Jõudsime Port Augustasse, tegemist oli ühe hubasema väikelinnaga, kus Austraalias reisides käinud oleme. Püüdsime seal möödunud rännakust pisut välja puhata, nt jagasime suure hulga aborigeenidest lastega linna keskel asuvat jõesuuet seal ennast värskendades. Otsustasime, et on taas aeg tööle hakata ja oma kokkukuivanud reisikukrul kosuda lasta. Hakkasime liikuma viinamarjafarmide suunas, kus kohe-kohe hooajad peale peaksid hakkama. Üsna märkamatult jõudsime tuttavasse piirkonda, kus kaks aastat tagasi olnud olime ja kus ootamatult ning kurvalt oma tookordsed rännakud katkestama pidime. Olime jõudnud Mildurasse, meie kunagise armsa viinamarjafarmi lähedusse, kus kord nii õnnelikud ja rahul olime olnud. Ja kuigi meil esilagu ei olnud plaanis oma vanasse farmi tööle minna, otsustasime sealt siiski läbi sõita, pisut nostalgitseda ja oma kunagisele pererahvale Buongiorno ( it.keel, tõlkes Tere) öelda.
No ja nii see siis kõik läkski, nüüdseks oleme oma vanas farmis juba ligi kolm nädalat peatunud ja tööd teinud ning lahkume siit arvatavasti alles aprilli esimestel päevadel. Meie jaoks justkui tekitati töökohad, saime oma räämas lagunevasse viinamarjapõldude keskel asuvasse romantilisse majakesse taas ühe toa ja alustasime kohalt, kust kunagi kõik pooleli jäi. Just nagu ei olekski vahepeal neid üliraskeid aastaid olnud ja algas lihtsalt uus päev. Saime tagasi oma farmikutsu, kes saba liputades meid endisel kombel tervitama tuli. Ei saanudki aru, kas ta meid mäletas või mitte, igatahes päevadel, kui eemal asuvatel põldudel viinamarju korjan, magab ta endiselt mind saates lähedal asuvate viinpuude all, just nagu vanasti.
Jagame hetkel oma maja nelja itaallasest noormehega. Kõik nad on väga sõbralikud, kuigi hirmus lohakad. Vahel, kui neid kodus ei ole, püüan majas korda luua. Suhteliselt mõttetu ettevõtmine, kuna järgmisel päeval on kõik taas endine. Hoolimata sellest oleme tagasi saanud oma südamerahu ja võime julgelt väita, et oleme õnnelikud. Ma ei tea, mis võlu selles kohas on, aga see, mida siin tunneme, on midagi erilist, mingi eriline rahu on südames ja siin on väga hea olla. Ja kuigi tööpäevad on tihti rasked ja päike kõrvetab, saab õhtul ikka naeratus näol uinuda ja uut päeva oodata. Loomulikult ei saa unustada siinseid viinamarju, olime kaks pikka aastat oodanud, et neid marju jälle ise puudelt noppida ja lõpmatutes kogustes süüa. Meie maja taga asub ka viigimarjapuu, mille värsked viljad on oi kui head, lisaks kasvatatakse meie teises istanduses täiesti ilma seemneteta arbuuse, mis on ülimagusad ja mahlased. Millised maitsenaudingud!
Värsked viigimarjad:
Oma pererahvast ma enam tutvustama ei hakka, nendest kirjutasin oma blogis lähemalt kaks aastat tagasi jaanuarikuus. Ka nende puhul pole midagi muutunud, endiselt teevad nad oma tööd suure hoole, pühendumise ja kirega. See, mida nad loovad ja loonud on, paistab välja ja tõmbab inimesi ligi. Nt ei suutnud Elina taas ära öelda ja võõrustas ühel õhtul oma tagahoovis 24-pealist äriseltskonda neile mitmekäigulist õhtusööki ja kohalikke veine pakkudes. Oli ilus ja soe õhtu, ümberringi põlesid küünlad ning nende viinamarjadega kaetud terrass säras muinasjutulistes tuledes. Kohe üldse ei imesta, miks inimesed siia alati tagasi tahavad tulla. Olime sel õhtul pererahvale abiks ja saime osa nii ümberkaudsest ilust kui hõrgutistest.
Üks muutus on Garreffade perekonnas siiski aset leidnud, nimelt on nende mõnda aega Euroopas elanud perepoeg mõneks ajaks koju peatuma jäänud. Tegemist on paraja rattamaniakiga, kellel on kodus neli ratast ja kes säravail silmil Allaniga igal võimalikul hetkel ratta teemadel räägib. Ühel pühapäeval käisid nad koos kahe tunni pikkusel sõidul.
Allan eelmisest aastatuhandest pärineva logiseva rattaga ja Piero fixgear maastikurattaga:
Ühel ilusal laupäevaõhtul toimus Milduras kohalike farmerite ööturg. Ka Garreffa`de pere oli seal oma lauaga esindatud. Läksime samuti seda sündmust uudistama ja märkasime, et juba enne ametlikku algust oli Elina laua ümber palju rahvast, ta tundus üksi nendega suhteliselt hädas olevat. Tõttasime appi, Allan pakkis ja müüs hoolega viinamarju, mina püüdsin inimestele Elina vaaritatud salateid müüa ja välja mõelda, millest üks või teine tehtud on. Õnneks jõudsid lõpuks ka ülejäänud pereliikmed kohale ja saime natukene kergemalt võtta. Pimeduse lähenedes oli Elina palutud esitlema ja valmistama erinevaid roogasid, mida ta siis inimestele tutvustas ja proovida andis. Kohtasime seal marketil ka mitmeid eelmisest korrast tuttavaid nägusid, kummaline oli nii kaugel maal ennast nii koduselt tunda.
Unustasin mainida, et oleme nüüd Allaniga ka väiksemat sorti telestaarid. Meie istanduses käidi filmimas Singapuri TV ühe populaarse telesaate „ Food Source“ uue osa jaoks saatelõike. Allan oli pildis nii viinamarjakaste pakkides kui viinamarju nö. rosinateks tegemas. Mina korjasin rahulikult tahmase ja tolmusena rosinateks minevaid viinamarju, kui üsna ootamatult üks pilusilmne noormees koos filmigrupiga juurde hüppas ja kohe midagi küsima ja seletama hakkas. Vot siis, siit meie uus karjäär alguse saabki :)
Nagu juba varem kirjutanud olen, on meie pererahvas itaalia päritolu ja nad püüavad igal moel oma kultuuri ja kombeid elus hoida. Tänu pererahvale ja loomulikult ka meie itaallastest majanaabritele on ka igas meie päevas justkui tükike Itaaliat ja oleme selle maa lummuses- itaalia keel, toidud, kombed, suur perekond ja selle ühtehoidvus- kõik see pole meidki puudutamata jätnud. Ei saa salata, oleme ka ise mõne itaaliakeelse sõna võrra rikkamaks saanud. Siit saab sädet juurde üks minu juba väga ammune unistus, minna kunagi tagasi Itaaliasse (käisin seal lapsepõlves ja mäletan vaid üksikuid hetki), et osa saada nii sealsest toidust, kultuurist kui ümbritsevast ilust. Kuna Allanile itaalia köök väga maitseb, siis pole teda raske veenda olnud. Seega kunagi tulevikus VÕTAME AEGA ja rändame mööda ühte kodule hoopis lähemat maad. Seniks aga naudime seda killukest, mida meile pakub siinne romantiline elu.
Elina kinkis mulle selle korra esimesel kohtumisel MilduraLiving nimelise ajakirja eelmise suve numbri, mis sisaldas lugu neist, nende farmist ning sellest, kuidas nad on suutnud keset suurt suurt Austraaliat luua oma tükikese Itaaliat. Selle loo pealkiri oli „A little slice of Italy“ - see iseloomustab väga hästi meie praegust elu ning kõike seda, mida siin kogeme. Sellest ka meie blogi seekordne pealkiri. :)
Meie seekordse teema pildivalikule pääsete ligi vajutades SIIA
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar