TAIMAA 1/3- naeratuste(vaba) maa

Oma raskel kojutuleku teekonnal peatusime mõned päevad Taimaal, peamiselt Bangkok`is. Püüdsime sealset kultuuri ja elu tundma õppides ennast rasketest mõtetest eemal hoida. Ega see päriselt õnnestunudki ja enamus Tais veedetud ajast käisime ringi õnnetute nägude ja kurbade silmadega. Kolme-nelja seal veedetud päevaga suutsime ennast põhjalikult ära väsitada ning olime üsna rõõmsad, kui sealt lõpuks kodupoole saime liikuma hakata.

Tegin Tai kohta mõnda aega enne kõige halvemate uudiste meieni jõudmist põgusat uurimustööd. Seda paljuski põhjusel, et pidime sel maal ka oma maikuise tagasilennu jooksul paar päeva peatuma. Kogutud info põhjal saime näiteks teada, et kuni 1949 aasta maini kandis see maa nimetust Siiam ja et sõna "thai" tähendab kohalikus keeles „vaba“.

Veel saime teada, et Tai kuningas Bhumibol on olnud troonil üle 60 aasta ja ta on üks maailma pikemaajalisemaid monarhe. Kuninglikku perekonda avalikult kritiseerida ei tohtivat ning kuninglike esemete rüvetamist loetakse riiklikuks kuriteoks. Monarh (kuningas) ja religioon (budism) on Tais tõeliselt pühad ja enamus kohalikke meesterahvaid peab osa oma noorusest veetma mungana. Põhimõtteliselt igal pool, kus käisime, võis kohata kuninga pereliikmete pilte ning budistlikke elemente ja templeid. Tai elanikkonnast ligi 90% pidavat olema budistid ja kokku olevat Tais üle 40 000 templi. Ligi 400 budistlikku templit neist asus Bangkok`is. Neid võis tõesti kohata igal sammul. Käisime neist osasid ka lähemalt uudistamas.

Tailaste põhiline religioon -budism- on alguse saanud Indiast ja selle rajajaks peetakse 6 saj eKr elanud Siddharta Gautamat. Siddharta pühendas oma elu otsimaks kõrgeimat hingelist mõistmist ning pärast aastaid kestnud õpinguid ja otsinguid hakati teda kutsuma Buddhaks ehk „valgustatuks“. Osade inimeste jaoks on budism eelkõige elufilosoofia, mitte religioon. Budismis ei ülistata jumalat ega ühtegi kõrgemat olendit. Usutakse, et elu on kui ring uuestisünnini ning see on hoopis kannatustejada kuni nirvaanasse jõudmiseni. Inimesed külastavad sageli templeid, et saada Buddha õnnistust selleks või eelolevaks eluks ning nad annetavad templitele raha või toiduaineid.

Siiani tekitab meie jaoks kõige rohkem hämmeldust avastus, et Taimaad nimetatakse ühtlasi ka naeratuste maaks. Terve Taimaal veedetud aja jooksul puutusime me kokku vaid kahe väga sõbraliku ja naeratava inimesega. Kahjuks pidime hiljem tõdema, et mõlema näol oli tegemist petistega ja just nemad petsid meid kõige professionaalsemalt. Loo moraal, ärge usaldage Tais ühtegi sõbralikku ja teile abi pakkuvat inimest, tõenäoliselt saate petta :)

Saabudes Taisse Austraaliast, tõeliselt naeratuste maalt, oli kogetav kontrast päris üüratu ja hirmutav. Julgeksime Tai oma kogemuse põhjal hoopis naeratustevabaks maaks nimetada. Bangkok`is ja selle lähiümbruses veedetava aja jooksul märkasime, et sealsed inimesed olid isegi oluliselt närvilisemad ja mossitavamad kui meile harjumuspärased põhjamaised inimesed. Kuigi päikest jagus ka Taisse küllaga ja rohkemgi veel, oli Austraalias tegemist hoopis teise äärmusega. Näide kaubandusest. Paljud Tai müügimehed tahtsid sind oma pilguga ära tappa, kui sa neist möödudes midagi ei ostnud, lisaks sõimasid ja sajatasid tagaselja. Austraalias polnud mitte midagi ostmine mingisugune probleem. Müüjad naeratasid lahkelt ja iga teise lausena kasutati väljendit NO WORRIES! Ja isegi kui sa ise astusid võõrale inimesele jala peale või jäid talle ette, siis polnud harv juhus, kui võõras esimesena naeratas ja sinu ees vabandas, otsekui oleks ta ise süüdi olnud.

Tai teeninduse näol oli tegemist hoopis teise äärmusega kui Austraalias ja kui Eestis. Meie puutusime Bangkok`i meeletu kaubandusega tutvudes ülimalt agrassiivsete teenindajatega kokku küllaltki vähe. Professionaalset teenindust me vist ei saanudki tunda. Põhiliselt kogesime absoluutselt huvitut ja tuima teenindust. Mitmel korral pidime teenindajat lausa ise taga otsima ja vahel jäi ta üldse leidmata. Tihti olid nad lihtsalt naaberboksi hommikust või lõunat või õhtust läinud sööma ja neid võis kohata seal keset boksi (kauplust) teise teenindajaga piknikku pidamas. Nendel kordadel sinna peale teenindajate kedagi eriti sisse ei mahtunud. Meile jäi mulje, et Tai teenindajaid ei häiri klientide kohalolek ja nad suudavad süüa igas olekus ning igal ajal. Polnud harv juhus, kui tähelepanu oodates teenindajaid keset kaupluse (boksi) põrandat söömas võis imetleda või kui keset leti kõige nähtavamat osa võisid vaadata otse teenindaja prae sisse, jälgida mälumisliigutusi ja seda kõike väga väga lähedalt, häirivalt lähedalt.

Üks lahjem näide Tai tavapärasest teeninduskultuurist:


Bangkok on ülipopulaarne ostukeskus, mis on tuntud laialdase kaubavaliku ning odavate hindade poolest. Kaubandusest rääkides tuleb kindlasti mainida, et valgete inimeste jaoks on kõik hinnad „õigest“ hinnast kordades kallimad ja kauplemine tundub igal pool lausa kohustuslik olevat. Toodetel hindasid enamasti peal pole, seega hind sõltub suuresti kliendi nahavärvist ja näost, lõplik hind loomulikult allakauplemisvõimest. Kõik see on hirmus väsitav. Bangkok`i kaubandus on meeletu ja kaubeldakse ööpäevaringselt. Kesklinna piirkonnas on tänavad arvukate müügiputkade tõttu tihti liiklemiseks üsna kitsad ja inimesterohked. Mitmel pool üle linna on avatud ka ööturud. Jalutasime paaril neist ringi ja tõdesime, et pimedas ei hakka tõesti sealse kauba kvaliteet nii hästi silma ja enamik tooteid tunduvad paremad kui seda tegelikult on. Naljatasime, et see vist ööturgude mõte ongi.

Tegelikkuses on enamus turgudel ja kauplustes müüdavast kaubast täiesti maitsetu ja üli kehva kvaliteediga. Samas hoolega ringi vaadates võib leida ka päris soodsa hinnaga kauneid ja erilisi tooteid. Leidsin minagi tänaval jalutades endale kaks suvekleidikest, mille hinnad jäid Eesti rahas umbes 60 krooni kanti. Šoppamiseks peab selles linnas küll päris palju jaksu ja vastupidavust olema. Bangkok`i korduvalt külastavad šopahoolikud on kindlasti oma meelispaigad leidnud ja nende elu on seetõttu juba oluliselt kergemaks muutunud.

Tai teenindajate tavapärane näoilme:


Teine asi, mis Bangkok`i turistide jaoks väga väsitavaks muudab, on sealsete vaatamisväärsuste ning kaubanduspiirkondade juures valgeid turiste alalõpmata tülitavad taksojuhid ja tuk-tuki juhid. Turiste jahtivad taksojuhid taksomeetri hinna alusel kedagi sõidutada ei viitsi ja loomulikult küsivad nad neilt tavapärasest oluliselt kõrgemat hinda. Näiteks võtsime lennujaamast väljudes ametlikust taksopunktist endale takso ja maksime linna sõidutamise eest 600 bahti. Linnast tagasi lennujaama sõiduks võtsime endale aga „töötava taksomeetriga“ takso ja sama marsruudi läbimise eest pidime sel korral maksma vaid 200 bahti. Vahe oli kolmekordne. Aga elu õpetab ja teist korda samas linnas sama asjaga me ennast petta ei lasknud.

Tuk-tukid:


Tuk-tuki juhtidega peab samuti ettevaatlik olema, kuna väga soodsana välja reklaamitud sõiduhinna eest armastavad nad turiste erinevatesse turistilõksudesse (kauplustesse) sõidutada ja saavad selle eest nendest kohtadest vastutasuks kütusetalonge.

Lasime meiegi selle asjaga seoses end korra ära petta. Jalutasime ühel ilusal päeval Grand Palace suunas, kui selle lähedal üks ülisõbralik ja head inglise keelt rääkiv meesterahvas meiega juttu tegi. Rääkisime, kust me tuleme ja kuhu läheme. Jutu sees pajataski mees, et kuna täna on tegemist erilise Buddha päevaga, siis hommikutundidel on Grand Palace suletud ning see avatakse alles paari tunni pärast. Lahkelt oli ta nõus meie aega sisustama ja soovitas meil tuk-tukiga kesklinnale ring peale teha ning erinevaid templeid ja vaatamisväärsusi külastada. Loomulikult ta rääkis, et täna on kõik templid tasuta ja turistide jaoks maksab tuk-tukiga linnale tiiru tegemine vaid 20 bahti (alla 10 krooni, kuna erilise Buddha päeva puhul maksab valitsus kütuse eest ise). Kuna Austraalias olles abistasid inimesed meid alati siiralt ja hea südamega, siis oli raske selle peale tulla, et samasuguse lahke inimesena tunduv meesterahvas tegelikult tühipaljaks petiseks osutub.

Lahke meesterahvas joonistaski meie kaardile punktid, mida külastada saame ja kutsus meile kohe ühe tuk-tuki ette. Oma kahetunnise rännaku jooksul jõudsime nendest kaardile joonistatud punktikestest vaid kahte külastada. Nendegi näol oli tegemist suht tavapäraste ja igavavõitu Bangkoki templitega. Ülejäänud aja tegime juhile „erilisi teeneid“. Lahked inimesed nagu me oleme, kasutas juht meie abivalmidust lihtsalt ära ja läks ahneks. Ise ka päriselt ei usu, kuid me tegime talle lõpetuseks kokku 5 „erilist teenet“. Teened seisnesid turistilõksudeks kujundatud kaupluste külastamises, mille eest tuk-tuki juhile vastutasuks kütusetalonge jagati. Iga kaupluse ees seisis inimene, kes täpselt üles märkis, missugune liiklusvahend neile kui palju külastajaid ette tõi. Kauplustesse sisenedes ootas seal ees trobikond teenindajaid, kes sulle hetkekski rahu ei andnud. Jõudsime külastada kokku kolme sarnast riiete õmblemise kauplust ja kahte erinevat juveelikauplust/tehast.

Riiete õmblemise kaupluste näol oli tegemist Bangkoki arvukate kurikuulsate kauplustega, kus sind otsekohe istuma sunnitakse ja sulle kuhjatakse silmapilkselt ette terve hunnik Armani ja Bossi katalooge. Võid sealt endale meelepärase lõike välja valida ja paari päeva pärast saad täpselt sinu jaoks ja sinu mõõtudes õmmeldud uhiuues võlts Armani või Bossi ülikonnas ringi uhkeldada. Lisaks tehakse seal kõikvõimalikke triiksärke, mantleid, naiste peokleite jne ... ning seda loomulikult originaalidest palju soodsama hinna eest. Materjali ja värvid saad endale kangaste hulgast ise välja valida. Kuna meil mingisugust ostusoovi ei olnud, oli nendes kauplustes ringi vaatamine ja teenindajatele pidev äraütlemine ning kauplemine küllaltki väsitav. Lõpetuseks olime oma tuk-tuki juhi peale juba päris vihaseks saanud ja viimast kauplust külastasime vaid seetõttu, et oma sõiduringi alguspunkti tagasi jõuda.

Ühes paljudest kurikuulsatest kauplustest:


Juveelikaupluste näol oli samuti tegemist osavate turistilõksudega. Sisenedes ootas sind peen fuajee, pakuti juua ja vastavalt räägitavale keelele said endale sappa isikliku teenindaja-giidi, kes sind hetkekski silmist ei lasknud. Esimeses ruumis oli oma silmadega võimalik näha erinevatest teemantitest ja vääriskividest ehete valmistamist. Järgmised avarad ruumid olid täidetud arvukate kaunite ehetega. Ehted olid tõesti kaunid ja variante oli tuhandeid. Hinnad olid Tai mõttes üsna kallid, kuid siiski oluliselt odavamad kui meie kodumaal või mujal arenenud riikides. Iseseisvalt ja rahulikult midagi vaadata polnud võimalik, „meie külge kleebitud“ teenindaja saatis meid igal sammul ja meelitas ostma. Põgenesime tema saatel ukseni ja otsisime pääsemisrõõmus oma salakavalat tuk-tuki juhti. Teise samalaadse kaupluse külastamine enam nii huvitav ega uudne polnud. Sealt üritasime oluliselt vähema huviga ja kiiremini jalga lasta.

Kohtasime oma „teenete rännakul“ teisigi endasuguseid valge nahavärviga ohvreid. Neid saabus kirjeldatud kaupluste juurde tuk-tukkide viisi ja samu inimesi kohtasime mitmel pool. Olime üsna rõõmsad, kui lõpuks oma sõidu alguspunkti tagasi jõudsime. Meid lahkelt „abistavat“ meesterahvast seal enam polnud, küll aga jõudsime lõpuks Grand Palace ja taipasime, et sel päeval oli kompleks avatud tavapärastel aegadel. Kahjuks oli meil kogu kompleksi külastamiseks üsna vähe aega jäänud ja püüdsime selle kiirustades läbi käia.

Kirjeldatud petuskeemi läbi tehes saime kasuliku kogemuse ja nägime Tai tavapärast elu turisti silmade läbi. Selles mõttes on olukord meenutamisväärne. Ja taas kogesime, et samas olukorras pole end teist korda petta võimalik lasta. Järgmisel korral, kui üks tuk-tuki juht meid vaid 20 bahti eest sõidutada lubas ja odava hinna nimel VAID ühte peatust (teenet) soovis, keeldusime sellest kategooriliselt. Olime nõus rohkem maksma, kuid kindlasti mitte polnud me nõus samasugustes kauplustes taas „lolli“ mängima. Ja õpetus kõigile, alati peab tuk-tuki juhtidega enne sõidu alustamist hinna kokku leppima ja ka selle, mis viisil teid kohale viiakse (st kas peatustega või ilma).