Teekond troopikasse 3/3 – heategu sünnitab heateo

Püüan meie juba minevikku jäänud teekonna kirjeldusega lõpule jõuda. Meie teekonna põhiosa kulges mööda ookeani äärt, jätsime ookeani maha alles Innisfaili juures siirdudes üle mägede sisemaa suunas. Võtsime eesmärgiks Athertoni ja Mareeba piirkonnas ringi vaadata. Lootsime seal mõneks ajaks peatuma jääda, veidi rännumehelikku farmitööd teha ning reisiks vahendeid koguda. Meie teele jäi suur hulk koskesid, külastasime järgnevaid: Ellinjaa Falls, Zillie Falls, Millaa Millaa Falls, Malanda Falls ja Barron Falls. Kõige ilusam ja troopilisem neist oli Millaa Millaa Falls, mille all ennast jahutada saime.



Athertoni ja Yungaburra lähistel nägime päris võimast puude rägastikku, Curtain Fig Tree`d. Sellest oluliselt väiksemaid eksemplare oleme oma teel ennegi kohanud, kuid nimetatud puule on seni kõik alla jäänud. Meie albumist võib leida pildi selle puu tekkimist seletavast tahvlist.


Mareebasse jõudsime vahetult enne nädalavahetuse algust, otsustasime uue nädalani oma puhkust pikendada ja veidi kaugamal põhjas ära käia. Jõudsime välja Daintree nimelisse külakesesse. Sealses kandis asuvad planeedi vanimad vihmametsad. Sisustasimegi aega neis metsades jalutades ja Daintree jõe ääres krokodillidele jahti pidades. Kahjuks või õnneks me neid ei kohanud, et krokodille kindla peale näha, peaks jõekruiisi võtma. Daintree jõgi on siinse piirkonna populaarseim krokokruiiside toimumise koht ja hommikusele kruiisile saabus bussideviisi inimesi. Krokodillid tunduvad olevat ühed siinse piirkonna ohtlikumad tegelased, ookeani ääres naljalt ühtegi veesoppi või jõge ilma nende eest hoiatavate siltideta ei näe. Lisaks krokoohule on ujumine ookeanides keelatud ka meduuside (stingersite) tõttu. Ohutuks ujumiseks on suurematesse asustustesse eraldi laguunid või basseinid rajatud.

Oma reisi esimese ookeanis ujumise tegime ühes Austraalia idaranniku põhjapoolsemas kuurortlinnas, Port Douglases. Ujusime Four Mile Beach`il, võrkudega piiritletud ujumisalal, millest väljapoole krokodilli- ja meduusiohu tõttu ujuma minna ei soovitata. Nii palju me ennast ikka armastame, et sellest hoiatusest kinni pidada ja mitte varvast võõras kohas vette pista.


Port Douglasest Cairns`i poole sõitsime mööda Captain Cook Highway`d, mis pidanuks olema Austraalia idaranniku ilusaim ookeanivaadetega maantee. Meie jaoks jäi suur osa sellest ilust peitu, läbisime põhiosa Captain Cook Highway`st paduvihma saatel, raske oli eristada, kust lõpeb ookean ja algab taevas. Cairns`i lähedal rannas ööbides saime ka oma esimese ja loodetavasti viimase vales kohas ööbimise hoiatuse, järgmisel korral lubati juba trahvi teha summas kuni 5000$. Püüame nüüd veidi hoolikamalt ööbimiskohti valida ja kui jälle veidi patustame, ehmatame iga auto või inimese peale ja loodame, et ehk täna läheb jälle õnneks.

Ühe päeva sisustasime tervenisti Cairns`is, enamuse sellest ajast veetsime raamatukogus, mille ümber asuvate suurte puude otsas meeletult palju nahkhiiri võis näha. Õhtul saime taas ujuma, sel korral Cairns`i linnasüdamesse vahetult ookeani äärde rajatud laguuni, eemal pimeduses säramas kohvikud ja baarid. Meile juba tuttavaks saanud nahkhiired olid õhtul aktiivseks muutunud ja lendasid laguuni kohal lõbusalt ringi.


