neljapäev, 3. mai 2012

MALAISIA: Kuala Lumpur ja Cameron Highland

Meie seekordne lahkumine koduseks ja armsaks muutunud kängurumaalt ei olnud üllataval kombel ei kurb ega pisaraid täis. Olime saanud oma elu sellele peatükile õnneliku lõpu, südametesse oli lõpuks ometi saabunud rahu ning pea oli täis mõtteid kojusaabumisest ning tulevikuplaanidest. Tundus, et on täpselt õige aeg eluga edasi minna. Algamas on meie elu uus peatükk ja võtame sinna endaga kaasa kõik Aussis saadud õppetunnid, kogemused ja kuhjunud elutarkuse, mille kaasabil olla paremad ning õnnelikumad inimesed. Aga mitte sellest kõigest ei tahtnud ma hetkel rääkida, tahtsin hoopis peatuda meie kojutuleku teekonna 4-päevasel Malaisia vahepeatusel.

MALAISIA: Kuala Lumpur


Jõudsime selle eksootilise Kagu-Aasia riigi pealinna, Kuala Lumpurisse, alles õhtuks. Lennujaam asus linnast ligi tunnise bussisõidu kaugusel (pilet ca. 2,5 EUR), seega võtsime oma esimese õhtu eesmärgiks varasemalt broneeritud elupaika õnnelikult kohalejõudmise. Meie öömajaks oli üks Kuala Lumpuri paljudest lihtsatest hotellidest, mis asus kuulsa turistilõksu, Jalan Petaling`i nimelise ööturu vahetus läheduses. Öömaja ülesleidmine möödus suuremate viperusteta ja meie tuba oli tagasihoidlik, kuid väga puhas. Ainukese miinusena võib välja tuua akna puudumise, mistõttu oli toas peale tulede kustutamist täiesti kottpime. Rääkimata sellest, et ilma seisukorda võis vaid oletada ning öö ja päeva vahel vahet tegemiseks ei piisanud ainult kella olemasolust. Vot kui väärtulikud on aknad!

Peale uude elupaika sissekolimist tahtsime midagi süüa. Olime jube näljased ja kuna tulime Austraaliast, kus kõik inimesed meile korduvalt kinnitasid, kui odav on Malaisias söök, otsustasime otsida tänavalt esimese lihtsa räämas söögikoha, kus rahale mõtlemata julgeksime kõhu täis süüa. Jalutasime veidi mööda Petalingi ööturu tänavat kuni ühe kärsitu meesterahvani, kes tänaval asuvasse räämas plastmasslaudade ja toolidega söögikohta rahvast peaaegu et jõuga sisse tiris. Kuna koht oli rahvast täis (hiljem veendudes küll vaid valgenahalisi turiste täis), eeldasime, et tegemist on mõistliku kohaga ja allusime sellele meesterahvale. Vot selles söögikohas saime Malaisia esimese (õnneks ainukese) Aasiale tavapärase „kõndiva rahakoti“ õppetunni.

Veel enne menüü kätteandmist kästi meil tellida joogid ja süvenemiseks palju aega ei antud, tegime kiire tellimuse. Tellisime kahepeale riisikuhja ning keskmises suuruses magushapu kastmega kana- ja lihavaagna. Toit oli küll maitsev, kuid arve, mis sisaldas eraldi reana ka salfrätiku kasutamise tasu, sellele kohale sobimatult krõbe (ca. 20 EUR). Tundus, et pole vahet, kas tellid S, M või L suuruses vaagna, ikka tuuakse see sulle ühesuguses väikeses kausis. Tundus imelik, et kõik kohalikud inimesed sõid ja tellisid toidu meie söögikohast veidi siseruumide pool asuvate laudade äärest, kus kogu info hieroglüüfidena esindatud oli. Taipasime, et meiesuguste lollide valgete turistide jaoks on selle sama toidukoha kõrvale eraldi äri püsti pandud, turistidelt kasseeritakse mitmekordne hind, kuigi toidud samast köögist tuuakse. Teretulemast Aasiasse!


Järgnevatel kordadel einestasime kohtades, kus ka kohalikud käisid ning saime kahepeale alati vabalt vähem kui 5EUR suuruse arvega söönuks. Ostsime toitu ka tänavalt, kuna seal valmistatakse kõike, mida elanikkond ise sööb. Öeldakse ju, et käia Malaisias ja mitte süüa tänavatoitu tähendab, et õige elamus selle riigi köögist jääb saamata. Märkasime, et osa malaislastest sööb siiani kätega ja kasutab selleks vaid parema käe sõrmi, vasak käsi on roojane ja toitu ei puuduta. Suurem osa sõi siiski lusika ja kahvli abil. Lusikaga süüakse ja kahvliga aidatakse toitu lusika peale tõmmata.

Ei oskagi öelda, kas põhjusel, et olime reisimisest juba üsna väsinud ja tahtsime väga koju jõuda, kuid Kuala Lumpuril meie jaoks midagi Austraalia linnadega võrdväärset pakkuda ei olnud. Veetsime selles linnas kokku kaks päeva, mis oli täiesti piisav. Enamuse ajast jalutasime lihtsalt linnas ringi, uudistasime eemalt selle linna üht au ja uhkusest, 1996-2003 maailma kõrgeimaks hooneks olnud kaksiktorne (Petronas Twin Towers), mille kõrguseks on 452m. Tornide vahel olevale terrass-sillale pääsemist meie nii oluliseks ei pidanud, et selle tarbeks hommikul vara piletijärjekorda oleks vaevunud minema.


Otsustasime käia hoopis teletornis, mis meie halvaks üllatuseks samuti tasuliseks oli muudetud (pilet üle 10 EUR), loobusime ka sellest. Selle asemel külastasime üht Malaisia tavapärast nähtust- liblikaaeda. Tegemist oli ilusa lillede ja puudega kaunistatud aiaga, mis oli ümbritsetud rohelise võrguga ja kus suur hulk kirkavärvilisi Malaisia liblikaid vabalt ringi lendas. Mõned tegelased püüdsime ka kaadrisse:


Liblikate aia siseruumides saime küllaldase ülevaate Malaisia loodusest, seal elavatest maailma suurimatest ämblikest, mürgistest skorpionidest ja muudest meeldivatest putukatest. Enamus neist elutses piirkonnas, kuhu järgneval kahel päeval väljasõidu tegime, lihtsalt ei suutnud rohkem linnas olla.


Kuala Lumpuris oleku viimase osa sisustasime sealse arvuka tänavakaubandusega tutvudes. Tegemist oli suhteliselt väsitava ettevõtmisega, sest alati, kui millegi vastu huvi üles näitasime, pidi hinda mõistliku tulemuse saavutamiseks vähemalt poole võrra alla kauplema. Alguses oli hind lihtsalt utoopiliselt kõrge. Rõõmustav oli see, et vastupidiselt tailastele olid kõik malailased alati lahked ja sõbralikud ning naeratasid isegi siis, kui neilt midagi ei ostetud. Kui oleks minu valida, annaksin naeratuste maa tiitli Tai asemel hoopis Malaisiale. Kui neid kahte Aasia riiki veel omavahel võrrelda, siis Tai on odavam, kuid Malaisia tsiviliseeritum. Lisaks on Malaisia näol tegemist kunagise Inglismaa asumaaga, mistõttu seal räägitakse lisaks malai riigikeelele laialdaselt ka inglise keelt. Turistide jaoks muudab see reisimise seal riigis palju mugavamaks ja hõlpsamaks.


MALAISIA: Cameron Highland

Järgnevad kaks päeva veetsime Kuala Lumpurist ligi 200km kaugusel asuvas piirkonnas nimega Cameron Highland, mis on kuulus sealsete lõputuna tunduvate teeistanduste poolest. Kuna auto rentimine tundus nii vähese etteteatamisega suhteliselt tulutu ettevõtmine, lisaks ka päris kulukas, sõitsime sinna liinibussiga (pilet ca. 8,8 EUR üks ots). Buss oli seest tontliku välimusega, millele andsid vürtsi juurde ülilaiad istmed. Sõit kestis ligi 4 tundi ja selle kestel tehti ootamatu pooletunnine vetsupeatus. Pool teekonnast kulges üles mägedesse mööda käänulisi ja kurvilisi kitsaid teid, seega kohalejõudes oli mul sõidust süda üsna paha. Peatusime väikses külas nimega Brinchang. Kuna meil liiklusvahendit polnud, broneerisime järgnevaks päevaks, ühtlasi Allani sünnipäevaks, kohalikku piirkonda tutvustava ekskursiooni.

