Apelsinide korjamine ja ilma kütuseta autosõit

Anname endist üle pika aja märku. Oleme veidi üle nädala aja apelsine korjanud. Siiani on vaim erk olnud ja tegime oma tööd suure entusiasmi ning pühendumusega. Võib lausa öelda, et oleme enamuse ajast oma tööd nautinud. Firma, kelle heaks töötame, korraldab paljudes Waikerie kandi istandustes puuviljade korjamist. Meie tööpäev algab varakult, juba kella kuuest koguneme koos teiste backpackeritega vabatahtlikult oma töö algust ootama. Tegelikkuses pole kella kuuene tööpäeva algus rangeks reegliks, kuid varajane hommik on lihtsalt kõige mõnusam apelsinide korjamise aeg. Hommikul on keha energiat täis ja segamas pole veel siinset põletavat päikest.

Töö pole iseenesest keeruline, peame vaid kõik apelsinipuud järgemööda täiesti tühjaks korjama. Kõige aeganõudvam ja tülikam on apelsine võsastunud puude keskelt napsama minna või neid suurte kõrgete puude latvadest kätte saada. Üsna tülikad on ka apelsinipuude okkad, mistõttu ilma pikkade riieteta see töö kindlasti valulikum oleks. Saame tööpäeva jooksul korralikult oma keha väänata ja akrobaatikat harrastada. Tegime tööjaotuse, mina sebin puude alaosas ja murran ennast keskele välja, Allan turnib redelil ja sirutab ennast ülemiste apelsinide poole. Allan on juba osanud ühel korral puu või õigemini redeli otsast alla kukkuda ja mind ehmatada. Õnneks maandus ta õnnelikult jalgadele, sai ühe pinnu ja naases õndsa näo ja kindla sammuga puu alt.


Iga päevaga oleme üha osavamaks ja kiiremaks muutunud. Meie korjamise rekordiks on olnud 9 bin`i päevas. Bin on meeletult suur kastitäis, mille kahepeale täitma peame ja meid tasustataksegi korjatud kastide järgi. Tasu on muidugi siinses mõttes naeruväärselt kesine, ühe bin`i eest makstakse meile kahepeale 25$ miinus maksud (meie puhul läheb maksudeks 29%). Oleme siinsete backpakerite hulgas ühed kiiremad ja korralikumad korjajad, siiski ei teeni me tunnis Austraalia miinimumpalkagi välja (milleks on ligikaudu 17,5$ tunnis, miinus maksud). Tööpäeva kestuses saame ise kaasa rääkida, seda pole rangelt paika pandud. Seega kui tunneme, et päike ei lase enam istanduses olla või keha on nõrgaks muutunud, teeme endale lihtsalt lühema tööpäeva või võtame endale üldse vaba päeva. Loomulikult on selline suur vabadus teisest küljest kehvaks osutunud ja oleme tunda saanud ka tööandjapoolseid töö takistusi ning kehva töökorraldust. Näiteks veetsime ühel hommikul kella kuuest kuni üheteistkümneni, seega kõige mõnusama tööaja, kaste oodates või pidime sõitma oma kuludega 80 km kaugusele istandusse saades seal töötada vaid pool päeva (kuna kohale oli kutsutud liiga palju töötajaid ja istanduse kastide norm sai kiirelt täis).

Keskmiselt oleme suutnud ühe bini kahepeale tunni ajaga täis korjata. Loomulikult sõltub paljuski istandusest ja apelsinipuudest. Kõige mõnusamad on madalad võsastumata lopsakate suurte apelsinidega noored puud, neilt on lausa lust apelsine korjata ja oma bin`i täita. Headesse istandustesse sattudes oleme olnud hakkamist täis. Veidi kehvem on lugu võsastunud suurte puudega istandustes, kus on vahest tillukesed lausa ploomisuurused apelsinijunnid. Sel juhul mahub apelsine ühte kasti nii meeletult palju ja kasti täitumine on väga aeganõudev. Niisuguste puude juurde sattudes on motivatsioon vaikselt langema hakanud ja töötahe kõikuma löönud. On vaid lootus, et homme on taas paremad puud ja jahedam päev. Päike pole meie jaoks istandustes viibides eriti oodatud sõber.


Apelsine oleme iga päev päris palju ka süüa saanud ja ikka veel pole meil kummalgi neist isu täis. Vahel lausa imestan, kui palju apelsine Allanile ühe söömaaja jooksul korraga sisse mahub ja ikka on tal nägu mõnusa muigega ning käed ja pool nägu apelsinimahla täis. Vaieldamatult kõik apelsinid, mida meil siin süüa on õnnestunud (ja neid pole vähe), on olnud ülimahlased, magusad ja igas mõttes maitsvad, olgu nad siis suured või väikesed. Juba koorides õhkub neist imetilluksete piiskade näol välja värskusepuhang ning tilkuma hakkab ohtralt mahla. Mahlasus on värskete otse puult napsatud apelsinide võlu. Eestis poest selliseid saada pole võimalik. Hakkame neid hiljem taga igatsema.

