Viinamarjaromantika

Võtsime 2010. aasta vastu oma uues kodus. Tegemist on kõigist neljast küljest viinamarjaistandustega ümbritsetud kena väikse maamajakesega, mille ühte tuppa saime ennast sisse kolida. Meie majas on gaasipliidi, külmutuskapi ning mikrolaineahjuga köök, televiisoriga elutuba, tagasihoidlik duššiga pesemisruum - WC, kolm voodite ning paari riiuliga lihtsat magamistuba ning veidi vananenud ja kehvasti töötav konditsioneer. Esimest korda seda kõike nähes oli terve maja ämblikuvõrkudesse mattunud ning 40 soojakraadiga päeval polnud ei majas ega väljas õhuraasugi, ruumides oli väga tolmune ning õhk oli läppanud. Hoolimata sellest andsime pikemalt mõtlemata teada, et soovime sinna juba samal päeval sisse kolida. Miski meie sees andis meile märku, et just see on see õige koht, kuhu pikemalt peatuma jääda. Ämblike kartjana otsustasin oma hirmust üle olla ning mind ei heidutanud nende suur majas elutsev kogukond.

Teekond meie uude koju sai alguse Horsham`ist. Olime otsustanud peale aktiivset puhkust oma silmad lahti hoida ning järjekordse tööotsa leida. Jaanuaris pidavat algama viinamarjade hooaeg ja unistasime omakeskis lauaviinamarjade (table grapes) korjamisest. Nägime ennast vaimusilmas töötamas pisikeses viinamarjafarmis, mille omanikud on kenad inimesed ja oma kujutlustes jõudsime lausa nii kaugele, et pererahvas meid aegajalt külla kutsus. :) Lootsime elada viinamarjaistanduste vahel kenas väikses majakeses ning selle endale koduseks muuta. Kõikide nende lootustega helistaski Allan tööportaalist leitud kuulutuse peale, millega otsiti Mildura lähistele Irymplesse uueks hooajaks lauaviinamarjade korjajaid.

Telefonile vastas konkreetse jutuga sõbralik naisterahvas, kes soovitas meil kohale tulla ja esmalt see töö ära proovida. Võtsimegi suuna juba varasemalt külastatud linnakese, Mildura, suunas. Sõitsime veidi üle 300km ning Mildura lähistele Red Cliff`i jõudnuna helistasime samale numbrile tagasi. Saime kohalejõudmiseks kiired juhtnöörid. Kümne minuti tee läbimiseks seiklesime veidi üle tunni enne, kui õige koha üles leidsime. Tuli välja, et otsisime vajalikku teelõiku valelt poolt Red Cliffi asulat. Igatahes jõudsime kohale ja peale lühikest ootamist saabus meie juurde telefonis vestelnud naisterahvas Elina. Tegemist on väga asjaliku, sõbraliku ja rahuliku olemisega meeldiva naisterahvaga. Elina kutsus meid hoovis asetseva laua juurde ning rääkisime seal lühidalt töö olemusest, nendepoolsetest ootustest ning meie kogemustest ja soovitud töötamiskestusest. Olime nõus töö sobides nende juurde rohkem kui kolmeks kuuks peatuma jääma. Korralik, hea ja kiire töö on nende jaoks ülitähtsad, seega lühemaks ajaks uusi inimesi välja õpetada pole mõtet. Nõustusime nendega selles osas. Jutuajamise lõppedes järgnesime Elinale tutvumaks nende vana majaga, milles nad oma töötajatel väikese raha eest (10$ päevas) elada võimaldavad. Tavaliselt võtavad nad korraga majja elama kuni 6-7 inimest. Kuna meile see räämas romantilise hõnguga majake väga südamesse läks, otsustasime oma uude koju koheselt sisse kolida, hoolimata sellest, et viinamarjade korjamine alles järgmise nädala lõpust algab. Nii me oma uude koju jõudsimegi ja esimeste sissekolijatena saime seal oma äranägemise järgi korda majja hakata lööma. :)

Meie väike majake keset istandusi:


Uuele aastale eelnevatel päevadel viisime oma majas läbi korraliku suurpuhastuse, nagu ikka suve hakul oma maakoju ümber kolides tehakse. Suure koristustöö tulemusena tundsime ennast justkui kodus olevat, õigemini pisut rahulikuma ja õnnelikumanagi kui Eesti kodus olles. Meie esimene nädal viinamarjaistanduste vahel elades on möödunud üliromantiliselt ning siinsed viinamarjad on maailma parimad. Tõesõna, kui varem kiitsime otse puult nopitud apelsine, siis siinsed viinamarjad teevad neile pika puuga ära ja on meie vaieldamatud lemmikud. Marjad on nii värsked, kerged, magusad ja mahlased, et hammustades lausa plahvatavad suus. Meie maja ümber kasvatatakse nii valgeid kui punaseid viinamarju ja kummalgi sordil neist pole seemneid sees, täiesti uskumatu vedamine. Ja siiani pole meil neist suurepärastest marjadest isu täis saanud, naudime iga uut kobarat.


