Allani esimene tööots ja halloween

Me pole siia mitu päeva enam oma mõtetest ega tegemistest kirjutanud. Põhimõtteliselt võtsime endale eesmärgiks mõne tööotsa leidmise. Panime ennast ühe backpackerite hostli juures asuvas tööbüroos kirja. Naistele neil midagi sobivat hetkel ei leidunud, kuid Allanile helistati juba mõne tunni möödudes tagasi ja pakuti lühikest tööotsa. Nimelt käis ta laupäeval abis ühte linnaosavalitsust kolimas. Lisaks Allanile oli kolimisele abiks kutsutud veel üks itaallane, iirlane, kolumbialane, britt ning üks sakslane. Itaallane ja kolumbialane elasid ka meiega samas hostelis.

Tööbüroos räägiti, et alati makstakse neile vähemalt nelja töötunni eest. Isegi siis, kui tegelikkuses tööd vähemaks ajaks jagub. Kuna tööle jõudmiseks pidi Allan Melbourne`i ühistranspordi päevapileti ostma, siis kulus tal ainuüksi selleks pisut üle 10$ ehk ca 100 krooni. Seega lootsime, et mida pikem tööpäev, seda mõistlikum igas mõttes. Õnneks jätkuski tööd neile kokku seitsmeks tunniks.

ALLANI KOKKUVÕTE OMA ESIMESEST TÖÖPÄEVAST:
Ärkasin hommikul kell seitse, haarasin kaasa meie viimased toidutagavarad ning kiirustasin läbi inimtühja linna city teises ääres olevasse Flindersi raudteejaama. Tööagentuur oli mulle kaasa andnud juhised, mis kell, millega ja kuidas töö asukohta jõuda. Jõudsin raudteejaama 20 minutit enne juhistes kirjeldatud rongi väljumist, kuid jäin kindluse mõttes just seda õiget ootama. Rongist maha astudes hakkasin otsima endasuguseid, et kampa lüüa oma tänaste töökaaslastega. Mõne aja pärast korjati meid peale ja viidi objektile. Tegemist oli Sandringhami linnaosavalitsusega, mis tuli ümber kolida. St esimese korruse kola oli vaja vedada alumisele korrusele ja vastupidi. Millegipärast loevad nad korruseid selliselt, et meie esimest korrust nimetavad nad alumiseks ja meie teist esimeseks korruseks jne. Pikemat sissejuhatust ei tehtud, meile anti särk selga ja hakkasime pihta jäljendades juba tegutsejaid. Täpselt 12 kella kukkudes saime pool tunnikest aega hingetõmbamiseks ja kaasavõetud söögipoolise nautimiseks. Õues oli nii tapvalt palav, et otsustasin oma toidujäänused realiseerida majas sees. Söömise ajal vestlesin kolleegidest itaallase ja kolumbialasega. Sain näiteks teada, et Kolumbia noormees tuli Austraaliasse õppeviisaga, mis seab talle siinviibimiseks teised tingimused. Näiteks ei tohi ta töötada täiskohaga ning viibida Austraalias üle seitsme kuu. Itaallane seevastu oli siin maal olnud meiega sama kaua, kuid täna oli juba tema neljas tööpäev. Kõik tööotsad olid olnud ühepäevased ja erinevates kohtades. Lõunapausi ajal lugesid kaastöötajad kiirelt ette ka mõned tööd, mida läbi selle tööagentuuri on võimalik saada ning missugused neist paremad või kehvemad on. Näiteks pidi üks kolimisfirma pakkuma töötegemise vahepeal korralikku hommiku- ja lõunasööki ning joogipoolist. Täpselt pool tundi pärast lõunapausi algust jätkus töö samas tempos kuni kella kukkumiseni täpselt neli pealelõunat. Seejärel viidi meid tagasi raudteejaama ning saime hakata kodupoole seiklema. Rongi oodates vestlesin ajaviiteks veel ühe britiga, kes siin juba mõnda aega backpackeri elu elanud on.

Mina sisustasin samal ajal oma laupäevase hommiku otsides üles State Library of Victoria ehk suure uhke raamatukoguhoone, kus juttude järgi pidi olema võimalus tasuta internetti pääsemiseks. Seda mul ka õnnestus teha ning sain oma armsa emaga Eesti aja järgi kella ühe paiku öösel msn-i kaudu juttu ajada (meil oli kell samal ajal 10 hommikul). Sellel päeval oli väga kuum ilm, Eesti mõttes üks ilusamaid suveilmasid ja päike põletas tugevalt. Nautisin koos paljude teiste inimestega hiljem raamatukogu ees päikest ning mõtlesin ilusaid mõtteid. Paljud möödaminejad peatusid hetkeks ja võtsid muruplatsil istet ning tegid seal väikese peatuse karastusjoogi joomiseks või lõunaeine söömiseks ning tõttasid seejärel edasi. Koos inimestega nautisid ilusat ilma ka paljud linnud, kes häälekalt toidupaladest oma osa nõudsid, võidurõõmsalt oma saaki nautisid ning nende eest võitlust pidasid. Kartsin ennast päikese käes ära põletada, seega kauaks ilusat ilma nautima jääda ei julgenud ja tõttasin meile õhtust toidukraami varuma, et hiljem oma tööst räsitud näljasele mehele süüa valmistada. :)


