22.-23.okt Kodust lahkumine, lennureisid

EESTIST LAHKUMINE
Tegime endi jaoks suhteliselt hullumeelsena näiva otsuse ja jätsime maha kõik tööd, toimetused ja turvalise ning kindlustatud elu. 22. oktoobril astusime üheotsapiletite ning mõlemad ühe reisikotiga Tallinki laevale. Meie reis Austraaliasse kulges esmalt laevaga Helsinkisse, sealt edasi lennukiga Shanghaisse (Hiina) ning Shanghaist lennukiga Austraaliasse Melbourni.

LENNUREISID (22. okt ja 23.okt)
Esimene lend kestis 9 tundi ja selle aja jooksul läbisime 7400km pikkuse vahemaa Helsinkist Shanghaisse. Lendasime Finnair`i lennuga, mis startis Helsinkist kell 17.20 ning maandus Hiinas kohaliku aja järgi kell 7.10 hommikul. Hiinas on kell Eesti ajaga võrreldes seega 5 tundi ees. Lennuinfoks veel niipalju, et lennuki keskmine kiirus oli ligikaudu 900 km/h ja lendasime ligikaudu 12 000 m kõrgusel, kus oli öösel välitemperatuur – 60 kraadi lähedal.


Meiega koos astus Helsinkist lennuki peale suur hulk hiinlasi. Shanghais maha minnes ei suutnud oma silmi uskuda, kui suure segaduse hiinlased suudavad ühe lennureisi jooksul tekitada - maas oli palju prahti ja pabereid ning lennufirma poolt antud tekid ja padjad vedelesid kõikides võimalikes kohtades. Veendusime selles, et tegemist oli üsna räpaka rahva esindajatega, sellele saime kinnitust ka Shanghais ringi vaadates.

Teine lend startis Shanghaist kell 19.15 kohaliku aja järgi. Lendasime Air China lennukiga ja lend kestis kokku 11 tundi. Läbisime selle ajaga veidi üle 7600km. Terve lennureisi jooksul seega kokku veidi üle 15 000km. Teise lennu ajaliselt pikemat kestvust mõjutas arvatavasti maa pöörlemine, tuule kiirus jms. Jõudsime Melbourni lennujaama Austraalia aja järgi kell 9.05 hommikul. Püüdsime mõlema öise lennu ajal magada, kuid eriti ei suutnud. Esiteks olime kellaajaliselt harjunud teise režiimiga ning teiseks polnud magamine lennukis kuigi mugav. Allan vist pisut suutis tukastada, mina püüdsin mõnda filmi vaadata, mängu mängida või kuulasin muusikat. Finnairi lennul oli Air China lennuga võrreldes märgatavalt parem teleekraan ja selle käsitlemise võimalused. Air China lennul Allan ühest kõrvaklapist üldse ei kuulnud ning teleekraani pult oli suhteliselt mõistmatute käsitlemisvõimalustega.

Mõlemal lennul pakuti meile kaks korda süüa, esmalt peale õhkutõusmist ning teine kord paar tundi enne maandumist. Finnairi lennul sõime esmalt lasanjet ja salatit ning jõime kõrvale ka veini. Hommikul pakuti mingisugust munast tehtud toitu salatitega. Söögid olid päris head ja meeldisid meile mõlemale. Air China lennul anti alati kahe toidu vahel valida. Tegemist oli hiina toitudega ja kuna nad kasutavad palju sojakastet ning väga erilisi maitseid, siis andsin mõlemad oma toidud peale proovimist Allanile söömiseks. Ühe hommikuse maitsetu riisipudru taolise söögi jättis isegi Allan järele. Igatahes olime suhteliselt hästi toidetud, saime filme vaadates meelt lahutada ning minu suurim lennuhirm kõrvavalu näol maandudes ega õhku tõustes õnneks tunda ei andnud. Tegin selle heaks alati muidugi terve rituaaliseeria läbi. kasutades nina aerosoole, sudafedi tablette ja muid komme ning vahetpidamatut hingamis- ja neelamistehnikat. Tänu kõigele sellele suutsin Allanist paremini isegi kõrvade lukustumisest hoiduda :)



SHANGHAI
Shanghais võttis meid vastu tohutu lämbus ja õhupuudus. Kuigi väljas polnud meeletuid soojakraade, siis lämbe oli igal pool. Meil oli päris palju vaba aega (u10h), seega istusime lennujaamas ühe bussi peale ja sõitsime linna uudistama. Valisime bussi, mis sõitis raudteejaama juurde. Rohkem eriti aru ei saanud, sest kõik oli hiina keeles. Pilet oli üsna odav, ca 30 eesti krooni eest sõidutati meid 1,5h kuni lõpp-peatuseni, enne väljuda polnud võimalik. Saime kogeda hiina liikluskaost. Meie naisbussijuht kihutas päris hullusti, igal pool signaalitati pidevalt ja valgusfoorid ei paistnud kedagi häirivat. Ületasime ise mitu korda ristmikku, kus lisaks valgusfoorile oli erinevates nurkades kokku 7 vilega korravalvurit (nimetasid ennast vist politseinikeks), kes rahvast ja autosid punase tule korral keelasid ja suunasid. See ei paistnud paljusid häirivat ja korraga liikusid mitme suuna autod ja jalakäijad. Mööda tänavaid jalutades tahtsime külastada hiinlaste kohalikke ärisid. Need paistsid üsna räpased ja pisikesed. Enamasti oli tegemist söögikohtade või toidukauplustega, neid oli järjestikku ja iga nurga peal. Hiinlased ise olid üsna lärmakad, pisikesed ja sebisid palju ringi. Seal piirkonnas olime vaatamisväärsusteks ja üksikute valgetena saime endil palju uudistavaid pilke tunda, ka pikkuse tõttu oli raske märkamatuks jääda ja massi sulanduda. Olin sealsete naiste keskel tõeline pilvelõhkuja ja isegi meestele tegin pikkusega ära :)