The Little Penguins ja Adelaid

Suundusime peale lühikest reedest tööpäeva ja auto pukseerimist Fleurieu poolsaare poole. Tahtsime õhtuks taaskord ookeani äärde jõuda. Möödusime Austraalia tuntuimatest veiniregioonidest, loomulikult ka sealsetest arvukatest viinamarjaistandustest, mis mägede vahel looklesid. Nii Fleurieu poolsaarel kui Adelaidi piirkonnas on palju „rulluvaid mägesid“, kuulsaimad neist on Adelaide Hills ja Barossa Valley. Nende piirkondade loodus on ühteaegu segu Austraalia bushlandist ehk võsastikust ja euroopalikust maastikust. Sealsetes mägedes ja orgudes asub arvukalt väikeseid veinikülakesi. Erinevalt sisemaa veidi mannetumatest asulatest olid meie teele jäävad külad väga hästi hoitud ja kauni ning hubase väljanägemisega. Õhtuks jõudsime õnnelikult ookeani läheduses asuvasse väikelinna nimega Goolwa. Ööbimispaigaks valisime Hindmarsh`i saarekese ning peatusime The Murray Mouth`i läheduses.

Murray Mouth on meid kogu teekonna jooksul jälitanud Austraalia ühe suurima jõe Murray suue ning ainuke ühendus ookeaniga. Ookean lükkab Murray suudme pidevalt liiva täis, seega hoitakse seda kunstlikult avatuna. Suudmest pumbatakse välja sinna ookeani poolt uhutud liiva. Tegemist on maailma suurima jõe restaureerimisprogrammiga. Ilma sekkumiseta jõe suue sulguks, see omakorda viiks tasakaalust välja vee soolasuse ning ohustaks sealset ökosüsteemi. Jõe suudmesse on tekkinud ka suur järv nimega Lake Alexandrina, mis tegelikkuses on jõele tekkinud paisjärv. Nägime veepiiril jalutades liiva pumpamisega seotud laevu ning üritasime leida teed suudme ühes küljes asuvale ülipikale ja peenikesele Younghusband`i poolsaarele, kus pidanuks asuma Coorongi rahvuspark. Tõenäoliselt sellele poolsaarele autoga ei pääsegi ja meil polnud piisavalt aega ega tahtmist seda jalgsi avastama minna.


Edasi liikusime mööda ookeani äärt Victor Harbori linnakesse. Tegemist on taas ühe armsa ja kauni Austraalia ookeaniäärse suvituslinnaga, mille läheduses asub pisike Granite Island`i saareke. Tänu tugevale graniidist pinnasele on see saar tänapäevani püsima jäänud ning pole veel ookeani poolt erodeeritud nagu on juhtunud seda ümbritseva pinnasega. Granite Island`ile pääseb mööda silda jalutades või hobutrammiga sõites. Jalutasime sellele saarekesele ringi peale liikudes mööda 1,5km jalgrada. Puhkasime erinevatel vahvate kujunditega kividel, imetlesime maalilisi ookeanivaateid ning kiikasime möödudes kividel peesitavaid kormorane.


Granite Island on üks kohtadest, kus pesitsevad Austraalia väikesed pingviinid, kohalikus keeles nimetatuna The Little Penguins. Nad on maailma kõige väikseimad pingviinid, keda võib kohata vaid Austraalia lõunarannikul ja Uus-Meremaal. Pesitseda armastavad nad eelkõige kaljustel rannaaladel, kuna pesad tehakse kaljupragudesse ja kivide vahele. Väikeste pingviinide pikkus on seistes ligikaudu 35cm ja kaal umbes 1,2 kg. Nad on oma Antarktika sugulastest palju väiksemad (~110cm; 30kg) ja sukelduvad vaid ligikaudu 24 sekundit 5 kuni 24 meetri sügavusele. Veepinnale tõusevad nad vaid üheks-kaheks sekundiks, vahel puhkamiseks kuni pooleks minutiks. Päeva jooksul otsivad täiskasvanud pingviinid veest toitu ning peale päikeseloojangut naasevad nad puhkamiseks väikestes gruppides pesadesse. Veest välja tulles ja urgudes asuvate pesade poole suundudes teevad nad oma teekonna jooksul mitmeid lühikesi pause ja peatuseid.

Otsustasime oma silmaga ülal tutvustatud Austraalia väikesed pingviinid üle vaadata. Selle tarbeks pakutakse saare külastajatele õhtuti võimalust nende loomakeste kohta rohkem teada saada ning giidi juhatusel pingviinide veest naasmist ja nende pesade poole suundumist salamisi vaatama minna. Toimub see alati peale päikeseloojangut, nii ka sellel õhtul. Tagantjärele mõeldes poleks me esialgu osanudki ilma giidi juhatamiseta neid pingviinikesi õhtupimeduses üles leida. Oletasime, et väikeste jalgade tõttu naasevad nad veest kuskil madalatel aladel. Tegelikkuses naasevad nad terve saare ulatuses ja leiavad endale üsna kivistes ja järskudes kohtade saarele tulemise teekondasid.