Vaim ja töötahe on meil olnud suur. Siiski on tegemist füüsiliselt väsitava ja raske tööga, eriti kui seda teha 9-10 tundi järgemööda ning kui tulla istandusse tööle olles eelnevalt olnud mitte just kõige sportlikum kontoritüdruk. Üks Eesti noormees, kes meiega mõned päevad samas istanduses töötas, mainis, et apelsinide korjamine on kõige raskem töö, mida tema oma elus teinud on. Väga kauaks teda meiega ei olnud. Vahel tunneme, et isegi kui tahaksime teha pikemaid tööpäevi, siis füüsis seda lihtsalt ei võimalda, väsimus tuleb peale ja käed-jalad muutuvad valulikuks. Allan on veidi hädas olnud turjavaludega (raske koti kandmisest) ning minul läks ühel õhtul lihtsalt parema jala põlv paiste, seda ilma eelnevate valulike tundemärkideta. Arvatavasti sai parema jala põlv suurest kükitamisest ja apelsine täis kotiga üles tõusmisest liiga suure raskuskoorma osaliseks ning hakkas tujutsema. Õnneks järgmiseks hommikuks paistetus alanes ja jalg pole siiani mulle enam muret valmistanud. Kõige kurjemat vaeva olen aga pidanud nägema oma näppudega, kõik sõrmed on valusaks muutunud, eriti pöidlad. Lõpuks oli valu juba nii väljakannatamatu, et olin sunnitud ühel tööpäeval väga palju pause tegema andes kätele rohkem puhkust. Peame ju tööpäeva jooksul meeletult palju apelsine okste küljest ära napsama, seega on ilma osavate sõrmedeta seda tööd võimatu teha. Endise kontoritüdrukuna võiksid mu näpud suurest pastaka hoidmisest siiski tragimad olla :) Igatahes tänu kõigele eelnevale otsustasime oma kehasid rõõmustada ja neile mõneks ajaks puhkust anda võttes endale vabu päevi.

Vabade päevade võtmiseks andis põhjuse ka meie reedene tööpäev. Nimelt võtsime hommikul tavapäraselt oma juhendaja autole sappa selle päeva istandusse sõitmiseks. Juba tööle naastes mainiti meile, et töötada tuleb vaid Waikerie piirkonnas ja senini on kõik istandused jäänud 5-10km raadiusesse. Sellel päeval üllatas meid aga teekonna pikkus, nimelt jõudsime lõpuks koguni 80 km kaugusele. Olime mures oma auto kütuse pärast, paak oli üsna tühjaks saanud ja tankida me teel ei saanud, oleksime teistest autodest lootusetult maha jäänud. Igatahes hakkasime lootusrikkalt tööle, nelja kasti korjamise järel teatati meile, et kahjuks sai kastide norm täis ja tänaseks on töö otsas. Pea oli meil mõlemal päris tühi sellel hetkel. Igatahes saime aru, et me ei saa muuta asju, mille muutmine pole meie võimuses.

Otsustasime leida lähima tankla ja võtta suuna Adelaidi poole (kuna laupäeval meil tööd ei tehta ja olime juba niigi poolel teel sinna). Paraku sõidab meie auto vaid gaasiga ja lähimas tanklas gaasi ei müüdud. Üks eriti abivalmis ja sõbralik tanklatädi uuris välja, et kõige targem on meil sõita umbes 45 km kaugusele. Hoidsime hinge kinni ja hakkasime säästlikult autoga juhatatud suunas veerema. Jõudsime sõita ligikaudu 25km ja kõik, auto jäigi seisma. Ega midagi, lükkasime oma neljajalgse sõbra tee äärde ja hakkasime plaani pidama. Lugesime kokku, et toitu jagub meil ehk nädalaks ja joogipudelid olid ka õnneks hiljuti täidetud. Seega hindasime ellujäämisvõimalused lootusandvateks ja valmistusime öö veetmiseks. No ja juhuks kui toit peaks otsa saama, olime valmis minema kängurujahile :)

Istusime seal teeveerel veidi üle tunni, selle aja jooksul möödus meist vaid paar autot. Mõtlesime välja strateegiaid, mismoodi autosid peatuma meelitada, et oldaks valmis vaeseid tülikaid backpackereid aitama ja meie peale oma hinnalist aega kulutama. Märkasime, et üks valge auto läheneb, Allan võttis positsiooni sisse ja tema käetõstmise ning hädasolija näo tegemise strateegia toimis :) Auto peatus ja sealt vaatas vastu üks meie istanduse juhendajaid, kellele hommikul järgnenud olime. Kuna paljuski tänu temale me sellesse jamasse sattusime, siis ma olin üsna rahul, et just tema peab meid sellest jamast ka sõna otseses mõttes välja tirima. Jep ja nii meil õnnestuski läbida ligikaudu 20 km tilkagi kütust kulutamata. Igatahes õppisime sellest olukorrast, et alati peab autos olema piisavas koguses toidu- ja joogivarusid ning paak olgu samuti pigem pooltäis kui pooltühi :)


Otsustasime oma hinge ja keha kosutuseks veidi reisida ning lõõgastuda. Lubasime endale terve laupäeva, pühapäeva ja esmaspäeva puhkuseks ning sõitsime mööda Lõuna-Austraaliat ringi. Mida me oma rännakul nägime ja kus käisime, sellest kirjutan paari päeva jooksul pikema ülevaate. Seega jääge ikka meiega :)

P.S.DETSEMBRIKUU PILDIALBUMI LEIATE VAJUTADES SIIA