Uue aasta võtsime vastu oma uues puhtas kodus. Tõstsime pidupäeva puhul köögilaua elutuppa ning nautisime piduroogasid telekast maailma kalleimat ning võimsaimat ilutulestikku, Sydney ilutulestikku, imetledes. Uue aasta puhul olime endale ekstra varunud Jakobs Creek`i, paljude spordivõistluste suurtoetaja, šampanja (Adelaidis seigeldes ületasime ka samanimelise oja, mille kaldal selle veinitehase esimesed istandused paiknesid). Kolm tundi enne südaööd kanti telekast ette kaunis nö soojendusilutulestik, mis oli ligi kümme minutit pikk ja täitsa muljetavaldav. Hilisem südaöine tuledepidu ja uue aasta tervitus oli võimsaim, mida me kunagi näinud oleme. Terve taevas Sydney ooperiteatri ning jõe ja silla ümbruses oli kaunite tuledega kaetud ning kogu etendus toimus erinevatest tuntud lugudest kokku pandud muusikaseeria saatel ja mitte ainult saatel, kogu etendus oli pandud muusikasse. Inimesed üle maailma olid seda etendust vaatama kogunenud ja mõned neist olid jõe ääres magamiskottidega koha sisse võtnud koguni 48 tundi enne tuledepeo algust. Unistasime, et kui järgmisel aastavahetusel veel Austraalias peaksime olema, võiksime selle veeta näiteks Sydney`s. Sel korral oleme aga oma uude aastasse astumisega enam kui rahul.

Uue aasta vastuvõtmise pidulaud:


Lisaks Sydney ilutulestikule saime aastavahetusel oma maja juures viinamarjaistanduste taustal imetleda ka looduslikku uue aasta tervitust. Kauguses oli kogu taevas haaratud äiksest, suurt müristamist ega paukumist eriti kuulda polnud, kuid valgus- sähvatused ja taevasse kuvatud piksenooled olid võimsad, palju võimsamad kui kodumaal nähtud. Tegemist oli väga ilusa ja ülisooja ööga, südaöösel oli meil väljas sooja 30 kraadi ringis ning saime uue aasta esimesel tunnil jalutada väljas lühikese kleidikese ja bokserite väel. Meie jaoks väga eriskummaline ja tavapäratu aastavahetus :)

31.12.2009:


Oleme tähele pannud, et siinne äike on kodumaa omast mõneti erinev. Kõigepealt tõuseb väga kiiresti kõva tuul ja tegemist on justkui väiksema liivatormiga. Pererahvas rääkis, et selliste võimsate liivatormidega, nagu Sydney`s hiljuti aset leidsid ja mida me Eestis olles ka telekast nägime, on farmiinimesed üsna harjunud. Siinse kandi viimane suurem liivatorm oli aset leidnud eelmisel oktoobril.

Tavaliselt on äikse ajal kogu taevas haaratud võimsast tuledeetendusest, mis esialgu lausa hirmutab. Aegajalt lööb välk taeva nii valgeks, et aknast vaadates hetkeks tundub, justkui oleks väljas tegemist keskpäevaga. Suurt müristamist ega tugevat vihmasadu selle tuledeetendusega meie tavaliselt näinud pole, enamasti on kuulda vaid tuule kõva üürgamist ning näha võimsaid välgusähvatusi, mis pilvede vahel mängeldes taeva müstiliseks vaateväljaks muudab. Ja seda kõike viinamarjaistanduste taustal vaadata on imeline.

Mitmetel õhtutel on meid välja sooja õhu kätte meelitanud päikeseloojangust punetav taevas ja selle taustal paistvad romantilised viinamarjapuud. Vahel õhtupimeduses võib meie maja taga kohata ka kohalikke kängurusid. Vot niisugune on killuke meie romantilisest elust teispool maakera :)