Kogu tee saatsid meid erinevad linnud, erilisematena jäid silma papagoid ja kotkad, kelledest viimased pidevalt toidukraami lootuses teede kohal tiirlesid. Lisaks nägime mitmeid sisalikke ning vahel tuli hoogu maha võtta ka teede peal rahulikult jalutavate veiste tõttu. Suur osa meie läbitud teest kulges mööda täiesti asustamata alasid, kus vahel paarisaja kilomeetri järel vaid väikest ühe tankla, toidupoe, postkontori ja karavanipargiga outback`i külakest võis kohata. Liiklus selle piirkonna põhimaanteedel oli väga hõre, polnud harv juhus, kui mitmesaja kilomeetri jooksul vaid mõni üksik auto vastu sõitis. Hämaruse lähenedes muutusid need maanteed roadtrain`ide (maanteerongide) pärusmaaks. Sõltuvalt piirkonnast olid lubatud kuni 54m pikkused veosed ja tõesõna, kohtasime oma teel ikka ülipikkasid, isegi nelja haagisega, rekkaid. Eriti hirmuäratavad olid nad öösel, oma suure müra ja lõputuna tunduva pikkuse tõttu.
Oma pikka teekonda alustasime laupäeva õhtuses pimeduses, pärast 12-tunnist tööpäeva ja sellele järgnenud Elisa ja Sandriga koos veedetud õhtusööki. Esimese öö veetsime Athertoni lähedal juba tuttavas II Maailasõja hukkunute mälestuseks püstitatud peatus- ja puhkepaigas. Järgmisel päeval varusime hulgaliselt vett ja toidukraami ning meie rännak tundmatusse sai jätkuda. Esimene rännakupäev möödus suurte vihmapilvede ja vihmahoogude saatel. Jõudsime kiirelt üle vaadata vaid Millstream Falls nimelise kose ning jalutada Undara Volcanic National Park`is ümber Kalkani vulkaani kraatri. Undara rahvuspark on eriline, kuna seal asuvad sulalaava poolt vormitud maa-alused laava torud, mis on 90km pikad ja selle poolest ka ühed maailma pikimad. Meil neid näha ei õnnestunud, kuna sinna pääsemiseks peab ette broneerima giidiga tuuri.
Meie teise rännakupäeva märksõnadeks on üleujutatud tee ja pikk ümbersõit. Plaanisime sõita Hughenden nimelisse asulasse mööda 260km pikkust kruusateed. Olles sellest ca. 40km ära sõitnud, sattusime vihmaperioodi tagajärgede küüsi, meie teel oli üleujutus. Esimese veetakistuse oleksime ehk ületadagi suutnud, kuid järgmine pidavat kohaliku farmeri sõnul meie auto jaoks juba liiga suur katsumus olema. Seega keerasime auto nina ümber ja sõitsime Hughendeni järele jäänud 220km asemel järgmist lühemat teed pidi, st 40km tuldud teed tagasi + 495km läbi Charters Towers`i nimelise väikelinna. Meie tee läks plaanitust 315km pikemaks, pole just väike ümbersõit (umbes nagu sõidaks Tallinnast Tartusse läbi Narva). Austraalia elu paratamatus!
Üle tee voolav jõgi:
Siinsetel teedel kohtab tihti floodway nimelisi silte, mis hoiatavad eesolevast võimalikust veetakistusest, enamasti asuvad need jõgede ülesõidul ja/või madalamatel kohtadel. Vihmaperioodil on paratamatu, et mitmed teed muutuvad üleujutuse tõttu täiesti läbitamatuteks või on läbitavad vaid maasturitega.
Ümbersõidul läbitud Charters Towers`i näol oli tegemist järjekordse Aussi linnaga, mis eelmisel sajandivahetusel kullapalavikuga nakatunud oli ja mille toodang oli väärt miljoneid naelu.
Meie kolmanda päeva marsruut kulges trajektooril Hughenden - Mount Isa. Teel läbisime Cloncurry nimelise väikelinna, mille tänapäeva põhilised tegevusalad on karjakasvatus ning vase ja kulla kaevandamine. Cloncurry`s on ühtlasi mõõdetud Austraalia kuumarekord, milleks on +53,1C (16.01.1889). Õhtuks jõudsime Mount Isa`sse, linna, mille pindala on ametlikult umbes 41 000km2. Ainuüksi see fakt teeb Mount Isa`st maailma suurima territooriumiga linna, kuigi sealne elanike arv on vaid napp 20 000 inimest ning enamus territooriumist on täielikult asustamata. Hetkel asub Mount Isa`s üks maailma suurimaid hõbedakaevandusi ning teda kutsutakse ka Austraalia rodeo pealinnaks.
Mount Isa linna uhkus ja süda (tehased tuledes):
Neljas päev- vihm ja pilved olid asendunud pilvitu taeva ja meeletu kuumusega ning nii palju kui silm seletas, nägi ees vaid sirget teed, igas muus suunas lõputud madalad võsastikud või lagendikud. Nii me sõitsimegi üle Northern Territory piiri jõudes teise osariiki. Vastu võttis meid politseikontroll, Allan pandi puhuma ja ta sai oma suuri Eesti juhilube näidata, mille peale imestati- so huge! Teada saades, et oleme pärit Eestist, teatas lube kontrolliv naisterahvas rõõmsalt, et ta on Tallinnas käinud ja et see on ilus linn. Seejärel jätkasime sadu kilomeetreid sirgeid teid ilma kurvide ja muude suuremate muutusteta, ainuke märk tsivilisatsioonist oli harv vastu tulev auto või üksik teel kohatav liiklusmärk.
Northern Territory osariigis ringi sõites nägime ulatuslikke põlenud võsastikuga alasid. Tundus, et vähemalt üks põleng olid üsna hiljuti toimunud, kuna tuul keerutas veel praegugi üles tuhka ja tolmu moodustades keeriseid, mis ringi liikusid ja aegajalt kadusid või juurde tekkisid. Neljanda päeva õhtupoolikul külastasime aborigeeni naiste püha paika nimega The Pebbles ning päikeseloojanguks jõudsime Devils Marbles nimeliste müstiliste kivimürakatega loodusparki. Tegemist oli aborigeenide püha kogunemiskohaga, kohalikus keeles Karlu Karlu. Jäime nende kivide lähedusse ka telkima. Öösel oli väga palav, temperatuur jäi enamasti 30 kraadi juurde, seega me tekki ega telgi pealmist katet ei kasutanud ja saime läbi võrkude lummavat tähistaevast imetleda.
Alice Springsi, meie teekonna esimesse sihtpunkti, jõudsime viienda päeva keskpäevaks. Väljas oli umbes 38 soojakraadi ja olime alates Mareebast kokku veidi rohkem kui 2700km maha sõitnud. It`s a bloody long way! :)
Meie 2012 aasta pildialbumile pääsete ligi vajutades SIIA
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar