Meie elu siin viinamarjade keskel hakkab taas kord lõpule jõudma. Saime korralikult tööd teha, oma neljajalgse sõbraga kohtuda ja oma „Austraalia perekonnaga“ unustamatuid hetki koos veeta. Suutsime natukenegi oma kurbi mälestusi leevendada ning saada oma väikese siinse õnneliku lõpu. Lõpuks ometi on meie südametes rahu.
Eile andsime pererahvale üle oma tänukingid, mis sisaldasid kodumaalt saadetud meeneid. Kusti poolt meile kaasa antud Vana Tallinn leidis endale kõige väärilisema omaniku, meie peremees Gino. Kuna Elina kogub puidust esemeid, kinkisime talle kadakast valmistatud meeldivalt lõhnavaid tooteid ning ühe väikese Eesti lipu värvides küünla, mille leek näitab neile seda soojust ja hoolt, mida meie siin elades kogesime ja tundsime. Kõikide nende kingituste eest peame tänama oma vanemaid, kes meile paar nädalat tagasi kaks pakki Eestist teele panid. Üks neist sisaldas toiduaineid ning teine suveniire. Aitäh teile, kallid vanemad! Saime siinsete sõpradega korralikult maiustada ja kandsin mulle saadetud rukkilillest kaelaehet terve oma sünnipäeva, isegi tööl olles oli see mul kaelas. Midagi sooja, kodust ja südamelähedast!
Tänumeened, mis läksid kotti kirjaga „Sooja südamega külmalt maalt/from a cold land with a warm heart“:
Eile oli meie viimane tööpäev ja täna õhtul istume Canberrasse sõitva bussi peale. Buss sõidab sinna veidi üle 12 tunni ja jõuab kohale hommikuks (bussipilet maksis ca 110 dollarit inimese kohta). Seega meie järgmised sihtkohad siin unistuste maal on Canberra ja Sydney. Paar päeva tagasi müüsime oma itaallastest majanaabritele auto maha, kokkuvõtvalt saime auto eest sama hinna, mis selle eest kunagi ise maksime. Meie autoga seotud kuludeks olid eelneva viie kuu jooksul seega auto vormistamise tasud ning rego (kokku ca. 600 dollarit). Andsime poistele kaasa kogu oma magamis- ning söömisvarustuse ja eile alustasid nad oma seiklust meile juba eelmisest korrast tuttavate radade, Great Ocean Road`i ja Grampians National Park`i, suunas.
Autoga seoses meenus mulle üks naljakas vahejuhtum, kus mõlemad võtmed meie masinasse sisse jäid ja uksed lukus olid. Kogu meie majanaabrite kaader käis ümber auto ja püüdis abiks olla, nende lõppotsus oli, et aken tuleb sisse lüüa. Õnneks ei olnud meie nii rutakad, võtsime endale natuke mõtlemisaega ja hakkasime kannatlikult muud lahendust otsima. Mõne tunni pärast õnnestus Allanil autosse sisse saada tänu traatvardale, mille ta ukse tihendite vahelt sisse lükkas ja sellega lingi avas. Vahel viib kannatlikkus sihile!
Eelmise teema lõpus mainisin, et kiirustame oma pererahva juurde pizzaõhtule. Tegemist oli ühe siinse mäletamisväärse õhtuga. Meie majanaaber Attila oli valmis meisterdanud ligi 30-ne pizza jagu põhjasid, mida kohalolevad inimesed erinevatest lauale laotud komponentidest seejärel katma hakkasid ja mis meie majanaabrist peakoka poolt ahju küpsema libistati. Pizzasid küpsetati meie pererahva väliköögis asuvas leivaahjus koos elava tulega.
Attila oli varem pizzarestoranis töötanud, seega käis kogu protsess tema käes mängleva kergusega. Eriline vaimustus valdas Elina lapselapsi, kes Attilat jäljendades pizzapõhjasid vormides neid sama meisterlikult käte ja lae vahel püüdsid lennutada. Lapsed kaunistasid oma pizzasid hoolega ja kui siis lõpuks see nende päris oma pizza ahjust välja tuli, käisid nad neid piiritu uhkusega kõigile kohalolevatele inimestele näitamas.
Pizzad olid tõesti maitsvad, tundus, et ükskõik, mis sinna peale panna või kas üldse midagi panna, kõik oli isuäratav, ikkagi otse ahjust tulnud ja veel vaikselt särisevgi. NÄMMU, kindlasti oli see meie parim pizzade söömise kogemus üldse!
Sõime vähemalt ühe terve pizza näkku, lisaks küpsetas Gino ahjus kanakoibasid ja Daria oli valmis teinud imehea karamelli-šokolaadikoogi. Oli soe õhtu, hea seltskond, värske õhk ning vapustav söök!
Sel kolmapäeval olime kutsutud Mildura restorani nimega Seasons väikesele tänuõhtule, kus olid kohal juba tuttavad Mildura Slow Food võtmetegelased ja vabatahtlikud, kes meie eelmises teemas tutvustatud Festa della Vendemmia õhtusöögil abiks olid. Saime erinevaid restorani omaniku poolt pakutud veine ja suupisteid maitsta ning mõnusalt juttu ajada. Sarnaselt meiega oli mõlemal aastal Festa della Vendemmial kohal üks tore noor Brasiiliast pärit naine oma pojaga, temalt loodame ka mõned paremad fotojäädvustused mälestuseks saada. Õhtu möödudes suundusime edasi Gino ja Elina ühe tütre mehe pizzarestorani. See koht oli puupüsti täis ja raske oli lauda saada. Peremees tellis meile kamba peale viis suurt pizzat ja saime ka oma selle nädala maitseelamustesse midagi itaaliapärast lisada.
Täna ootavad meid ees rasked hetked, kui peame kõige siinsega hüvasti jätma. Peame hüvasti jätma oma tillukese Austraalia koduga, siinse kalliks saanud perekonnaga ja oma neljajalgse Jenny`ga, kes meisse taas nii kiindunud on. Eile lahkusid pisarsilmil Lorenzo ja Alessandro, täna on meie kord. Majas on nüüd uued elanikud, meie töökaaslastest roomlased, kes koostasid meile eile ka nimekirja Itaalias külastamist väärivatest kohtadest ja sain Darialt karamelli-šokolaadikoogi retsepti, mida kodus katsetama hakkan. Samas tunneme, et praegu on just õige hetk edasi liikuda ja ootame ärevusega meie uusi seiklusi. Hakkame kõike siinset igatsema ja meenutame seda aega alati vaid parimate sõnadega!
Täna täpselt kaks aastat tagasi jõudsime kurbadel põhjustel tagasi Austraaliast kodumaale. Täna on ühtlasi ka Allani isa sünniaastapäev, sööme sel puhul kooki ja kala ning meenutame temaga koos veedetud erilisi hetki. Ja me teame, et ta oleks tahtnud, et me siia tagasi tuleme ja oma siinse reisi ning unistused lõpule viiksime. Ja seda kõike oleme me ka teinud!
Meie seekordse teema pildivalikule pääsete ligi vajutades SIIA
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar