RED CENTRE WAY: Kings Canyon - Uluru - Kata Tjuta

Meie Red Centre`is veedetud aja teine elamusrohke osa koosnes selle piirkonna peaaegu et kohustuslikest loodusimedest, Kings Canyon`ist (mitte segi ajada USA tohutusuure Grand Canyon`iga) ja Uluru-Kata Tjuta rahvuspargist.

Et vältida ligi 120km pikkust lisaringi, sõitsime Kings Canyon`i poole suundudes mööda 100km pikkust kruusateed. Osade kohalike sõnul pidavat see tee olema läbitav vaid neljaveoliste sõidukitega, õnneks üks meesterahvas julgustas meid, et kui ettevaatlikult läheme, saame ehk läbi kah. Allani sõnul oli üldjoontes tegemist meie jaoks tavapärase kruusateega, millel olid mõned raskestiläbitavad lõigud (sisaldades nii lahtist liiva, pehmet pinnast, piki ja risti jooksvaid sooni ja rööpaid ning vee poolt ära uhutud pinnast). See tee asus puhtalt looduslikul pinnasel ja rajamisega polnud rohkem vaeva nähtud kui puud maha võetud ja sahaga rada sisse lükatud. Aegajalt oli tee väga lai, tundus isegi neljarealine olevat. Kohtasime taas tõelist outback`i, kus ei olnud mingisugust asustust, vastu tulid vaid üksikud autod (eranditult kõik maasturid).

KINGS CANYON

Kings Canyon`is ootas meid ees väga kuum ja päikseline ilm, väljas oli ligi 40 soojakraadi, mistõttu higi voolas juba peale autost väljumist ja seljakoti selgaajamist. Meie müstiline 6km pikkune matk algas selle temperatuuri kohta hirmuäratavalt järsu trepiga, mis viis kanjoni äärele ja üleval asuvale maastikule. Et veidigi energiat säästa, tegime iga vähegi varjulisema koha peal puhkepausi, jõime vett ning lohutasime end sellega, et üleval läheb lihtsamaks. Võtsime kaasa 3 liitrit vett, kuigi inimese kohta soovitati tunni kohta vähemalt üks liiter ära juua. Teekonna lõpuosas läks pisut jahedamaks, seega õnneks meile sellest veest piisas. Iga aasta viiakse mitmed kuuma ilma ja veepuuduse tõttu raskesse seisundisse sattunud inimesed helikopteriga haiglasse. Matka alguses tuli meile vastu kaks tütarlast, kes loobusid ega suutnud selle ilmaga matkaraja esimest tõusu üles ronida. Vägagi julgustav algus või mis?


Kanjoni serval avanes hoopis teine maailm. Ümberkaudsed mäed ja maastik justkui haarasid su endasse, kõndisid justkui hoopis teises maailmas, maailmas, mida alt näha ei olnud. Et seda tunnetada ja tunda, peab seal ise kohal olema ja seda kõike enda sisse hingama. Meid ootas ees avastusrohke teekond mööda kanjoni servasid ja kuristike ääri. Sellel teekonnal olles oli mul tõeliselt kahju inimestest, kelle piiratud aeg või soov midagi kiirelt üle vaadata võimaldab neil läbi teha vaid lühikese suht mittemidagiütleva matka kanjoni põhjas, kui sedagi. Nad jäävad peaaegu kõigest ilma, nad jäävad tervikust ilma.

Kanjoni viimases sopis asus müstiline Eedeni aed. See aed vääris oma nime ja pakkus meile seda, mida sel hetkel kõige enam vajasime. Sattusime kuuma lõõskava päikese käest justkui jahutavasse paradiisi, kus ootasid meid vari , linnulaul, jahe õhk, looduslikes vannides asuv kosutav jahe vesi koos kanjoni seintel asuvate valgusmängudega. Me lihtsalt istusime, nautisime ja jahutasime ennast seal varjulises paradiisis. Eedeni aias me just madu ei kohanud, kuigi nad seal pidavat elama, aga sisalikku nägime tema täies hiilguses. Ja kuigi ilm kangesti soosis ja vesi kutsus, otsustas Allan siiski Adamat mitte mängima hakata.


Kanjoni 6km pikkuse raja läbimine võttis meil aega ca. 3h + lühikese raja läbimine 30min, kokku veetsime kanjonis 3,5 füüsiliselt aktiivset tundi. Allan sai õhtul rahulolevalt naerda, et tõi oma naise Austraaliasse treeninglaagrisse. Aga oi millisesse laagrisse, sellistes käiks iga aasta.

ULURU - KATA TJUTA
Meie treeninglaagri järgmine päev viis meid Kings Canyon`ist ligi 300km kaugusel asuvasse maailmapärandi nimistusse kantud Uluru - Kata Tjuta National Park-i. Sissepääs sellesse parki maksab 25$ inimese kohta ja lubab seal veeta kolm päeva. Juba parki sisenedes mul süda värises sees ja Uluru meeldis mulle alates esimesest hetkest, mil seda päikesetõusu valguses säramas nägin. Lihtsalt nii massiivne, nii majesteetlik ja uhke tundus ta hommikuses valguses särades ja keset tühja kõrbeala justkui maapinnast välja „kasvades“. „Ei, minu jaoks ei ole see lihtsalt mingi suur punane kivi, minu jaoks tundub see midagi palju müstilisemat“, mõtlesin sel hetkel, kui teda esimest korda nägin ja olin õnnelik, et mitme teise inimese arvamusest hoolimata Ulurut nii kindlalt vaatama olin tahtnud tulla. Uluru päikesetõusu vaatamise alal oli hoolimata kuumast aastaajast kümnete busside viisi turiste, kes kõik fotoaparaatidega ringi sibasid ja pildistamiseks parimat kohta püüdsid leida.


