Majanaabrid, rosinad, kängurud ja koer Jenny

Täpselt nädal on möödunud meie eelmisest postitusest. Kirjutan täna teile natukene meie siinsest elust. Päris pikka aega oli maja taas meie kahe päralt. Sakslastest paarike pakkis ühel päeval oma asjad ja lahkus. Ja mitte ainult nemad ei lahkunud, koos nendega jäi kadunuks ka hulga majas olnud asju. Osadele saime õnneks jaole ja küsisime need tagasi. Näiteks nägi Allan, kuidas Jenny köögis oma kotti pakkis ja sinna maja nõusid sisse ladus. Viisaka küsimise peale tüdruk vabandas ja pani nõud riiulisse tagasi. Seejärel vaatasime majas ringi ja lasime neil autost tagasi tuua vähemalt 4 tassi, vispli, mõned teised köögiriistad ning ka triikraua. Müstiline, mida nad kõigi nende asjadega teha mõtlesid? Ise samal ajal pidevalt kurtsid, et nende autos on nii vähe ruumi. Loomulikult on vähe ruumi, kui igast paigast midagi kaasa võetakse. Igatahes jäi kadunuks veel üks õhem madrats, kaks DVD-d, üks arvutimäng, mängukaardid, osad köögiriistad ja tõenäoliselt veel midagi. Võib-olla ka minu päikeseprillid, kui ma neid siin just kuskile mujale ära ei suutnud kaotada.

Jenny ja Patrick olid pealtnäha toredad saksa noored, kuid neile meeldis hulga rohkem raha kulutada, kui selle teenimise nimel vaeva näha. Vähemalt 50% tööajast (liialdamata) nad puhkasid ja kurtsid kõiksugu tervise ja raha hädasid. Loomulikult ei suutnud nad niimoodi reisiraha koguda ja lõpuks andsid alla. Lahkudes oli neil nii häbi, et meiega ei jäetud isegi hüvasti. Kiirustades unustasid nad lauale oma viimase suitsupaki ja käisid sellel salaja hiilides järel, jättes auto istanduse kaugemasse nurka. Vot selline on meie kogemus sakslastega :) (noormees oli tegelikult Sakasamaal kasvanud poolakas). Lisaks oli Jenny ja Patricku näol tegemist päris räpakate noortega, nende tuba meenutas prügimäge ja saime hiljem seda korralikult küürida ning voodi alt krõpsupuru ja tühjasid pudeleid kokku korjata. Rääkimata pidevalt ujuvast vannitoa põrandast ja nende mustade nõude alla mattunud kraanikausist. Saime kogemuse, et üsna raske on koos elada nii laiskade ja räpakate inimestega. Üsna piinlik öelda, kuid nende lahkumispäev oli meie jaoks üsna rõõmus päev.

Juhtusime sakslastega veel korra kokku palgapäeval. Kuulsime hiljem perenaiselt, et nad olid paar päeva kõrvitsaid korjanud, kuid ka sellest tööst loobunud. Elina neid igatahes enda juurde tööle tagasi ei tahtnud. Tüdruk oli sel viimasel korral häbi pärast pisaraid valanud ja loodame, et nad said eluks vähemalt ühe kasuliku õppetunni.

Umbes nädal aega tagasi kolisid meie majja uued elanikud - prantslased Emmanuel (24) ja William (peadselt 26). Tegemist on Lõuna-Prantsusmaalt pärit noortega, kes mõlemad raamatupidamise eriala lõpetasid ning enne tööellu sukeldumist Austraaliat avastama tulid. Oleme nüüd majanaabrite osas ettevaatlikumad, kuid senini on Emma ja Will meile südamliku ja meeldiva mulje jätnud. Kusjuures, erinevates kohtades backpackereid nähes olid just prantslased meile väga boheemlasliku, laisa ja lohaka mulje jätnud. Oleme oma arvamuse prantslastest ümber hinnanud, kuna meie maja noored tunduvad väga korralikud olevat. Tööd teevad nad südamega ning maja hoiavad samuti puhta. Lisaks tunduvad nad väga rahulikud, räägivad tasase häälega ning on abivalmid ja tähelepanelikud. Praegu oleme küll oma uute majanaabritega väga rahul ja loodame, et nende osas sakslastele sarnaseid üllatusi ette ei tule.

Kui tööelust rääkida, siis on meil hetkel käsil rosinate tegemine (pererahvas nimetab neid peenelt kuivatatud puuviljadeks – dried fruit). Praegu tegeleme viinamarjasordiga Sun Muscat. Tegemist on rohelise värvuse ja kivideta viinamarjasordiga, millel on väga magus maitse. Rosinate valmistamise näol on tegemist üsna kleepuva ning magusa tööga. Esmalt korjatakse marjad puudelt ära, seejärel laotakse need juhiste kohaselt puidust alustele ning lükatakse üksteise otsa laotutena suurde n.ö. sooja tuule tunnelisse. Tänu selle tunneli olemasolule ei kasutata meil rosinate kuivatamiseks kemikaale. Paljudes kohtades kuivatatakse rosinaid õues päikese käes ja kuna magus lõhn meelitab kohale meeletu koguse putukaid, siis tõrjutakse neid kemikaalidega eemale.