Vahepeal oleme suutnud endale mitmelgi moel närvikõdi tekitada, nt unustasime end ühel õhtul arvutist muretult filmi vaatama kuni ekraan mustaks muutus ja autol aku tühjaks sai. Õnn oli, et koos meiega seal rahvuspargis veel üks paarike peatus ja et neil vajalikud juhtmed kaasas olid. Lahked inimesed pakkusid meile abi ja saime oma auto jälle käima. Halvemal juhul oleksime pidanud vähemalt 20km jalutuskäigu ette võtma (bensukasse juhtmete järele) ja lootma, et mõni auto eesoleval päeval meie peatumispaika külastab. Olime ülimalt tänulikud ja kolisime järgmisesse loodusparki. Hea, et selle õppetunni niigi asustatud kohas saime. Oleme oma vigadest õppinud ja aru saanud, et paari päeva söök ja jook peab siin maal kindlasti alati varuks olema.

Heategu sünnitab heateo. Juba järgmisel hommikul kell 5 ärkasime kolina peale, mida tekitas öösel meie kõrvale saabunud kastiga maastur, õigemini üks murelik otsekui seriaalist Macleodi tütred välja hüpanud naisterahvas, kes üritas üksipäini selle suure auto tühjaks vajunud rehviga ratast vahetada. Meie jaoks avanes üsna harjumatu vaatepilt, nägime tõelist Austraalia naist, tõelist outbacki naist, kes paljajalu ringi liikus ja täiesti vabalt auto all kruusas võis püherdada käes tungraud ning muud tööriistad. Naise jõud oli liialt väike, et rattamutritele vastu hakata. Olukorra tegi problemaatiliseks asjaolu, et vähemalt 10km raadiuses puudus telefonilevi, rääkimata asustusest. Otsustasime eelmisel päeval saadud heateo edasi anda ja Allan läks vapralt oma abi pakkuma. Ratas sai vahetatud ja ühe inimese päev siin kaugel maal sai jälle päästetud. Tegemist oli Cooktownist pärit naisterahvaga, kes pidi paari tunni pärast Cairns`is esmaabi koolitust andma. Niisugune see Austraalia outbacki elu ongi, ka naised üksi peavad hakkama saama karmis maailmas. Hädas olnud naise küsimuse peale, kas ta meile midagi abi eest ka võlgneb, vastas Allan (tõlkes):“ Loomulikult mitte, mul on hea meel, et sain täna anda edasi heateo, mis tehti mulle eile.“
Meie kogemuse põhjal iseloomustabki viimane lause üsna hästi siinsete inimeste suhtumist.

Meie PILDIALBUMILE pääsete ligi vajutades SIIA

Teekond troopikasse 2/3

Ärkasime Carmila rannas koos päikesega. Päike tõuseb Cairns`i piirkonnas kell 5.30 ja loojub juba 18.30, kusjuures pimedaks läheb hästi kiiresti. Suveperioodi kohta läheb meie jaoks harjumatult vara pimedaks, tundub, et seetõttu on ka kohalikud pigem varasema eluviisiga.

Oleme terve oma teekonna jooksul püüdnud võimalikult palju ööbida ookeani ääres, sealne tuul jahutab autot ja peletab eemale sääski ning parmusid. Loomulikult pakub ookean ka silmailu ja pole just paha lainete rahustava mühina saatel magama jääda.


Suundusime eesoleval päeval Airlie Beach`i suunas. Selle linnakese läheduses asuvad ühed Austraalia olulisemad puhkuse veetmise kohad- 74 troopilist Whitsundays`i saart ja osa suurest korallriifist. 1770 aastal Great Barrier Reef`i avastusretkel jõudis kapten James Cook sellesse piirkonda Whit Sunday`l (nelipühade pühapäeval), sellest ka piirkonna nimi. Saartest suurim kannab samuti nime Whitsunday ning sealset Whitehaven Beach`i loetakse tänu valgele liivale ja selgele veele üheks Queenslandi parimaks rannaks.

Külastasime oma teel Cedar Creek Falls`i ehk koske, mis oli hetkel kuiv ja läheb õitsele alles paari kuu pärast, vihmahooaja saabudes. Vaid paar väiksemat kilpkonna sulpsatas ujuma ja nägime vees ussi liuglemas. Airlie Beach`i lähedal asuva mäe otsas asusid Whitsundays-i matkarajad, pikim neist kolme päeva teekonna pikkune. Sõit mäe otsa tundus kitsa tee ja piirete puudumise tõttu päris hirmutav, kuid tasus ennast ära, saime sealt oma esimese tõelises vihmametsas jalutamise kogemuse.


Airlie Beach`i, maaliliste ookeanivaadetega kuurortlinna, jõudsime alles õhtul. Tegime värskendava supluse linna laguunis, mis asus vahetult ookeani äärde rajatud kompleksis ja sisaldas lisaks puhkekohtasid, riietus- ja pesemisruume ning barbeque platse. Täitsa paradiisis olemise tunne oli sealses soojas vees ujudes, taevas särasid kuu ja tähed, ümberringi olid palmid ja ookeanil paistmas suur hulk jahte.


Järgmiseks suuremaks kohaks, kus peatusime, oli Townsville. See linn pidavat olema Queenslandi kõige päikesepaistelisem linn, kus keskmiselt 300 päeva aastas paistab päike. Ronisime linna südames asuva Castle Hill`i mäe otsa ja nautisime vaateid linnale ning eemal paistvale troopilisele saarele, Magnetic Island`ile. Magnetic Island`il jalutades pidavat olema parim võimalus vabas looduses elavat koaalat kohata. Õnneks olime meie oma esialgse koaalavaimustuse juba välja saanud elada.


Esimene võimsam kosk, mida oma teel nägime, oli Wallaman Falls. See asus väikelinn Ingham`i lähedal ja tegemist on Austraalia kõrgeima järsult laskuva kosega, mis langeb alla 305m kõrguselt. Õnneks oli ka praegusel suhteliselt kuival perioodil seal vesi täiesti olemas ning mägiraja osalisest lagunemisest hoolimata võtsime ette rännaku läbi vihmametsa kose alla ja tagasi. Paras sport oli see ettevõtmine, õhk oli niiske ja palav ning ei julgenud peadselt saabuvasse kottpimedasse vihmametsa ekslema jääda. Pealegi läheb siin väga kiiresti, vaid paari minutiga, pimedaks. Tänu väledatele jalgadele jõudsime õigel ajal auto juurde tagasi ja sättisime ennast kose parklasse ööbima.

Leia pildilt tilluke Allan?

Teekond troopikasse 1/3

Meie võetud risk tasus ära ja leidsimegi Brisbane`i eeslinnast omale uue kaaslase, valge Ford Falcon Futura 1999. Ostsime selle hollandlasest tüdruku käest, kelle backpackeri aasta Aussis läbi hakkas saama. Koos autoga saime kaasa kogu eluks vajaliku rändurivarustuse, sh vajalikud toidunõud, pliidi koos gaasiballoonidega, madratsi, pestud voodipesu, teki, padjad, toolid ja isegi telgi. Seega olime lõpuks valmis alustama oma teekonda Põhja-Austraalia troopilisse kliimavöötmesse.


Natukene fakte Queenslandist, Austraalia osariigist, kus hetkel asume ja mille piirides lähemal ajal liigume. Queenslandi pindala: 1 722 000 m2; rahvaarv: 4 516 400 inimest; rannajoone pikkus: 6973km. Cairns`i ehk linna, mille suunas liigume, ööpäevane max. temperatuuride keskmine on aastaringselt 30 kraadi ringis, min. keskmine sõltuvalt kuust 17- 24 kraadi. Aastaaegade vaheldumist näitab seal peamiselt vihmaperioodi asendumine kuiva perioodiga. Kui juulis-augustis sajab maha keskmiselt 27-28mm vihma kuu kohta, siis jaanuarist märtsini sajab iga kuu alla üle 400mm vihma, st sajab keskmiselt 20 päeva kuus. Sel põhjusel tahtsime oma Austraalia rännakutega alustada just Queenslandi põhjaosast, et käia seal enne vihmaperioodi algust.

Tänaseks oleme läbi sõitnud ligi 2800km, meie teekond algas Brisbane`st ja kulges piki ookeaniäärset rannikut põhja suunas. Terve tee saatsid meid ilusad rannad ja meeletult palju suhkrurooistandusi, lisaks võimas mäeahelik. Hiljem hakkasime lisaks suhkruroole nägema ka mango- ja banaaniistandusi. Polnud harv juhus näha mõnd surnud känguru või maha jäetud autot. Mida rohkem põhja jõudsime, seda enam nägime erinevaid metsapõlenguid või põlenud metsatukkasid. Ühe ekstreemsema kogemuse saime pimedas sõites, kui kraavipervel mitmed kängurud ehmunult meile vastu vaatasid ja pidime sõitma läbi paksu suitsu, parempoolne teeäär suurtes leekides. Pimedas naljalt peale rekkade ja kängururauastatud autode teisi liiklejaid maanteedel näha polnud, võtsime samuti kindluse mõttes ühele rekkale tuulde. Unustasin veel mainida konnad, neid oleme samuti ohtralt kohanud, ühe nt. avastasin öösel WC potist vastu vaatamas.


Esimese suurema elamuse saime kohas nimega Tin Can Bay. Nimetatud koht on üks kolmest Austraalias, kus on võimalik näha ja toita üht haruldast delfiiniliiki, kes elab seespool korallriifi ja jõesuuetes. Igal hommikul täpselt kell 7.30 on delfiinid paadisilla kõrval ja ootavad söötmist. Kes soovis, sai 5$ eest osta kala ja selle ise delfiinile ulatada. Loomulikult tegin seda ka mina :)


Meie järgmine sihtkoht oli Hervey Bay, mille soojades vetes igal aastal juuli ja novemberi vahel suur kogukond Antarktikast saabunud vaalasid elab. Seal pakuti erinevaid vaalade vaatlemise tuure, mille hinnad algasid ca. 110-120$ inimese kohta. Lisaks asub Hervey Bay lähedal üks selle piirkonna populaarsemaid turismisihtkohtasid- Fraser Island. Tegemist on maailma suurima liivasaarega, mis on 123km pikk, kõige laiemast kohast 22km lai ja saarel on üle 100 mageveega järve. Fraser Island on kantud ka UNESCO maailmapärandi nimistusse. Töötud backarid nagu me oleme, nautisime oma päeva lihtsalt ookeani ääres jalutades ja olles õnnelikud selle üle, et saame oma reisi jooksul niigi paljudes erilistes kohtades käia.

Ööbisime Bundabergi lähedal ja käisime öösel kilpkonnade jahil, nimelt asub sealses piirkonnas üks Ida-Austraalia suurim kilpkonnade pesitsusala. Perioodil novembrist märtsini tulevad suured merekilpkonnad kaldale, et jätta liiva sisse oma munad. Kuna olid oktoobri viimased päevad, siis erilist lootust meil neid kilpkonnasid näha polnud ja ega me ei näinud ka.

Teise suurema elamuse pakkus meile linn nimega Rockhampton, mida läbib ametlikult ka troopilise kliimavöötme piir. Rockhamptonis oli imeilus botaanikaaed ja -park puhkekohtade ja barbeque aladega. Ja mis kõige olulisem, seal oli pisike armas loomaaed, kus me esimest korda elus koaalat nägime ja isegi katsuda saime. Saime ka teada, et koaalad magavad keskmiselt 18-20 tundi päevas, seda peamiselt põhjusel, et eukalüptilehtedest saadavat vähest energiat säästa. Üllataval kombel oli ka loomaaed prii sissepääsuga, loomulikult jätsime iga koaala jaoks mõned dollarid nö. toetuskasti. Oma elamusrohke päeva lõpetuseks jalutasime Mount Archer National Park territooriumil, kust avanesid vaated linnale ja sai erinevatel mägiradadel jalutada. Jäime pimeda peale ja teekonnal Rockhamptonist Mackay poole leidis aset ka meie ülalkirjeldatud elamusrohke öine autosõit.