Gino ja Elina- meie pererahvas

Tutvustan teile tänases teemas põgusalt meie pererahvast, kelle istanduses me ennast sisse oleme seadnud ja tööd teeme.

Pereema Elina vanemad sattusid Austraaliasse sõjajärgse migratsioonilaine ajal. Nad on pärit Lõuna-Itaaliast ning tulid siia paremat elu otsima. Elina oli sellel ajal alles kahe ja poole aastane ning pea kogu oma elu on ta elanud Milduras või selle lähiümbruses. Peremees Gino jättis oma Itaalia koduküla, kui ta oli 22-aastane noormees. Esialgu tuli ta Sydney`sse ning töötas seal kaks aastat elektrikuna. Teekonna Mildurasse võttis ta ette oma sõbra pulma isameheks tulles. Ja see tulek sai talle saatuslikuks. Gino ütles meile ühel külaskäiguõhtul naljatades:“I found my honey and I stuck in it“. Gino tulevane kaasa oli pulmas pruutneitsiks ning ühe ajaleheartikli põhjal on Elina ise öelnud, et see oli armastus esimesest silmapilgust.

Gino ja Elina abiellusid 1972. aastal. Gino töötas sel ajal katustel paigaldades majadesse konditsioneere. Ühel päeval tuli ta koju ning ütles: “Peab ju olema midagi paremat kui see!“ Nad ostsid oma esimese 17ha suuruse viinamarjaistanduse ning väikese majakese, kus kasvatasid üles oma esimesed neli last- Marcella, Dino, Piero ja Gabriella. Nad ehitasid endale uue kodu ja on seal elanud viimased 23 aastat. Nüüdseks on neil kokku kuus last (lisaks eelnevatele ka Renata ja Consuella) ja hulgaliselt lapselapsi. Üks nende poegadest tegeleb samuti viinamarjadega ning teine poeg elab hetkel Inglismaal. Oleme näinud nende tütardest kolme ja nad on tumedate pikkade juustega tõelised kaunitarid. Kõik nad on katoliiklased ning hoolivad väga oma perekonnast. Nende majas ringi käies nägime seinal uhket perekonna ühispilti ning raamitud fotosid nende Inglismaal elavast pojast ja tütre pulmadest. Nende kodust ja olekust õhkub soojust ja südamlikkust.

Pererahva elupaik:


Hetkel on Gino`l ja Elina`l Mildura lähistel kokku 3 istandust ning nad on siinses piirkonnas ühed austusväärsemad lauaviinamarjade kasvatajad (lisamärkus- Mildura piirkonnas kasvatatakse enamus Austraalia lauaviinamarjadest). Nad on suutnud ellu jääda ja on õnnelikud, kuna inimesed tunnustavad nende toodete kvaliteeti. Nad kuivatavad oma rosinaid naturaalselt ning ei kasuta mingisuguseid kemikaale. Ja mis eriti oluline, nad teevad oma tööd suure hoole, armastuse ja pühendumisega. Ka pimedatel õhtutundidel magama sättides on kuulda, kuidas Gino veel traktoriga istanduse vahel ringi sõidab ja toimetab. Nende jaoks on see rohkem kui täiskohaga töö, tegelikult tundub, et see on nende elutöö ja kirg. Ja uhkusega tutvustavad nad köögis rippuvat kahte raamitud pilti, millel on näha nende maja ümber asuvad arvukad viinamarjapõllud ja -valdused.

Pererahva Itaalia päritolu ja traditsioonid avalduvad mitmel moel. Näiteks igal suvel ühel nädalavahetusel teevad nad kogu perekonna ning sõpradega tulevaks aastaks tohutu suure hulga tomatikastet. Talviti ostab Gino põrsa ja teeb oma vorstikesi ning salaamit. Lisaks toimetavad nad oliividega ning aegajalt küpsetab Elina kodust leiba.

Lugesin ühest ajaleheartiklist, kuidas Gino Itaalias elavatele sugulastele oma kodust pilte näitas ning kuidas üks nendest imestades nutma puhkes ning lausus: „You still make
your own olives in Australia? Your own bread?“. Ta oli arvanud, et nad on oma traditsioonid unustanud. Elina ja Gino ise ütlevad, et see kõik on osaks sellest, kes nad on.

Ühel külaskäigul erinevate maade traditsioonilistest toitudest vesteldes mainis Elina, et Austraalia traditsioonilised toidud olevat hästi maitsetud. Kunagi olevat ta tahtnud naabrilt soola laenata ja imestas, et viimase majas soola üldse ei kasutatagi. Nende jaoks on aga toidu maitsekus väga oluline ning seetõttu teevad nad senini tihti itaaliapäraseid toite.

Oleme Gino`l ja Elina`l juba kolmel korral külas käinud ja täiesti veendunud Elina kokakunsti suurepärasuses. Esimesel korral küllakutset saades olime sellest kõigest nii elevil. Meie pererahvas on väga meeldiv ja see tegelikkus on ilusamgi veel sellest, mida enne farmi jõudes oma pererahvast ette kujutasime ja millest unistasime. Esimesel korral pakkus Elina meile muuhulgas täidetud baklažaane ja nende traditsioonilist jõulumagustoitu- kuivatatud õrnalt vürtsika maiguga puuviljasegu vaniljekastmega (custardiga). Ei pea mainimagi, et need olid väga maitsvad. Rääkisime sel korral jõulutoitudest ning austraallaste tavaliseks jõulutoiduks on kalkun. Lisaks nägime kauplustes jõulude ajal müügil väga palju jõulutervitusega šokolaadikooke.

Teisel külaskäigul oli tegemist grilliõhtuga ja liha kõrvale pakuti meile erinevaid salateid (nt kapsasalat ja tomati-sibula salat). Veel saime maitsta kollast arbuusi (šampanja-arbuus) ning nautida kohalikku juustu ja kodutehtud salaamit. Seni viimasel, meie kolmandal, külaskäigul oli tegemist pastaõhtuga. Meile pakuti spagette lihapallidega, mis olid isetehtud tomatikastmes. Lisaks võis maitsta nende oma oliive ning Elina valmistatud krõbedat saia, kaetuna oliiviõli ning tomatitega (biscotti). Õhtu lõpetuseks sõime jäätist, mille juurde oli lisatud tilk koorelikööri (Bayleys`t) ning kuhu oli peale riivitud šokolaadi. Ja loomulikult pakkus peremees meile igal külastuskorral isetehtud punast veini. Leidub üsna vähe punaseid veine, mis mulle maitsevad, pererahva pakutu kuulus kindlasti nende väheste hulka.

Pereema Elina tubast söögilauda katmas:


Jõulude ajal oli nende maja kaunistatud ohtralt jõuluteemaliste kujude ning vahvate vidinatega. Neid võis leida igal pool- õue oli terve uhke Jeesuse hälliga vitriin püsti pandud (nagu filmides nähtud, kuid pisem) ning köögis, elutoas ja trepiastmetel võis kohata erinevaid laulma või liigutama pandavaid kujukesi. Nende maja oli sel ajal nagu jõulumuinasjutust pärit ja kõige keskpunktiks oli elutoas asuv jõulupuu. Tahtsin väga pilte teha, kuid pererahva juuresolekul oleks terve maja pildistamine veidi kohatu tundunud, seega piirdusin arglikult vaid mõne üksikuga.

Nende maja rõdult avaneb vaade nende oma viinamarjavaldustele ning kasvavate viinamarjadega on kaunistatud ka maja taga asuva terrassi katus, lisaks on neil hoovis vahva väliköök (nimetatuna Gino`s Cantina), kus hoitakse muuhulgas isetehtud veine ning hoidiseid. Maja on ehitatud kividest ning need seinad annavad siseruumidele palju võlu juurde, köök tundub olevat Elina pärusmaaks ning sealt võib leida mitmeid nipsasjakesi. Muljet avaldas ka elutoa nurgas asuv letiga baarinurk. Need olid mõned tähelepanekud, mis meile majast meelde jäid.

Peremees Gino oma maja taga asuval terrassil:


Gino`s Cantina:


Püüame mitte väga häbisse jääda ja oma sõbralikule pererahvale ühel päeval eestipärast sööki valmistada. Kui kellegil on selle jaoks häid ideid, mõtteid või retsepte, olete väga oodatud neid meiega kirjutamise teel jagama :) Põhilised asjad, mida me siinsetest kauplustest ei leia, on maitsev must leib (korra ostsime ühte musta leiba, aga see pole leiva nime väärt) ning kohupiimatooted ja hapukapsas. Oma kogemuste põhjal julgeme ka väita, et Eesti vorstikesed on siinsetest palju maitsekamad ja maitsvamad.

Kes tahab meie elust ja siinsest farmist terviklikumat pilti saada, võib pilgu peale heita ka meie farmi kodulehele www.tabletopgrapes.com.au

Kasutasin pererahvast tutvustava loo kirjutamisel pisut Country Style MAY 2008 avaldatud artiklit.