Viinamarju puidust alustele ladumas:


Tunnelisse minevad alused:


Sooja tuule tunnelis on marjad paar päeva, misjärel need välja võetakse ja suurtesse kastidesse kokku valatakse. Seejärel tambitakse kuivatatud marjad varte küljest lahti ning saadetakse pessu. Pesuprotsessi me veel oma silmaga näinud pole, kuid selle käigus peaks kõik marjad varte küljest lahti tulema ja puhtaks saama. Kõige ilusamad marjad jäetakse ka kuivatamisjärgselt kobaratesse (clusters) ja need marjad arvatavasti pesuprotsessi sellisel kujul läbi ei tee. Tuleval nädalal peaksime hakkama rosinaid pakkima, siis saan ka sellest lähemalt rääkida.

Rosinaid varte küljest lahti tampimas:


Lisaks saame ka praegu oma tööelu rikastada erinevate toredate tegevustega. Näiteks käisin reede õhtul Elinal abis nende maja viinamarjaterrassile pikki laudu katmas, lauale viinamarjadest söödavaid dekoratsioone meisterdamas ja kõike kõike muud vajalikku tegemas. Nimelt külastavad meie istandust aegajalt turistibussid. Neile näidatakse vahel nii tootmisprotsessi kui viinamarjapõldusid ning külastajad saavad soovi korral kohalikke tooteid kaasa osta. Sellel korral soovis terve bussitäis itaallastest vanemaealisi Melbourne`is elavaid turiste Gino ja Elina juures ka kohalikku itaaliapärast õhtusööki nautida. Valmistusimegi perenaisega kahekesi selleks õhtuks. Elina küpsetas taas hulgaliselt kodust saia, tegi erineval kujul oliive, grillis köögivilju ja tegi nendest ülimaitsvaid salateid. Lisaks tegeles ta ligi 50 inimese jaoks pastaroa valmistamisega. Õhtupoole tuli ka Allan meile appi ning saime sel õhtul kahekesi kelnereid mängida ning itaalia lõbusatele vanakestele roogasid serveerida. Loomulikult saime ka ise kõhu kenasti täis pugida ja peremees pakkus meile töö ajal veel kodust veinigi. :)

Tervet õhtut saatis itaaliapärane elav muusika, mille saatel külastajad koos pererahvaga tantsu lõid ja oma kunagise kodumaaga seotud laule laulsid. Elina juhib aktiivselt ühte itaaliapärast tantsurühma ja tantsimine on talle väga südamelähedane. Seega leidis ta kiire toimetamise kõrvalt aega koos oma külalistega õhtu nautimiseks. Kohal oli ka Elina tantsurühmas kaasa lööv pillimees, kes vahetpidamata lõõtsa tõmbas. Õhtul põles nende viinamarjaterrassi kohal arvukalt väikseid tulukesi, mis olemise taas väga romantiliseks ning hubaseks muutsid. Igatahes lubasid need turistid järgmisel aastal tagasi tulla ja tundub, et Elina ei pääse ka siis terve päeva kestvast söökide vaaritamisest. Kahjuks polnud mul sel korral fotokat kaasas ja ühtegi pilti sellest õhtust teile näidata ei saa.

Südaöö paiku saime hakata kodupoole liikuma. Pererahva maja asub meie omast umbes viie minuti tee kaugusel. Öö oli kottpime ja teel kuulsime ning hägusalt ka nägime arvukalt kängurusid, kes igal õhtul ja ööl istanduste vahele rohtu söömas käivad. Sel ajal on nende elukohaks oleva võsastiku ja meie istanduse vaheline tee nagu kängurude maantee. Naljatasime omakeskis, et kängurude jaoks peaks seal lausa valgusfoor olema. Neid on seal õhtu-, öö- ja hommikutundidel lihtsalt nii arvukalt. Ja kui nad peaksid pimeduses sama halvasti nägema kui meie, siis oleksid kokkupõrked vältimatud. Mitmel korral ehmatasin lähiümbrusest kostvate tugevate hüpete peale ja hoidsin terve tee Allanist kramplikult kinni. Olen mitmel varahommikul kaugemasse istandusse sõites mõnele armsale loomakesele peaaegu otsa sõitnud. Ei oska nad autosid karta ja nendest eemale hoida. Üks seisis meil tükk aega teel ees ja hüppas siis teedmööda edasi, alles hiljem põikas istanduste vahele.