Uluru (Ayers Rock) on Austraalia kuulsaim sümbol, ühtlasi üks maailma suuremaid liivakivi monoliite, mille kõrgeim punkt asub 348m kõrgusel ümbitsevast maapinnast. Ta on ligi 5km pikk ja 1,5km lai ning ümbermõõduga 9,4km. Selle müstilise ja võimsa kivimoodustise ümbrus on täis Austraalia põlisrahvaste kultuuri ja nende inimeste jaoks olulisi ning saladuslikke kohti. Kui aus olla, pidasime meie aborigeenidest ja nende kultuurist oluliselt rohkem lugu enne, kui Uluru juures asuva kultuurikeskuse ära külastasime ja nägime, kuidas neid sealsetel videoklippidel kajastati. Aga sellest ma rohkem rääkida ei tahaks.

Ulurust ligi 30km läänes asub tema õeks peetav kivimoodustis nimega Kata Tjuta (tuntud ka nime järgi The Olgas). Kata Tjuta on aborigeenide nimetus ja tähendab tõlkes „many heads“. Tegemist on 36-e ümara kuplikujulise punase kivimoodustisega, mis asuvad asustamata kõrbemaastikul ja mille loomislugu ulatub 500 miljoni aasta taha. Kata Tjuta kõrgeim punkt asub 546m kõrgusel ümbritsevast maapinnast. Tegime läbi mõlemad Kata Tjuta vahele rajatud matkarajad, milledest pikem on 7,4km pikkune. Taas kogesime, et Kata Tjuta`t eemalt vaadata on hoopis midagi muud, kui selle vahel looklevatel radadel ise ringi rännata. Kõige ilusam vaade oli ehk „Valley of the winds“ nimelise matkaraja Karingana Lookout-is, sinnani soovitaksin inimestel kindlasti jalutada, et tajuda selle saladusliku paiga omapära ja suursugusust.


Saanud Kata Tjuta`st rahuloleva ülevaate, sõitsime tagasi Uluru juurde. Jalutasime Uluru ümber asuvatel matkaradadel ning uudistasime ja katsusime seda võimast kivi lähemalt. Uluru tundus lähedalt vaadatuna nii mitmepalgeline, kui ühed küljed olid osaliselt maha murdunud või „sulanud“, siis teised küljed tundusid nii uskumatult perfektsetena. Sõitsime ka autoga Ulurule tiiru peale, et pääseda 9,4km pikkusest suht ühekülgsena tunduvast palavast pikast jalutusest. Tahtsime oma silmaga näha paljukiidetud päikeseloojanguaegset valgusemängu, mis kivi ja ümberkaudse taeva väga kauniks ning värviliseks muudab. Kahjuks ja õnneks oli tegu suhteliselt pilvise päevaga ja erilisi värve sealt välja võluda ei saanud. Hoolimata sellest olime nädala jooksul suutnud näha nii palju ilu, et süda oli rahul ja keha tahtis hakata puhkusest välja puhkama.

Kokkuvõtvalt tahan öelda, et just Red Centre`is kogesin ma kõige enam, et kui tahad midagi tõeliselt nautida, pead võtma selleks aega ja tegema võimalikult palju kaasa. Ulurut ei saa vaadata lihtsalt eemalt, sa pead seda katsuma ja selle ääres jalutama. Veelgi mõttetum on Kings Canyon`it või Kata Tjuta`t lihtsalt eemalt vaadata, et kõike seda nautida, peab tajuma tervikut.

Meie eelmisel korral täitumata unistus tõi meid tagasi siia rohelisele mandrile. Me viisime ühe oma unistustest täide ja see oli kõike seda väärt. Red Centre`is nägime me nii palju puhast ja ehedat loodust ja seda kõike keset peaaegu et mitte midagi. Täpselt sellist Austraaliat olin ma näha tahtnud ja endale ette kujutanud. Kutsun üles, inimesed, viige oma unistusi täide, see on üks ütlemata hea tunne! Ja kui te nüüd mõtlete, et ei saa, selleks on vaja raha, siis raha puudumine on enamasti vaid vabanduseks. Peamisteks põhjusteks on mugavus ja liialt vähene tahe. Kui unistus on piisavalt tugev, leiab alati ka võimalusi ja teid selle täide viimiseks. Enne Austraaliasse tulekut kuulsime mitmete oma sõprade suust lauseid, et tahaks ka minna, aga mul ei ole raha. Enamus nendest inimestest teenis oluliselt rohkem kui meie, nad käisid iga-aastastel puhkusereisidel ja/või tihti väljas söömas jne. Julgeksin öelda, et valikute küsimus - ju siis ei ole tahe nii suur, et sellele keskenduda ja selle nimel pingutada.

Red Centre`is kogetu ja nähtu võtab hästi kokku lause, mida ütleks selle kohta kindlasti minu endine inglasest töökaaslane:“ This was absolutely amazing“.

Meie täiendatud RED CENTRE`i PILDIALBUMILE pääsete ligi vajutades SIIA