Meie majanaabrid- Nick, Jenny ja Patrick

Terve esimese nädala oli kogu maja vaid meie kahe päralt. Tegelikult jõudsime lisaks romantiliste viinamarjapuude imetlemisele ka palju tööd ära teha. Allani ülesandeks oli enne minu koristama asumist majas kõik ämblikuvõrgud ära likvideerida, muuhulgas sai ta ka pintsli värviseks teha ning katusel turnida. Mina kraamisin köögiosa, pesin aknaid ning terve täispika päeva tegelesime aia lehtedest koristamisega ning paari lillepeenra kaunimaks muutmisega. Tõsiselt töökate päevade eest lubati meil tänutäheks majas esimesel nädalal täiesti priilt elada (säästsime kahepeale 140$).

Esimesena liitus meiega inglane Nick. Tegemist on 26-aastase humoorika poissmehega, kes varasemalt oma kodukandi baarides ning pubides turvamehe ametit on pidanud. Nick reisib Austraalias ringi jalgrattaga, millega kannab kaasas kogu matkasellile vajalikku varustust. Austraalias on ta jõudnud olla mõned nädalad, sellele eelnevalt seikles ta mõnda aega ringi Malaisias. Nick`i loost võite osa saada SIIT Viimastel päevadel on Nick ise tunnistanud, et ta on reisimisest juba üsna väsinud ning igatseb kodumaa ja oma sealse töö järele. Pealegi soovib ta kodus kohata oma Afganistaanis teenivat venda, kes veebruaris taas kuuenädalase missiooni järel paariks nädalaks koju puhkama saab tulla. Eile (st reede) õhtul andiski Nick kõigile teada, et hakkab hommikul rattaga Melbourne`i poole sõitma ning lendab sealt koju. Küpsetasin meie uue sõbra auks koogi ning istusime viimast õhtut veel kõik koos nautides veini ning viinamarju. Nick jättis meile oma kontaktid ja kes teab, äkki kohtume temaga veel kunagi Inglismaal.

Meie humoorikas Nick (pererahva juures):


Nick`ist veidi hiljem jõudsid kohale ka meie maja sakslased- Patrick ja Jennyfer. Tegemist on lõbusate ja sõbralike noortega (Patrick on hetkel 19 ja Jenny 20), kes kooli lõpetades aastaks puhkuse võtsid ning siinset kaunist maad avastama tulid. Jenny unistab juristiameti õppimisest ning seetõttu pöörduvad nad tuleval suvel (euroopa suvel) kindlasti Saksamaale tagasi. Patrick nii õpihimuline pole ja sooviks Austraaliasse ka teiseks aastaks seiklema jääda.

Sakslaste ja eestlaste liit:


Patrick ja Jenny on üheks näiteks, mille põhjal oleme aru saanud, missugust kasu võivad noored sellisest aastesest iseseisevast rännakust saada. Varem vaid vanemate kulul elavad noored õpivad raha väärtust tundma ning saavad kogeda selle teenimise võlusid ja valusid. Nt töötasid Patrick ja Jenny eelnevalt hästitasustatud tomatifarmis, kus olid meeletult pikad tööpäevad ning töö ise füüsiliselt väga vaevaline ja raske. Ise nad rääkisid, et teenisid küll head raha, kuid neid koheldi kui orjasid. Oma isale töö raskustest kurtes oli viimane naljatamisi vastanud, et väga hea, mida raskem töö, seda parem. Arvatavasti mõtles isa seda kõike siiski õppetunni mõttes.

Kindlasti õpivad noored sellise rännaku jooksul oma vahenditega ka paremini majandama. Mis on muidugi suhteline, sest nt meie maja sakslasi vaadates tundub küll kohati, et majandamine pole nende tugevaim külg. Rahapuuduse üle kurtes teevad nad ometi kohati nii ebamõistlikke otsuseid. Näiteks sõidavad nad vähemalt ülepäeviti linna poodi (kokku ligi 50km) ning ostavad sealt aegajalt päris mõistmatult kalleid tooteid (toiduhindadest kirjutan tulevikus eraldi teema) samal ajal kurtes, et nad ei saa aru, kuhu nende raha kulub.

Hüüame neid omakeskis najatamisi lahmijateks. Lahmijad on meie jaoks seda tüüpi inimesed, kes tegutsevad instinktide ja hetkeemotsiooni ajel, võtavad enamuse otsuseid vastu kiirelt ja kaalutlemata. Nad ei viitsi oma otsuste mõistlikkuses veenduda ja enamasti toob nende käitumine kaasa suure raha- või ajakulu. Vahel läheb loomulikult ka õnneks. Nt kohtasime Austraalias ühte Eesti paarikest, kes kuulsid teisel pool Austraaliat asuvast vabast töökohast ja kihutasid sinnajõudmiseks meeletult pika ning kuluka maa maha. Töötada said nad hooaja lõppemise tõttu seal vaid mõned nädalad ning seejärel asusid taas mööda maad sõites uut tööd otsima. Sama käitumisviisi oleme mitmes mõttes täheldanud ka meie maja noorte puhul. Paari nädalaga suutsid nad kulutada ligi 20 000 eesti krooni suutmata siiani aru saada, kuhu see raha ometi kadus. Pealegi on nad jõudnud maha sõita ligi 10 000 kilomeetrit töökohast-töökohta ning maad selle teekonna jooksul nautida saanud peamiselt vaid läbi autoakna.

Üritame teiste eludest õppida ja oma otsused veidi kaalukamalt läbi mõelda. Aga eks igaüks on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja :) Ja igaühel on omad põhjused, miks nad seda maad avastama tulid, mida nad siit leida soovivad ja mida või kui palju näha tahavad. Meie peaeesmärk oli kinkida endile elamusrohke pulmareis, mis sisaldab lisaks kaunitele puhkehetkedele ka killuke tõelist elu ja romantilist farmitööd. Miks tulla nii kaugele, et teha vaid kõike seda, mida kodumaalgi teha saab.

Üks meie eesmärkidest on ka oma inglise keelt arendada. Kumbki meist pole seda koolis õppinud ja praktikat on samuti eelnevalt väga vähe olnud. Kõige rohkem oleme praktikat saanud viimase kahe nädala jooksul, mil oma majanaabrite ja pererahvaga tutvunud ning vestelnud oleme. Minu jaoks on Austraalia üldse esimene koht, kus ma inglise keelt ise rääkima olen pidanud. Algus pole üldse kerge, kuid lihtsamaks muudavad selle siinsed ülisõbralikud inimesed. Siinsetest inimestest on kõige lihtsam vestelda pereema Elina`ga ning meie maja sakslastega. Sakslased kasutavad lihtsamat lauseehitust ja sõnavara ning räägivad rahulikult kõik kenasti välja hääldades. Nick`il seevastu oli inglasele omane aktsent ning kohati oli temast kiire vuristamise tõttu üsna võimatu aru saada. Siiski oli ta meie jaoks väga väärtuslik ja iga päevaga suutsime tema mõttekäikudega üha enam sammu pidada, pealegi aitas ta kõigil aegajalt õigeid sõnu leida ning tema inglise huumor oli samuti muigamapanevalt vahva. Tihti võis teda ennastki majas naermas kuulda :)

Oleme õnnelikud, et saime endile viinamarjaistandusse kaaslasteks niivõrd sõbralikud noored inimesed. Kõik nad on positiivsed, keegi ei vala oma halba tuju teiste peale välja, ollakse abivalmid ning arvestatakse üksteisega. Osatakse arvestada ka üksteise eripäradega, keegi ei loodagi leida täpselt enda moodi käituvat inimest ning ei mõista kedagi hukka erinevate kommete või tavade tõttu. Austraalias backpackeri elu elades kohtab väga palju erinevaid inimesi ning terve see teekond on õppetund erinevate rahvuste ja inimeste paremast tundmisest ning nendega arvestamisest.

Järjekordne külaskäik pererahva juurde (nautisime kodust veini ja isetehtud salaamit):