Kängurud, roosad järved ja apelsinid

Viimasel nädalal mööda Austraaliat seigeldes oleme kohanud arvukalt kängurusid. Oleme neid näinud nii väikseid kui suuri, halli värvusega kui ka pruunikama tooniga. Enamasti on kängurud meie vaatevälja ilmunud mööda väiksemaid metsateid või loodusparke sõites ja seda lisaks õhtutundidele ka päise päeva ajal. Mitmel korral kohtasime lausa kuue- või seitsmeliikmelisi kängurugruppe, kes metsa all rahulikult puhkasid ja päikselist päeva nautisid. Kängurud tunduvad olevat üsna uudishimulikud. Tavaliselt on nad auto ilmudes hirmuga veidi kaugemate puude juurde põgenenud, seejärel peatunud ja meile hästi pingsalt kikkis kõrvadega otsa vaatama jäänud nagu püüdes aru saada, kas edasi hüppamine on vajalik või mitte. Mitmel korral oleme püüdnud neile vargsi läheneda, kuid juba paari sammu tegemise järel hüppavad nad kiuslikult eemale või kaovad täiesti silmist. Igatahes oleme jõudnud tõdemusele, et kängurude kohtamine pole Austraalias mingisugune haruldus, tuleb vaid liikuda nendega samas piirkonnas. Meile tekitab nende armsate loomade nägemine siiani elevust ja enamasti haarab käsi fotoaparaadi järele. Siiski tuleb tõdeda, et kängurud pole kõige eeskujulikumad fotomodellid, tavaliselt hüppavad nad õigel hetkel kas mõne puu taha peitu või üldse kaadrist välja, vahel keeravad kiuslikult selja ja enamasti poseerivad veidi kaugema maa tagant kui tahaksin. Suurte looma- ja linnuhuvilistena loodame kängurude järel looduses kohata ka mõnda vahvat koaalat. Neid peaks ka siin maal üsna arvukalt olema. Igatahes tundub koaalade kohtamine oluliselt keerulisema ettevõtmisena :)


Eelmisel nädalavahetusel tutvusime paari looduspargiga. Neid on siin maal arvukalt, külastada jõuame vaid väikest osa. Ilm kiskus vihmaseks ja kuna enamus loodusparkide teid on mõeldud kuiva ilmaga sõitmiseks, otsustasime jääda kindlama pinnase peale ja mitte tundmatusse trügida. Igatahes suutsime ära vaadata roosad järved (Pink Lakes). Erakordseks teeb need järved nende roosakas värvus, mis tuleneb sealse maapinna punakast toonist. Punase pinnase tõttu varieerub antud järvede värvus sõltuvalt ilmastikuoludest valgest tumeroosani. Tänu soolasele veele puudub sealsetes järvedes praktiliselt vee-elustik, mis tagab järvede kirka ja selge vee aidates kaasa pinnase värvi peegeldumisele järve värvuses. Soolased on need järved seetõttu, et vahetult peale jääaega olid sealsed alad osaks ookeanist. Ookeani taandudes jäi sinna hulgaliselt soolast vett, mis ajapikku kuivades rikastas maapinna soolaga. Nüüdki veel uhub vihmavesi maapinnast soola ülespoole muutes järvevee soolaseks. Eelmise sajandi esimesel poolel korjati nende järvede kallastelt hulgaliselt soola, mis seejärel kaamlitega lähimasse raudteejaama transporditi. Nägime jalutades kallastele uhutud valget puru, mis Allani maitsmistesti tulemusel tõesti soolaks osutus. Lisaks ronisime soolamägedel ning imetlesime pikalt järvede müstilist roosat tooni.

Lake Hardy (kõige väiksem neljast roosast järvest):


Allan soolamäe otsas Lake Crosbie taustal:


Oleme Austraalias sõitnud sadu kilomeetreid kõrvalisemaid pinnatud ja pindamata teid ilma ühtki autot nägemata. Mitukümmend kilomeetrit nagu joonlauaga veetud täiesti sirget teed on siin väga tavaline. Nendele teedele on jäänud vaid üksikud väiksemad külakesed ja bansiinijaamad. Teede ääres on loogelnud suured viljapõllud, hiljem ka arvukalt viinamarjaistandusi, veidi vähem apelsinide ning teiste viljapuude istandusi. Oleme oma rännakutel näinud väga palju veeäärset loodust ja sealset elu kohates arvukalt pelikane, musti luiki, emusid, pisikesi värvilisi papagoisid jt eestlaste jaoks mitte just igapäevaseid linde ja loomi. Oleme siiani näinud vaid pisikest osa sellest meeletult suurest maast, kuid juba praegu tunneme, et meie reis on olnud täis vaatamisväärsusi ja imelist loodust. Tunneme, et meie rännak on igati ära tasunud andes meile meelerahu ja aega elu üle järele mõelda. Oleme saanud mõelda elu põhilisemate väärtuste peale ning mõneski asjas oma väärtused ümber hinnanud. Oleme siin olnud alles poolteist kuud, elanud mõnda aega tõelist ränduri elu ja juba praegu tunneme, et tegime oma siiatulemisega õige otsuse. Oleme endile kinkinud võimaluse mõtete selginemiseks ja hingerahu saamiseks ning võimaldanud veeta koos väärtuslikku aega ja koguda ühiseid mälestusi.


Hetkel asume väikeses linnakeses nimega Waikerie, mis asub Adelaidist ligikaudu 175 km kirdes. Tulime siia lootusega kirgastada oma rännumeheelu apelsinide korjamise kogemusega. Asume Austraalia tsitruste keskuses ja apelsinide hooaeg on siin suhteliselt lõpukorral. Siiski õnnestus meil saada tööots ja loodame aasta lõpuni paikseks jääda ning hoolega neid päikselisi vilju korjata. Oleme nüüdseks töötada saanud kaks päeva. Esimesel päeval piirdus meie töötamine umbes kolme tunniga, kuna kõik kastid said otsa. Teisel päeval olime hommikul kella kuuest koos teiste backpackeritega platsis ja ootasime apelsinipuude sekka naasmist. Kahjuks oli taas mure kastidega ning tööle saime hakata alles keskpäeva paiku. Töötasime täies võimsuses kuus tundi. Aeg läks kiiresti ning kõige suuremaks mureks oli päike, mille eest igal võimalusel peituda tahtsime. Lisaks tuli kanda üsna rasket apelsinide kogumiskotti, mis õlad esialgu hellaks ja valulikuks muutis. Töö käigus ei pane seda tegelikult eriti tähele ja lõppkokkuvõttes pole see töö nii hull, kui juttude järgi kuulnud oleme. Vähemalt siiani mitte. Peale pikka tööpäeva on peal mõnus väsimus, mis kindlustab magusa ja väärtusliku une. Oma lühikese kogemuse põhjal julgeme väita, et apelsinide korjamine pole lihtne töö, kuid ränduri tööotsana on selles töös teatav maagika ja positiivne aura. Tegemist on füüsiliselt üsna väsitava ja siinses mõttes üsna kehvasti tasustatava tööga ja need, kes tulevad Austraaliasse lootuses head ja kerget raha teenida, peavad selles töös oluliselt pettuma. Meil hetkel C vitamiinist puudust pole ja igapäevase liikumis- ja treeningunormi saame täita töö käigus :)


P.S.DETSEMBRIKUU PILDIALBUMI LEIATE VAJUTADES SIIA