MEIE ELU tegelikkus

Mõni hetk on elus valusam kui teine. Mõni hetk on kohe väga, väga valus... (J.Tätte)

Laupäeval, 10.aprillil, saatsime viimsele teekonnale Allani isa, Lui. Nagu sellistel puhkudel ikka, ei suuda ka meie mõista, miks kõik pidi nii minema. Meie perekondadega oli kõik korras, olime lõpuks leidnud rahulolu, olime väga õnnelikud ja meil oli palju plaane ning unistusi. Lühikese ajaga purunes kõik kildudeks. Järele on jäänud vaid leinavalu ning püüe tulutult mõelda, kuidas oma elu uuesti üles hakata ehitama. Meie Austraalia elu tundub kui unenägu, millest on järele jäänud pelgalt mälestused.

Kaotasime ühe oma suurima fänni ja pöidlahoidja. Allan kaotas isa ja mina äia, kellest väga lugu pidasin ja hoolisin. Lui oli asendamatu inimene, alati nii tähelepanelik ja armas. Ta jääb elama meie südametesse ja mälestustesse.

Veetsime Austraalias kokku 157 päeva. Meie rännakud sel päikselisel maal said alguse 24.10.09, mil üheotsapiletite ning paari tagasihoidliku reisikotiga Melbourne`i lennujaamast välja astusime. Tulime oma mõtteid korrastama. Tulime otsima hingerahu ning leidma iseennast. Tulime õppima keelt ning koguma ühiseid mälestusi. Ja kuigi meie aeg sellel maal jäi lühikeseks, siis seda kõike me ka tegime.

Meie rännaku esimese poole võib kokku võtta sõnadega teadmatus, sisseelamine, avastamisrõõm. Sel perioodil püüdsime ennast kurssi viia kohaliku elu-oluga ning valmistusime reisimiseks ning ajutiseks töötamiseks (avasime pangakontod, tegime maksunumbrid, ostsime auto ja muu vajaliku). Juba esimestel päevadel puutusime kokku kauge maa naeratavate ja südamlike inimestega. Neid jätkus igale poole ja kogu meie reisi ajaks. Ka viimasel päeval raske südamega lennujaama poole sõites saatsid meid lõbus bussijuht ning lahked kaasreisijad. Päikseline naeratuste maa!

Meie reisi unustamatum osa algas hetkel, kui oma neljarattalise sõbraga suurlinnast minema pääsesime ja kohalikku loodust ning elu avastama saime hakata. Maaliliste ookeanivaadetega Great Ocean Road, väiksed pingviinid ja Fleurieu poolsaar, papagoid ja muinasjutuline jõuluaeg Grampians`i looduspargis, kängurud ja unustamatu aastavahetus romantilises majakeses keset viinamarjaistandusi. See oli meie senise elu üks õnnelikumaid aegu! Ja kõike seda koos avastada ning kogeda oli imeline! Tegime endile ja oma vanematele mõeldes palju pilte ning kirjutasime oma lugu. Võimaldasime vanematel meie silmade läbi kogeda tükikestki sellest, mida meie nägime ja läbi elasime. Meie elu ja silmade läbi täitus osa nende unistustest. Veel viimases isa-poja vahelises telefonikõnes teatas Lui väriseval häälel, et ärge ometi veel tagasi hakake tulema. Ta ei suutnud oma kurba saatust uskuda, keegi meist ei suutnud seda uskuda. Ta elas kuni viimaste päevadeni meile kaasa ja tahtis, et tema poeg oleks õnnelik. Lui, ma luban sulle, et ma püüan alati sinu poja õnnelikuna hoida, püüan ta aegamisi rasketest hetkedest välja tirida ja naeratama panna. Ja me hoiame sinu mälestust endas.

Meie reisi raskem osa algaski veebruari alguses, hetkel, mil meile teatati Lui pahaloomulise kaugelearenenud vähkkasvaja avastamisest. Mu süda murdus, kui seda Allanile teatati ja sellele mõeldes murdub üha uuesti. Olime nii šokis ega suutnud midagi uskuda. Kartsime iga telefonikõne, iga sms-i. Olime iga päev valmis oma asjade pakkimiseks ja lahkumiseks. Päeviti tegime rasket tööd, et mitte mõtlemiseks mahti anda ning õhtuti mõtlesime kodustele. Teadmatus salvas ja sõi seestpidiselt. Mingil hetkel läks Luil paremaks ja keemiaravi õnnestumise korral lubati talle paariks aastaks elulootust. Läbi valu leppisime mõttega, et aasta-paari pärast Luid meie seas enam pole. Püüdsime isegi leppida mõttega, et aasta lõpust teda meil enam pole. Ostsime ära kojusõidu piletid ning tegime mõtetes plaane isa tervise lubades ühiseks suviseks Eestimaa avastamiseks. Meie tagasilend pidi väljuma 9.mail Melbourne`ist.

Märtsi lõpus Lui olukord taas halvenes. Arvati, et ta ei pea paari nädala pärast toimuva sünnipäevanigi vastu. Läksime ööpimeduses pererahvale oma lahkumisest teada andma. Lahkumine oli raske. Raske oli sellise uudise tõttu koju pöörduda. Raske oli maha jätta maad, mida armastama olime hakanud, kuid mida nii vähe avastada olime jõudnud. Lahkumisjärgsel nädalal oleks pidanud algama ka meie puhkus. Raske oli lahkuda meie istandusest, meie pererahvast, meie prantslastest majanaabritest. Raske oli loobuda või teadmata ajaks edasi lükata kõiki meie plaane ja unistusi. Raske oli hüvasti jätta meie truu sõbraga, koer Jennyga. Tema kurbus oli meie lahkumispäeval märgatav. Veelgi raskem aga ootas meid kodus ees.

Panime peale Austraalia kantrilaulja, Kasey Chambers`i, plaadi ning sõitsime märgade silmadega nukralt auto aknast välja vaadates oma rännaku alguspunkti, Melbourne`i suunas. Tahtsime võimalikult kiiresti oma auto maha müüa. Olime sisemaale sõitmise plaanide tõttu lasknud korda teha auto bensiinisüsteemi. Olime selle tarbeks eraldanud küllalt suure summa saamata seda süsteemi kordagi kasutada. Nädalavahetuse tõttu polnud meil võimalik auto müümise puhul kohustuslikku ülevaatust sooritada. Seega olime kiire müügi korral nõus oma auto poole hinnaga ära andma. Allan sõitis läbi autoplatsid, mina jooksin mööda linna ja viisin erinevatesse backpackerite hostelitesse kuulutusi. Ajasime nende päevade jooksul korda pangaasjad ja tegelesime maksude tagasisaamise teemaga. Püüdsime oma elu teispool maakera kiirelt kokku tõmmata.

28.03.2010 hommikul kell 7.00 (Eesti aja järgi) lahkus Lui siit ilmast. Olime kogu murest ja pingest räsitud ja sõime kurva teate saabumise hetkel Melbourne`i suvalisel parkimisplatsil lõunaseid võileibu. Õhtul pidime ühele noorele sakslasest vahetusüliõpilasele oma autot näitama minema. Talle auto meeldis ja leppisime auto üleandmise kokku järgmise päeva õhtuks. Helistasime talle tunnike enne kokkusaamist ning kõik pidavat korras olema. Paraku otsustas see tore poiss meie kurba olukorda ära kasutada. Raha üle andes ta teatas, et osa summast jäi puudu. Olime selles inimeses nii pettunud ja kuna viimase õhtuga oli meile kuhjunud terve hunnik tõelisi autoostu huvilisi, otsustasime autot ka teistele näitama minna ja hiljem saksa poisile tagasi helistada. Selle teate peale leidis noormees ülikiirelt puudujääva summa ja saime paanikajärgsetel hetkedel korragi südamerahu.

2010. aasta on meie jaoks olnud üks raskemaid aastaid üldse. Oleme kodumaalt saanud järgemööda nii palju kurbi ja halbu uudiseid ning teateid ja seda kõikvõimalike asjadega seoses. Vähe sellest, ka kodumaale tagasilend ei kulgenud meil kergelt. Keegi nagu oleks meid tahtnud karistada selle eest, et olime osanud olla õnnelikud.

Kiirel kojusõidul on valida kas halbade või väga halbade piletivariantide vahel. Saime ligi 40 minutise telefonikõne järel mingigi võimaluse Melbourne-Bangkok lennupiletite vahetuseks. Otsustasime järgmisel hommikul startida. Kahjuks polnud meil Tai viisat ega 15-päeva jooksul maalt lahkumise pileteid. Olime selle sootuks ära unustanud. Pidime lennukile pääsemiseks välgukiirusel Bangkok`ist edasilennu piletid muretsema. Jooksime läbi lennujaama müügipunktid. Lihavõttepühade tõttu olid kõik nende poolt pakutavad piletid üüratu hinnaga. Otsustasime pileteid otsida interneti kaudu. Teadsime, et nädala lõpuks on seal veidi mõistlikumaid pakkumisi. Nüüd ootas meid taas mure, millele mõeldes siiani meel mõruks läheb. Swedbank, kelle teenuseid aastaid kasutanud oleme, otsustas oma kokkulepetest taganeda ning teatas meile Visa krediitkaardi kehtivuse kaotamisest. Lihtsalt seetõttu, et neil on kasulikum mingit teist krediitkaarti pakkuda. Ja neid ei huvitanud asjaolu, et klientide kaardid veel vähemalt aasta kehtima oleks pidanud. Meie küsimuste peale teatati, et neil pole välja töötatud süsteemi uue kaardi välismaale saatmiseks. Seega olime alates märtsikuust ilma krediitkaardita. Sel põhjusel ostsime kaardi viimasel kehtivuspäeval ära oma maikuised tagasilennu piletid. Sel põhjusel oli meil tükk segadust Melbourne-Bangkok piletite vahetusele pealemaksmiseks. Teadsime vaid üht interneti teel piletite ostmise kohta, kus maksmisel ei nõuta krediitkaarti ning maksta on võimalik ka ülekande teel. Swedbanka kliendivaenuliku käitumise tõttu kaotasime palju aega, närvirakke ja raha. Loomulikult kaotas see pank ka meie usalduse.

Peale kõige muu kimbutas meid täpselt piletite ostmise hetkel katkendlik netiühendus, takistatud oli ka ülekande tegemine. Helistasime lennupiletite vahendajale ja saime lõpuks e-mailile mingigi teatise edasilennu piletite broneerimisest. Printisime selle välja. Õnneks sellest hetkel piisas ja meil jäi veel 10 minutit aega lennukile pääsemiseks :)

Tais ootasid meid turris ja mossis lennujaama- ja tollitöötajad. Ajutise Tai viisa tegemise tõttu jooksutati meid mitu tundi lennujaamas ringi. Lõpetuseks nõuti Tais peatumise asukohta. Otsisime lennujaamas hotellide broneerimise võimalust kuni üks töötaja meile ise suvalise hotelli nime paberile kirjutas. Õnneks sellest piisas. Peale taksojuhi küsitud kolmekordse sõiduhinna tasumist jõudsime linna ja kella kolme paiku öösel saime oma pingelisele päevale punkti panna. Enne edasilendu saime Tais sisustada mitu põnevat päeva. Püüdsime nii palju, kui sellises olukorras üldse võimalik on, seda maad ja kultuuri tundma õppida. Meenutused ja pildimaterjali Taimaast postitame oma blogisse mõne aja pärast.

Kiirel kojusõidul on valida kas halbade või väga halbade piletite vahel. Lendasime koju viie erineva lennuga (saabusime kahega) ning ootasime mitmes lennujaamas tunde elutult ja poolunes pinkidel suikudes. Pikaks kojusõiduks ja mõnepäevaseks eluks Taimaal kulus ka kogu meie reisifond. Õnneks saime me mõlemal korral lennata vähemalt korralike lennufirmadega ning lennukis saime alati maitsva ja korraliku kõhutäie.

Meie lennugraafik Bangkok`ist kodumaale kulges järgnevalt: Bangkok - Colombo (Sri Lanka), Colombo (Sri Lanka) - London, London - Varssav, Varssav - Riia. Riiga tuli meile vastu minu kullatükikesest vennaraas, kes meid lahkelt Põlvasse transportis. Põlvast Tallinnasse reisisime koduse liinibussiga. Allan oli lennukites paar tundi magada suutnud. Minu jaoks oli bussis esimene kord, mil Bangkok`ist lahkumise järel uinuda suutsin (olin üle 40 tunni magamata).

Koju jõudsime päeval, mil pidanuks olema Lui 60. juubel. Kuna Allani isa oli suur kalasõber, valmistasin õhtul Lui auks ahjuforelli. Katsime tema auks pidulaua ning olime mõtetes temaga.

Allani isa näitel on tegemist uskumatu looga, kuidas teadaolevalt terve mehe eluküünal kahe kuuga kustuda võib. Nägime Luid viimast korda Tallinna sadamas, kui ta meid Austraaliasse minekuks teele saatis. Rohkem meil teda elusana näha ei õnnestunud. Saime vaid võimaluse talle viimsel teekonnal saatjaks olla.

Olgu meile kalli inimese loo näitel kõigile õpetuseks, et kunagi ei tohi oma elu edasi lükata. Alati peab leidma aega oma lähedaste jaoks ning võimaldama nende ja iseenda jaoks midagi ilusat. Üksteisest tuleb hoolida ja oma lähedaste suhtes tähelepanelik olla. Kunagi ei tea, kuna on liiga hilja.

Eestimaale jõudes andis vend mulle edasi ema poolt kaas saadetud kojutuleku tervituse kaardi. Ta oli sellele kirja pannud mõned mõtted, mis meie senise loo kenasti kokku võtavad:

Sõita kodust ära selleks, et kusagil kaugel hingerahu leida, on naiivne unistus. Ikka on su mõtted ja süda seal, kus elavad ainsad inimesed, keda armastad. Aga kindlasti on kaugele sõitmisel ka oma hea külg: kaugemalt näed paremini ISEENNAST. Ja oma elatud elu.