Reedel käisime linnas ringi rattakaupluste otsinguil. Olime enda jaoks välja mõelnud, et kui Allanil õnnestub mõnes neist tööd saada, siis jääme siia linna pikemaks ajaks peatuma. Sellest ka sõltub, kas hakkame endale hoolikamalt püsivamat elupaika otsima ja kas hakkan samuti selles suunas senisest aktiivsemalt tegutsema. Allani elu on igas mõttes täielikult jalgratastega seotud, seega tema CV oli päris hea. Ühes suuremas rattakaupluses saigi ta n.ö. kaupluse juhatajaga jutule ning edastas neile oma CV. Nende ketil pidi Melbourne`is kokku neli-viis kauplust olema. Oleme nüüd ootaval seisukohal, kuna reede õhtul pidavat see juhataja oma ülemusega kokku saama ja arutama, kas neil läheb kedagi mõnda oma kauplustesse selle töö jaoks juurde vaja või mitte. Uue nädala alguses loodame nende otsusest teada saada ja oma elu selle järgi planeerida.

Eile tähistati Melbourne`is halloweeni ja Spring Festivali algust. Mul oli ettekujutus, et selliste pidustuste korral kantakse palju oranži ja popid on igasugused kõrvitsafiguurid ning nõiariided. Tegelikkuses võis juba päeval linnas liikumas näha hoopis erinevat värvi kaunites kleidikestes tütarlapsi ja soliidseid daame, kes olid kõik ennast üles löönud ja kandsid juustes erinevaid sulgedest ja muudest motiividest tehtud uhkeid kaunistusi. Selliseid neiusid võis ka õhtul linnapeal kohata. Paljud mehed olid samuti tavapärasest pidulikumalt riides ning mõnedki kandsid ülikonda. Tõsi, meie hostelis toimus ka väike koosviibimine, kuhu nägime kiirustamas ühte natuke verist haiglaõe riietuses tütarlast ning ühte ülikonnas meesterahvast, kellel oli roheline kolli mask ees. Tänaval kohtasime ka üksikuid eriliste riietustega tüüpe, kas siis luukerekostüümis või vere teemaliste motiividega riietes. Rahvast oli hilistel õhtutundidel linnas liikumas väga palju ja tavapärasest rohkem oli ka politseinikke ning korravalvureid. Mingisugust kaost meie ei kohanud, mõni üksik purjus inimene tuias lips viltu õlale langenuna vaikselt ringi ning üks bussiootepaviljoni klaas oli kildudena tänavale langenud. Enamus temaatilisi üritusi toimus vist siseruumides ja neid me uudistama ei läinud. Möödusime välikohvikutest, mis kihasid inimeste jutuvadast ning kohtasime erinevaid tänavamuusikuid, kes inimeste meeleheaks musitseerisid ning tänavale hea teenistuse saamise eesmärgil oma koti olid laotanud. Üks Miki-Hiire kostüümis mees meelitas enda juurde väikseid lapsi, et nendega patsu lüüa ja siis laste vanematelt oma sõbralikkusega väikse teenistuse välja meelitada. Nägime ühte hiina perekonda, kes üritas tulutult oma last miki juurde mitte patsu lööma lasta. Hiljem märkasime siiski, et nad olid juba oma rahakoti välja võtnud ning Miki toredus ja sõbralikkus saigi tasutud. :)

Jalutasimegi taas minu lemmikuks saanud VAU vaadetega kohtades öise Yarra jõe kallastel. Seda kohta on öiste vaadetega jäädvustatud paljude postkaartide ja reklaamvoldikute tarbeks. Taas oli üks fotograaf oma uhke masinavärgiga ametis. Kuid ta lahkus enne, kui linn veelgi ilusamaks muutus. Mõtlesime esiti, et kuskil lastakse ilutulestikku. Tegelikkuses hakkas taamal suurte värviliste tuledega majade taga hoopis äike möllama ja pikselöökide hetkel muutus taevas müstiliselt heledaks ja erinevate kujunditega valgusvoogudeks. Üritasime äiksest möllavat linna tulutult ka oma tagasihoidliku fotoaparaadiga jäädvustada, kuid päris seda õiget kaadrit meie proffessionaalne pilk kaadrisse ei saanud. :) Seejärel hakkas vihma tibutama ning jooksime läbi linna tagasi oma elukoha poole, õnneks oli vihm soe ja selle eest põgeneda oli täitsa vahva. :)


Täna hommikul hakkasime taas kolima. Jätsime oma pildil oleva 6-kohalise peatuspaiga maha ja kolisime tagasi King St backpackeri elamisse, kus juba ühe eelnevatest öödest veetnud olime. Uues elukohas on meil hetkeseisuga broneeritud kolm ööd ja mis edasi saab, seda näitab juba aeg :)