Austraallased on kavalad ja kompenseerisid kõik nädalavahetustele sattunud pühad nädala sees asuvate vabade päevadega. Sel põhjusel on meil üsna palju vaba aega olnud ja saime eelmisel nädalal vaid kaks poolikut päeva tööd teha. Uue aasta võtsime vastu piduliku õhtusöögi ja vahuveini saatel nautides televiisori vahendusel juba meie jaoks traditsiooniks saavat Sydney ilutulestikku. Ilutulestik oli kaunis nagu alati ja kogu tulede paraad meisterlikult muusikasse seatud. Saatejuhid olid vahvad ja kogu õhtu nauditav. Uue aasta teisel päeval lubasime endale aga juba midagi põnevamat, võtsime kruiisi, et minna uudistama üht Austraalia sümbolit, Great Barrier Reef`i.
Great Barrier Reef ehk Suur Vallrahu on maailma suurim korallrahude süsteem koosnedes umbes 3000-st iseseisvast korallrahust ja 600-st korallisaarest. Suur Vallrahu asub Korallimeres ning selle pikkus on umbes 2300km (ulatudes Cape York`ist Bundaberg`ini) ja pindala umbes 344 000km2. Tegemist on ainukese elusorganismiga, mis on nähtav kosmosest. Great Barrier Reef Marine Park on suurim maalimapärandi nimistusse kuuluv piirond, mis CNN nimistu järgi kuulub ka seitsme maailma loodusime hulka, lisaks ka seitsme veealuse maailmaime hulka. See korallrahu koosneb miljarditest väikestest elusorganismidest. Riff`i liigirikas ja värvikirev elukeskkond on koduks tuhandetele korallidele ja veeloomadele, sh umbes 1500 erivärvilist kalaliiki, lisaks hiiglaslikud merikilpkonnad, vaalad, delfiinid, raid, tohutusuured merekarbid jms.
Suure Vallrahu üks kaunemaid vallrahusid on südamekujuline Heart Reef, mis on nähtav vaid õhust vaadatuna. Suurel Vallrahul asub palju snorgeldamiseks ja sukeldumiseks lubatud piirkondasid ning turismitööstus seal lokkab. Aastas külastab vallrahu umbes 1,9 milj. inimest, mis teeb sellest ühe suurima turistiatraktsiooni Austraalias (umbes 800 ametlikku turismioperaatorit). Ka Cairns`ist korraldatakse arvukalt nii ühe- kui mitmepäevaseid riffi juurde viivaid snorgeldamise ja sukeldumise trippe (hind ca. 150-200$ p/p + sukeldumishind). Võtsime meiegi ühe pakkumise, mis lubas meid viia kahe erineva välimise riffi juurde, tutvustada meile riffi elukeskkonda ning varustada meid snorgeldamisvarustusega. Kes veel ei tea, mis on snorgeldamine, siis selleks paned lestad jalga, maski ette, toru suhu ja ulbid veepinnal imetledes veealust elu.
Meie katamaraan väljus 8.30 hommikul, esimeseks sihtkohaks võeti Hastings reef. Õnneks või õnnetuseks reklaamiti meie katamaraani kui ühte selle piirkonna kiiremat ja hoolimata päikesepaikselisest ning ilusast ilmast loksutas ja murdis see laineid päris korralikult. Hastingsile jõudes oli minu süda juba nii paha, et vaevu vaevu suutsin ennast püsti ajada ja elumärke ilmutada. Istusin vaikselt posu paberkotte varuks ja aegajalt kasutasin nende abi. Veel paar-kolm minusugust tundus lähikonnas vaevlevat ja iseendaga võitlevat. Suutsin end lõpuks nii palju koguda, et sain veeülikonna selga aetud, haarasin oma lestad ja maski kaenlasse, viskasin igaks juhuks ka päästerõnga vette ja hüppasin sellele järele. Alguses oli vesi väga sügav, veidi eemal hakkas peale korallrahu sisaldades palju erinevaid koralle ja nende vahel ning kohal ujuvaid kirkavärvilisi kalu. Korallide vahel oli erinevaid kuristikke, mis tundusid olevat paarikümne meetri sügavused, samas kui korallid ise olid kohati vaid meetri sügavusel. Mõned korallidest olid kahvatud pruunikad, kollakad või hallid, mõned see-eest üsna kirkavärvilised, nt helerohelised, sinised jne.
Minu jõud oli üsna otsakorral, seega Hastingsil minu snorgeldamine ka lõppes. Allan nautis meie kahe eest edasi ja snorgeldas mõnuga ka järgmises sihtkohas. Teise riffi juures pakuti kõigile ka võimalust väikese klaaspõhjaga paadiga korallrahu kohal ringi sõita, nii saime ka kuival pinnal asudes veealusest maailmast kiire ülevaate. Vesi oli tohutult soolane, silma sattudes kipitas kaua. Allan snorgeldas enamuse ajast ilma veeülikonnata, sel põhjusel õnnestus tal ka meduusi käest pisut kõrvetada saada. Ta rääkis veel, et vesi oli nii soolane, et vee peal püsimine polnud eriline probleem. Veest välja tulles oli valge sool kehakarvadel silmaga selgelt nähtav. Väljas oli umbes 30 kraadi sooja ja hoolimata sellest, et olime rannikust ligi 50 kilomeetri kaugusel, oli vesi umbes sama soe.
Mõned meie snorgeldamiskaaslastest kohtasid ka reef`i haid (mis ei ole inimestele ohtlik) ja nägid Nemot. Allan nägi korraks ka hiiglaslikku merikilpkonna, mina piirdusin vaid väikeste kalakeste ja korallidega. Kokkuvõttes me oma minekut ei kahetse, kuigi valiksime kindlasti mõne teise reisikorraldaja. Minu päeva üks õnnelikumaid hetki oli maale saabudes, kui enam ei kõigutanud. Meie reis lõppes 16.30 ja tõdesin taas, et hoolimata kalade tähtkujust ja värvikast kogemusest olen ma siiski rohkem maismaa inimene.
Meie pildimaterjal sellest tripist on väga kasin ja piirdub vaid mõne üksiku ülesvõttega, sh ei võimaldanud meie fotokas teha pilte vee all. Blogi illustreerimiseks kasutasin paari pilti meie reisipakkuja kodulehelt.
Väga Vahva - mina olen Egiptuses Punases Meres sukeldumas käinud - aga kuna mul polnud läätsi kaasas, siis nägin suhk koht häguselt kõike - aga seal oli ka kift kogu see korallinduse ja värviliste kalade värk.
VastaKustutaHead UUT ja seiklusterikast aastat!
Õnnelikku ja seiklusrohket aastat sullegi, kallis Perit! :)
VastaKustuta