laupäev, 11. veebruar 2012

COOBER PEDY- Opal Capital of The World

Teel Red Centre`ist Austraalia lõunaranniku poole asus meie seekordse puhkusetripi viimane kindel sihtkoht, üks omapärasemaid väikelinnu, mida külastanud oleme – opaalikaevanduslinn Coober Pedy (aborigeenide keeles Kupa Piti, mis tähendab valge mehe poolt kaevatud auku). See linnake asub ühes mandri sademetavaeseimas piirkonnas keset tühja kõrbeala. Temperatuur võib seal suvel tõusta 50 kraadi ligi ja talveöödel langeda nulli piirimaile. Suur osa selle linna elust käib maa all, sealt võib lisaks arvukatele kaevandustele leida ohtralt maa-alustesse koobastesse rajatud kodusid, lisaks poode, kirikuid ja majutusasutusi, pakuti ka maa-alust kämpimisvõimalust. Rohkem kui 50% kohalikest elab maa-all, sealne eluviis on suvel jahedam ja talvel soojem, aastaringselt püsib seal temperatuur 24 soojakraadi ümber.


Coober Pedy on maailma suurim opaalidega varustaja, sel põhjusel nimetatakse teda hellitavalt ka maailma opaalipealinnaks (Opal Capital of The World). Esimese opaali avastas sellest piirkonnast juhuslikult 1914. aastal 14-aastane kullaotsingu retkel viibiv Willie Hutchison, kes püüdis sel hetkel hoopis vett leida. Avastamisjärgsetel aastatel oli seal piirkonnas vaid üksikuid kaevureid, tõeline opaalipalavik läks lahti alles 1919. aastal. Järgnevatel aastatel kaevandati meeletutes kogustes opaale ja linna elanikkond kasvas olematusest mõnesajani. Sealsete kaevurite suurimateks probleemideks oli karm kliima ja veepuudus. Neid muresid aitas leevendada maa-alune jahedam eluviis ja 2 miljoni liitrise veepaagi ehitamine. 60ndatel-70ndatel oli opaalide kaevandamine miljardi dollari tööstus. Coober Pedys, Andamookas ja Mintabies kaevandatakse veel praegugi ligi 90% selle vääriskivi maailmatoodangust. Opaale võib leida laias värvivalikus, seal on salvestunud justkui vikerkaar, mis muudab valguse käes värvust. Kõige väärtuslikumad on mustad opaalid ja nendest üle 99% on pärit Austraaliast.

Opaaliõnne lootuses on sellest linnast läbi käinud suur hulk seiklejaid ja õnnekütte, sh ka palju eurooplasi. Nii mõnelgi on sealt õnnestunud väärtuslikke vääriskive leida ja miljonäriks saada. Hetkel elab Coober Pedys kokku umbes 3500 elanikku ca. 40-st erinevast rahvusest. Tegemist on multikultuurse kaevanduskogukonnaga, kus elavad ja töötavad peamiselt meessoo esindajad. Linna põhilisteks tegevusaladeks on opaalitööstus ja turism.


Tundus nagu polekski tegemist kaevanduslinnaga, vaid hoopis ühe suure kaevanduskompleksiga. Praktiliselt igal teisel majapidamisel tundusid olevat tagahoovis kaevanduskäigud, hoov oli täis kaevandusmasinaid ja tööriistu. Linn oli täis väikeseid juveelipoode, kus müüdi selles piirkonnas kaevandatud opaale ja nendest tehtud ehteid. Suurem osa müügimeestest väitis, et ise nad neid opaale nii kaevandavad, lõikavad kui ka lihvivad. Linna ümbritsev ala oli täiesti läbi sorgitud ja seda nii kaugele kui silmaga näha ja rohkemgi veel. Opaale kaevandatakse maa all, kuid kaevandamise käigus tekivad maapinnale kivi- ja kruusahunnikud, mis kaugele näha on.


Külastasime Old Timers Mine nimelist kunagist kaevandust ja selle juurde rajatud muuseumi. Saime seal mööda ajaloolisi 1916. aasta opaalikaevanduse käike jalutada ja lugeda, kuidas opaalide kaevandamine sellel ajal toimus. Kogu muuseumikompleks oli lihtne, kodune ja põhjalik. Tegemist oli ühe perekonna äriga ja tundus, et seda tehti südamega ning tõeliste asjaarmastajate poolt. Lisaks demostreeriti meile, kuidas kaevandusmasinad töötavad ja nägime, missugused olid selle kaevanduse aegsed maa-alused eluruumid. Saime tutvuda ka kaasaegsemate maa-aluste eluruumidega, kus muuseumi pidanud perekond ise mõnda aega tagasi elas ja missugustes oludes paljud Coober Pedy elanikud praegugi elavad. Peale muuseumikülastust käisime ka üht maa-alla rajatud armast anglikaanikirikut uudistamas. Meie päev oli sisutihe ja huvitav, tore oli sellest kõigest osa saada.


Coober Pedy lähedal laiub kuu pinnale sarnane maastik (Moon Plain). Seal on filmitud paljud filmid, nt Mad Max III - Beyond Thunderdome, Priscilla Queen of the Desert, Ground Zero, Pitch Black jms. Natuke eemal võib kohata tavapäratult ilusat maastikku, kus 70 miljonit aastat tagasi oli laiunud sisemeri. Selle piirkonna nimeks on Breakaways ja see hõlmab endas värvilisi kiviseid mägesid keset kuiva tasast maastikku. Suutsin sealsetel mägedel turnides oma püksid ja tagumiku katki kukkuda, naersime, et peaaegu nagu kuu peal kukutud.


Sealset kõrbe läbis veel üks omapärane ehitis, sildi järgi 5600km pikkune aed (Dog Fence), mis oli mõeldud lõunas asuvate lammaste kaitseks põhjas asuvate metsikute koerte ehk dingode eest. Seda aeda reklaamiti uhkelt kui ühte maailma pikimat inimkätega loodud rajatist. Üldse oskavad austraallased kõike väga hästi reklaamida ja iga piirkonna jaoks on rikkalikult kiitvaid ja ülistavaid lauseid kirja pandud või siis atraktiivseid nimetusi välja mõeldud. Turism lokkab ja meie pisikesel Eestil oleks siit nii mõndagi õppida, loodetavsti seda ka tehakse.

Coober Pedy`t, sealset opaaliidülli ja eriskummalist maastikku jäävad mulle meenutama pisikesed opaalidest ehted, mis minu kallis kaasa oma armastatule (loe: mulle) kinkis :)

PILDIMATERJALIGA saad tutvuda vajutades SIIA

2 kommentaari:

  1. Oioioiii, te olete nii pruunid!!! Ja Krissu ka, sa pole vist eales nii pruun olnud või kuidas?

    VastaKustuta
  2. Allan on minust ikka kordi pruunim. Mul on enda kohta pisut kobedam jume peal küll, aga arvan, et pildilt tundub see vahel tumedam :)

    Siin maal eriti ei päevitata (ainult ookeani äärsetes randades), nii palju saab päikest, kui see töötades või ringi rännates külge jääb. Ja me pole kumbki Allaniga suured päevitaja tüübid kunagi olnud ka. Üldiselt püütakse päikest igal võimalusel vältida ja ennast katta. Kohalikud käivad isegi riietega ujumas. Ja siin on ikka meeletult palju igasuguste pigmendilaikudega kohalikke inimesi. Minu päikesetäpid on nende kõrval lausa kaunitarid :)

    VastaKustuta