Teekond troopikasse 3/3 – heategu sünnitab heateo

Püüan meie juba minevikku jäänud teekonna kirjeldusega lõpule jõuda. Meie teekonna põhiosa kulges mööda ookeani äärt, jätsime ookeani maha alles Innisfaili juures siirdudes üle mägede sisemaa suunas. Võtsime eesmärgiks Athertoni ja Mareeba piirkonnas ringi vaadata. Lootsime seal mõneks ajaks peatuma jääda, veidi rännumehelikku farmitööd teha ning reisiks vahendeid koguda. Meie teele jäi suur hulk koskesid, külastasime järgnevaid: Ellinjaa Falls, Zillie Falls, Millaa Millaa Falls, Malanda Falls ja Barron Falls. Kõige ilusam ja troopilisem neist oli Millaa Millaa Falls, mille all ennast jahutada saime.



Athertoni ja Yungaburra lähistel nägime päris võimast puude rägastikku, Curtain Fig Tree`d. Sellest oluliselt väiksemaid eksemplare oleme oma teel ennegi kohanud, kuid nimetatud puule on seni kõik alla jäänud. Meie albumist võib leida pildi selle puu tekkimist seletavast tahvlist.


Mareebasse jõudsime vahetult enne nädalavahetuse algust, otsustasime uue nädalani oma puhkust pikendada ja veidi kaugamal põhjas ära käia. Jõudsime välja Daintree nimelisse külakesesse. Sealses kandis asuvad planeedi vanimad vihmametsad. Sisustasimegi aega neis metsades jalutades ja Daintree jõe ääres krokodillidele jahti pidades. Kahjuks või õnneks me neid ei kohanud, et krokodille kindla peale näha, peaks jõekruiisi võtma. Daintree jõgi on siinse piirkonna populaarseim krokokruiiside toimumise koht ja hommikusele kruiisile saabus bussideviisi inimesi. Krokodillid tunduvad olevat ühed siinse piirkonna ohtlikumad tegelased, ookeani ääres naljalt ühtegi veesoppi või jõge ilma nende eest hoiatavate siltideta ei näe. Lisaks krokoohule on ujumine ookeanides keelatud ka meduuside (stingersite) tõttu. Ohutuks ujumiseks on suurematesse asustustesse eraldi laguunid või basseinid rajatud.

Oma reisi esimese ookeanis ujumise tegime ühes Austraalia idaranniku põhjapoolsemas kuurortlinnas, Port Douglases. Ujusime Four Mile Beach`il, võrkudega piiritletud ujumisalal, millest väljapoole krokodilli- ja meduusiohu tõttu ujuma minna ei soovitata. Nii palju me ennast ikka armastame, et sellest hoiatusest kinni pidada ja mitte varvast võõras kohas vette pista.


Port Douglasest Cairns`i poole sõitsime mööda Captain Cook Highway`d, mis pidanuks olema Austraalia idaranniku ilusaim ookeanivaadetega maantee. Meie jaoks jäi suur osa sellest ilust peitu, läbisime põhiosa Captain Cook Highway`st paduvihma saatel, raske oli eristada, kust lõpeb ookean ja algab taevas. Cairns`i lähedal rannas ööbides saime ka oma esimese ja loodetavasti viimase vales kohas ööbimise hoiatuse, järgmisel korral lubati juba trahvi teha summas kuni 5000$. Püüame nüüd veidi hoolikamalt ööbimiskohti valida ja kui jälle veidi patustame, ehmatame iga auto või inimese peale ja loodame, et ehk täna läheb jälle õnneks.

Ühe päeva sisustasime tervenisti Cairns`is, enamuse sellest ajast veetsime raamatukogus, mille ümber asuvate suurte puude otsas meeletult palju nahkhiiri võis näha. Õhtul saime taas ujuma, sel korral Cairns`i linnasüdamesse vahetult ookeani äärde rajatud laguuni, eemal pimeduses säramas kohvikud ja baarid. Meile juba tuttavaks saanud nahkhiired olid õhtul aktiivseks muutunud ja lendasid laguuni kohal lõbusalt ringi.


Vahepeal oleme suutnud endale mitmelgi moel närvikõdi tekitada, nt unustasime end ühel õhtul arvutist muretult filmi vaatama kuni ekraan mustaks muutus ja autol aku tühjaks sai. Õnn oli, et koos meiega seal rahvuspargis veel üks paarike peatus ja et neil vajalikud juhtmed kaasas olid. Lahked inimesed pakkusid meile abi ja saime oma auto jälle käima. Halvemal juhul oleksime pidanud vähemalt 20km jalutuskäigu ette võtma (bensukasse juhtmete järele) ja lootma, et mõni auto eesoleval päeval meie peatumispaika külastab. Olime ülimalt tänulikud ja kolisime järgmisesse loodusparki. Hea, et selle õppetunni niigi asustatud kohas saime. Oleme oma vigadest õppinud ja aru saanud, et paari päeva söök ja jook peab siin maal kindlasti alati varuks olema.

Heategu sünnitab heateo. Juba järgmisel hommikul kell 5 ärkasime kolina peale, mida tekitas öösel meie kõrvale saabunud kastiga maastur, õigemini üks murelik otsekui seriaalist Macleodi tütred välja hüpanud naisterahvas, kes üritas üksipäini selle suure auto tühjaks vajunud rehviga ratast vahetada. Meie jaoks avanes üsna harjumatu vaatepilt, nägime tõelist Austraalia naist, tõelist outbacki naist, kes paljajalu ringi liikus ja täiesti vabalt auto all kruusas võis püherdada käes tungraud ning muud tööriistad. Naise jõud oli liialt väike, et rattamutritele vastu hakata. Olukorra tegi problemaatiliseks asjaolu, et vähemalt 10km raadiuses puudus telefonilevi, rääkimata asustusest. Otsustasime eelmisel päeval saadud heateo edasi anda ja Allan läks vapralt oma abi pakkuma. Ratas sai vahetatud ja ühe inimese päev siin kaugel maal sai jälle päästetud. Tegemist oli Cooktownist pärit naisterahvaga, kes pidi paari tunni pärast Cairns`is esmaabi koolitust andma. Niisugune see Austraalia outbacki elu ongi, ka naised üksi peavad hakkama saama karmis maailmas. Hädas olnud naise küsimuse peale, kas ta meile midagi abi eest ka võlgneb, vastas Allan (tõlkes):“ Loomulikult mitte, mul on hea meel, et sain täna anda edasi heateo, mis tehti mulle eile.“
Meie kogemuse põhjal iseloomustabki viimane lause üsna hästi siinsete inimeste suhtumist.

Meie PILDIALBUMILE pääsete ligi vajutades SIIA