele (2 itaallast, 2 prantslast ja 1 Austraalias alaliselt elav indoneeslane) vanemate poolt Eestist saadetud Kalevi komme ja läksime rõõmsalt tööle tagasi. Peale tööd valmistasin ette tagasihoidliku sünnipäevalaua, mille tarbeks olin valmis teinud suure kausi eestipärast kartulisalatit ja Eestist saadud pakist pärit toodetest mõned kiluvõileivad. Pea kaks nädalat vana musta leiba kommenteeriti kui päris head ja küsiti juurdegi. Tähistasime minu vanemaks saamist koos majanaabritega (prantsuse paarike ja 4 itaalia poissi) ning õhtu oli täis head veini ja lõbusat jutuajamist.
Ühel hommikul käisin Elinal abis toitu valmistamas, kuna meie juurde oli saabumas 45 Adelaide`is elavat itaalia taustaga austraallast, kes tahtsid Elina viinamarjadega kaetud terrassil itaaliapärast hommikusööki nautida, et kogeda midagi oma lapsepõlvest ja juurtest. Mind peeti sel hommikul korduvalt Elina tütreks ja pidin seletama, et olen hoopis Euroopast pärit seljakotirändur, kes siinsetesse istandustesse armunud on ja siit kuidagi minema ei saa. Kõik inimesed olid sealsest atmosfäärist võlutud ja kiidusõnu meie vapra perenaise ning tema toidu kohta kuuldus igast ilmakaarest.
Kuna seekordse teema läbivaks märksõnaks on toit, tahan veel mainida, et paaril tööpäeval käisin Elinal abis suurt hulka baklažaane ja suvikõrvitsaid koorimas ning viilutamas. Kasutasin viilutamiseks umbes sellist metallist ümmarguse teraga masinat nagu toidupoodide lihaletis näha võib. Esimesel päeval oli pea igasugustest mõtetest paks, suutsin tähelepanu kaotada ja lõikasin endale päris korraliku haava näppu. Minu õhtu lõppes Mildura erakorralise meditsiiniabi punktis, kus haav puhastati,näpp tuimestati, tehti neli tillukest õmblust ja teetanuse vastane süst. Haigla personal oli väga sõbralik ja lahke. Unustasin kõik oma dokumendid koju ja sellest ei tehtud mingisugust probleemi, sain oma abi kätte. Selline pisikene õnnetus oleks mulle maksma läinud umbes 140 dollarit, esmakordselt sain kasutada oma kindlustust ja kogu tasu meeldivalt nende õlgadele veeretada.
Teisel päeval hoidsin viilutamismasinast eemale, koorisin ohutult suvikõrvitsaid ning võtsin neilt sisu välja. Toimetasime pererahva väliköögis ja meil oli väga tore seltskond, mina, prantsuse tüdruk Marlene, itaalia tüdruk Daria ja Elina. Olime toiduga nii ametis, et ei saanud pidama, hakkasime lõpuks kõik koos endale õhtusööki valmistama. Praadisime õlis suvikõrvitsatest, munadest, basiilikust, juustust ja erinevatest vürtsidest koosnevat segu ning keetsime kõrvale pastat, mille katteks oli suhteliselt tšilline tomatipasta ja riivitud parmesan. Kutsusime meespere ka kohale ja nautisime koos pererahva ning osade nende lastega õhtusööki. Väga chill! :)
Nagu juba jutu sees mainisin, on meie itaallaste kogukond täiendust saanud, meie juurde saabusid tööle veel kaks ehedat itaallast, Daria ja Andrea, väga lahedad roomlased, kelle jutu saatel ikka kõvasti naerda saab. Andrea ema töötab koolis ja külastas paar päeva tagasi nende Tallinnas asuvat sõpruskooli. Ema poolt pojale saadetud kirjas oli esimeste muljete seas mainitud, et eestlased tunduvad kuidagi väga külmad. Nii, kallid kodumaalased, minge nüüd välja ja naeratage võõrastele inimestele, kunagi ei või teada, kui tähendusrikas, meeldejääv ja südantsoojendav võib olla üks väike naeratus võõra inimese jaoks, vahel võib see ka Teie enda elu oluliselt paremaks ja meeldivamaks muuta.
Täna õhtul peale blogi üleslaadimist kiirustame samuti oma pererahva juurde õhtusöögile. Meie tänane menüü koosneb itaaliapärasest leivaahjus küpsetatud pizzast, mida hetkel meie noored itaallastest töökaaslased meisterdavad. Kõlab ootusärevalt :)
Meie seekordse teema piltidele pääsete ligi vajutades SIIA