Järgmisel hommikul kell 9 võttiski meid peale maastur, kus lisaks meile oli veel kaks malailast, üks hollandlane ja üks inglasest reisiajakirjanik. Meie autojuht, ühtlasi ka giid, oli väga sõbralik ja asjalik selle piirkonna põline elanik. Mis mulle eriti meeldis, oli see, et ta tegi oma tööd hingega. Esimene sihtkoht, kuhu sõitsime, oli üks BOH`i kuulsatest mägedes asuvatest teeistandustest. Tegemist on Malaisia juhtiva teekasvatusega, mille istandused asuvad kokku 1200-l hektaril ja kus toodetakse aastas kokku ligi 4 miljonit kg teed, st ligi 5,5 miljonit tassi päevas. Pildid nendest teeistandustest olid ka ajendiks, miks just siia piirkonda Malaisia loodusega tutvuma tulime. Vaated olid kohati hingematvad ja loodus lopsakalt roheline, oleks vaid tahtnud seda kõike rohkem nautida:




Sõitsime samal päeval ka mööda Cameron Valley teeistandustest, kuid kahjuks sadas sel ajal vihma ja ajagraafiku tõttu pidime neid vaateid vaid sõidu pealt nautima. Saime teada, et suurem osa teest korjatakse tänapäeval masinatega ja kuigi hiljem toimub ka sorteerimine, võib kaasaja tee lisaks väärt kraamile sisaldada ka vanu teelehti, umbrohtu ning halvemal juhul satub sinna ka putukaid.

Meie teekond viis edasi 2000m kõrgusel asuva Gunung Brinchang nimelise mäe tippu, mille lähedal tegime jalutuskäigu läbi samblase metsa (Mossy Forest), mille sarnast võib leida vaid sealsetest kõrgematest mägedest. Väidetavalt on tegemist 200 miljonit aastat vana vihmametsaga. Kogu teekonna vältel näitas giid meile erinevaid taimi, tutvustas nende raviotstarvet ning rääkis, missugustes kallites ravimites üks või teine sisaldub. Kui kogu informatsiooni meelde oleks suutnud jätta, oleks endale koju terve loodusliku apteegi võinud varuda.



Päeva kestel külastasime kohalikku liblikafarmi, mis meie jaoks enam nii uudne ei tundunud, olime paar päeva tagasi Kuala Lumpuris juba ühte veidi suuremat külastanud. Selles farmis tundusid liblikad veidi õnnelikumad ja aktiivsemad olevat, kohati seisime nagu keset liblikate maanteed ja aegajalt pidi pea eest tõmbama, et mõni suhu või silma ei satuks. Allanil nt istus üks liblikas näos ja ei tahtnud sealt üldse mitte vabatahtlikult lahkuda.

Peale kerget lõunasööki kohalike söögikohas suundusime mööda mägist teed mõnikümmend kilomeetrit allapoole. Loodus ümberringi oli ilus ja lopsakas ning peitis endas tõelist džunglit. Ka vaated olid ilusad, ekskursioonide võlu ja valu aga seisneb selles, et ei saa peatuda seal, kus sooviks ja kaua sooviks. Jalutasime ühe metsiku kose lähistele ja külastasime aborigeenide pisikest küla, mis koosnes tee äärde rajatud mõnest bambusmajakesest. Ühe toreda kohaliku aborigeeni õpetuste ja näpunäidete järgi puhusime Blow Pipe nimelisest puhkpüssist nooli välja, et sellega sihtmärki tabada.




Käisime ühes bambusmajas sees ja meile tutvustati kohalike eluolu, traditsioone ning elamisviise. Samal ajal istus seal majas kohalik külavanem ja ta oli terve aja nii õnnetu näoga, et ma tundsin ennast ikka päris lolli valge turistina, kes teiste õnnetut elu käib uudistamas, pilte ma sel põhjusel eriti palju teha ei tihanudki. Sealsed põliselanikud on džunglist oma majadega tee äärtesse kolinud, kuna loodavad seal peatujatele erinevaid ravimteid, taimi ja punutud tooteid maha müüa. Kuigi põliselanike riided on praegusel ajal kaasaegsed, jooksevad nad siiani džunglis paljajalu ringi. Saime ka teada, et majad ehitatakse postide otsa, et loomad, putukad ja maod tuppa ei tuleks.


Tegelikult hakkas kogu sellest piirkonnast päris kahju. Olime jäänud vaid kolmekesi ja giid rääkis meile oma eluloost, näitas kohti, kus ta lapsena mänginud oli, kus aja jooksul töötanud ning rääkis lugusid, kuidas sealne loodus ning džungel ajaga palju muutunud on. Üha laieneva farminduse tõttu võetakse seal maha meeletult palju puid ja reostatakse ümbrust. Ta näitas meile ka ühte jõge, kus kunagi kristallselge vesi oli ja kus ta lapsena põhja sukeldudes vett juua sai. Nüüd laiutas seal suur reostatud sopakogu, kuhu keegi jalga sisse pista ei taha. Juba tema näost oli näha, kui kahju tal sellest kõigest on ja kuidas ta oma südant valutab sealse piirkonna pärast. Looduse mõttes pole sellele piirkonnale ka turism just väga kasuks tulnud, kuna paljud inimesed lihtsalt ei hooli millestki peale iseenda.

Enne, kui meid tagasi elukohta viidi, sõitisime läbi ühest selle piirkonna paljudest maasikafarmidest. Maasikaid kasvatatakse seal aastaringselt ja kogu kasvatus käib pottides. Kuna farmi töötajad pidavat meie giidile nagu õed olema (kuuluvad ühte kogudusse), saime sinna vaba sissepääsu, maitsesime marju ja jalutasime oma giidi juhatusel läbi istanduse. Kui ülejäänud farmide marjad pidavat suhteliselt hapud olema, maitsesid selle istanduse marjad küll päris magusalt ja hästi, eriti meeldis meile värske maasikamahl.

Oma sisuka päeva lõpetasime kohalikust pagariärist ostetud kreemikooki süües ja Allani sünnipäeva tähistades. Tegelikult olime kogetust suhteliselt väsinud ja vajusime kiiresti unne. Järgmisel päeval sõitsime tagasi Kuala Lumpurisse ning läksime ootusärevalt lennule, mis viis meid läbi Abu Dhabi Brüsselisse.

Brüsselis võttis meid vastu külm ja karge kliima, olime endale kõikvõimalikud riided selga tõmmanud ja ikka oli külm. Vahelduva eduga tibutas terve päev vihma ja kohe üldse ei olnud mõnus olla. Kuna Tallinna lennuliiklus on nii nagu on, pidime ühe päeva ja öö selles linnas veetma. Et aega vähegi sisukamalt veeta, jalutasime Brüsseli südalinnas, vaatasime üle kuulsa pissiva poisi ja põikasime sisse šokolaadipoodidesse, et lihtsalt imetleda sealseid magusaid kunstiteoseid.


