Meie neljarattaline sõber

Eile oli siis see suurpäev, kui saime lõpuks ometi kätte oma uue neljarattalise sõbra. Olime seda hetke oodanud eelmisest neljapäevast saati ja auto kättesaamine venis pea nädala. Iga ööpäev Melbourne`is läks meile maksma ainuüksi majutuse ees ligikaudu 600 krooni. Seega kolisime täna hommikul backpackerite hostelist, kus viimased nädal aega peatunud olime, välja teatava elevuse, kuid samas ka hirmuga. Elevus oli meil sees seetõttu, et auto omamine annab meile juurde palju vabadust ja võimalusi ise oma rännaku kujundamiseks ning soovitud suunas liikumiseks. Pealegi olime viimastel päevadel suurte vahemaade kõndimisest mõlemad hädas oma jalgadega ja valu tegevate villidega. Hirmu tekitas aga teadmatus, kuidas meie uus sõber rännakute ajal vastu peab ja kui hästi ta meid teenib.

Melbourne`i piirkonda on tabanud hetkel kevadine kuumalaine ja viimaste päevade õhutemperatuurid on jäänud +35 kraadi lähedusse. Seega oli meie rännak autoplatsile suurte kottide ja kuumusega päris väsitav. Sõitsime suurema osa läbitavast teekonnast bussiga. Mina ostsin bussist kenasti selle tarbeks 2-tunni pileti ja sõitsin nagu korralik valge inimene. Allanil oli üks pilet varasemast kasutamisest järele jäänud. Tegelikkuses oli ta seda piletit juba kasutanud, kuid aparaat oli millegi tõttu jätnud sinna kasutamise kuupäevad salvestamata. Seega üritas Allan bussijuhi juurest kavalamalt mööduda ning oma piletit keskkonda säästvalt korduvkasutada. Kahjuks see nii lihtsalt ei õnnestunud. Masin andis pileti kehtetusest märku. No aga loomulikult suutis Allan oma naeratusega isegi meessoost bussijuhi ära võluda. Bussijuht tegi talle vaid silma ning lasi minu kullakese kenasti sel korral jänest sõitma. Autoplatsile viiva teekonna lõpuosa läbisime taas oma vapraid jalgasid kulutades. Ilm oli väga kuum, seega tegime enamuse tee äärde jäävate üksikute puude varjus pisikesi peatusi ja väänasime ning painutasime oma koti sangadest valusaks pressitud õlgu. Jõudsime tunnike enne kokkulepitud aega õnnelikult kohale. Kahjuks polnud meie auto veel platsile jõudnud (tal kontrolliti gaasisüsteemi jms), seega veetsime autoplatsil ligikaudu neli pikka tundi pikisilmi oma uut sõpra oodates. Selle aja jooksul jõudsime enamus platsil müüdavatest autodest läbi istuda, ära katsuda ning nende omamisest või mitteomamisest unistada. Unustasin hommikul ennast suure faktoriga kreemi sisse mässida, seega põletasin lisaks oma õlad veidi punaseks. Õhtul ostsime endale 2,5 liitrise 30+ faktoriga päikesekreemi potsku, et seda kreemi ikka mõnuga peale panna raatsiksime.

Lõpuks meie neljarattaline sõber saabuski. Tegemist on Ford Fairmonti 1994. aasta eksemplariga. Temal on 4,0 liitrine mootor ja võimsust umbes 140kW. Autol on automaatkast, konditsioneer ning gaasiseade, mis võimaldab meil sõita oluliselt soodsamalt. Esimeste sõitude jooksul tundub, et meie sõbraga on hetkel kõik korras. Ta on küll palju elu näinud ja pisut räsitud, kuid seni siiski ennast heast küljest näidanud. Märkasime vaid, et meie raadio ei tööta. Selle kordasaamiseks pidime veidi sebima ja 20$ välja käima. Meile anti kaasa ka koordinaadid, kuhu selle tarbeks pöörduda. Auto müüs meile ülisõbralik ja hea müügimees Charlie, Temalt ei olnud võimalik mitte autot osta. Saime Charlielt kaasa olulist informatsiooni, kus väljaspool linna kõige tõenäolisemalt tööd leida ning missuguseid kohti Austraalaias külastada. Charlie on absoluutne Austraalia fänn, kõige enam tundub ta jumaldavat Austraalia kirdeosa, st Queenslandi piirkonda. Seal pidi imeline loodus olema, palmid, vihmametsad jms. Ta oli eelmisel aastal oma naise sinna puhkama viinud ja nad mõlemad on siiani selle koha lummuses. Auto ostmise lõpetuseks kutsus Charlie meid õhtul kella kuueks autoplatsile tagasi, et saaksime temaga kaasa sõita. Tal pidavat kodus garaažis mitmeid reisimiseks vajalikke jubinaid olema, mis meile võivad kasulikud olla ja mida nemad enam ei kasuta.


