esmaspäev, 20. veebruar 2012

A little slice of Italy

Coober Pedy`st lahkudes suundusime kauni hubase väikelinna, Port Augusta suunas, kus kolm suurt maanteed kohtuvad. See tähendas ca. 550km sõitu, mille alguses saatsid meid vaid tühjad tasased kõrbenud väljad, hiljem hakkas ka põõsaid ja puid vaatevälja tekkima. Meie teele jäid mitmed kuivad soolajärved, mis eemalt kangesti kuuma päikese all laiutavate lumeväljade moodi tundusid. Tundus kahtlane ja uudistasime neist ühte lähemalt (Lake Hart):


Jõudsime Port Augustasse, tegemist oli ühe hubasema väikelinnaga, kus Austraalias reisides käinud oleme. Püüdsime seal möödunud rännakust pisut välja puhata, nt jagasime suure hulga aborigeenidest lastega linna keskel asuvat jõesuuet seal ennast värskendades. Otsustasime, et on taas aeg tööle hakata ja oma kokkukuivanud reisikukrul kosuda lasta. Hakkasime liikuma viinamarjafarmide suunas, kus kohe-kohe hooajad peale peaksid hakkama. Üsna märkamatult jõudsime tuttavasse piirkonda, kus kaks aastat tagasi olnud olime ja kus ootamatult ning kurvalt oma tookordsed rännakud katkestama pidime. Olime jõudnud Mildurasse, meie kunagise armsa viinamarjafarmi lähedusse, kus kord nii õnnelikud ja rahul olime olnud. Ja kuigi meil esilagu ei olnud plaanis oma vanasse farmi tööle minna, otsustasime sealt siiski läbi sõita, pisut nostalgitseda ja oma kunagisele pererahvale Buongiorno ( it.keel, tõlkes Tere) öelda.

No ja nii see siis kõik läkski, nüüdseks oleme oma vanas farmis juba ligi kolm nädalat peatunud ja tööd teinud ning lahkume siit arvatavasti alles aprilli esimestel päevadel. Meie jaoks justkui tekitati töökohad, saime oma räämas lagunevasse viinamarjapõldude keskel asuvasse romantilisse majakesse taas ühe toa ja alustasime kohalt, kust kunagi kõik pooleli jäi. Just nagu ei olekski vahepeal neid üliraskeid aastaid olnud ja algas lihtsalt uus päev. Saime tagasi oma farmikutsu, kes saba liputades meid endisel kombel tervitama tuli. Ei saanudki aru, kas ta meid mäletas või mitte, igatahes päevadel, kui eemal asuvatel põldudel viinamarju korjan, magab ta endiselt mind saates lähedal asuvate viinpuude all, just nagu vanasti.

Jagame hetkel oma maja nelja itaallasest noormehega. Kõik nad on väga sõbralikud, kuigi hirmus lohakad. Vahel, kui neid kodus ei ole, püüan majas korda luua. Suhteliselt mõttetu ettevõtmine, kuna järgmisel päeval on kõik taas endine. Hoolimata sellest oleme tagasi saanud oma südamerahu ja võime julgelt väita, et oleme õnnelikud. Ma ei tea, mis võlu selles kohas on, aga see, mida siin tunneme, on midagi erilist, mingi eriline rahu on südames ja siin on väga hea olla. Ja kuigi tööpäevad on tihti rasked ja päike kõrvetab, saab õhtul ikka naeratus näol uinuda ja uut päeva oodata. Loomulikult ei saa unustada siinseid viinamarju, olime kaks pikka aastat oodanud, et neid marju jälle ise puudelt noppida ja lõpmatutes kogustes süüa. Meie maja taga asub ka viigimarjapuu, mille värsked viljad on oi kui head, lisaks kasvatatakse meie teises istanduses täiesti ilma seemneteta arbuuse, mis on ülimagusad ja mahlased. Millised maitsenaudingud!

Värsked viigimarjad:

Oma pererahvast ma enam tutvustama ei hakka, nendest kirjutasin oma blogis lähemalt kaks aastat tagasi jaanuarikuus. Ka nende puhul pole midagi muutunud, endiselt teevad nad oma tööd suure hoole, pühendumise ja kirega. See, mida nad loovad ja loonud on, paistab välja ja tõmbab inimesi ligi. Nt ei suutnud Elina taas ära öelda ja võõrustas ühel õhtul oma tagahoovis 24-pealist äriseltskonda neile mitmekäigulist õhtusööki ja kohalikke veine pakkudes. Oli ilus ja soe õhtu, ümberringi põlesid küünlad ning nende viinamarjadega kaetud terrass säras muinasjutulistes tuledes. Kohe üldse ei imesta, miks inimesed siia alati tagasi tahavad tulla. Olime sel õhtul pererahvale abiks ja saime osa nii ümberkaudsest ilust kui hõrgutistest.

Üks muutus on Garreffade perekonnas siiski aset leidnud, nimelt on nende mõnda aega Euroopas elanud perepoeg mõneks ajaks koju peatuma jäänud. Tegemist on paraja rattamaniakiga, kellel on kodus neli ratast ja kes säravail silmil Allaniga igal võimalikul hetkel ratta teemadel räägib. Ühel pühapäeval käisid nad koos kahe tunni pikkusel sõidul.

Allan eelmisest aastatuhandest pärineva logiseva rattaga ja Piero fixgear maastikurattaga:

Ühel ilusal laupäevaõhtul toimus Milduras kohalike farmerite ööturg. Ka Garreffa`de pere oli seal oma lauaga esindatud. Läksime samuti seda sündmust uudistama ja märkasime, et juba enne ametlikku algust oli Elina laua ümber palju rahvast, ta tundus üksi nendega suhteliselt hädas olevat. Tõttasime appi, Allan pakkis ja müüs hoolega viinamarju, mina püüdsin inimestele Elina vaaritatud salateid müüa ja välja mõelda, millest üks või teine tehtud on. Õnneks jõudsid lõpuks ka ülejäänud pereliikmed kohale ja saime natukene kergemalt võtta. Pimeduse lähenedes oli Elina palutud esitlema ja valmistama erinevaid roogasid, mida ta siis inimestele tutvustas ja proovida andis. Kohtasime seal marketil ka mitmeid eelmisest korrast tuttavaid nägusid, kummaline oli nii kaugel maal ennast nii koduselt tunda.


Unustasin mainida, et oleme nüüd Allaniga ka väiksemat sorti telestaarid. Meie istanduses käidi filmimas Singapuri TV ühe populaarse telesaate „ Food Source“ uue osa jaoks saatelõike. Allan oli pildis nii viinamarjakaste pakkides kui viinamarju nö. rosinateks tegemas. Mina korjasin rahulikult tahmase ja tolmusena rosinateks minevaid viinamarju, kui üsna ootamatult üks pilusilmne noormees koos filmigrupiga juurde hüppas ja kohe midagi küsima ja seletama hakkas. Vot siis, siit meie uus karjäär alguse saabki :)

Nagu juba varem kirjutanud olen, on meie pererahvas itaalia päritolu ja nad püüavad igal moel oma kultuuri ja kombeid elus hoida. Tänu pererahvale ja loomulikult ka meie itaallastest majanaabritele on ka igas meie päevas justkui tükike Itaaliat ja oleme selle maa lummuses- itaalia keel, toidud, kombed, suur perekond ja selle ühtehoidvus- kõik see pole meidki puudutamata jätnud. Ei saa salata, oleme ka ise mõne itaaliakeelse sõna võrra rikkamaks saanud. Siit saab sädet juurde üks minu juba väga ammune unistus, minna kunagi tagasi Itaaliasse (käisin seal lapsepõlves ja mäletan vaid üksikuid hetki), et osa saada nii sealsest toidust, kultuurist kui ümbritsevast ilust. Kuna Allanile itaalia köök väga maitseb, siis pole teda raske veenda olnud. Seega kunagi tulevikus VÕTAME AEGA ja rändame mööda ühte kodule hoopis lähemat maad. Seniks aga naudime seda killukest, mida meile pakub siinne romantiline elu.

Elina kinkis mulle selle korra esimesel kohtumisel MilduraLiving nimelise ajakirja eelmise suve numbri, mis sisaldas lugu neist, nende farmist ning sellest, kuidas nad on suutnud keset suurt suurt Austraaliat luua oma tükikese Itaaliat. Selle loo pealkiri oli „A little slice of Italy“ - see iseloomustab väga hästi meie praegust elu ning kõike seda, mida siin kogeme. Sellest ka meie blogi seekordne pealkiri. :)


Meie seekordse teema pildivalikule pääsete ligi vajutades SIIA

laupäev, 11. veebruar 2012

COOBER PEDY- Opal Capital of The World

Teel Red Centre`ist Austraalia lõunaranniku poole asus meie seekordse puhkusetripi viimane kindel sihtkoht, üks omapärasemaid väikelinnu, mida külastanud oleme – opaalikaevanduslinn Coober Pedy (aborigeenide keeles Kupa Piti, mis tähendab valge mehe poolt kaevatud auku). See linnake asub ühes mandri sademetavaeseimas piirkonnas keset tühja kõrbeala. Temperatuur võib seal suvel tõusta 50 kraadi ligi ja talveöödel langeda nulli piirimaile. Suur osa selle linna elust käib maa all, sealt võib lisaks arvukatele kaevandustele leida ohtralt maa-alustesse koobastesse rajatud kodusid, lisaks poode, kirikuid ja majutusasutusi, pakuti ka maa-alust kämpimisvõimalust. Rohkem kui 50% kohalikest elab maa-all, sealne eluviis on suvel jahedam ja talvel soojem, aastaringselt püsib seal temperatuur 24 soojakraadi ümber.


Coober Pedy on maailma suurim opaalidega varustaja, sel põhjusel nimetatakse teda hellitavalt ka maailma opaalipealinnaks (Opal Capital of The World). Esimese opaali avastas sellest piirkonnast juhuslikult 1914. aastal 14-aastane kullaotsingu retkel viibiv Willie Hutchison, kes püüdis sel hetkel hoopis vett leida. Avastamisjärgsetel aastatel oli seal piirkonnas vaid üksikuid kaevureid, tõeline opaalipalavik läks lahti alles 1919. aastal. Järgnevatel aastatel kaevandati meeletutes kogustes opaale ja linna elanikkond kasvas olematusest mõnesajani. Sealsete kaevurite suurimateks probleemideks oli karm kliima ja veepuudus. Neid muresid aitas leevendada maa-alune jahedam eluviis ja 2 miljoni liitrise veepaagi ehitamine. 60ndatel-70ndatel oli opaalide kaevandamine miljardi dollari tööstus. Coober Pedys, Andamookas ja Mintabies kaevandatakse veel praegugi ligi 90% selle vääriskivi maailmatoodangust. Opaale võib leida laias värvivalikus, seal on salvestunud justkui vikerkaar, mis muudab valguse käes värvust. Kõige väärtuslikumad on mustad opaalid ja nendest üle 99% on pärit Austraaliast.

Opaaliõnne lootuses on sellest linnast läbi käinud suur hulk seiklejaid ja õnnekütte, sh ka palju eurooplasi. Nii mõnelgi on sealt õnnestunud väärtuslikke vääriskive leida ja miljonäriks saada. Hetkel elab Coober Pedys kokku umbes 3500 elanikku ca. 40-st erinevast rahvusest. Tegemist on multikultuurse kaevanduskogukonnaga, kus elavad ja töötavad peamiselt meessoo esindajad. Linna põhilisteks tegevusaladeks on opaalitööstus ja turism.


Tundus nagu polekski tegemist kaevanduslinnaga, vaid hoopis ühe suure kaevanduskompleksiga. Praktiliselt igal teisel majapidamisel tundusid olevat tagahoovis kaevanduskäigud, hoov oli täis kaevandusmasinaid ja tööriistu. Linn oli täis väikeseid juveelipoode, kus müüdi selles piirkonnas kaevandatud opaale ja nendest tehtud ehteid. Suurem osa müügimeestest väitis, et ise nad neid opaale nii kaevandavad, lõikavad kui ka lihvivad. Linna ümbritsev ala oli täiesti läbi sorgitud ja seda nii kaugele kui silmaga näha ja rohkemgi veel. Opaale kaevandatakse maa all, kuid kaevandamise käigus tekivad maapinnale kivi- ja kruusahunnikud, mis kaugele näha on.


Külastasime Old Timers Mine nimelist kunagist kaevandust ja selle juurde rajatud muuseumi. Saime seal mööda ajaloolisi 1916. aasta opaalikaevanduse käike jalutada ja lugeda, kuidas opaalide kaevandamine sellel ajal toimus. Kogu muuseumikompleks oli lihtne, kodune ja põhjalik. Tegemist oli ühe perekonna äriga ja tundus, et seda tehti südamega ning tõeliste asjaarmastajate poolt. Lisaks demostreeriti meile, kuidas kaevandusmasinad töötavad ja nägime, missugused olid selle kaevanduse aegsed maa-alused eluruumid. Saime tutvuda ka kaasaegsemate maa-aluste eluruumidega, kus muuseumi pidanud perekond ise mõnda aega tagasi elas ja missugustes oludes paljud Coober Pedy elanikud praegugi elavad. Peale muuseumikülastust käisime ka üht maa-alla rajatud armast anglikaanikirikut uudistamas. Meie päev oli sisutihe ja huvitav, tore oli sellest kõigest osa saada.


Coober Pedy lähedal laiub kuu pinnale sarnane maastik (Moon Plain). Seal on filmitud paljud filmid, nt Mad Max III - Beyond Thunderdome, Priscilla Queen of the Desert, Ground Zero, Pitch Black jms. Natuke eemal võib kohata tavapäratult ilusat maastikku, kus 70 miljonit aastat tagasi oli laiunud sisemeri. Selle piirkonna nimeks on Breakaways ja see hõlmab endas värvilisi kiviseid mägesid keset kuiva tasast maastikku. Suutsin sealsetel mägedel turnides oma püksid ja tagumiku katki kukkuda, naersime, et peaaegu nagu kuu peal kukutud.


Sealset kõrbe läbis veel üks omapärane ehitis, sildi järgi 5600km pikkune aed (Dog Fence), mis oli mõeldud lõunas asuvate lammaste kaitseks põhjas asuvate metsikute koerte ehk dingode eest. Seda aeda reklaamiti uhkelt kui ühte maailma pikimat inimkätega loodud rajatist. Üldse oskavad austraallased kõike väga hästi reklaamida ja iga piirkonna jaoks on rikkalikult kiitvaid ja ülistavaid lauseid kirja pandud või siis atraktiivseid nimetusi välja mõeldud. Turism lokkab ja meie pisikesel Eestil oleks siit nii mõndagi õppida, loodetavsti seda ka tehakse.

Coober Pedy`t, sealset opaaliidülli ja eriskummalist maastikku jäävad mulle meenutama pisikesed opaalidest ehted, mis minu kallis kaasa oma armastatule (loe: mulle) kinkis :)

PILDIMATERJALIGA saad tutvuda vajutades SIIA

kolmapäev, 1. veebruar 2012

RED CENTRE WAY: Kings Canyon - Uluru - Kata Tjuta

Meie Red Centre`is veedetud aja teine elamusrohke osa koosnes selle piirkonna peaaegu et kohustuslikest loodusimedest, Kings Canyon`ist (mitte segi ajada USA tohutusuure Grand Canyon`iga) ja Uluru-Kata Tjuta rahvuspargist.

Et vältida ligi 120km pikkust lisaringi, sõitsime Kings Canyon`i poole suundudes mööda 100km pikkust kruusateed. Osade kohalike sõnul pidavat see tee olema läbitav vaid neljaveoliste sõidukitega, õnneks üks meesterahvas julgustas meid, et kui ettevaatlikult läheme, saame ehk läbi kah. Allani sõnul oli üldjoontes tegemist meie jaoks tavapärase kruusateega, millel olid mõned raskestiläbitavad lõigud (sisaldades nii lahtist liiva, pehmet pinnast, piki ja risti jooksvaid sooni ja rööpaid ning vee poolt ära uhutud pinnast). See tee asus puhtalt looduslikul pinnasel ja rajamisega polnud rohkem vaeva nähtud kui puud maha võetud ja sahaga rada sisse lükatud. Aegajalt oli tee väga lai, tundus isegi neljarealine olevat. Kohtasime taas tõelist outback`i, kus ei olnud mingisugust asustust, vastu tulid vaid üksikud autod (eranditult kõik maasturid).

KINGS CANYON

Kings Canyon`is ootas meid ees väga kuum ja päikseline ilm, väljas oli ligi 40 soojakraadi, mistõttu higi voolas juba peale autost väljumist ja seljakoti selgaajamist. Meie müstiline 6km pikkune matk algas selle temperatuuri kohta hirmuäratavalt järsu trepiga, mis viis kanjoni äärele ja üleval asuvale maastikule. Et veidigi energiat säästa, tegime iga vähegi varjulisema koha peal puhkepausi, jõime vett ning lohutasime end sellega, et üleval läheb lihtsamaks. Võtsime kaasa 3 liitrit vett, kuigi inimese kohta soovitati tunni kohta vähemalt üks liiter ära juua. Teekonna lõpuosas läks pisut jahedamaks, seega õnneks meile sellest veest piisas. Iga aasta viiakse mitmed kuuma ilma ja veepuuduse tõttu raskesse seisundisse sattunud inimesed helikopteriga haiglasse. Matka alguses tuli meile vastu kaks tütarlast, kes loobusid ega suutnud selle ilmaga matkaraja esimest tõusu üles ronida. Vägagi julgustav algus või mis?


Kanjoni serval avanes hoopis teine maailm. Ümberkaudsed mäed ja maastik justkui haarasid su endasse, kõndisid justkui hoopis teises maailmas, maailmas, mida alt näha ei olnud. Et seda tunnetada ja tunda, peab seal ise kohal olema ja seda kõike enda sisse hingama. Meid ootas ees avastusrohke teekond mööda kanjoni servasid ja kuristike ääri. Sellel teekonnal olles oli mul tõeliselt kahju inimestest, kelle piiratud aeg või soov midagi kiirelt üle vaadata võimaldab neil läbi teha vaid lühikese suht mittemidagiütleva matka kanjoni põhjas, kui sedagi. Nad jäävad peaaegu kõigest ilma, nad jäävad tervikust ilma.

Kanjoni viimases sopis asus müstiline Eedeni aed. See aed vääris oma nime ja pakkus meile seda, mida sel hetkel kõige enam vajasime. Sattusime kuuma lõõskava päikese käest justkui jahutavasse paradiisi, kus ootasid meid vari , linnulaul, jahe õhk, looduslikes vannides asuv kosutav jahe vesi koos kanjoni seintel asuvate valgusmängudega. Me lihtsalt istusime, nautisime ja jahutasime ennast seal varjulises paradiisis. Eedeni aias me just madu ei kohanud, kuigi nad seal pidavat elama, aga sisalikku nägime tema täies hiilguses. Ja kuigi ilm kangesti soosis ja vesi kutsus, otsustas Allan siiski Adamat mitte mängima hakata.


Kanjoni 6km pikkuse raja läbimine võttis meil aega ca. 3h + lühikese raja läbimine 30min, kokku veetsime kanjonis 3,5 füüsiliselt aktiivset tundi. Allan sai õhtul rahulolevalt naerda, et tõi oma naise Austraaliasse treeninglaagrisse. Aga oi millisesse laagrisse, sellistes käiks iga aasta.

ULURU - KATA TJUTA
Meie treeninglaagri järgmine päev viis meid Kings Canyon`ist ligi 300km kaugusel asuvasse maailmapärandi nimistusse kantud Uluru - Kata Tjuta National Park-i. Sissepääs sellesse parki maksab 25$ inimese kohta ja lubab seal veeta kolm päeva. Juba parki sisenedes mul süda värises sees ja Uluru meeldis mulle alates esimesest hetkest, mil seda päikesetõusu valguses säramas nägin. Lihtsalt nii massiivne, nii majesteetlik ja uhke tundus ta hommikuses valguses särades ja keset tühja kõrbeala justkui maapinnast välja „kasvades“. „Ei, minu jaoks ei ole see lihtsalt mingi suur punane kivi, minu jaoks tundub see midagi palju müstilisemat“, mõtlesin sel hetkel, kui teda esimest korda nägin ja olin õnnelik, et mitme teise inimese arvamusest hoolimata Ulurut nii kindlalt vaatama olin tahtnud tulla. Uluru päikesetõusu vaatamise alal oli hoolimata kuumast aastaajast kümnete busside viisi turiste, kes kõik fotoaparaatidega ringi sibasid ja pildistamiseks parimat kohta püüdsid leida.


Uluru (Ayers Rock) on Austraalia kuulsaim sümbol, ühtlasi üks maailma suuremaid liivakivi monoliite, mille kõrgeim punkt asub 348m kõrgusel ümbitsevast maapinnast. Ta on ligi 5km pikk ja 1,5km lai ning ümbermõõduga 9,4km. Selle müstilise ja võimsa kivimoodustise ümbrus on täis Austraalia põlisrahvaste kultuuri ja nende inimeste jaoks olulisi ning saladuslikke kohti. Kui aus olla, pidasime meie aborigeenidest ja nende kultuurist oluliselt rohkem lugu enne, kui Uluru juures asuva kultuurikeskuse ära külastasime ja nägime, kuidas neid sealsetel videoklippidel kajastati. Aga sellest ma rohkem rääkida ei tahaks.

Ulurust ligi 30km läänes asub tema õeks peetav kivimoodustis nimega Kata Tjuta (tuntud ka nime järgi The Olgas). Kata Tjuta on aborigeenide nimetus ja tähendab tõlkes „many heads“. Tegemist on 36-e ümara kuplikujulise punase kivimoodustisega, mis asuvad asustamata kõrbemaastikul ja mille loomislugu ulatub 500 miljoni aasta taha. Kata Tjuta kõrgeim punkt asub 546m kõrgusel ümbritsevast maapinnast. Tegime läbi mõlemad Kata Tjuta vahele rajatud matkarajad, milledest pikem on 7,4km pikkune. Taas kogesime, et Kata Tjuta`t eemalt vaadata on hoopis midagi muud, kui selle vahel looklevatel radadel ise ringi rännata. Kõige ilusam vaade oli ehk „Valley of the winds“ nimelise matkaraja Karingana Lookout-is, sinnani soovitaksin inimestel kindlasti jalutada, et tajuda selle saladusliku paiga omapära ja suursugusust.


Saanud Kata Tjuta`st rahuloleva ülevaate, sõitsime tagasi Uluru juurde. Jalutasime Uluru ümber asuvatel matkaradadel ning uudistasime ja katsusime seda võimast kivi lähemalt. Uluru tundus lähedalt vaadatuna nii mitmepalgeline, kui ühed küljed olid osaliselt maha murdunud või „sulanud“, siis teised küljed tundusid nii uskumatult perfektsetena. Sõitsime ka autoga Ulurule tiiru peale, et pääseda 9,4km pikkusest suht ühekülgsena tunduvast palavast pikast jalutusest. Tahtsime oma silmaga näha paljukiidetud päikeseloojanguaegset valgusemängu, mis kivi ja ümberkaudse taeva väga kauniks ning värviliseks muudab. Kahjuks ja õnneks oli tegu suhteliselt pilvise päevaga ja erilisi värve sealt välja võluda ei saanud. Hoolimata sellest olime nädala jooksul suutnud näha nii palju ilu, et süda oli rahul ja keha tahtis hakata puhkusest välja puhkama.

Kokkuvõtvalt tahan öelda, et just Red Centre`is kogesin ma kõige enam, et kui tahad midagi tõeliselt nautida, pead võtma selleks aega ja tegema võimalikult palju kaasa. Ulurut ei saa vaadata lihtsalt eemalt, sa pead seda katsuma ja selle ääres jalutama. Veelgi mõttetum on Kings Canyon`it või Kata Tjuta`t lihtsalt eemalt vaadata, et kõike seda nautida, peab tajuma tervikut.

Meie eelmisel korral täitumata unistus tõi meid tagasi siia rohelisele mandrile. Me viisime ühe oma unistustest täide ja see oli kõike seda väärt. Red Centre`is nägime me nii palju puhast ja ehedat loodust ja seda kõike keset peaaegu et mitte midagi. Täpselt sellist Austraaliat olin ma näha tahtnud ja endale ette kujutanud. Kutsun üles, inimesed, viige oma unistusi täide, see on üks ütlemata hea tunne! Ja kui te nüüd mõtlete, et ei saa, selleks on vaja raha, siis raha puudumine on enamasti vaid vabanduseks. Peamisteks põhjusteks on mugavus ja liialt vähene tahe. Kui unistus on piisavalt tugev, leiab alati ka võimalusi ja teid selle täide viimiseks. Enne Austraaliasse tulekut kuulsime mitmete oma sõprade suust lauseid, et tahaks ka minna, aga mul ei ole raha. Enamus nendest inimestest teenis oluliselt rohkem kui meie, nad käisid iga-aastastel puhkusereisidel ja/või tihti väljas söömas jne. Julgeksin öelda, et valikute küsimus - ju siis ei ole tahe nii suur, et sellele keskenduda ja selle nimel pingutada.

Red Centre`is kogetu ja nähtu võtab hästi kokku lause, mida ütleks selle kohta kindlasti minu endine inglasest töökaaslane:“ This was absolutely amazing“.

Meie täiendatud RED CENTRE`i PILDIALBUMILE pääsete ligi vajutades SIIA