Oi kui hea oli lõpuks koju jõuda, võtsime Eestimaa vastu naeratus näol ja hingasime kergendatult. Meie pikk retk leidis õnneliku lõpu ja vähemalt senini tundub mulle, et me ei ole enam need, kes me olime enne seda reisi. Me oleme palju terviklikumad ja õnnelikumad või vähemalt ei ole me veel ära rikutud ja oskame pisikestest asjadest rõõmu tunda. Ja kogu see pikk ettevõtmine oli väärt kasvõi ainuüksi sel põhjusel, et keset pikka väsitavat bussiretke Sydney poole vaadata oma kallimale silma ja kuulda tema suust nii siiralt ja armsalt öeldud justkui maailma kõige ilusamini kõlavat lauset: „ Mida rohkem me koos oleme, seda rohkem ma sind armastan.“

pühapäev, 15. aprill 2012

Pealinn Canberra ja suurlinn Sydney


Meie ärasaatmine koduseks saanud viinamarjaistandusest ja oma räämas majast oli vaikne ning südamlik. Jätsime oma siinse mandri perega hüvasti ning suundusime pikale bussiretkele, mis viis meid Austraalia bürokraatia keskusesse, Canberrasse. Daria tuli meid ära saatma ja tema soe kallistus tõi pisarad silma. Võtsime endaga kaasa ka pererahvapoolsed lahked sõnad ja kallistused ning teadmise, et võime oma armsasse Aussi kodusse alati tagasi minna ning oleme seal vägagi oodatud.

Öine bussireis Canberrasse oli ligi 12 tundi pikk ning sisaldas kahte 40 minutilist peatust. Lootsin enamuse sõiduajast magades üle elada, kuid see osutus jaheda õhu tõttu suhteliselt võimatuks ettevõtmiseks. Ei saa ju magada, kui sul on külm. Õnneks pandi teisel sõidupoolel soojendus tööle ja suutsin lühikesi uinakuid teha. Kuigi ilmunud oli uus raskendav asjaolu, värskelt vahetunud bussijuht ajas terve tee temperamentselt ning kohati kriiskava häälega juttu ühe malaisia päritolu reisijaga, kelle tugeva aktsendiga kõne pidevalt üles ehmatas.

Kohale jõudes võtsime endale üheks ööks toa linna keskel asuva Civic nimelise väga viisaka baari ülemisel korrusel (kokku 60$ öö). Hoolimata mitmete inimeste arvamusest, et tegemist on väga mõttetu sihtkohaga ning täieliku Austraalia bürokraatiakeskusega, tahtsime siiski selle maa pealinna tiitlit kandvast linnast kiire ülevaate saada. Canberra valiti Austraalia pealinnaks, kuna ei suudetud otsustada, kas pealinnaks peaks saama Sydney või Melbourne. Canberra paikneb nimetatud kahe suurlinna vahel ning elanikke on seal hetkel ligi 360 000. Linn oli väga puhas, hästi planeeritud ja skandinaavialik ning tundsime ennast seal üsna koduselt. Mitmel pool võis kohata huvitavaid ning pilkupüüdvaid detaile, nt erilised purskkaevud, järsul kallakul asuv pink, kaunistatud veeäravoolu luuk jne. Nägime ohtralt jalgrattureid ning rattateede võrgustik tundus olevat vägagi muljetavaldav. Tundus, et seda linna ei sallitagi pigem sealse suure bürokraatiamasina tõttu, elamiseks ei tundunud see üldsegi mitte paha paik olevat.


Canberra südamesse on koondatud arvukalt erinevaid muuseume ja kunstigaleriisid. Meie võtsime oma päeva eesmärgiks külastada kahte selle linna olulist vaatamisväärsust. Esimesena jalutasime Austraalia Parlamendihoone juurde ja pääsesime külastama seal asuvaid olulisemaid saale. Austraalia uus parlamendihoone avati 1988 Inglise kuninganna poolt ning valmimishetkel oli see väidetavalt maailma kalleim ehitis. Peahoone on ehitatud osaliselt mäe sisse (Capital Hill) ning sinna sisenedes võtavad sind vastu fuajees asuvad marmorist trepid ja sambad. Uudistasime hoones asuvaid portreesid ja muid kunstilisi ning ajaloolisi väljapanekuid, jalutasime suures saalis, põikasime sisse senati ja esindajate koja saalidesse ning puhkasime jalgu parlamendihoone katuseterrassil.



Oma kultuurse päeva teise osa veetsime Austraalia Rahvusmuuseumis. Sissepääs sinna oli prii ning muuseum oli üles ehitatud kui rännak läbi Austraalia erinevate eluperioodide alustades aborigeenide kultuuri tutvustamisest kuni hilisemate sisserändajateni ning nende lugudeni. Iga konkreetse loo või eluetapi juures olid eksponeeritud seda ajajärku iseloomustavad detailid. Muuseum oli üsna mitmekülgselt üles ehitatud, lisaks kirja pandud lugudele ja väljapanekutele võis vaadata videosid või kuulata erinevatest ajajärkudest pärinevaid helisalvestisi. Erinevalt Austraalia ühe ikooni, Uluru, juures asuvast aborigeenide kultuurikeskusest, oli selles muuseumis ka aborigeenide kultuuri oluliselt huvitavamalt, intelligentsemalt ning mitmekesisemalt kujutatud.

Õhtul jalutasime erinavaid sõjamälestusmärke koondaval memoriaal-alleel ning otsustasime, et oleme olulisema ära näinud ning midagi palju rohkemat sellel linnal meile pakkuda ei ole. Tegelikult ei olnud Canberras midagi nii erilist, mis eriti soojalt meelde jääks või mille pärast soovitaksin just seda linna külastada. Järgmisel hommikul istusime Sydneysse viiva bussi peale ja alustasime teekonda meie seekordse Austraalia tripi viimase sihtkoha suunas. Bussid Canberrast Sydney`sse väljusid iga tunni aja tagant ja pilet maksis keskmiselt 35 dollarit. Meie seekordne bussireis oli 3,5h pikk ja varasemast oluliselt mugavam. Bussis olid turvavöödega nahkistmed, õhk oli pisut soojem ning ülisõbralik ja viisakas bussijuht tutvustas ennast kõigile ning soovis nii reisi alguses kui lõpus igasuguseid häid soove. Juba palju parem kogemus.


Oli kohe tunda, et jõudsime suurlinna, tänavad olid närvilisi inimesi paksult täis ja kõik kiirustasid kuhugile. Sydney tänavapildis tundus olevat asiaate umbes sama palju kui valgeid. Asiaatide eriliselt suurt osakaalu oli märgata loomulikult sealse hiinalinna kitsastel tänavatel jalutades. Meie seekordne seljakotirändajatele mõeldud elupaik asuski hiinalinna külje all, busside ja rongide keskjaama lähistel. Võtsime endale kaheinimese toa ja meie tagasihoidlik elamine meenutas mulle minu kunagist Tallinna kesklinnas asuvat räämas ühikat. Kõige suurem vahe seisnes selles, et Tallinnas maksin kuu aja elamise eest sama hinna, mis Sydney odavas hostlis ühe ööpäeva kohta välja pidin käima (ca. 34$ inimene). Meie elupaiga peamisteks puudujääkideks oli pisut kehvavõitu vedrumadrats, katkise klaasiga aken, kust sügisene jahe õhk julgelt sisse puhkus ning maja kohatine räpasus. Asukoht see-eest on täitsa suurepärane, pilvelõhkujate vahel jalutades jõudsime ca. 10 minutiga Sydney Darling Harbour`isse ning kuulus ooperiteater ja sild jäid ca. 30 minutilise teekonna kaugusele.

Esimesel päeval tutvusime ümberkaudse elu-oluga ning jalutasime Darlingu nimelises sadamakompleksis. Kogu kompleks tundus kui ühtne tervik, kust võis leida ilusaid pargialasid ja purskkaevusid. Sinna olid koondatud konverentsikeskused, hotellid, kaubandus ja söömiskohad ning city jäi sealt vaid mõnesaja meetri kaugusele. Ja mis eriti märkimisväärne, kogu see territoorium oli loodud jalakäijate jaoks ning oli autovaba. Suured maanteed ületasid seda ala mõnikümmend meetrit kõrgemalt. Eeldused sarnase kompleksi koondamiseks on ka Tallinnal olemas ning meie sadamaala planeerimisel tasuks kindlasti Sydney`st eeskuju võtta. Jalutasime selles kompleksis mitmel õhtul ning nautisime ilusaid vaateid tuledes city`le, jõele ja sadamale. Samas korraldatakse ka mitmeid suuremaid üritusi, nt esimestel Sydney`s veedetud õhtutel saime seal osa tsirkusefestivalist.


Teise päeva eesmärkideks võtsime selle linna kõige kuulsamad vaatamisväärsused, Sydney ooperimaja ja Harbour Brigde`i külastamise. Mõlemad need asusid The Rocks nimelises linnajaos, mis on ühtlasi ka Sydney vanim linnaosa. Jalutasime üle kuulsa silla, nautisime sealseid vaateid ja tegime sellest kõigest endale mälestuseks mõned pildid.


Nimetatud sild on Sydney võimsa aastavahetuse ilutulestiku süda, mis valmis 1932. aastal. Hiljem uudistasime ooperimaja ning jalutasime city ääres asuvas suures kuninglikus botaanikaaias, kust avanesid ilusad vaated nii sillale kui ooperimajale.


Õhtul sõitsime bussiga Sydney ühe kuulsaima ranna, Bondi beach`i lähistele. Päikese loojangu ajal jalutasime Bronto rannast Bondi beach`ini mööda ookeaniäärset imeilusate vaadetega jalgrada ja lihtsalt nautisime mõnusat kahekesi olemist.


Pimeduses jõudsime jalutades Rose bay laheni, kust paadiga ooperimaja juurde tagasi sõitsime. Kuna tahtsime hirmsasti ooperimajast, city`st ja sillast ilusaid öiseid pilte saada, sõitsime kohe ka järgmise paadiga peatuse võrra üle lahe edasi. Huvitav oli see, et viimasest peatusest maha minnes ei olnud meil kellelegi pileti eest maksta, seega saime oma öised paadisõidud täiesti priilt kätte.


Ilm Sydneys muutus sügisemaseks, järgnevatel päevadel oli hulka tuulisem ja vihmasem, soojakraade max. 18. Plaanisime algul ära näha ka kesklinnast ca. kahe tunni sõidu kaugusel asuva „Summer Bay“, mis asub Palm beach`il. See koht on kuulsa Austraalia sarja „Home and Away“ üks põhilistest võttekohtadest. Eelmistest aktiivsetest päevadest kuhjunud väsimuse ja sügisese ilma tõttu jätsime selle oma plaanidest välja ja otsustasime aja maha võtta ning lihtsalt puhata. Selle asemel veetsime aega meie elukoha lähedal asuvat Paddy`s marketit külastades ja oma lähedastele Aussi suveniire kaasa ostes. Külastasime ka Austraalia Panga muuseumi, kust saime ülevaate selle mandri rahatähtedest ja majanduse seisukohast olulistest ajaloolistest aspektidest.

Üldiselt oli Sydney näol tegemist järjekordse ilusa suurlinnaga, kuid seda erilist Austraalias olemise tunnet me seal enam ei tundnud. Selleks peab suurlinnast välja sõitma ja maad avastama.

reede, 6. aprill 2012

Pizzat ja pisaraid


Meie elu siin viinamarjade keskel hakkab taas kord lõpule jõudma. Saime korralikult tööd teha, oma neljajalgse sõbraga kohtuda ja oma „Austraalia perekonnaga“ unustamatuid hetki koos veeta. Suutsime natukenegi oma kurbi mälestusi leevendada ning saada oma väikese siinse õnneliku lõpu. Lõpuks ometi on meie südametes rahu.

Eile andsime pererahvale üle oma tänukingid, mis sisaldasid kodumaalt saadetud meeneid. Kusti poolt meile kaasa antud Vana Tallinn leidis endale kõige väärilisema omaniku, meie peremees Gino. Kuna Elina kogub puidust esemeid, kinkisime talle kadakast valmistatud meeldivalt lõhnavaid tooteid ning ühe väikese Eesti lipu värvides küünla, mille leek näitab neile seda soojust ja hoolt, mida meie siin elades kogesime ja tundsime. Kõikide nende kingituste eest peame tänama oma vanemaid, kes meile paar nädalat tagasi kaks pakki Eestist teele panid. Üks neist sisaldas toiduaineid ning teine suveniire. Aitäh teile, kallid vanemad! Saime siinsete sõpradega korralikult maiustada ja kandsin mulle saadetud rukkilillest kaelaehet terve oma sünnipäeva, isegi tööl olles oli see mul kaelas. Midagi sooja, kodust ja südamelähedast!

Tänumeened, mis läksid kotti kirjaga „Sooja südamega külmalt maalt/from a cold land with a warm heart“:

Eile oli meie viimane tööpäev ja täna õhtul istume Canberrasse sõitva bussi peale. Buss sõidab sinna veidi üle 12 tunni ja jõuab kohale hommikuks (bussipilet maksis ca 110 dollarit inimese kohta). Seega meie järgmised sihtkohad siin unistuste maal on Canberra ja Sydney. Paar päeva tagasi müüsime oma itaallastest majanaabritele auto maha, kokkuvõtvalt saime auto eest sama hinna, mis selle eest kunagi ise maksime. Meie autoga seotud kuludeks olid eelneva viie kuu jooksul seega auto vormistamise tasud ning rego (kokku ca. 600 dollarit). Andsime poistele kaasa kogu oma magamis- ning söömisvarustuse ja eile alustasid nad oma seiklust meile juba eelmisest korrast tuttavate radade, Great Ocean Road`i ja Grampians National Park`i, suunas.

Autoga seoses meenus mulle üks naljakas vahejuhtum, kus mõlemad võtmed meie masinasse sisse jäid ja uksed lukus olid. Kogu meie majanaabrite kaader käis ümber auto ja püüdis abiks olla, nende lõppotsus oli, et aken tuleb sisse lüüa. Õnneks ei olnud meie nii rutakad, võtsime endale natuke mõtlemisaega ja hakkasime kannatlikult muud lahendust otsima. Mõne tunni pärast õnnestus Allanil autosse sisse saada tänu traatvardale, mille ta ukse tihendite vahelt sisse lükkas ja sellega lingi avas. Vahel viib kannatlikkus sihile!

Eelmise teema lõpus mainisin, et kiirustame oma pererahva juurde pizzaõhtule. Tegemist oli ühe siinse mäletamisväärse õhtuga. Meie majanaaber Attila oli valmis meisterdanud ligi 30-ne pizza jagu põhjasid, mida kohalolevad inimesed erinevatest lauale laotud komponentidest seejärel katma hakkasid ja mis meie majanaabrist peakoka poolt ahju küpsema libistati. Pizzasid küpsetati meie pererahva väliköögis asuvas leivaahjus koos elava tulega.


Attila oli varem pizzarestoranis töötanud, seega käis kogu protsess tema käes mängleva kergusega. Eriline vaimustus valdas Elina lapselapsi, kes Attilat jäljendades pizzapõhjasid vormides neid sama meisterlikult käte ja lae vahel püüdsid lennutada. Lapsed kaunistasid oma pizzasid hoolega ja kui siis lõpuks see nende päris oma pizza ahjust välja tuli, käisid nad neid piiritu uhkusega kõigile kohalolevatele inimestele näitamas.


Pizzad olid tõesti maitsvad, tundus, et ükskõik, mis sinna peale panna või kas üldse midagi panna, kõik oli isuäratav, ikkagi otse ahjust tulnud ja veel vaikselt särisevgi. NÄMMU, kindlasti oli see meie parim pizzade söömise kogemus üldse!


Sõime vähemalt ühe terve pizza näkku, lisaks küpsetas Gino ahjus kanakoibasid ja Daria oli valmis teinud imehea karamelli-šokolaadikoogi. Oli soe õhtu, hea seltskond, värske õhk ning vapustav söök!


Sel kolmapäeval olime kutsutud Mildura restorani nimega Seasons väikesele tänuõhtule, kus olid kohal juba tuttavad Mildura Slow Food võtmetegelased ja vabatahtlikud, kes meie eelmises teemas tutvustatud Festa della Vendemmia õhtusöögil abiks olid. Saime erinevaid restorani omaniku poolt pakutud veine ja suupisteid maitsta ning mõnusalt juttu ajada. Sarnaselt meiega oli mõlemal aastal Festa della Vendemmial kohal üks tore noor Brasiiliast pärit naine oma pojaga, temalt loodame ka mõned paremad fotojäädvustused mälestuseks saada. Õhtu möödudes suundusime edasi Gino ja Elina ühe tütre mehe pizzarestorani. See koht oli puupüsti täis ja raske oli lauda saada. Peremees tellis meile kamba peale viis suurt pizzat ja saime ka oma selle nädala maitseelamustesse midagi itaaliapärast lisada.


Täna ootavad meid ees rasked hetked, kui peame kõige siinsega hüvasti jätma. Peame hüvasti jätma oma tillukese Austraalia koduga, siinse kalliks saanud perekonnaga ja oma neljajalgse Jenny`ga, kes meisse taas nii kiindunud on. Eile lahkusid pisarsilmil Lorenzo ja Alessandro, täna on meie kord. Majas on nüüd uued elanikud, meie töökaaslastest roomlased, kes koostasid meile eile ka nimekirja Itaalias külastamist väärivatest kohtadest ja sain Darialt karamelli-šokolaadikoogi retsepti, mida kodus katsetama hakkan. Samas tunneme, et praegu on just õige hetk edasi liikuda ja ootame ärevusega meie uusi seiklusi. Hakkame kõike siinset igatsema ja meenutame seda aega alati vaid parimate sõnadega!

Täna täpselt kaks aastat tagasi jõudsime kurbadel põhjustel tagasi Austraaliast kodumaale. Täna on ühtlasi ka Allani isa sünniaastapäev, sööme sel puhul kooki ja kala ning meenutame temaga koos veedetud erilisi hetki. Ja me teame, et ta oleks tahtnud, et me siia tagasi tuleme ja oma siinse reisi ning unistused lõpule viiksime. Ja seda kõike oleme me ka teinud!



Meie seekordse teema pildivalikule pääsete ligi vajutades SIIA

pühapäev, 25. märts 2012

Nautimist nii kehale kui hingele

Meie viimased nädalad on olnud täis tööd ja pidustusi. Möödunud nädalate üks tippsündmusi oli meie jaoks juba teiskordne osalemine Festa della Vendemmia nimelisel meie ilusaimate viinapuude all peetaval erakordsel õhtusöögil („Dinner under the vines“). See õhtusöök korraldati heategevuslikul eesmärgil ning enamus inimesi (sh meie) oli seal abis vabatahtlikena- love job, nagu Elina sellist tööd nimetab.


Sel aastal kuulus Festa della Vendemmia ka Melbourne Food and Wine Festival sündmuste hulka ja õhtu oli varasemast suursugusem. Köögis toimetas käsikäes seitse Mildura parimate restoranide peakokka, kelle kaasabil kohalikest produktidest valmistatud seitsmekäigulise õhtusöögi menüü koostatud oli. Toit oli oivaline, meie esimeseks maitseüllatuseks osutus tursakreem koos oliiviõli, küüslaugu, anšoovise ja kappariga. Järgmine tõeline nauding tuli pearoast, kus saime maitsta Red Gum puude söel küpsetatud veisekaela- selle liha oli lihtsalt nii mahlane ja pehme, et lausa sulas suus.


Oh, ja siis tuli meie vaieldamatu lemmik, magustoidu voor, juba seda meenutades hakkavad suus neelud käima – pistaatsiakook värske kreemi ja pistaatsiapuruga serveerituna koos kohaliku magusa Moscato veiniga. Magustoit oli nii hea, et Allan sõi neli portsu järjest ära. Oma vabatahtliku töö eest saime sel korral tänutäheks paar pudelit Moscato veini, mida järgmistel vabadel päevadel seda oivalist pistaatsiakooki meenutades nautima hakkame. Loomulikult olid kogu õhtu vältel laual ka meie pererahva maitsvad tooted, mis meie blogi varasematest teemadest juba läbi on käinud ja millel sel korral pikemalt peatuma ei hakka.

Pilet sellele eriskummalisele õhtusöögile maksis 90 dollarit inimese kohta. Hind sisaldas vaid õhtusööki, kohalikku kvaliteetset veini ja õlut müüs külalistele kohalik veinikelder. Kohtade arvu piiratuse tõttu mahutati kahe pika laua taha ära kokku 180 külalist, kes itaalia meloodiate saatel ja viinapuude kohal rippuvate tulede taustal erinevaid hõrgutisi nautisid, aegajalt näpates peade kohal rippuvatest suurtest lopsakatest kobaratest üksikuid Red Globe nimelisi viinamarju. Kogu ürituse korraldajaks oli mittetulundusühing Slow Food Mildura, mille üheks liikmeks ka Elina on. Slow Food rühmitus on alguse saanud Itaaliast ja see loodi vastukaaluks kiirtoidukultuurile McDonalsi saabumisel Itaaliasse. Ka nimetatud ürituse üheks eesmärgiks oli tuua inimesed värske õhtu kätte nautima koos sõprade ja perekonnaga värsketest kohalikest produktidest valmistatud toitu. Traditsiooniliselt tähistatkse Festa della Vendemmia nimelise õhtusöögiga ka viinamarjahooaja lõppu ja inglise keeles öelduna on kogu üritus ka kui „Feast of the Grape Harvest“.


Austraalia Gourmet Travellers nimelise ajakirja märtsikuu numbris ilmus artikkel nimega Vine dining. Selles artiklis kirjutatakse ülal mainitud õhtusöögist, räägitakse erinevatest meie istanduse produktidest ning selles, kuidas viinamarju ja sellega seotud tooteid toidus kasutada. Sellele artiklile pääsete ligi vajutades SIIA.

Teine meie jaoks oluline päev leidis aset emakeelepäeval, 14. märtsil, kui taas aasta vanemaks sain. Tegemist oli tavapäevase tööpäevaga, mille hommikul ootas mind töökohal Elina poolt oma aiast korjatud roosidest valmistatud lõhnav kimp, lõunapausil kutsus pererahvas meid enda terrassile ja pakkus meile kohvi, teed ning liblikatega kaunistatud sünnipäevatorti. Kahjuks polnud mul fotokat käepärast, kuid meie pidulik lõunapaus oli väga kodune ja armas. Pakkusin pererahvale ja töökaaslastele (2 itaallast, 2 prantslast ja 1 Austraalias alaliselt elav indoneeslane) vanemate poolt Eestist saadetud Kalevi komme ja läksime rõõmsalt tööle tagasi. Peale tööd valmistasin ette tagasihoidliku sünnipäevalaua, mille tarbeks olin valmis teinud suure kausi eestipärast kartulisalatit ja Eestist saadud pakist pärit toodetest mõned kiluvõileivad. Pea kaks nädalat vana musta leiba kommenteeriti kui päris head ja küsiti juurdegi. Tähistasime minu vanemaks saamist koos majanaabritega (prantsuse paarike ja 4 itaalia poissi) ning õhtu oli täis head veini ja lõbusat jutuajamist.


Ühel hommikul käisin Elinal abis toitu valmistamas, kuna meie juurde oli saabumas 45 Adelaide`is elavat itaalia taustaga austraallast, kes tahtsid Elina viinamarjadega kaetud terrassil itaaliapärast hommikusööki nautida, et kogeda midagi oma lapsepõlvest ja juurtest. Mind peeti sel hommikul korduvalt Elina tütreks ja pidin seletama, et olen hoopis Euroopast pärit seljakotirändur, kes siinsetesse istandustesse armunud on ja siit kuidagi minema ei saa. Kõik inimesed olid sealsest atmosfäärist võlutud ja kiidusõnu meie vapra perenaise ning tema toidu kohta kuuldus igast ilmakaarest.

