Viimased GRAMPIANS`is veedetud päevad

Enne, kui oma blogis uude aastasse saame liikuda, lõpetame ära oma Grampians`i teema. Kaks viimast blogisse lisatud teemat kirjeldavad meie matkaseiklusi Wonderland Walk`il ning kajastavad meie Grampians`is veedetud päevade viimaseid tegevusi ja muljeid. Lisaks saate nende teemade lõpus siseneda meie pildialbumisse ning lisada sealsetele piltidele julgelt oma kommentaare ja mõtteid.

Grampians`i vaatamisväärsustest kõige olulisematega olime eelnevatel päevadel jõudnud tutvust teha. Seega sidusime eelnevalt nähtud looduskaunid kohad kultuurilisema poolega ning külastasime Halls Cap`is asuvat aborigeenide kultuurikeskust BRAMBUK. Nimetatud keskus kuulub täielikult aborigeenidele mille abil nad püüavad tutvustada külastajatele oma päritolu, elulaadi ja kultuuri. Eeldasime, et kõik keskuse töötajad on aborigeenid, kuid kummalisel kombel kohtasime seal vaid valgeid. Saime muuhulgas teada, et tuhandeid aastaid on Grampians`is elanud aborigeenid oma elupaika nimetanud Gariwerd`iks ning et kängurud olid nende elu lahutamatuks osaks. Kängurude jaht andis neile söögiks vähese rasvasisaldusega liha, kehakateteks nahku ning konte ja luid tööriistade valmistamiseks.

Nüüd siis lühike lugu, kuidas Allan plätudega mäge vallutas. Mõtlesime teha lühikese 2,5km pikkuse tasasel pinnal kulgeva rahuliku jalutuskäigu mööda Brambuki kultuurikeskuse lähistelt alguse saanud Fyans Creek Loop`i. Tegelikkuses kujunes see hoopis pea 10km pikkuseks osati päris vaevaliseks mägironimiseks. Fyans Creek Loop`i raja esimene pool oli nii tohutult igav (leidsime, et Eesti metsades rännates saame ilusama elamuse), et meil tekkis tahtmine midagi põnevamat näha. Pöörasimegi oma igavalt rajalt Boronia Peak`i (Boronia mäe tippu) juhatava viida suunas. Olime oma eelmiste päevade rännakutest päris väsinud, kuid midagi nägemata tagasi pöörata oli samuti kahju.

Rada iseenesest ohtlik ega keeruline polnud. See kulges üsna üksluiselt ja venivalt mööda mäenõlva ülespoole. Vaevaliseks muutis selle teekonna järsk tõus, eredalt paistev päike ja veepuudus. Matkajate põhireegliks on see, et vett peab alati piisavas koguses kaasas olema. Olime oma lühikese rahuliku rännaku ootuses selle reegli vastu eksinud ning see maksis meile valusalt kätte. Ekstreemseks muutis selle raja meie jaoks plätudel Krissu sabas lohisev Allan, kes ennast lõpuks ka mäe tippu kohale lohistas. Vaade mäe otsast oli üsna muljetavaldav, kuid arvestades eelmiste päevade elamusi, mitte seda vaeva väärt.

Allan plätudega Boronia mäetippu vallutamas:


Enda kosutuseks otsustasime õhtul naasta oma eelmise päeva teekonna algusossa, Stony Creek`i äärde jäävate Veenuse vannide lähistele. Lapsed olid ka sel korral jõudnud vannid hõivata, seega sulistasime paar tundi veidi eemal kivide juures. Aja sisustamiseks kujundasime vähepärast jõe voolu ümber ning ehitasime sellele väikestest kividest tammi. Allan hakkas jõevoolu kujundamise käigus ergastuma ning sai lõpuks elu sisse tagasi.

Jõevoolu spetsialist:


Õhtu lõpetuseks tegime tutvust Halls Cap`i kohalike kängurudega:


Järgmisel päeval otsustasime oma Grampians`i rännakud lõpetada, olime aktiivsest puhkusest üsna väsinud ja jõudnud kõik tuntumad Grampians`i vaatamisväärsused ära näha. Sõitsime tagasi sinna, kust mõned päevad tagasi alustasime, Grampians`i põhjatippu, Mount Hollow`i lähistele (nö meie päkapikumäe juurde). Oma seiklusretke lõpetuseks otsustasime vallutada veel viimase mäekese, Mount Zero. Tegemist oli Hollow Mountain`i naabri ja sellele sarnaselt edasi-tagasi mõnekilomeetrise tõusuga/langusega, kuid elamuselt ja ilult jäi see retk meie päkapikkudena vallutatud mäele mõneti alla.

Mount Stapyltonit imetlemas:


Allan sai Mount Zero vallutamisest nii palju energiat juurde, et nüüd lohisesin hoopis mina talle järele. Allani algatusel ja minu kaasaõhutamisel ronisime siiski veel ühele kaljule, Flat Rock`ile (e.k. lame kalju) Mount Stapylton`i imetlema. Õnneks ei olnud seegi teekond väga vaevaline ega keeruline. Saime Flat Rock`ilt oma viimased fotojäädvustused ning istusime seal neid omamoodi müstilise auraga mägesid imetledes ning Grampians`iga hüvasti jättes mõnda aega.

Tegime Grampians`isse tulemisega õige otsuse, teekond sinna oli kõike seda väärt ja rohkemgi veel. Seal veedetud hetked, sh muinasjutujõulude veetmine, loodus ja loomad jäävad meie mälestustesse kauaks elama. Aktiivne mägine puhkus kosutas keha ning andis juurde jõudu ja tahtmist selle kauni maa üha jätkuvaks avastamiseks.

Hüvasti Grampians:


Pühapäeva õhtupoolikul Horshamisse tagasi jõudes juhtusime sealsel velodroomil peale rattavõistlusele. Loomulikult veetsime oma õhtusöögi maitsva pitsasaia ning šokolaadikoogikesega just rattavõistlust jälgides. See oli lõõgastavaks punktiks meie aktiivsele puhkusele.

P.S.GRAMPIANS`i fotoalbumisse meiega kaasa seiklema pääsete vajutades SIIA