Oleme terve oma teekonna jooksul püüdnud võimalikult palju ööbida ookeani ääres, sealne tuul jahutab autot ja peletab eemale sääski ning parmusid. Loomulikult pakub ookean ka silmailu ja pole just paha lainete rahustava mühina saatel magama jääda.
Suundusime eesoleval päeval Airlie Beach`i suunas. Selle linnakese läheduses asuvad ühed Austraalia olulisemad puhkuse veetmise kohad- 74 troopilist Whitsundays`i saart ja osa suurest korallriifist. 1770 aastal Great Barrier Reef`i avastusretkel jõudis kapten James Cook sellesse piirkonda Whit Sunday`l (nelipühade pühapäeval), sellest ka piirkonna nimi. Saartest suurim kannab samuti nime Whitsunday ning sealset Whitehaven Beach`i loetakse tänu valgele liivale ja selgele veele üheks Queenslandi parimaks rannaks.
Külastasime oma teel Cedar Creek Falls`i ehk koske, mis oli hetkel kuiv ja läheb õitsele alles paari kuu pärast, vihmahooaja saabudes. Vaid paar väiksemat kilpkonna sulpsatas ujuma ja nägime vees ussi liuglemas. Airlie Beach`i lähedal asuva mäe otsas asusid Whitsundays-i matkarajad, pikim neist kolme päeva teekonna pikkune. Sõit mäe otsa tundus kitsa tee ja piirete puudumise tõttu päris hirmutav, kuid tasus ennast ära, saime sealt oma esimese tõelises vihmametsas jalutamise kogemuse.
Airlie Beach`i, maaliliste ookeanivaadetega kuurortlinna, jõudsime alles õhtul. Tegime värskendava supluse linna laguunis, mis asus vahetult ookeani äärde rajatud kompleksis ja sisaldas lisaks puhkekohtasid, riietus- ja pesemisruume ning barbeque platse. Täitsa paradiisis olemise tunne oli sealses soojas vees ujudes, taevas särasid kuu ja tähed, ümberringi olid palmid ja ookeanil paistmas suur hulk jahte.
Järgmiseks suuremaks kohaks, kus peatusime, oli Townsville. See linn pidavat olema Queenslandi kõige päikesepaistelisem linn, kus keskmiselt 300 päeva aastas paistab päike. Ronisime linna südames asuva Castle Hill`i mäe otsa ja nautisime vaateid linnale ning eemal paistvale troopilisele saarele, Magnetic Island`ile. Magnetic Island`il jalutades pidavat olema parim võimalus vabas looduses elavat koaalat kohata. Õnneks olime meie oma esialgse koaalavaimustuse juba välja saanud elada.
Esimene võimsam kosk, mida oma teel nägime, oli Wallaman Falls. See asus väikelinn Ingham`i lähedal ja tegemist on Austraalia kõrgeima järsult laskuva kosega, mis langeb alla 305m kõrguselt. Õnneks oli ka praegusel suhteliselt kuival perioodil seal vesi täiesti olemas ning mägiraja osalisest lagunemisest hoolimata võtsime ette rännaku läbi vihmametsa kose alla ja tagasi. Paras sport oli see ettevõtmine, õhk oli niiske ja palav ning ei julgenud peadselt saabuvasse kottpimedasse vihmametsa ekslema jääda. Pealegi läheb siin väga kiiresti, vaid paari minutiga, pimedaks. Tänu väledatele jalgadele jõudsime õigel ajal auto juurde tagasi ja sättisime ennast kose parklasse ööbima.
Leia pildilt tilluke Allan?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar