Meie tööelu ja itaaliapärane tomatipasta

Enne meie tööelu kirjeldamist tahaksin ka blogis hetkeks peatuda meie jaoks tänasel päeval kõige tähtsamal inimesel, minu emal, kellel on oluline sünnipäev. Siin kaugel eemal olles tähistame tänast päeva isetehtud eestimaise kartulisalati ning ahjusooja kohupiimakoogiga.

Kallis emake,

kannan Sind südames oma rännakutel kaasas ja tihti teen just Sinule mõeldes meie elust ja kaunitest kohtadest pilte. Sest ma tean, et Sa tahad sellest kõigest osa saada. Tänan Sind kogu helluse ja hoole eest ning me mõlemad Allaniga soovime Sulle kogu südamest õnne. Ja et need paljud eesolevad aastad oleksid päikest ja naeratusi täis!

Sinu Krissu ja Allan


MEIE TÖÖELU

Oleme oma romantilises majakeses keset viinamarjaistandusi elanud juba veidi üle kuu. Tuleval kolmapäeval saab kuu täis ka töötamist. Lisaks üsna rutiinsele põhitööle oleme mõlemad saanud teha ka mitmesuguseid muid asju, millest ka räägin. Mina töötan enamasti viinamarjapõldudel ülimaitsvaid marju noppides ja Allani põhitööks on täis viinamarjakastid põldudelt üles korjata, need lattu transportida, laos kastidele kaaned peale panna ja kastid normikohaselt alustele laduda.

Allan viinamarju külmutuskappi paigutamas:


Sel aastal on üsna kehv viinamarja-aasta, mistõttu on marju müüa oluliselt raskem. Tihtipeale peame külmkambrite täisolemise ja müügi venimise tõttu endale järjestikuseid vabu päevi võtma. Õnneks on pererahvas meile selleks ajaks mitmeid muid tegevusi leidnud, enamasti küll Allani ja Patrick`u jaoks. Allan käib neil päevadel tihtipeale korjatud viinapuudelt kilesid maha võtmas ning muid pererahva poolt palutud meeste töid tegemas. Lisaks on meid kõiki nelja aegajalt kutsutud lattu appi viinamarjakaste müügivalmiks muutma, st oleme pidanud kastid nõuetekohaselt teisele alusele ümber tõstma, neile vajalikud templid ning sildid peale panema ja vahel ka kastidele kaasi juurde meisterdama. Enamusel neist kordadest on suurimad viinamarjakogused saadetud Sydney turgudele.

Allan kilesid maha võtmas:


Meie tööpäev algab tavaliselt päikesetõusuga, st umbes 6.30 hommikul. Allan kiirustab sel ajal lattu (5 min jalutada) ja mina maja juures asuvatele põldudele. Meie kõige suuremaks vaenlaseks on põletav kuum päike ja olenevalt soojuskraadidest lõpetame tööpäeva kas kell 12.00 päeval või 14.00 päeval (Allan tavaliselt tund hiljem). Päeva kõige kuumem aeg on siin 15.00-18.00 ajal ja kuumematel päevadel on ka hilistel õhtutundidel majas täiesti õhutu, lämbe ning palav. Hüüan neil päevadel Allanit sulavaks šokolaadiks :) Töönädal kestab meil neljapäevast kolmapäevani ning pühapäevad on üldiselt vabad. Tegelikkuses on erinevate viperuste tõttu kujunenud nii, et töönädalasse on lisaks pühapäevale veel üks-kaks vaba päeva sattunud (põhjuseks täis külmkamber, vihm vms). Suvel sajab meie kandis vihma harva, keskmiselt 4 päeva kuus. Seevastu Austraalia põhjaosas, Queensland`is, on hetkel vihmaperiood ja vihma sajab jaan.-veeb. mõnel pool keskmiselt lausa 20 päeva kuus.

Viinamarjade korjamises midagi keerulist ei ole. Saame igaüks endale oma rea ja peame selle puhtaks korjama, kehvemad ja väiksemate marjadega kobarad jätame veini tarbeks puudele. Meil kasvatatakse kõrgekvaliteedilisi lauaviinamarjasorte, mille kobarates peaksid viinamarjad olema üsna ühesuurused. Tänavune kehv viinamarja-aasta tähendabki peamiselt seda, et marjad on oluliselt väiksemad ning kobarad koosnevad erisuuruses marjadest. Seetõttu on sel aastal meie töö oluliselt keerulisem ning aeganõudvam. Peame kobaraid hoolikalt puhastama, st jälgima nii viinamarjade suurust kui värvust ja kõik mädanenud, määrdunud, pehmed, rosinaks kuivanud ning tillukesed viinamarjad kobarast ükshaaval välja nokitsema.

Minu tavapärane töö lemmik viinamarjasordi keskel (Flame Seedless):


Kõige eelneva tõttu on sel aastal viinamarjade korjamine üsna aeganõudev, mistõttu ka kehvasti tasustatud, sest korjajatele makstakse korjata jõutud kastide järgi. Õnneks saame tänu Allani tunnitasulisele tööle (15,5$ tunnis) oma reisifondi tarbeks pisut kõrvale panna ja loodame mõne kuu pärast veel pisut maad avastada. Oleme kõigest hoolimata kogu siinsest elust võlutud ja teeme oma tööd naudinguga. Pealegi oleme tunda saanud, kui vabastav ja rahulik on elada ilma telefoni pidevat helisemist kuulmata, kasutame oma telefoni peamiselt äratuskellana ja vahel ka vanematega suhtlemiseks. Ülejäänud ajal oleme selle olemasolu sootuks unustanud ega kanna telefoni kaasaski.

Eile ja üleeile (29. ja 30. jaan) olin ainsana kutsutud appi pererahva juurde itaaliapärase iga-aastase traditsiooni tarbeks, mil nad teevad suures koguses kodust tomatipastat. Selle jaoks oli varutud kokku 700kg tomateid. Tegelikult tegimegi suurema osa pastavalmistamise tööst Elinaga kahekesi ära, suured abilised olid veel vanim tütar Marcella (kes ootab last) ning vanima poja, Dino, naine. Lisaks sebisid igal pool ringi Marcella ja Dino lapsed, kokku neli väikest poissi ja üks tilluke printsess. Lapsed olid kõik pruunide silmadega ning kirjeldamatult armsad. Sain teada, et juba homme lõpeb lastel suvevaheaeg ning mõnda neist ootab eest kooliminek. Austraalia koolilaste suvevaheaeg on Eesti omast oluliselt lühem, kestes kokku vaid kuus nädalat (dets. keskpaik-jaanuari lõpp). See-eest peaks nende sügisene vaheaeg lihavõtete ajal meie omast veidi pikem olema, mäletamistmööda kahe nädalane ning kahe nädala pikkune vaheaeg ka siinsel kevadel.

600kg tomateid (100kg toodi hiljem juurde):


Kirjeldan tomatipasta tegemist ja oma tööülesandeid. Esmalt pidin tomatid kergelt üle kontrollima ja prahist puhastama, seejärel nad järgemööda keeva veega suurde katlasse kallama. Aegajalt kontrollisin katlas olevaid tomateid, segasin neid pisut ning lõpuks võtsin nad välja ja paigutasin kastidesse. Seejärel pressisime kuumadest tomatitest suure osa veest välja. Elina rääkis, et tema armastab sellist pastat, mille koostises on võimalikult vähe vett ja et paljud perekonnad nii palju vett välja ei pressi. Lõpetuseks lasime veest tühjemaks pressitud tomatid läbi spetsiaalse masina, mis eraldas tomatitest pasta ja nahad. Esimesel päeval kasutatav masin oli veidi rikkis ja pasta tegemine venis seetõttu päris pikaks (lootsime kogu töö ühe päevaga lõpule viia). Masin ei eraldanud nahku nii hästi kui pidanuks ja pidime seetõttu nahamassi veel kaks korda masinast läbi laskma. Päris palju pastat läks seetõttu raisku. Teisel päeval tegutsesime uue masinaga ning töö läks kordades nobedamalt. Pizza katte saamise tarbeks eraldati tavalisest pastast vedelam osa ja järgi jäi ainult paks tomatimass. Valasime pasta purkidesse ja keerasime neile kaaned peale. Kõige lõpuks tuli kaanetatud purgid koos pastaseguga veel suures katlas läbi keeta. Kokku saime pastat kuskil paarisaja kilogrammi jagu. Söögitegemisel saab valmistatud pastat vastavalt vajadusele ja soovile maitsestada andes sellele alati erineva värvingu ning maitse.

Tomatipasta tegemine:


Olin pastategemise ajal pidevalt nii tööhoos, et pererahvas pidi mulle korduvalt meelde tuletama: „Kristi, puhka ka pisut“ või „Kristi, tule nüüd sööma“. Tegelikult ma ka puhkasin, kuid imelik oli täiesti tegevusetult seisma jääda, seega leidsin endale küsimata alati tegevust. Oleme mõlemad Allaniga aru saanud, et pererahvas meie tööd hindab ja nad peavad meist lugu. Peremees Gino oli ühel päeval oma naisega naljatanud, et nad võiksid meid lapsendada. Igatahes oli selle naljatamise näol meie jaoks tegemist vaid komplimendiga :) Siinne elu on meile õpetanud, et kui teha oma tööd südamega, siis on võimalik saada tagasi palju sellist, mida rahas mõõta ei saa. Oleme saanud tunda suurt tänulikkust ja teame, et meist peetakse lugu. Oleme ära teeninud selle, et kui mingisugune töötamisvõimalus tekib, kutsutakse just meid appi. Nt jäeti meie maja saksa tüdruk tomatipasta tegemisest kõrvale just seetõttu, et ta eelneval päeval töötades nägusid tegi ja jalgu järele lohistas. Selliseid asju märgatakse ja peetakse meeles ja see tuleb kõik hiljem sulle endale tagasi.

Esimese tööpäeva lõpul andis Elina mulle kaasa pudeli värsket pastat, pisikese küüslaugu ning murdis aiast kimbu värsket ja oivaliselt lõhnavat basiilikut. Tulin koju ja tegin kogu meie majarahvale itaaliapärast pastarooga. Selleks kuumutasin pannil oliiviõlis küüslaugu ja sibula, lisasin hakkliha ja basiilikut ning valasin sekka värske tomatikastme. Lõpuks valasin kogu segu spaghettidele ja keerasin selle segamini. Serveerisin õhtusöögi samuti värske basiilikuga ja kõrvale jõime klaasikese veini.

Nautisime õhtusööki oma tagasihoidlikul terrassil istudes ning jutustades majanaabritest sakslastega erinevatel teemadel. Sel päeval pererahva juures tomatipastat tehes ja õhtul terrassil koos majanaabritega õhtusööki nautides toimus minus suur murrang, ma sain lõpuks üle oma hirmust inglise keelt rääkida. Teen seda nüüd oluliselt julgemalt, kuigi oma loodud grammatikaga ja lünklikult. Viimane kuu aega viinamarjade keskel elades on mulle keeleliselt palju rohkem andnud kui Eestis võetud tasulised kursused kokku (Tea keeltekooli algkursus, mis oli täielik aja ja raha raiskamine ning lühike algkursus ülikoolis). Kuid erandina pean siinjuures kindlasti sügava kummarduse tegema õpetaja Anne Meinsonile, kelle juures veidi aega enne Austraaliasse tulekut kursuse võtsin ja kus lihtsamaid lauseid ise moodustama õppisin ning grammatikast ülevaate sain :) Aitäh õpetaja Annele :)

Pilte meie elust viinamarjaistanduses näete vajutades SIIA