Kuna seekordse teema läbivaks märksõnaks on toit, tahan veel mainida, et paaril tööpäeval käisin Elinal abis suurt hulka baklažaane ja suvikõrvitsaid koorimas ning viilutamas. Kasutasin viilutamiseks umbes sellist metallist ümmarguse teraga masinat nagu toidupoodide lihaletis näha võib. Esimesel päeval oli pea igasugustest mõtetest paks, suutsin tähelepanu kaotada ja lõikasin endale päris korraliku haava näppu. Minu õhtu lõppes Mildura erakorralise meditsiiniabi punktis, kus haav puhastati,näpp tuimestati, tehti neli tillukest õmblust ja teetanuse vastane süst. Haigla personal oli väga sõbralik ja lahke. Unustasin kõik oma dokumendid koju ja sellest ei tehtud mingisugust probleemi, sain oma abi kätte. Selline pisikene õnnetus oleks mulle maksma läinud umbes 140 dollarit, esmakordselt sain kasutada oma kindlustust ja kogu tasu meeldivalt nende õlgadele veeretada.


Teisel päeval hoidsin viilutamismasinast eemale, koorisin ohutult suvikõrvitsaid ning võtsin neilt sisu välja. Toimetasime pererahva väliköögis ja meil oli väga tore seltskond, mina, prantsuse tüdruk Marlene, itaalia tüdruk Daria ja Elina. Olime toiduga nii ametis, et ei saanud pidama, hakkasime lõpuks kõik koos endale õhtusööki valmistama. Praadisime õlis suvikõrvitsatest, munadest, basiilikust, juustust ja erinevatest vürtsidest koosnevat segu ning keetsime kõrvale pastat, mille katteks oli suhteliselt tšilline tomatipasta ja riivitud parmesan. Kutsusime meespere ka kohale ja nautisime koos pererahva ning osade nende lastega õhtusööki. Väga chill! :)

Nagu juba jutu sees mainisin, on meie itaallaste kogukond täiendust saanud, meie juurde saabusid tööle veel kaks ehedat itaallast, Daria ja Andrea, väga lahedad roomlased, kelle jutu saatel ikka kõvasti naerda saab. Andrea ema töötab koolis ja külastas paar päeva tagasi nende Tallinnas asuvat sõpruskooli. Ema poolt pojale saadetud kirjas oli esimeste muljete seas mainitud, et eestlased tunduvad kuidagi väga külmad. Nii, kallid kodumaalased, minge nüüd välja ja naeratage võõrastele inimestele, kunagi ei või teada, kui tähendusrikas, meeldejääv ja südantsoojendav võib olla üks väike naeratus võõra inimese jaoks, vahel võib see ka Teie enda elu oluliselt paremaks ja meeldivamaks muuta.


Täna õhtul peale blogi üleslaadimist kiirustame samuti oma pererahva juurde õhtusöögile. Meie tänane menüü koosneb itaaliapärasest leivaahjus küpsetatud pizzast, mida hetkel meie noored itaallastest töökaaslased meisterdavad. Kõlab ootusärevalt :)

Meie seekordse teema piltidele pääsete ligi vajutades SIIA

pühapäev, 11. märts 2012

Viinamarjaidüll ja hetked meie elust


Möödunud naistepäeva tähe all tahaksin teile taas tutvustada ühte siinset erakordset ja erilist naist- meie Elina`t. Sel korral küll natukene teisel kombel kui varem. Nimelt kaasati Elina Murray Darlings nimelisse multi-meedia projekti, mis koondab endast lugusid erakordsetest naistest, kes elavad Austraalia kahe suurima jõe (Murray ja Darlingu) läheduses. Hetkel on selle projekti raames tehtud lugusid 15-ne erineva inspireeriva naisega, kellest üks on meie jaoks eriti oluline. Vajutades SIIA avaneb teil kõigil võimalus meie Elinaga tuttavamaks saada. Tegemist on 8-minutilise videoga, kus ta räägib veidi endast, oma traditsioonidest ja otse loomulikult toidust. Suurem osa klipist ongi filmitud Elina toidukuningriigi keskmes, nende armastatud sahvris ja väliköögis. Aegajalt on kaadris ka peremees Gino ja mõnel sekundil on näha ka veiniklaase kokku löövat perepoeg Piero`t. Mõnusat nautimist teile kõigile!

Meie elu siin rohelisel mandril kulgeb endisel kombel, püüame veel mõned nädalad tööd teha, et siis jälle edasi reisida. Hetkel on meil käsil viinamarjakobarate kuivatamine. Tegemist on ühe erilise ja eksklusiivse tootega, mis näeb serveerides väga efektne välja ja annab toidulauale palju jumet juurde. Protsess lõpp-produkti saamiseks on üsna pikk ja kulukas. Esmalt tuleb kõik marjad korrektsete kobaratena puudelt ära korjata, seejärel laome kõik kobarad kokkulepitud viisil ükshaaval puidust alustele eemaldades koledad marjad. Nüüd on käes üsna tavatu kuivamisprotsessi järg, kus peremees torniks laotud viinamarjadega alused ise projekteeritud ja ehitatud kuuma õhu tunnelisse lükkab. Nimetatud tunnel kiirendab kuivamisprotsessi, hoiab eemale putukaid ja võimaldab täielikult hoiduda kemikaalide kasutamisest. Rõõm on mainida, et eranditult kõik Tabletop Grapes tooted on väga kõrge kvaliteediga ja kemikaalivabad.


Kui marjad on tunnelis õige kuivuse saavutanud, tuuakse alused välja. Kobarad on sel hetkel väga rabedad ja ka õrnast puudutamisest võivad sealt marjad küljest kukkuda. Sel põhjusel pritsin kõiki kobaratega täidetud aluseid mitmeid kordi veega, kuhu on sisse segatud väike kogus lõhnatut ja värvitut glütserooli, mis on tuntud oma niiskusthoidva toime poolest. Olenevalt õhuniiskusest ja muudest teguritest pritsin marju neli kuni seitse korda kuni kobarad on elastsed ja ei purune. Minu jaoks on veel üsna keeruline aru saada, kuna on saavutatud see kõige õigem ja parem niiskuseaste, mille järel võib alata pakkimisprotsess. Pakime käsitsi ükshaaval kõiki kobaraid üle vaadates vajadusest tulenevalt kas suurematesse või väiksematesse kastidesse. Tulenevalt tellimustest pakitakse neid hiljem ümber ka väikestesse kotikestesse.


Viimane pilt pärineb lehelt www.tabletopgrapes.com.au

Meie praegusteks elukaaslasteks ja naabriteks on lisaks varasemas teemas mainitud itaalia poissmeestele ka üks prantsuse tüdruk ja poiss (Dimitri ja Marlene). Kuna kõik toad on täis, elavad nad maja kõrvale pargitult oma minibussis ja viivad oma unistust täide. Saime teada, et kõikide prantslaste unistuseks on osta oma väike buss ja sellega mööda maid ringi reisida. Arvatavasti sel põhjusel olemegi alati just bussidega reisivaid prantslasi kohanud, kuigi enamus teisi bäkkareid sõiduautosid eelistavad. Meie lähirahvustest rääkides, oleme mõned päevad töötanud koos meie teises istanduses tööle asuvate rootslasega. Brisbane hostlis kohtasime kunagi ka Soomest pärit tütarlast, rohkem pole Skandinaavlasi ja muid lähinaabreid meie teele juhtunud.

Vasakult Alessandro, Mattia, Marlene, Lorenzo ja Attila:

Tahtsin veel ära mainida, et vaatasime Allaniga ühel õhtul imearmast romantilist komöödiat „Letters to Juliet“ (2010), mille peaosas mängib Austraaliast pärit näitleja Christopher Egan, keda nooremana mitmed aastad ka Eestis näidatavas Austraalia teleseriaalis „Home and Away“ Nick`i nimelise poisi rollis võis mängimas näha ja kes nüüd Hollywoodis püüab läbi lüüa. Kuigi kogu film, sh jutustatav lugu ja näitlejatööd (naispeaosas vapustav Amanda Seyfried) mulle hirmsasti meeldisid, ei tahtnud ma mitte sellest rääkida. Tahtsin hoopis mainida, et filmi tegevuskohast tulenev itaalia hõng ja lõpuosast pärinevad viinamarjaistandused meenutasid mulle kangesti meie praegust elu ja siinset õhustikku. Võib-olla ka sel põhjusel jättis see film mulle tugeva mulje ja läks hinge. Ilus lugu!

Hiljem järele mõeldes tundusid nii Elinast tehtud videoklipp kui ka film „Letters to Juliet“ (tõlkes „Kirjad Juliale“) meie jaoks oma õhustikult küllaltki sarnased. Mõlemas filmis oli tähtis roll itaalia toidul, selle valmistamisel ja nautimisel, rääkimata meie jaoks ära tuntavatest karakteritest ja paikadest. Tundsime mõlemas filmis ära osakesi oma igapäevasest elust, siin kogetust ja nähtust :)


Vaade viinamarjaistandustele meie pererahva terrassilt. Pilt pärineb lehelt www.tabletopgrapes.com.au

Meie täiendatud pildialbumiga saate tutvuda vajutades SIIA

esmaspäev, 20. veebruar 2012

A little slice of Italy

Coober Pedy`st lahkudes suundusime kauni hubase väikelinna, Port Augusta suunas, kus kolm suurt maanteed kohtuvad. See tähendas ca. 550km sõitu, mille alguses saatsid meid vaid tühjad tasased kõrbenud väljad, hiljem hakkas ka põõsaid ja puid vaatevälja tekkima. Meie teele jäid mitmed kuivad soolajärved, mis eemalt kangesti kuuma päikese all laiutavate lumeväljade moodi tundusid. Tundus kahtlane ja uudistasime neist ühte lähemalt (Lake Hart):


Jõudsime Port Augustasse, tegemist oli ühe hubasema väikelinnaga, kus Austraalias reisides käinud oleme. Püüdsime seal möödunud rännakust pisut välja puhata, nt jagasime suure hulga aborigeenidest lastega linna keskel asuvat jõesuuet seal ennast värskendades. Otsustasime, et on taas aeg tööle hakata ja oma kokkukuivanud reisikukrul kosuda lasta. Hakkasime liikuma viinamarjafarmide suunas, kus kohe-kohe hooajad peale peaksid hakkama. Üsna märkamatult jõudsime tuttavasse piirkonda, kus kaks aastat tagasi olnud olime ja kus ootamatult ning kurvalt oma tookordsed rännakud katkestama pidime. Olime jõudnud Mildurasse, meie kunagise armsa viinamarjafarmi lähedusse, kus kord nii õnnelikud ja rahul olime olnud. Ja kuigi meil esilagu ei olnud plaanis oma vanasse farmi tööle minna, otsustasime sealt siiski läbi sõita, pisut nostalgitseda ja oma kunagisele pererahvale Buongiorno ( it.keel, tõlkes Tere) öelda.

No ja nii see siis kõik läkski, nüüdseks oleme oma vanas farmis juba ligi kolm nädalat peatunud ja tööd teinud ning lahkume siit arvatavasti alles aprilli esimestel päevadel. Meie jaoks justkui tekitati töökohad, saime oma räämas lagunevasse viinamarjapõldude keskel asuvasse romantilisse majakesse taas ühe toa ja alustasime kohalt, kust kunagi kõik pooleli jäi. Just nagu ei olekski vahepeal neid üliraskeid aastaid olnud ja algas lihtsalt uus päev. Saime tagasi oma farmikutsu, kes saba liputades meid endisel kombel tervitama tuli. Ei saanudki aru, kas ta meid mäletas või mitte, igatahes päevadel, kui eemal asuvatel põldudel viinamarju korjan, magab ta endiselt mind saates lähedal asuvate viinpuude all, just nagu vanasti.

Jagame hetkel oma maja nelja itaallasest noormehega. Kõik nad on väga sõbralikud, kuigi hirmus lohakad. Vahel, kui neid kodus ei ole, püüan majas korda luua. Suhteliselt mõttetu ettevõtmine, kuna järgmisel päeval on kõik taas endine. Hoolimata sellest oleme tagasi saanud oma südamerahu ja võime julgelt väita, et oleme õnnelikud. Ma ei tea, mis võlu selles kohas on, aga see, mida siin tunneme, on midagi erilist, mingi eriline rahu on südames ja siin on väga hea olla. Ja kuigi tööpäevad on tihti rasked ja päike kõrvetab, saab õhtul ikka naeratus näol uinuda ja uut päeva oodata. Loomulikult ei saa unustada siinseid viinamarju, olime kaks pikka aastat oodanud, et neid marju jälle ise puudelt noppida ja lõpmatutes kogustes süüa. Meie maja taga asub ka viigimarjapuu, mille värsked viljad on oi kui head, lisaks kasvatatakse meie teises istanduses täiesti ilma seemneteta arbuuse, mis on ülimagusad ja mahlased. Millised maitsenaudingud!

Värsked viigimarjad:

Oma pererahvast ma enam tutvustama ei hakka, nendest kirjutasin oma blogis lähemalt kaks aastat tagasi jaanuarikuus. Ka nende puhul pole midagi muutunud, endiselt teevad nad oma tööd suure hoole, pühendumise ja kirega. See, mida nad loovad ja loonud on, paistab välja ja tõmbab inimesi ligi. Nt ei suutnud Elina taas ära öelda ja võõrustas ühel õhtul oma tagahoovis 24-pealist äriseltskonda neile mitmekäigulist õhtusööki ja kohalikke veine pakkudes. Oli ilus ja soe õhtu, ümberringi põlesid küünlad ning nende viinamarjadega kaetud terrass säras muinasjutulistes tuledes. Kohe üldse ei imesta, miks inimesed siia alati tagasi tahavad tulla. Olime sel õhtul pererahvale abiks ja saime osa nii ümberkaudsest ilust kui hõrgutistest.

Üks muutus on Garreffade perekonnas siiski aset leidnud, nimelt on nende mõnda aega Euroopas elanud perepoeg mõneks ajaks koju peatuma jäänud. Tegemist on paraja rattamaniakiga, kellel on kodus neli ratast ja kes säravail silmil Allaniga igal võimalikul hetkel ratta teemadel räägib. Ühel pühapäeval käisid nad koos kahe tunni pikkusel sõidul.

Allan eelmisest aastatuhandest pärineva logiseva rattaga ja Piero fixgear maastikurattaga:

Ühel ilusal laupäevaõhtul toimus Milduras kohalike farmerite ööturg. Ka Garreffa`de pere oli seal oma lauaga esindatud. Läksime samuti seda sündmust uudistama ja märkasime, et juba enne ametlikku algust oli Elina laua ümber palju rahvast, ta tundus üksi nendega suhteliselt hädas olevat. Tõttasime appi, Allan pakkis ja müüs hoolega viinamarju, mina püüdsin inimestele Elina vaaritatud salateid müüa ja välja mõelda, millest üks või teine tehtud on. Õnneks jõudsid lõpuks ka ülejäänud pereliikmed kohale ja saime natukene kergemalt võtta. Pimeduse lähenedes oli Elina palutud esitlema ja valmistama erinevaid roogasid, mida ta siis inimestele tutvustas ja proovida andis. Kohtasime seal marketil ka mitmeid eelmisest korrast tuttavaid nägusid, kummaline oli nii kaugel maal ennast nii koduselt tunda.


Unustasin mainida, et oleme nüüd Allaniga ka väiksemat sorti telestaarid. Meie istanduses käidi filmimas Singapuri TV ühe populaarse telesaate „ Food Source“ uue osa jaoks saatelõike. Allan oli pildis nii viinamarjakaste pakkides kui viinamarju nö. rosinateks tegemas. Mina korjasin rahulikult tahmase ja tolmusena rosinateks minevaid viinamarju, kui üsna ootamatult üks pilusilmne noormees koos filmigrupiga juurde hüppas ja kohe midagi küsima ja seletama hakkas. Vot siis, siit meie uus karjäär alguse saabki :)

Nagu juba varem kirjutanud olen, on meie pererahvas itaalia päritolu ja nad püüavad igal moel oma kultuuri ja kombeid elus hoida. Tänu pererahvale ja loomulikult ka meie itaallastest majanaabritele on ka igas meie päevas justkui tükike Itaaliat ja oleme selle maa lummuses- itaalia keel, toidud, kombed, suur perekond ja selle ühtehoidvus- kõik see pole meidki puudutamata jätnud. Ei saa salata, oleme ka ise mõne itaaliakeelse sõna võrra rikkamaks saanud. Siit saab sädet juurde üks minu juba väga ammune unistus, minna kunagi tagasi Itaaliasse (käisin seal lapsepõlves ja mäletan vaid üksikuid hetki), et osa saada nii sealsest toidust, kultuurist kui ümbritsevast ilust. Kuna Allanile itaalia köök väga maitseb, siis pole teda raske veenda olnud. Seega kunagi tulevikus VÕTAME AEGA ja rändame mööda ühte kodule hoopis lähemat maad. Seniks aga naudime seda killukest, mida meile pakub siinne romantiline elu.

Elina kinkis mulle selle korra esimesel kohtumisel MilduraLiving nimelise ajakirja eelmise suve numbri, mis sisaldas lugu neist, nende farmist ning sellest, kuidas nad on suutnud keset suurt suurt Austraaliat luua oma tükikese Itaaliat. Selle loo pealkiri oli „A little slice of Italy“ - see iseloomustab väga hästi meie praegust elu ning kõike seda, mida siin kogeme. Sellest ka meie blogi seekordne pealkiri. :)


Meie seekordse teema pildivalikule pääsete ligi vajutades SIIA

laupäev, 11. veebruar 2012

COOBER PEDY- Opal Capital of The World

Teel Red Centre`ist Austraalia lõunaranniku poole asus meie seekordse puhkusetripi viimane kindel sihtkoht, üks omapärasemaid väikelinnu, mida külastanud oleme – opaalikaevanduslinn Coober Pedy (aborigeenide keeles Kupa Piti, mis tähendab valge mehe poolt kaevatud auku). See linnake asub ühes mandri sademetavaeseimas piirkonnas keset tühja kõrbeala. Temperatuur võib seal suvel tõusta 50 kraadi ligi ja talveöödel langeda nulli piirimaile. Suur osa selle linna elust käib maa all, sealt võib lisaks arvukatele kaevandustele leida ohtralt maa-alustesse koobastesse rajatud kodusid, lisaks poode, kirikuid ja majutusasutusi, pakuti ka maa-alust kämpimisvõimalust. Rohkem kui 50% kohalikest elab maa-all, sealne eluviis on suvel jahedam ja talvel soojem, aastaringselt püsib seal temperatuur 24 soojakraadi ümber.


Coober Pedy on maailma suurim opaalidega varustaja, sel põhjusel nimetatakse teda hellitavalt ka maailma opaalipealinnaks (Opal Capital of The World). Esimese opaali avastas sellest piirkonnast juhuslikult 1914. aastal 14-aastane kullaotsingu retkel viibiv Willie Hutchison, kes püüdis sel hetkel hoopis vett leida. Avastamisjärgsetel aastatel oli seal piirkonnas vaid üksikuid kaevureid, tõeline opaalipalavik läks lahti alles 1919. aastal. Järgnevatel aastatel kaevandati meeletutes kogustes opaale ja linna elanikkond kasvas olematusest mõnesajani. Sealsete kaevurite suurimateks probleemideks oli karm kliima ja veepuudus. Neid muresid aitas leevendada maa-alune jahedam eluviis ja 2 miljoni liitrise veepaagi ehitamine. 60ndatel-70ndatel oli opaalide kaevandamine miljardi dollari tööstus. Coober Pedys, Andamookas ja Mintabies kaevandatakse veel praegugi ligi 90% selle vääriskivi maailmatoodangust. Opaale võib leida laias värvivalikus, seal on salvestunud justkui vikerkaar, mis muudab valguse käes värvust. Kõige väärtuslikumad on mustad opaalid ja nendest üle 99% on pärit Austraaliast.

Opaaliõnne lootuses on sellest linnast läbi käinud suur hulk seiklejaid ja õnnekütte, sh ka palju eurooplasi. Nii mõnelgi on sealt õnnestunud väärtuslikke vääriskive leida ja miljonäriks saada. Hetkel elab Coober Pedys kokku umbes 3500 elanikku ca. 40-st erinevast rahvusest. Tegemist on multikultuurse kaevanduskogukonnaga, kus elavad ja töötavad peamiselt meessoo esindajad. Linna põhilisteks tegevusaladeks on opaalitööstus ja turism.


Tundus nagu polekski tegemist kaevanduslinnaga, vaid hoopis ühe suure kaevanduskompleksiga. Praktiliselt igal teisel majapidamisel tundusid olevat tagahoovis kaevanduskäigud, hoov oli täis kaevandusmasinaid ja tööriistu. Linn oli täis väikeseid juveelipoode, kus müüdi selles piirkonnas kaevandatud opaale ja nendest tehtud ehteid. Suurem osa müügimeestest väitis, et ise nad neid opaale nii kaevandavad, lõikavad kui ka lihvivad. Linna ümbritsev ala oli täiesti läbi sorgitud ja seda nii kaugele kui silmaga näha ja rohkemgi veel. Opaale kaevandatakse maa all, kuid kaevandamise käigus tekivad maapinnale kivi- ja kruusahunnikud, mis kaugele näha on.


Külastasime Old Timers Mine nimelist kunagist kaevandust ja selle juurde rajatud muuseumi. Saime seal mööda ajaloolisi 1916. aasta opaalikaevanduse käike jalutada ja lugeda, kuidas opaalide kaevandamine sellel ajal toimus. Kogu muuseumikompleks oli lihtne, kodune ja põhjalik. Tegemist oli ühe perekonna äriga ja tundus, et seda tehti südamega ning tõeliste asjaarmastajate poolt. Lisaks demostreeriti meile, kuidas kaevandusmasinad töötavad ja nägime, missugused olid selle kaevanduse aegsed maa-alused eluruumid. Saime tutvuda ka kaasaegsemate maa-aluste eluruumidega, kus muuseumi pidanud perekond ise mõnda aega tagasi elas ja missugustes oludes paljud Coober Pedy elanikud praegugi elavad. Peale muuseumikülastust käisime ka üht maa-alla rajatud armast anglikaanikirikut uudistamas. Meie päev oli sisutihe ja huvitav, tore oli sellest kõigest osa saada.


Coober Pedy lähedal laiub kuu pinnale sarnane maastik (Moon Plain). Seal on filmitud paljud filmid, nt Mad Max III - Beyond Thunderdome, Priscilla Queen of the Desert, Ground Zero, Pitch Black jms. Natuke eemal võib kohata tavapäratult ilusat maastikku, kus 70 miljonit aastat tagasi oli laiunud sisemeri. Selle piirkonna nimeks on Breakaways ja see hõlmab endas värvilisi kiviseid mägesid keset kuiva tasast maastikku. Suutsin sealsetel mägedel turnides oma püksid ja tagumiku katki kukkuda, naersime, et peaaegu nagu kuu peal kukutud.


Sealset kõrbe läbis veel üks omapärane ehitis, sildi järgi 5600km pikkune aed (Dog Fence), mis oli mõeldud lõunas asuvate lammaste kaitseks põhjas asuvate metsikute koerte ehk dingode eest. Seda aeda reklaamiti uhkelt kui ühte maailma pikimat inimkätega loodud rajatist. Üldse oskavad austraallased kõike väga hästi reklaamida ja iga piirkonna jaoks on rikkalikult kiitvaid ja ülistavaid lauseid kirja pandud või siis atraktiivseid nimetusi välja mõeldud. Turism lokkab ja meie pisikesel Eestil oleks siit nii mõndagi õppida, loodetavsti seda ka tehakse.

Coober Pedy`t, sealset opaaliidülli ja eriskummalist maastikku jäävad mulle meenutama pisikesed opaalidest ehted, mis minu kallis kaasa oma armastatule (loe: mulle) kinkis :)

PILDIMATERJALIGA saad tutvuda vajutades SIIA