Siinsed arvukad kängurud on põnevaks ajaviiteks meie neljajalgsele truule sõbrale, Jenny`le (kellel on saksa tüdrukuga sama nimi). Tegemist on tõelise istanduse kutsuga, kes ohtralt viinamarju sööb ja aegajalt kängurusid taga ajab. Jenny on tegelikult pererahva koer, kuid praegu elab ja magab ta peamiselt meie maja juures. Nüüd on ta meie suur sõber ja pererahvas ikka naljatab, et äkki tahame ta lahkudes endaga kaasa võtta. Igal hommikul enne meie tööleminekut on Jenny juba ukse taga ootamas ja meid nähes on tema rõõm nii suur, et see ei mahu tema sisse lihtsalt ära. Vahel on tunne, et mitte tema ei liputa saba, vaid saba liputab hoopis teda. Kui Allan jala tööle läheb, siis Jenny on tema lahutamatu kaaslane sellel teel. Vahel, kui meie maja juures olevatel põldudel marju korjan, siis suure osa päevast veedab Jenny minu kõrval viinamarjapuude vahel uinakut tehes. Ja kui ma töö käigus edasi liigun, liigub ka tema uut kohta otsides edasi, vahel tuleb ja teeb lühikese peatuse maha kukkunud viinamarjadega maiustades.

Jenny viinamarjadega maiustamas:


Ükskord uudistasime lähiümbrust ja võtsime Jenny endaga kaasa. Talle meeldib meie visatud puupulkasid üles otsida ja neid meie juurde tagasi tuua. Tihti toob ta puupulga maja ukse juurde, paneb selle enda ette maha ja jääb meile küsivate silmadega otsa vaatama. Vahel ikka halastame talle ja hakkame temaga mängima. Lõbustasime teda ka oma sellel jalutuskäigul. Jõudsime ühe võsastiku lähedusse, kus kängurude perekonna päevased peatuspaigad asuvad. Jenny luusis kängurude läheduses julgelt ringi ja üks känguru hakkas teda ootamatult taga ajama ning peatuspaigast eemale tõrjuma. Päris naljakas vaatepilt oli, kui koer ja känguru põõsale päris mitu tiiru peale tegid. Lõpuks hakkas Jenny meie suunas jooksma, mille peale olime üsna ehmunud. Kui kängurud vihaseks saavad, siis ei ole nad üldse enam nii ohutud loomad. Neil on päris palju massi ja tugevust, mistõttu nad võivad koera elu kerge hoobiga lõpetada ja inimeselegi suuri vigastusi tekitada. Aegajalt on ajakirjandusestki läbi käinud, kuidas mõni känguru last või inimest rünnanud on. Otsisin juba puud, mille taha Jenny ja känguru lähenedes peituda, aga õnneks loomad suundusid viimastel hetkedel kaugemate puude poole. Sel korral olid pooled vahetunud, nüüd oli känguru ees ja koer ajas hoopis teda uhkelt taga. Enam me Jennyga kaugele mängima ei lähe, rõõmustame teda oma maja läheduses. Oleme oma istanduses arvatavasti veel vaid mõned nädalad, seega on päris kurb ette kujutada, et peame oma truu sõbra ükskord maha jätma. Loodame, et siia tuleb taas elama inimesi, kes temaga tegeleda viitsivad ja kellesse ta samamoodi kiindub.

Känguru Jenny´t taga ajamas:


Aitäh minu vanematele, kes meile suure kuhja Eestimaa komme saatsid. Oleme neid mitmel korral ka pererahvale pakkunud ja isegi kodumaiseid tuttavaid maitseid nautida saanud. Üllatav oli see, et maapostiga jõudis meie kommikast kohale vaid nädalaga. Tekib küsimus, miks peaks pakkide saatmiseks üldse oluliselt kallimat lennuposti kasutama. Isegi lennupostiga saadetavad kirjad tulevad kohale sama ajaga.

Igatahes pakkusin Elina ja Gino lastelastele Kalevi komme. No neid komme, millel uued lastekindlad paberid ümber on. Ja mul oli meie kommide pärast väga häbi. Päris kahju oli vaadata, kuidas lapsed neid tulutult avada püüdsid, küll hammastega, küll püüdes rebida jne. jne. Kõik tulutult. Lõpuks küsisid nad ikkagi kellegi vanema abi. Ja isegi vanemad ei suutnud neid pabereid enne meie õpetusi eemaldada. Lapsed lõpuks ei julgenudki rohkem kommi võtta, kuna kartsid neid pabereid. Vot sellised lood on Kalevi kommide pakkumisega.

Täna saame taas maiustada. Muretsesime endale veini ja kooki ning tähistame vaikselt minu 26-ndat sünnipäeva. Homme tähistame ka prantsuse poisi, William`i, 26-ndat sünnipäeva. Tänud kõigile, kes mulle erinevaid kanaleid pidi juba oma varased õnnesoovid edastanud on. Õnn on alati teretulnud :)