Jõudsime Austraaliasse samuti hommikul ja esmalt pidime lennujaamas osa oma järele jäänud toidukraamist ära viskama. Seal on karmid nõuded toidu maaletoomise kohta, sellest räägiti juba lennukis. Kinnised šokolaadid ja küpsised jätsime siiski järele. Kui Hiina lennujaamas saime tunda suhteliselt passiivset suhtumist ja teenindust, siis Melbourne`is võtsid meid vastu rõõmsameelsed ja sõbralikud inimesed. Meid lasti kergesti ja meeldivalt igast punktist läbi ja kuigi märkisime, et meil on kaasas toitu ja ravimeid, siis suunati meid peale kerget küsitlust kontrollist mööda. Meie lennul olnud hiinlasi see-eest kontrolliti hoolikamalt ja igal võimalusel. Paljud hiinlased, sh Shanghai lennujaama töötajad liikusid nii Helsinki kui Shanghai lennujaamas ringi respiraatoritega, seda vist seagripi hirmu tõttu. Üldse on Austraalias hiinlasi päris palju ja mulle tundub, et nad pole siia enam nii oodatud kui valged inimesed teistest maadest.
Elu on Melbourne`is üsna kallis, lennujaamast sõitsime esmalt bussiga Melbourne`i kesklinna, sõit kestis 20 minutit ja piletihind oli 160 krooni (võrdluseks hiina 30 piletihind 1,5h sõidu eest). Tutvusime ka linnaliikluse piletihindadega, need õnneks nii hirmkallid pole, päevapilet kesklinna tsoonis näiteks maksab 68.-, 2-tunni pilet 37.-. Pühapäeviti saab muretseda endale Sunday Saver pileti, mis maksab 31.- ja millega saab sellel päeval kõikides tsoonides ja piiramatult nii bussi, rongi kui trammiga ringi liikuda. Seda võimalust eile ka kasutasime.
Esimesel Austraalias oleku päeval tutvusime Melbourne`i ühistranspordi piletite hindadega, nende ostmise- ja kasutamise võimalustega, külastasime toidupoodi, otsisime oma esimese kolme öö elukoha üles, käisime pesemas ja läksime varakult magama. Toit on siin samuti enamasti kaks korda kallim kui Eestis. Samas kui veidi soodsamas Aldi toidukaupluses ringi liikuda ja hoolikalt valikuid teha, saab ka mõistlikuma hinna eest söönuks. Meie kolme esimese öö elukohast sai õnneks bussiga 15-20min sõites otse kesklinna. Bussijuhid on ääretult sõbralikud ja abivalmid, esimestel kordadel lahkesti õpetasid, kuidas piletit aparaadist õigesti läbi lasta. Eestis oleks meid kohmetuid ja oskamatuid enamasti pikad ja vihased pilgud saatnud. Eile linnast elukohta sõites nt uuris bussijuht ise ülisõbralikult, et kuhu me minna tahame. Ütlesime talle tänavanime ja sellele tänavale jõudes ei lubanud ta meil enne püsti tõusta kui alles siis, kui õiges peatuses olime. Ise me talle peatuse nime ei öelnud, ta lihtsalt aimas õieti. Mõtlesime esialgu küll eemal asuvasse kauplusesse minna, kuid see oli juba suletud ja bussijuht poleks meil niikuinii lasknud seal maha minna :)
Elame esimestel öödel kompleksis, kus on võimalus peatuda autosuvilaga või telgiga ning elada erinavates majakestes. Meie majakeses on neli tuba, kõigil eraldi sissepääs. Toas on korralik voodi koos puhta pesuga, riidekapp, pikk seinaäärne laud, väike sofa, pisike telekas ja külmkapp. Kõrvalmajas asuvad pesemisvõimalused ja WC ning köögikompleks. Arvatavasti otsime endale uue elupaiga, kuna WC-s on väga tülikas teises majas käia ja elamiskulud on jube suured. Hetkel maksime 200$ (ca 2000.- krooni) kolme öö eest ja see oli neti teel üks odavaimaid variante, mille leidsime. Võtsime endale eesmärgiks paari nädalaga töö leida, muidu läheb väga raskeks. Teeninduskohtades pakutakse tööd, kuid seal eeldatakse väga head keeleoskust, mida meil kummalgi pole ja mille õppimise eesmärgil suuresti selle reisi ette võtsime, seega läheb meil töö leidmisega suhteliselt keeruliseks. Aga me pole meelt heitnud ja mis ei tapa, teeb tugevaks. :)
Internetti saamisega on siin hetkel päris keeruline, kõige soodsam hind oli 2 tunni interneti viibimise eest 60.-. Mc Donaldsis oli küll tasuta wi-fi leviala, kuid sealne ühendus oli nii aeglane, et sellega ei saanud midagi ära teha. Ja lisaks maksab burger ligi 6-7$ (60-70) krooni, kui mulle õigesti silma jäi.
Ma pole senini linnas ühtegi madu, suurt ämblikku või känguru näinud. Esimene tegelane, kellega tutvust sain teha, oli toaseinal kõlkuv hästi tilluke mitte väga hirmuäratav ämblikupoiss. Tema läks teadmata suunas ja rohkem me tedagi näinud pole. Linnaelu tundub suhteliselt ühekülgne olevat. Tahaksime siiski rohkem maad näha ja viimaste plaanide ning mõtete järgi suundumegi lähiajal linnast väljapoole ning sooviksime leida puhkusaegsete vaheaegade keskele mõned farmitöö tegemise võimalused. Tahame näha ja avastada Austraalia võlusid, loodust ja loomastikku. Seega lõputult linna jääda me kumbki ei tahakski, juba nii kaugele tulles tahaks kogeda siinset tõelist elu.
Päike paistab siin palju eredamalt kui Eestis, sain juba paari päevaga näole kerge puna ja silmad valutavad päikesest. Täna oli siin üsna soe kevadine ilm, soojakraade üle 20, kuid tuul oli tugev ja kandsime siiski dressikat. Eile kolasime Melbourne`i linnas, külastasime linna suurt Queen Victoria turgu, Victoria osariigi parlamendihoonet ja muid vaatamisväärsusi.
See oli siis ülevaade meie reisi algusest ja senistest tegevustest :)
Ma arvasin ka kogu aeg, et respiraatoritega ringi käivad mongoliidse rassi esindajad kardavad hirmasti gripiviirusi. Kuid sain teada, et igatahes jaapanlased pidid respiraatoreid kandma seetõttu, et nad on ise tõbised ja ei taha kaaskodanikke nakatada. Sealsed töönakromaanid ei saa vist haiguspäevi endale lubada.
VastaKustutaEi tea kas hiinlased ka sellel eesmärgil respiraatoreid kasutavad ...