Sünnipäev ja Perry Sandhills

Püüan teie jaoks kirja panna mõned hetked meie viimase nädala tegemistest. Pühapäeval, järjekordsel emakeelepäeval, sain taas aasta vanemaks. Mida aasta edasi, seda rahulikumalt selliseid sündmusi tähistada tahan. Minu suuremad sünnipäevapeod lõppesidki täisealiseks saamisega, nüüd eelistan neid päevi veeta vaid kallite inimeste ja lähemate sõpradega.

Minu selle aasta sünnipäevahommik algas töiselt, tegelesime rosinate valmistamisega, õigemini selle protsessi ühe osaga. Õhtul planeerisime koos prantslastest majanaabritega vaikselt kooki süüa ning veini juua. Paraku just sellel õhtul tahtsid Gino ja Elina meid taas enda juurde grilliõhtule kutsuda. Alguses ütlesime viisakalt ära, aga kui peremees isiklikult meie juurde kohale tuli ja minu sünnipäevast haisu ninna sai, siis polnud enam pääsu. Maiustasimegi taas pererahva kaunil viinamarjaterrassil istudes kõiksugu maitsvate salatite ning lopsakate grillitud lihatükkidega. Gino avas vahuveini ning saime minu vananemise puhul klaase kokku lüüa. Võtsin kaasa suure Eesti lipu värvidega Kalevi šokolaadi ja sellel korra tutvustasingi kõigile meie kodumaa lipu värve ning rääkisime mustast mullast, mida siin maal võimatu leida on.

Nagu tavaliselt, põgenesime ka sellel korral õhtu teisel poolel Austraalia eriti kiuslike sääskede eest maja sööginurka. Äkki kustutati kõik tuled ja pererahva kaks tütart naasesid köögist koogiga, millel oli kolm küünalt ning nad laulsid sünnipäevalaulu. Peadselt liitusid lauluga ka teised ümberkaudsed. Mul läks sellel hetkel jalust nõrgaks ja pisarad tulid silma. Mõtlesin, miks nad ometi seda kõike teevad, et see ei ole ju nii tähtis. Igatahes puhusin niiskete silmadega oma koogilt küünlad ja lõikasin kõigile tükikese. Lisaks sain endale uhke lillekimbu, mis nüüd meie väikest kodu kaunistab. Tundsin sellel hetkel, et Gino ja Elina pere on meile väga koduseks saanud ja see on juba nagu meie oma Austraalia pere. Siirad, soojad, lihtsad ja südamlikud inimesed. On nii palju asju, mida me neilt selle lühikese ajaga õppinud oleme ja nad on meile mitmeski mõttes suureks eeskujuks.


On vaimustav näha Gino ja Elina söögitegemistavasid ja kaasa lüüa nende pere traditsioonide juures. Nende istandused, nende südamlik olek ja söögid ei jäta kedagi külmaks. Alles käisin Elinal abis tervele bussitäie turistide jaoks õhtusöögi valmistamisel. Jutud tema õhtutest levivad ja juba tahavad üha uued inimesed viinamarjadevahelisest pidusöögist osa saada. Imestan tihti, kuidas nad seda kõike teha jõuavad. Lisaks päevatööle kostitavad nad aegajalt üha uusi ja uusi turiste. Nende elust ja viinapuude alustest õhtusöökidest on kohalikes ajalehtedes mitmeid pilte ja artikleid ilmunud, lisaks pildid ja jutud erinevates itaalia sisserännanuid tutvustavates raamatutes. Üks nende istandustest on nii erakordselt kaunis, et Sydney modellid ja fotograafid käisid just hiljuti seal ühe toidu ja veini festivali terbeks reklaampilte tegemas ja seda 1000 km kauguselt. Kolasime Mildura infopunktis ja leidsime sealt ühe väljalõike ajaleheartiklist, millel Elina peal oli ja kus nende perekonnast räägiti. Infopunktis tutvusime põgusalt ka turistidele pakutavate tegevustega ja ühe turistiatraktsioonina pakuti tutvustavat peatust ka meie viinamarjaistanduses. Gino ja Elina on alati ja igal pool ja nad jõuavad nii palju teha. Imelised inimesed!

Kolmapäeval oli mul taas au osaline olla itaalia traditsiooniliste tomatipastade valmistamisel. Elina teadis, et ma talle alati rõõmuga appi lähen. Aegajalt nad naljatavad, et varsti peame Eestis koos Itaalia köögi avama. Tihti nad pärivad minult, et kas ma koju minnes ikka hakkan ise ka tomatipastat valmistama. Vastan, et loomulikult hakkan, vähemalt korra proovin ära. :)

Sain kaasa lüüa kahe pastakastme valmistamisel. Esimese näol oli tegemist magusa barbeque kastmega, mida lihakastmena kasutatakse. Selle valmistamiseks kasutasime ohtralt tomateid, palju sibulat, pruuni suhkrut, valget äädikat ja erinevaid maitseaineid (nt pipar, sool). Teine kaste oli pisut tšillisem. Selle tegemiseks kasutasime oliiviõli, sibulat, küüslauku, paprikat, basiilikut, loorberilehti ja muud rohelist, veidi tšillit, pipart, nelki ning kindlasti midagi veel, mis mul praegu enam ei meenu. Lõpetasime nende pastadega alles hilistel õhtutundidel ja kõike seda kroonis värskelt valminud kastmega pastaroog. Väga maitsev oli. Ja oli täielik au toimetada nende maagilise auraga väliköögis. Terve nende sahver on täis erilisi hoidisepurke, veine ja ise valmistatud kaunistusi. Samas väliköögis (Gino`s Cantina) on filmitud ka üks saade, millest varsti DVD ilmuma peaks ja mis isegi mingisugusel konkursil osaleb.

PERRY SANDHILLS


Saime esmaspäeva, st minu sünnipäevajärgse päeva, vabaks. Otsustasime lõpuks külastada Perry Sandhills`i. Nimetatud kohas pidanuks toimuma Kasey Chambers`i kontsert, kuid vihma tõttu kahjuks kontserdi asukohta muudeti. Perry liivamäed asuvad meie kodukohast umbes 50 km kaugusel, Austraalia mõistes lausa siinsamas. Sinna sõites käisime vaatamas ka Austraalia kahe suurima jõe, Murray ja Darlingu, ühinemiskohta ning viskasime pilgu peale ühele vanale Wentworth`i vanglahoonele.

Perry Sandhills`i näol on tegemist 10 hektaril asuvate liivamägedega, mis tuule mõjul aja jooksul oma kuju ja asukohta muudavad. Päris kummaline, kuidas keset Austraalia tavapärast põõsastikku järsku sellised liivamäed (pigem küll künkad) paiknevad. Veetsime liiva sees ringi tuiates mõnusalt aega ja terve aja käisime ringi vaid paljajalu. Sealsete mägede liiv oli ideaalne - nii peen, pehme ja siidine. Justkui liiv, mida liivakellades kasutatakse. Leidsime nendes mägedes seigeldes väga looduskauni koha ja kuna peale meie rohkem inimesi näha polnud, saime mäed vaid oma jalajälgedega ära märgistada. Väljas oli päris palav, sooja oli kuskil 34 kuumakraadi ringis. Lootsime Perry Sandhills`is piknikku pidada, kuid otsustasime selle kuuma ilma tõttu siiski autos teha. Pikniku pidamine on ka üks traditsioon, mida kindlasti Eestis olles jätkata tahaksime.



Avastasime, et sealsete mägede vahel kasvavad väikesed arbuusid, uudistasime ja naljatasimegi nendega tükk aega. Need pisikesed arbuusid söömiseks ei kõlvanud, küll aga nägid nad ahvatlevad välja.


Perry Sandhills`i liivamäed pidid nii hommiku- kui õhtutundidel valguse mõjul värvi muutma ning erinevaid varjusid tekitama. Lootsime samuti päikeseloojangu ära näha. Siin loojub päike hästi kiiresti, justkui keegi paneks lülitist tule kustu. Taevas oli päris selge ja kaunis, vaid päikese loojumiskoht paistis pilves olevat. Seega efektset valguse- ja varjudemängu me sel korral kahjuks ei näinud. Igatahes saime liivase elamuse, nägime ära kontserdi tavapärase toimumiskoha ning saime mälestuseks hunniku fotojäädvustusi, millest saate ülevaate vajutades SIIA