Esimesi väikeseid tegelasi nägimegi ukerdamas üsna kogunemispaiga läheduses ookeaniäärsete kivide vahel. Nad tundusid üsna rahulikud ja pisut uimase olekuga tehes enne edasi kõndimist lühikesi peatusi. Järgemööda hakkas neid kivide vahelt välja taaruma. Vaatepilt oli päris armas. Väljas oli pime ja kuna pingviinide silmad on valguse suhtes eriti tundlikud, siis välguga pildistamine oli seetõttu ära keelatud. Püüdsime midagigi jäädvustada. Giidil oli kaasas erilise valgusega taskulamp, mille abil õhtupimeduses pingviinide pesade läheduses käisime ning ühiselt pesadesse suunduvaid loomakesi avastasime. Ühes pesas oli umbes 4-5 nädala vanune pingviinipoeg, kes vanemate lähenedes päris kärsitu oli ning uru ava juures pidevalt vaatamas käis, kas vanemad juba lähenemas on. Kohtasime oma tunniajalise rännaku jooksul veel hulgaliselt just ärganud opossumeid ja mõnda vesirotti.

Ametliku tunniajalise rännaku lõppedes otsustasime vaikselt saarele jääda ning pingviinikestele nö iseseisvat „jahti“ pidada. Käisime mõne tuttava pesa läheduses ja kohtasimegi võsastikes mitut pesa poole taaruvat tegelast. Varsti kostus üle saare pingviinikoloonia häälitsusi. Lugesime päeva igati kordaläinuks ja saime rahuliku südamega magama minna. Oleksime nii väga tahtnud ka pingviinide varahommikust vetteminekut jälgima minna, kuid uni oli nii nii magus sellel ajal.


Hommikul ärgates avastasime, et oleme ennast parkinud pühapäevahommikuse laadaplatsi äärde. Ajasime ennast varakult jalgadele ning tegime hommikuse jalutuskäigu Granite Island`il, et selle saarega hüvasti jätta. Õhtul uudistatud pesast vaatas meile taas suurte silmadega vastu üks pingviinipoegadest. Uudistasime ka kohalikku laadaelu kus enamus pakutavat kaupa oli kas isetehtud või oma kasvatatud (nt erinev käsitöö, puuviljad ja juurviljad, erinevad küpsetised jms). Suur osa müüjatest oli vanemaealine ja kõik olid sõbralikud ning rõõmsad. Mitmed laadalised olid ka müümas oma vanu asju, mida nad enam ei vaja. Tundub, et Austraalias on oma vana kraami müümise traditsioon päris tugev, oleme väga mitmel pool kohanud garaažimüükide silte.

Suundusime edasi Adelaidi poole. Nautisime ookeaniäärset lõunasööki ning kohtasime ühel viljapõllul uhkeid karvaseid villaloomi alpakasid. Sõitsime üle „kuldsete“ mägede (seal asuvate arvukate viljapõldude tõttu nimetan neid nii) ja suur osa meie teekonnast kulges taas mööda ookeani äärt. Meile tundus, et Adelaidi võlu seisneb paljuski seda linna ümbritsevates ohtrates mägedes ning linna ääristavas pikas rannajoones. Midagi muud tavapäratut või väga erilist me seal ei kohanud. Kuigi Adelaidi nimetatakse üheks maailma paremini planeeritud linnaks. Pühapäeva sisustasime Adelaidis asuva Mount Lofty mäe tippu külastades ning sealsetel mägistel Clelandi rahvuspargi matkaradadel jalutades (~5km väga mägist turnimist). Ööseks leidsime endile taas ühe kena paiga öökeani ääres. Õhtu oli selge ja nautisime rannas päikeseloojangut.

Meie lõunasöögiaegne ookeanivaade (teel Adelaidi):


Esmaspäeval tutvusime Adelaidiga, tegemist on Melbourne`ist oluliselt rahulikuma linnaga. Oma muljete põhjal võime öelda, et Melbourne City meeldis meile Adelaidi linnasüdamest oluliselt rohkem. Mõnedki kaardile joonistatud city`t ümbritsevad arvukad rohelised pargialad, mille üle siin uhked ollakse, tundusid pigem pruuniks kõrbenuna. Ka linnasüdame majad olid Melbourne city majadest rääbakamad ning Adelaidis oli vähem tunda ajaloohõngu. Meeldiva jalutuskäigu osaliseks saime botaanikaaias ning linna läbiva jõe ääres, kus tutvusime lähemalt mustade luikedega ning nägime vees mõnulevaid kiplkonni.

Üheks Adelaidi suurimaks vaatamisväärsuseks pidasime sealseid linna WC-sid. Meie miljonipeldikud kahvatuvad Adelaidi tavapäraste linna WC-de ees. Lihtsa nupuvajutusega avanevad WC uksed, järgmise vajutusega ilmub potile äsjapestud prill-laud, kätepesuks ja kuivatamiseks ei pea üldse vaeva nägema, liigutad vaid käsi sentimeetrihaaval õiges kohas edasi. Seep ja vesi langevad peopessa ning käed kuivatatakse laitmatult kuivaks. Kõige selle jaoks on aega maksimaalselt 10 minutit ja oma toiminguid saab teha kena taustamuusika saatel. Meiesuguste backarite jaoks oli see lausa kuninglik teenindus.

Adelaidi keskväljak:


P.S.DETSEMBRIKUU PILDIALBUMI LEIATE VAJUTADES SIIA