Tutvusime täna ka kütusehindadega. Need varieeruvad pisut nädalapäevade lõikes. Täna maksis nt liiter gaasi ligikaudu 5 Eesti krooni, bensiin ligikaudu 11,5 ning diisel pisut üle 12 Eesti krooni. Meie saame õnneks selle kõige soodsama kütusega oma autot kostitada. Esimeste sõidumuljete põhjal võime öelda, et senini meil veel vastassuunda asja pole olnud. Mitmel juhul oleme küll mõtetes tahtnud sinna minna, kuid õnneks viimasel hetkel siiski õigema tee leidnud :) See-eest peseb Allan pidevalt aknaid. Siin on nimelt suunanäitamise lüliti ning aknapesu lüliti teisiti paigutatud, kui Allan harjunud on.

Õhtul siis sõitsimegi Charliega kaasa. Garaaži ees ootas meid tema ülisupersõbralik naine. Keelt me veel väga hästi ei oska ja ajame läbi lihtsamate väljendite ning sõnavaraga. Charlie naine oli nii armas, et hääldas alati kõik sõnad korralikult välja, rääkis aeglaselt ja võttis ka vajadusel oma käed abiks. :) Kui nad kõik nii teeksid, oleks elu siin poole lihtsam :) Igatahes hakkas terve nende perekond ringi sebima ja otsima, mida meile ära anda. Saime endale kaks veidi roostes äärtega kokkukäivat tooli, sinise suure tugevast kiletaolisest materjalist tüki, terve kuhja ühekordselt kasutatavaid taldrikuid, topse ning kahvleid/nuge, lisaks ka korduvkasutatavad taldrikud, kaantega potid ja panni, kuhja käterätikuid, neli sinist kruusi (igaks juhuks neli, kui mõni peaks katki minema), termoskasti, veidi räämas väljanägemisega gaasipliidi ja ballooni.

Pildil olen koos Charlie toreda naisega:


Otsustasime, et anname oma ainsa Eestist kaasa toodud suveniiri Vana Tallinna likööri näol just Charliele ja tema naisele nende suure südamlikkuse ja abivalmiduse eest väljendamaks oma tänulikkust. Esiti ei tahtnud nad meie kingitust vastu võtta, kuid peale mitmekordset selgitamist, et see on meie jaoks väga oluline, nad siiski leebusid ja võtsid meiepoolse meene vastu. Likööri andmise järel kuhjati meile antavate toodete hunnikusse veel üks tumekollane valgete triipudega villane tekk, kimp tugevat paksu nööri, üks magamiskott, kaks pehmet püürides patja (mille peretütar isiklikult kohale tõi), keskmise suurusega plastmassist helekollane kauss, mõned vajalikud söögiriistad ja võib-olla veel midagi, mis hetkel meelde ei tule. No ja salaja andis pereema lõpetuseks meile veel kilekotti peidetud erinevate snäkkide pakikesed ning kaks kiirnuudlite topsi. Küsimuse peale, kas neil seda kõike tõesti enam vaja ei lähe, vastas Charlie, et tema naine muudkui ostab ja tema viskab ära ning lapsed tahavad samuti järjest uuemaid asju, seega nad neid enam ei vaja ja ära visata ka ei raatsiks.

Ladusime oma kauba autosse, tänasime pererahvast ja sõitsime linna ääreala poole enda ja oma uue sõbra tarbeks esimest ööbimiskohta otsima. Suundusime mere poole ja leidsimegi golfiväljakute juures ühe looduskauni koha, kuhu ennast selleks ööks paigale sättida ja kus oma kingituste seas inventuur läbi viia. Õnneks oli meie peatuskoha vahetus läheduses ka WC ja käte pesemise võimalus. Lisaks on paljudes pargikohtades olemas ka lauad, toolid ning söögitegemisvõimalused. Selle tarbeks on ehitatud suur kivist neljakandiline alus, mille sees on gaasipõleti ning selle kohal suur pann.


Veetsimegi oma esimese öö autos, selleks lükkasime tagumised istmed alla ja ehitasime endale mugava avara magamisaseme. Südames oli rahu ja hinges vabaduse esimesed tundemärgid. Saime magada vaadates aknast säravaid taevatähti, nautida öist rahu ja unistada sellest, kuidas me oma uut eluaset hubasemaks ja mugavamaks muudame. Öö ei olnudki nii hirmus, veendusime vaid selles, et üks pehmem madrats kuluks väga ära ja hommikuse päikese varjamiseks peame endale kardinasüsteemi ehitama. Siiani oleme oma uue neljarattalise sõbraga rahul olnud ja loodame, et meie sõprus kestab pikalt. :)